See artikkel on ka audio versioonis:
Kuni kõik rituaalis ei osale, see ei tööta… .
Vastuhakkajad heidetagu lõvidele.
Küllap olete koolis õppinud, et Vana-Roomas kiusati esimesi ristiusulisi taga sellepärast, et nad keeldusid tunnistamast Rooma keisrite jumalikkust. See ei ole aga päris täpne. Vana-Rooma ametliku religiooni kohaselt ei peetud keisreid jumalateks, vaid üksnes kellekski, kellel on potentsiaali jumalaks saada, ning kes olid läbinud vaid väikese osa jumalikustumise teekonnast.
Asjaolu, et kristlased keeldusid tunnistamast keisrite jumalikku olemust, põhjustas küll omajagu pahameelt, kuid ei olnud ristiusuliste tagakiusamise peamiseks põhjuseks.
Kui vaktsiinid ei suutnud tuua lubatud lunastust, siis veeretatakse süü mitte ebaefektiivsete vaktsiinide, vaid nende 30% kaela, kes vaktsiinist keeldusid.
Varakristlaste palju olulisem üleastumine, mis pahandas mitte ainult riigiaparaati, vaid Rooma ühiskonda laiemalt, seisnes nende keeldumises osalemast jumalatele ohvrite toomiseks peetavatel riitustel.
Paganliku Rooma uskumused nägid ette, et jumalatele meele järgi olemiseks peavad absoluutselt kõik ühiskonna liikmed teatud riitus(t)es osalema. Kui kasvõi väike osa ühiskonnast keeldus kaasa löömast, oli levinud veendumus, et jumalad võivad tervele kogukonnale selja keerata. Ehk teisisõnu, kui kõik ühiskonna liikmed ohvrit ei too, siis ei ole ohverdusest ka kasu.
Võib oletada, kuidas selline veendumus välja kujunes. Varem või hiljem pidi aset leidma rituaal, mis „ei töötanud”, ning millele järgnes ilmne jumalik ebasoosing. Riituse läbikukkumise järgselt pidid ülempreestrid, kes olid kõigile avalikult lubanud, et keerukas ja vägev rituaal kindlasti toimib, ning nende järgijad, kes olid riituse maagilise efektiivsuse enda teadvuse osaks teinud, hakkama otsima selgitust, miks rituaal ikkagi ebaõnnestus.
Paganliku Rooma uskumused nägid ette, et jumalatele meele järgi olemiseks peavad absoluutselt kõik ühiskonna liikmed teatud riitus(t)es osalema. Kui kasvõi väike osa ühiskonnast keeldus kaasa löömast, oli levinud veendumus, et jumalad võivad tervele kogukonnale selja keerata.
Selgitus ei saanud mingil juhul peituda selles, et „ohverdused jumalatele” olid mõistusevastased ja nemad ise irratsionaalsed arvates, et nad suudavad nende toimingute abil sündmuste kulgu mõjutada. Läbikukkumise ainus lubatud seletus oli see, et rituaal ei töötanud, sest jumalad olid nördinud liiga väikese osalenute arvu pärast.
Sellest vaatepunktist olid kristlased oma suhtumiselt isekad. Neilt oodati üksnes liha ohverdamises osalemist ning nende keeldumine annulleeris kogu ülejäänud kogukonna isetu pingutuse, ähvardades sedasi kõiki hukatusega. Paganad üritasid kõigile head teha, kaasa arvatud kristlastele, aga üks allumatu vähemus oli endale pähe võtnud oma põikpäiste veendumustega üritust torpedeerida, kutsudes seeläbi jumalakartliku rahva peale jumalate viha.
Läbikukkumise ainus lubatud seletus oli see, et rituaal ei töötanud, sest jumalad olid nördinud liiga väikese osalenute arvu pärast.
Koroonasulud ja kohustuslik vaktsineerimine toimivad sarnase mustri alusel. Kes iganes soovib ennast koroonakartuses ühiskonnast eemaldada, omab selleks täielikku vabadust, ilma et tema isolatsiooni poolt pakutud turvalisus teiste elu tavapärasest jätkumisest häiritud oleks. Kes iganes soovib ennast vaktsiinide abil immuniseerida, ei pea oma pead valutama selle üle, kas mingi neile vastumeelne vähemus otsustab ennast vaktsineerida või mitte.
Kuid ei. Sellest ei piisa. Selleks, et koroonasulud veendunud koroonausklike jaoks toimiksid, peavad ka uskmatud luku taga olema. Selleks, et vaktsiin vaktsiiniusklike kehas oma tööd saaks teha, tuleb süstida ka vaktsiiniskeptikuid. Kui kõik ühiskonna liikmed ei osale, siis rituaal ei toimi ning kogu kogukond kannatab.
Selleks, et vaktsiin vaktsiiniusklike kehas oma tööd saaks teha, tuleb süstida ka vaktsiiniskeptikuid.
Selgitus, kuidas see toimib, on sama mõistusevastane, kui see on alatu. Väidetavalt kardetakse, et haiglatesse satub rohkem haigestunuid, kui haigla suudab vastu võtta, kuid see hirm ei takista haiglaid lõpetamast töösuhteid kümnete tuhandete tervishoiutöötajatega, kellel on haiguse läbipõdemisest saadud immuunsus.
Haiglate ületäituvusest on asi kaugel – hämmastavad 40% voodikohtadest Ühendkuningriigi haiglates olid kasutamata juba esimese laine ajal, enne kui keegi oli vaktsineeritud või saanud loomuliku immuunsuse.
Mõistagi on paganate selgitused selle kohta, miks iga viimane kui inimene peab piirangutele ja süstlakokteilile allutatama, pidevas muutumises. Seda seetõttu, et nende fanaatilisus nõuda kõigilt allumist ei tulene mitte reaalses maailmas vaadeldavatest faktidest, vaid nende endi seest. Täpsemalt nende religioossest instinktist. Tegelikult on nad sageli solvunud ja nördinud, et nad peavad sel valgustusajastujärgsel epohhil esitama reaalsusega kooskõlalisi õigustusi tõdedele, mis on nende kõigi jaoks niigi ilmselged.
Inimpsühholoogia on suunatud ohverduste väärtustamisele. Me mõistame intuitiivselt, et viljade saamiseks tuleb esmalt teha ohverdusi. Kuid enamgi veel, me aktsepteerime intuitiivselt ka seda, et ohverdused toimivad vahel ka siis, kui me ei oska selgitada, kuidas.
Riituse läbikukkumise järgselt pidid ülempreestrid, kes olid kõigile avalikult lubanud, et keerukas ja vägev rituaal kindlasti toimib, ning nende järgijad, kes olid riituse maagilise efektiivsuse enda teadvuse osaks teinud, hakkama otsima selgitust, miks rituaal ikkagi ebaõnnestus.
Jahimeest, kes järgib oma hõimu igivana 13-sammulist juhendit parimate mürginoolte valmistamiseks isegi siis, kui ta ise ei mõista iga läbitud sammu vajalikkust, saadab sellegipoolest edu. Suurem edu kui temast kavalamat kolleegi, kes jätab vahele viis kõige aeganõudvamat sammu, mille eesmärki ta ei mõista ning millest neli ehk ei loogi mingit lisandväärtust, kuid mille hulgas on üks, mis omab võtmetähtsust. Sama kehtib jahimehe kohta, kes järgib põlvest põlve edasi antud tarkust ka teistes tegevustes, ilma et tal oleks vaja neid esmalt mõista.
Selline pikaajaline looduslik valik tingib, et sageli me ei vajagi selgitusi, kuidas ohverdused või raskused meid edasi aitavad. Me lihtsalt lepime sellega, et nad seda teevad. See tundub õige. Siit ka põhjus, miks me oleme kõiksugu ebausule nii vastuvõtlikud. Mis võiks olla veel õigem kui see, et paljude pesapallimängude võitmiseks tuleb kanda ebamugavaid õnne toovaid aluspükse ning neid üksnes kokkuhoidlikult pesta. Kõva häälega välja lausutuna kõlab see naeruväärselt, ent sisemuses tundub kuidagi õige. Maagilises maailmapildis muutub mõistetavaks ka läbi paberi hingamise rituaal. See teeb su elu ebamugavamaks. Sa teed ohverduse. Suure ohverduse. Seega sisendab mõistus enesele, et ohverdusest lihtsalt peab olema kasu.
Ohverduste ja raskuste talumine isegi siis, kui sa ei suuda mõista, kuidas see täpselt sind ja sinu kogukonda aitama peaks, on seega psühholoogiliselt mõistetav. Üheksal juhul kümnest võib see olla alandlik filosoofiline positsioon. Probleem on siis, kui oled oma valitud ohvritoomise tees nii veendunud, et keeldud tunnistamast selle kasutust olukorras, kus see vilja ei kanna, ning otsid väljapääsu patuoinaste leidmisega.
Sageli me ei vajagi selgitusi, kuidas ohverdused või raskused meid edasi aitavad. Me lihtsalt lepime sellega, et nad seda teevad.
See on täpselt see, mida COVID-i fanaatikud terves maailmas teevad. Kui vaktsiinid ei suutnud tuua lubatud lunastust, siis veeretatakse süü mitte ebaefektiivsete vaktsiinide, vaid nende 30% kaela, kes vaktsiinist keeldusid.
Kuidas nad täpselt süüdi on? Keda see huvitab… . Kui koroonasulud ei suutnud „viirust kontrollida”, siis ei olnud selle põhjuseks piirangute mõistusevastasus, vaid asjaolu, et need ei olnud piisavalt ranged, et neid ei kehtestatud piisavalt vara või ulatuslikult, või et mõned inimesed jalutasid oma koera kodust kaugemal kui piirangud lubasid.
Kui massiline ohverdus on jõudnud punkti, kus on selge, et kolossaalsed ohvrid ei ole tulemust andnud, ei suuda ei valitsejad ega valitsetavad seista silmitsi häbitundega, et see kõik on olnud rumalus. See on hetkeks, mil hakatakse otsima süüdlasi, keda Jupiterile tehtud ohverduste saboteerimise eest lõvide ette visata või kerkivad Gulagi koonduslaagrid, et mahutada “hävitajaid”, kes töötavad seestpoolt meie Sotsialistliku Eesmärgi vastu.
Maagilises maailmapildis muutub mõistetavaks ka läbi paberi hingamise rituaal. See teeb su elu ebamugavamaks. Sa teed ohverduse. Suure ohverduse. Seega sisendab mõistus enesele, et ohverdusest lihtsalt peab olema kasu.
Kui massilised vaktsineerimisprogrammid on massiliselt läbi kukkunud, hakkavad aset leidma ka massilised tagakiusamised ning käivituvad programmid vaenata vaktsineerimata inimesi selle eest, et nad julgesid reeta nõela poolt pakutava lunastuse ja ühise püha vaktsiini projekti.
Ärge püüdke selliste inimestega vaielda. See on lootusetu. Teie oponentideks on religioossed fanaatikud, spetsiifiliselt paganad. Ent mitte ainult. Tegemist on religioossete fanaatikutega, kellel on väga palju kaotada: kaalul on nende uhkus, prestiiž, legitiimsus ja positsioon. Lisaks on aegadepikkune evolutsioon taganud selle, et teil on oponente palju rohkem kui liitlasi. Isegi need, kes ei ole ise küll fanaatikud, kuid on ohverdustega leppinud, ei näe selles mingit probleemi, et teid lõvide ette visatakse lihtsalt selleks, et katsetada – äkki see aitab.
Parim, millele loota võite, on see, et ülejäänud meist suudavad endale luua omaette ruumi, mis on vaba rumalatest, argadest, hüsteerilistest ja ebatolerantsetest ebauskumustest. Koha, mis säilitab teatud alandliku kainemõistuslikkuse ja seega ka väärikuse isegi hirmu ja teadmatuse ees. Koha koos inimestega, kes tunnevad end endaga piisavalt mugavalt, et mõista, et kui sa aktsepteerid üldist tarkust taluda raskusi isegi nende toimemehhanismi täielikult mõistmata, tuleb sul aktsepteerida ka seda, et aegajalt sa eksid nende enda kanda võtmisega, ja et ei ole midagi ootamatut vahel eksimises ning see ei ole põhjus patuoinaste otsimiseks ja oma naha päästmiseks.
Kui massilised vaktsineerimisprogrammid on massiliselt läbi kukkunud, hakkavad aset leidma ka massilised tagakiusamised ning käivituvad programmid vaenata vaktsineerimata inimesi selle eest, et nad julgesid reeta nõela poolt pakutava lunastuse ja ühise püha vaktsiini projekti.
Lõppude lõpuks ei karda nad kõige rohkem mitte viiruse poolt põhjustatud apokalüpsist, mida ilmselgelt ei tule, vaid tunnistamist, et nad läksid 2020. aasta märtsis liiga hoogu. Nad on nii tohutult kõrgel arvamusel oma isikust, et söödaksid teid meelsamini lõvidele, kui tunnistaksid ühegi korra oma elus, et nad eksisid, ja näeksid sedasi pisut rumalad välja.
Neid võiks peaaegu mõista, kui neil oleks mingi oluline põhjus, miks nad tahavad teid oma jalge alla suruda. Võib olla selleks, et sillutada sedasi teed Messia tulekuks või Taeva saabumiseks maa peale. Selle asemel korraldavad nad globaalset repressioonikampaaniat, kuna alternatiiviks on tunnistada, et nad tegid apsaka.
Allikas: Anti Empire