Majandus & rahaSuur lugu

„Pandora paberid” ja salastatud finantsandmete maailma telgitagused

Makroskoop vahendab intervjuud USA finantsspetsialisti Robert Barnes’iga, kes analüüsib hiljuti meedias palju kõneainet tekitanud “Pandora paberite” tagamaid ülemaailmse maksuparadiiside süsteemi ning võimuvõrgustike ambitsioonide laiemas kontekstis.

Robert Barnes

Võiks arvata, et pärast Panama paberite lekkimist on inimesed õppinud, et oma õiguslike, finants-, maksu- ja muude ülemaailmsete tegevuste juures ei tasu kasutada ühte ja sama süsteemi, sest see on väga haavatav häkkimisele ja riigipoolsele sekkumisele. Samas on Panama paberite päritolu ümber endiselt palju kahtlusi, miks need liikusid just ühes kindlas suunas ning miks need paljastasid ühed inimesed ja teisi mitte. Arvatakse, et see võis olla poliitiliselt motiveeritud või isegi poliitiliselt planeeritud.

Panama paberite päritolu ümber on endiselt palju kahtlusi, miks need liikusid just ühes kindlas suunas ning miks need paljastasid ühed inimesed ja teisi mitte.

See on ka põhjus, miks suudeti tuvastada kogu [Mitt] Romney varapaigutuse struktuur – Romney nimelt kasutas samu Kaimanisaarte üksuseid, mida kõik teisedki. On palju ohutum kasutada selliseid üksuseid, mis kellegi radaril ei ole, sest muidu riskid sa sellega, et kõik su dokumendid ja muu informatsioon lekitatakse või avalikustatakse. Eriti oluline on see võimalike poliitiliste sihtmärkide jaoks.

On kummaline, et näiteks Bushide perekonna finantsinfot ei ole kusagil lekitatud, teiste oma aga küll. Kusjuures need teised inimesed kipuvad teatud institutsionaalsete huvide vallas asuma just opositsiooni nimekirjades, mis võib lekke tõelise allikaga palju rohkem seotud olla, kui ametlik narratiiv ette näeb.

On kummaline, et näiteks Bushide perekonna finantsinfot ei ole kusagil lekitatud, teiste oma aga küll.

Alexander Mercouris

Ma usun, et tegemist on tõesti tugevalt poliitiliselt motiveeritud lekkega. Selle kinnitamiseks piisab, kui vaadata, millised meediakorporatsioonid lekitamisega seotud on. Need kõik kuuluvad kas vasakpoolsesse või tsentristlikku meediamaailma. Näiteks Ühendkuningriigis (ÜK) on selle teema väsimatuks eestvedajaks olnud The Guardian.

Ma pean tunnistama, et ma ei ole [Paradiisi paberitesse] väga põhjalikult süüvinud, aga mulle tundub, et need ei paljastanud just kuigi palju huvitavat või uut. Loomulikult on see paljude inimeste jaoks piinlikkust või muret tekitav, aga seal ei olnud midagi erakordselt märkimisväärset – rikastel on maksude vältimiseks riiuli- ja offshore-firmad.

Mulle tundub, et eurooplased kasutavad maksuparadiise rohkem kui ameeriklased. Võibolla seetõttu, et ameeriklased võtavad makse tõsisemalt kui eurooplased, sest Euroopa on endiselt “põlisrikaste” maailm ja põlisrikkad on ajalooliselt hoidnud mentaliteeti, et nad ei tegele millegi nii madalaga nagu maksud, mis on omased rohkem vabariikidele ja demokraatiatele kui Euroopa vanadele aristokraatiatele.

Aga mulle tõesti tundub, et [Pandora paberite] löök läks tühja kohta. Ainus inimene, kellele paljastused paistavad keskenduvat, on Vladimir Putin. Iseäranis palju tähelepanu on sellele pööranud Briti meedia, aga taaskord ei ole nad suutnud millegi konkreetsega välja tulla. Võibolla on ta võtnud kuulda Roberti nõuannet ja hoiab kõike ettevaatlikult pigem alternatiivsetes üksustes, aga võibolla otsitakse midagi, mida ei ole tegelikult olemas. Ma kaldun pigem uskuma teist varianti. Ma ei taha kõlada naiivsena, sest ma olen üpris kindel, et tal on sissetulekuid enam kui küll ning ta on astunud vajalikke samme kindlustamaks, et kui ta peaks kunagi pensionile minema, siis ei ole tal millestki puudus, aga ma olen üha skeptilisem selle 200 miljardi dollari suuruse varanduse osas, mis tal väidetavalt on.

Eurooplased kasutavad maksuparadiise rohkem kui ameeriklased. Euroopa on endiselt “põlisrikaste” maailm ja põlisrikkad on ajalooliselt hoidnud mentaliteeti, et nad ei tegele millegi nii madalaga nagu maksud.

Robert Barnes

See on huvitav, et just eurooplased kasutavad offshore-üksuseid rohkem. Selle üheks põhjuseks võib olla asjaolu, et maksuparadiiside maailm on väga tugevalt brittide poolt domineeritud. ÜK pangandussüsteem on end pärast Briti impeeriumi lagunemist sisuliselt taasloonud, pakkudes võimalusi oma vara ja raha hoidmiseks näiteks Kariibidel, mis on sisuliselt ÜK käepikendus. Erinevalt USA-st, kus sind maksustatakse sinu ülemaailmsete sissetulekute pealt ja vara paigutamine teistesse riikidesse ei anna sulle mingeid eeliseid, kui sa seda just otseselt valitsuse eest ei peida, on Euroopa riikides vara hoidmine väljaspool oma jurisdiktsiooni reaalseks eeliseks. See aitab luua majanduslikku mudelit, mis innustab Euroopa põlisrikkaid paigutama oma vara kohalikust jurisdiktsioonist väljapoole.   

Maksuparadiiside maailm on väga tugevalt brittide poolt domineeritud.

Aga kui ma olen Vladimir Putin, siis milline on tõenäosus, et ma kasutan ÜK, ÜK-ga seotud või mõne teise Lääneriigi üksuseid oma vara peitmiseks, isegi kui mul on 200 miljardit dollarit? Ilmselt ei kasutaks ta neid oma vara säilitamiseks, eriti kui arvestada tema kurikuulsat ja ka õigustatud skeptitsismi Lääne luureteenistuste suhtes, mis on imbunud sügavale offshore-firmade finantsmaailma. Ehkki Küprose eksperiment ei õnnestunud väga hästi ja paljud Vene miljardärid on siiski oma raha paigutanud ka ÜK-sse, on venelased väga usaldamatud, iseäranis ÜK suhtes, mistõttu on neil peaaegu alati tagavaraplaan. Siiski ei suuda ma kujutleda Putinit seda tegemas.

Teine suur maksuparadiis on loomulikult USA. Sellel on põhjus, miks tohutult paljude ettevõtete alaliseks asukohaks on Delaware, ja põhjus ei ole see, et Joe Biden on sealt pärit. Põhjus on loomulikult selles, et tegemist on ühe parima kohaga maailmas, kus oma vara varjata. See on iseenesest irooniline, sest USA kurdab häälekalt teiste maksuprobleemide üle, olles ise samal ajal üheks maailma suurimaks maksuparadiisiks ja seda ilmselt taotluslikult, arvestades meie suhetega Panamaga. Noriega meelitas kurjategijaid oma vara sinna paigutama ja USA lihtsalt arestis kogu vara, mida vähegi tahtis. See oli üheaegselt nii piraatide sadam kui ka püünis.

Erinevalt USA-st, kus sind maksustatakse sinu ülemaailmsete sissetulekute pealt ja vara paigutamine teistesse riikidesse ei anna sulle mingeid eeliseid, kui sa seda just otseselt valitsuse eest ei peida, on Euroopa riikides vara hoidmine väljaspool oma jurisdiktsiooni reaalseks eeliseks.

Mitmed USA osariigid, näiteks Põhja- ja Lõuna-Dakota, Wyoming, Alaska ja Nevada, on loonud helded varakaitse seadused. USA-s on võimalik kasutada mitmeid vahendeid oma vara kaitseks, ka anonüümseid üksuseid oma raha liigutamiseks, mis Euroopas ei ole võimalik. Alaska osariigis kaitseb seadus isegi pettuse abil tehtud tehingute käigus omandatud vara, kui sellele kuue kuu jooksul jälile ei saada. Ka Cooki saared on kurikuulsad oma anonüümsete erafondide poolest, mida paljud välismaalased ära kasutavad. USA ametivõimud ei lase ameeriklastel seda kuigi tihti teha, aga teiste riikide kodanike seas on need levinud. Seega mind ei üllata, et palju vara on selliste üksustega seotud. Samas, Hillary Clintoni uraani skandaal (Uranium One) oli USA-põhine projekt, kuid heitis samuti süsteemile valgust.

Loomulikult on sellel põhjus, miks paljud krediidiasutused on registreeritud Põhja- ja Lõuna-Dakota osariikides – need osariigid on maksutulu teenimise eesmärgil loonud finantsasutustele väga soodsad tingimused. Delaware’i, Alaskat ja Cooki saari on püüdnud kopeerida ka Wyoming ja Nevada, mis sisuliselt lubavad oma vara muu maailma eest varjata ja kaitsta.

Kui ma olen Vladimir Putin, siis milline on tõenäosus, et ma kasutan ÜK, ÜK-ga seotud või mõne teise Lääneriigi üksuseid oma vara peitmiseks, isegi kui mul on 200 miljardit dollarit?

Pikka aega, ja suures osas ikka veel, on USA maksuametil (Internal Revenue Service – IRS) väga piiratud ligipääs sellistele andmetele. IRS käsutuses on sisuliselt ainult Martindale’is Lääne-Virginias asuv 50 aasta vanust tehnoloogiat kasutav andmebaas ja seda taotluslikult, sest USA kongress ei tahtnud, et USA maksuametil oleks kõigile andmetele ligipääs, et neil oleks võimalik sattuda info otsa, mille otsa ei taheta, et nad satuksid. Seega teavad USA maksuametnikud rohkem USA kodanike kui välismaalaste kohta, sest neil puuduvad vahendid välisinvesteeringute kindlakstegemiseks ja jälgimiseks. Luureagentuur ja Föderaalreserv suudavad seda teha, nii et kui nemad tahavad seda infot kätte saada, siis nad ka saavad, aga kellelgi teisel, ka IRS-il seda võimalust ei ole.

Aastaid tagasi tegelesin ma pettuse ohvriks langenud inimeste raha liikumise jälitamisega üle kogu maailma ja avastasin, kui lihtne või keeruline on erinevates riikides pangaandmetele ligi pääseda. Venemaal ei ole väga turvaline, juba väikese raha eest on võimalik kõigi andmed kätte saada. Monaco on kõige turvalisem, Dubai mitte eriti. Sisuliselt on sinu finantsandmed täpselt nii kaitstud, kui palju on tellerid valmis seda kaitsma. Kui madala taseme töötaja on valmis mõne tuhande eest selle info sulle hankima, siis sinu andmed ei ole kaitstud. USA-s on teatud infot võimalik kätte saada, aga varjatud andmeteni jõuda on väga keeruline, sest isegi riigi enda maksuametil ei ole sellele ligipääsu.

On iseenesest irooniline, et USA kurdab häälekalt teiste maksuprobleemide üle, olles ise samal ajal üheks maailma suurimaks maksuparadiisiks.

Obama administratsiooni tervishoiuprogrammi (Affordable Care Act, tuntud ka kui Obama Care) raames toimunud elanike terviseandmete kogumist põhjendati sellega, et need tuleb digitaliseerida, sest see muudab kõik palju kiiremaks ja efektiivsemaks ning aitab kulusid kokku hoida. Kõik terviseandmed oleksid olnud ühe nupulevajutusega IRS ametnikule kättesaadavad. Just IRS-ile, sest valitsus otsustas terviseandmete kogumise delegeerida maksuametile. Nii kogus IRS digitaliseerimise vajaduse egiidi all miljonite inimeste terviseandmeid, viies seeläbi ellu J. Edgar Hooveri, Föderaalse Juurdlusbüroo (Federal Bureau of Investigation – FBI) endise direktori andmebaaside märga unenägu.

Minu kliendiks oli ettevõte, mis tegeles terviseandmete digitaalse säilitamisega. Nende käes oli kokku 60 miljonit ravikaarti ning andmeid ligi 10 miljoni inimese kohta. Nende hulka kuulusid California osariigi kohtunikud, tippsportlased, Hollywoodi näitlejad, režissöörid ja produtsendid. Ligipääs sellistele andmetele ei pea olema täielik, piisab sellest, kui sa tead näiteks, millist ravi üks või teine inimene saab või millise kohtuniku laps käib võõrutusravil. Me esitasime kohtule kaebuse ja pidime käima kahel kongressi istungil aru andmas, aga lõpuks oldi nõus kõigi kogutud andmete hävitamisega.

USA kongress ei tahtnud, et USA maksuametil oleks kõigile andmetele ligipääs, et neil oleks võimalik sattuda info otsa, mille otsa ei taheta, et nad satuksid.

Minu klient otsustas, et talle meeldib Euroopa rohkem kui USA ja ta on siiani seal. Aga kirjeldatu kontekstis ei saa olla kokkusattumus, et läbi hakatakse vaatama kõiki tehinguid, mis on suuremad kui 600 dollarit, ning et eraldi rünnaku alla on sattunud krüptovaluutad ja muud valdkonnad, kus informatsioon on riigi kontrolli alt väljas. Kokkusattumus ei saa olla ka see, et samal ajal üritatakse turvalisuse kaalutlustele tuginedes läbi suruda vaktsiinipasse, olgu need siis füüsilisel kujul nagu kiibid või isegi tätoveeringud. Hetkel ajab veel asja ära telefon.

Tegelikult pole tuleviku ennustamiseks vaja teha muud kui hoida silm peal sellel, millesse Bill Gates investeerib. Näiteks on ta patenteerinud kiibid, mis talletavad endas inimeste finants- ja terviseandmeid. Seda katsetati Indias aastaid biomeetrilise isikutuvastamise vahendina ja Bill Gates tegi sellesse suuri investeeringuid. Argument paistab olevat see, et iga inimese liikumist ja tegevusi peab igal ajahetkel saama jälgida ning et jälgimiseks kasutatav seade peab olema inimese kehaga seotud, et tagada, et ainult niinimetatud „õiged inimesed” saavad teenuseid kasutada või teatud teabele ligi.

Tegelikult pole tuleviku ennustamiseks vaja teha muud kui hoida silm peal sellel, millesse Bill Gates investeerib. Näiteks on ta patenteerinud kiibid, mis talletavad endas inimeste finants- ja terviseandmeid.

See lubab täielikku ligipääsu ka inimeste rahaasjadele ning seda kõike väidetava rahalise ligipääsu demokratiseerimiseks. Jah, tulevikuperspektiiv kõlab äärmiselt orwellikult, aga suure tõenäosusega saab tulevik just selline olema ja me liigume samm sammu haaval selle suunas. Hiljutised arengud raha liikumise jälgimises on pelgalt vaktsiinipasside kui meditsiinilise isikutunnistuse edasiarendus.


Jaga artiklit sõpradega


Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult. Required fields are marked *