Äsja Müncheni ülikooli teadurite poolt avaldatud uurimus näitab, et ühiskonna “lukku panemisel” polnud koroonaviiruse leviku tõkestamisele mitte mingisugust mõju.
Müncheni ülikooli statistikute poolt korraldatud uurimus ei suutnud tuvastada “mitte ühtegi otsest seost” Saksamaal kehtestatud ühiskonna sulgemise meetmete ning koroonaviiruse leviku pidurdumise vahel.
Uuringu kohaselt hakkasid koroonaviiruse leviku näitajad Saksamaal iga kord langema juba enne, kui eriolukorra väljakuulutamisega ühiskondlik elu suuresti peatati. Seda nii novembris, detsembris kui aprillis kogutud andmete põhjal.
“R-näitaja” ehk nakkuskordaja, mis näitab mitmele inimesele üks nakatunu keskmiselt viiruse edasi annab, oli kõikidel kordadel alla 1 juba enne, kui ühiskonna sulgemise meetmed rakendusid.
Eelmisel aastal lekkis avalikkuse ette Saksa siseministeeriumi raport, mille hinnangul võivad erimeetmed tuua kaasa rohkem ohvreid, kui koroonaviiruse vabalt levida laskmine, seda teiste haiguste kehvema ravi tõttu. Tegemist on vaid ühega paljudest uurimustest, mis kinnitab üha suurema statistilise andmestiku põhjal, et ühiskondade lukku panemine on osutunud mõttetuks.
Stanfordi ülikooli teadurite poolt jaanuaris avaldatud uurimus jõudis järeldusele, et kohustuslikud karantiinid ei oma mingisugust kasutegurit võrreldes vabatahtlike viiruse tõkestamise meetmetega. Märtsis Newsweeki ajakirjale antud intervjuus nentis Stanfordi meditsiiniprofessor Jay Bhattacharya, et COVID-19 tõttu ühiskondade sulgemised on “kõige suurem rahvatervise poliitika viga, mis on viimase 100 aasta jooksul tehtud”.
Harvardi, Duke’i ja Johns Hopkinsi ülikooli akadeemikud jõudsid hiljuti järeldusele, et järgmisel kahel kümnendil sureb umbes miljon inimest ühiskondade sulgemise otsese tagajärjena. Teised uuringud on jõudnud järeldusele, et kõige konservatiivsemate hinnangute kohaselt on koroonasulud põhjustanud vähemalt seitse korda rohkem surmasid, kui on ära hoidnud.