Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Nick Hudson
Lõuna-Aafrika kommentaator Nick Hudson mõtiskleb selle üle, millised on kohustuslikud dogmad, millesse uskumine või vähemasti mille mitte kahtluse alla seadmine on seatud kõikidele näiliselt vabadele inimestele kohustuseks, ning mis on kaks peamist struktuuri, mis omavad ülemaailmse haardega võimu praktiliselt kõikide maailma riikide üle.
Adrian Bachmann
Ühes varasemas artiklis kirjutasin maailma tabanud asjade seisu kohta järgnevalt:
„Rangelt kontrollitud meedia, tugevale tsensuurile allutatud sotsiaalmeedia ja üksnes näitleja rolli täitvad poliitikud moonutavad meid ümbritsevat reaalsust niivõrd põhjalikult, et enamik inimesi on tänaseks kaotanud kontakti objektiivse reaalsusega.
Demokraatia minetas oma funktsionaalsuse juba ammu. Valimistulemuste manipuleerimine ja kandidaatide valiku ettemääratus on teinud demokraatlikest protsessidest farsi ning valimata ametnikud on asunud juhtima valitud ametnikke. Sellistes tingimustes on mõjutatud pahaaimamatut elanikkonda ulatuslikele, täielikult väljamõeldud narratiividele tuginedes kaasa minema mitmesuguste sõgedustega. Järgnevalt toon vaid mõned näited nimetatud narratiividest ning neid puudutavast reaalsusest.
Covid: mitte mingit laastavate tagajärgedega pandeemiat ei eksisteerinud ning inimeste tervist ohustavate mRNA vaktsiinide tootmine ja levitamine tuginesid täielikult pettusele.
Kliimamuutused: inimkonna tekitatud süsinikdioksiidi heitmed ei mõjuta kliimaprotsesse mitte mingil moel.
Valimistulemuste manipuleerimine ja kandidaatide valiku ettemääratus on teinud demokraatlikest protsessidest farsi ning valimata ametnikud on asunud juhtima valitud ametnikke.
Nick Hudson
Keskpangad röövivad teie raha, kasutades selleks valuutade sihiteadlikku devalveerimist.
Immigratsioon: “põgenike” sissevoolu tegelik otstarve on kohaliku kultuuri ja moraali plaanipärase hävitamise täideviijateks valitud inimeste import riiki.
Sõjad: sõdade käsitlemisel meedias esitletakse rahvale sõja põhjuste ja osapoolte motiivide kohta eksitavat infot ning varjatakse tegelikke huvigruppe, kelle kasumi nimel neid sõdu peetakse.
Transsooliste õigused: transsoolistel isikutel on kahjustatud maailma tajumise võime, mitte tõene arusaam teise sugupoole esindjana elamisest.
Kuid laiemas plaanis pole vahet, kas tänane olukord peegeldab masside ees anonüümseks jääva väikese eliidi plaanide täitumise protsessi või on asjad sedasi kujunenud tulenevalt tsivilisatsiooni üldisest allakäigust. Kelle iganes poolt te ka ei hääletaks või kuidas teie eelistatud kandidaat ülalloetletud teemasid ka ei käsitleks, mitte midagi ei muutu enne, kui nii teie ise kui piisavalt paljud teid ümbritsevad inimesed üles ärkate, hakkate reaalsust nägema ja astute järjekindlalt vastu manipuleeriva eliidi poolt meile peale surutud inimvaenulikule kursile ning keeldute seda järgimast.
Samuti pole vahet, kas te nimetate eliidi tsentraliseerimispüüdlusi sotsialismiks, kommunismiks, tehnokraatiaks, globalismiks või fašismiks või kas te leiate nende püüdluste taga filantroopilisi, kuritegelikke või saatanlikke motiive. Tsentraliseerimise juures on oluline asjaolu, et selle alal hoidmine eeldab tsensuuri kehtestamist ja õiguste ja vabaduste täielikku kaotamist ning et tsensuur on täielikus vastuolus inimkonna õitsenguga.”
Viis aastat tagasi olin üks nendest, kes nägid Covidi-kampaania pettusest läbi ja hoiatasid, et toimuv on vaid ülemaailmse tehnokraatliku jälgimisriigi sisseseadmise eelmäng. Olin üks neist, kes hoiatasid inimesi läheneva digitaalse kontrollvõrgustiku, digi-feodalismi ajastu, digi-ID- ja programmeeritavate keskpanga digivaluutade ning selle eest, et nn “säästva arengu” eesmärke rakendatakse relvana muude, varjatud eesmärkide saavutamisel. Tänaseks on meid toona vandenõuteoreetikuteks nimetanud isikud üsna täbaras seisus, sest sündmused kulgevad välgukiirusel ja samasuguse sunni saatel, nagu rakendati Covidi kontekstis.
Otse meie silme all hävitatakse justkui konveieritööna Lääne kultuure ja riike – loen nende hulka kuuluvaks ka Lõuna-Aafrikat –, samal ajal kui hüperagressiivne kolonialism sunnib arengumaid investeerima kulukasse ja majanduslikult katastroofiliste tagajärgedega taastuvenergiapõhisesse majandusse ning destabiliseerib kõiki riike, mis keelduvad sellise nõudega kaasa minemast.
Otse meie silme all hävitatakse justkui konveieritööna Lääne kultuure ja riike, samal ajal kui hüperagressiivne kolonialism sunnib arengumaid investeerima kulukasse ja majanduslikult katastroofiliste tagajärgedega taastuvenergiapõhisesse majandusse ning destabiliseerib kõiki riike, mis keelduvad sellise nõudega kaasa minemast.
Nick Hudson
Peavoolumeedia klammerdub aga jätkuvalt lapsikult naiivse vaatepunkti külge, justkui moodustuks Läänemaailm demokraatlikest riikidest, kus väljendatakse rahva tahet – kuigi mitte miski ei saaks olla tõest kaugemal. Donald Trumpi võit ja Kamala Harrise kaotus Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel ei muutnud tegelikkuses mitte midagi. Samamoodi nagu Zelenski Ukrainas, on ka USA presidendikandidaadid vaid pinnapealsete pisierinevustega konstruktsioonid, kes edendavad ühe katuspartei huve, soovivad nad seda ise või mitte.
Kes kahtleb selle väite tõesuses, neil tasub lähemalt tutvuda järgmiste karmide faktidega. Umbes sada päeva pärast Donald Trumpi USA presidenditoolile asumist eraldati Palantirile – Peter Thieli asutatud ettevõttele, mis pakub valitsustele tehnoloogilisi lahendusi inimeste jälgimiseks ning mille rajamist toetas USA Luure Keskagentuuri (CIA) kommertstehnoloogia haru In-Q-Tel –, tohutu riiklik rahastus, sh 10 miljardit dollarit Ameerika Ühendriikide armeelt ja veel ligikaudu 1 miljard dollarit sisejulgeoleku- ja kaitseministeeriumilt ning Pentagonilt.
Samal ajal lammutas Trump täielikult Ühendriikide andmekaitse struktuurid, võimaldades valitsusasutustel sedasi jagada kodanike andmeid ilma mingite piiranguteta. Tähelepanu tasub siinjuures pöörata ka sellele, mida Trump ei teinud: ta ei taaskehtestanud Barack Obama presidentuuri ajal tühistatud seadust, mis keelas USA valitsusel USA kodanikke propagandaga mõjutada ja neile valetada.
Kirjeldatud sammudes ei ole midagi eriliselt uut, need jätkasid lihtsalt juba sajandipikkust, eelkõige kahele kesksele sambale tuginevat traditsiooni. Globaalse impeeriumi kaheks tugisambaks on esiteks omavahel ühendatud luureringkonnad – Ühendriikide CIA, Briti MI6 ja Iisraeli Mossad – ja teiseks miski, mida võiksime nimetada Angloameerika establishment’iks, ehk täpsemalt läbipaistmatu võimustruktuur, mis valitseb Rahvusvaheliste Arvelduste Panga, Wall Streeti ja Londoni City kui sajandeid Briti krooni kontrollist sõltumatuna tegutsenud poliitilise struktuuri üle.
Globaalse impeeriumi kaheks tugisambaks on esiteks omavahel ühendatud luureringkonnad – Ühendriikide CIA, Briti MI6 ja Iisraeli Mossad – ja teiseks miski, mida võiksime nimetada Angloameerika establishment’iks, ehk täpsemalt läbipaistmatu võimustruktuur, mis valitseb Rahvusvaheliste Arvelduste Panga, Wall Streeti ja Londoni City kui sajandeid Briti krooni kontrollist sõltumatuna tegutsenud poliitilise struktuuri üle.
Enne edasi lugemist soovitan kõigil, kes suhtuvad skeptiliselt omavahel lahutamatult seotud luureringkondade kui Lääne lähiajaloo ühe alussamba väitesse, otsida üles näiteks Vikipeedia artikkel operatsioon Gladio kohta, et saaksite kontrollida seda, mida ma teile järgnevalt räägin.
Kontrolli alt väljunud luureagentuurid
Operatsioon Gladio oli USA Luure Keskagentuuri poolt Teise maailmasõja järel algatatud salajane operatsioon mille käigus CIA eelkäijaks olnud Strateegiliste Teenuste Büroo (Office of Strategic Services, OSS) jättis sõja lõppedes osad Ameerika sõdurid koju kutsumise asemel Euroopasse ning andis neile korralduse peita oma relvad ja jääda ootele, kuni neid vajatakse.
Ametlikult oli operatsiooni eesmärgiks võidelda kommunismi ja sotsialismi vastu, kuid tegelikkuses leidis selle raames aset rohkelt varjatud, sageli terroristlikke aktsioone, sh pommirünnakud ja mõrvad Itaalias ja Saksamaal. Seesuguste hulka kuulus muuhulgas 1980. aastal Bologna raudteejaama pommirünnak, milles hukkus 85 ja sai vigastada 285 inimest, 1989. aastal operatsiooni uurinud ajakirjaniku mõrv ning 1978. aastal Itaalia peaministri Aldo Moro röövimine ja atentaat. Väidetavalt olid need sammud mõeldud poliitiliste tulemuste manipuleerimiseks hirmuõhkkonna loomise ja avaliku arvamuse mõjutamise kaudu. Ametlikult kuulutas George Bush seenior, kes oli ise varem Luure Keskagentuuri direktorina Gladiot koordineerinud, 20 000 üle kogu Euroopa paiknenud agenti hõlmanud operatsiooni 1990. aastal lõppenuks. Sellele vaatamata püsis operatsiooni pärand edasi, arvestades, et mõned terroristlike tegude eest vangistatud isikud vabastati hiljem seetõttu, et tõendid osutasid CIA süüle.
1990. aastaks suutis CIA juba üsna osavalt põigelda kõrvale seadustest, mis piirasid agentuuri tegevust väljaspool Ameerika Ühendriike, kasutades selleks variorganisatsioone nagu Ameerika Ühendriikide välisabi agentuur (USAID) ning Riiklik demokraatia arendamise fond (NED).
Nick Hudson
Operatsiooni Gladio teoreetilist lõpetamist ei saa tõlgendada luureringkondade tegevuse olulise piiramisena. 1990. aastaks suutis CIA juba üsna osavalt põigelda kõrvale seadustest, mis piirasid agentuuri tegevust väljaspool Ameerika Ühendriike, kasutades selleks variorganisatsioone nagu Ameerika Ühendriikide välisabi agentuur (USAID) ning Riiklik demokraatia arendamise fond (NED). Nende variorganisatsioonide kaudu kasvatas CIA iseenda riiklikku rahastust, haarates enda kontrolli alla mitmesuguseid sihtasutusi, sh Brookingsi Instituut, Johns Hopkinsi kõrgemate rahvusvaheliste uuringute kool (Johns Hopkins School of Advanced International Studies) ja Carnegie rahvusvahelise rahu fond (Carnegie Endowment for International Peace). Märgid, mis viitavad institutsioonilise kontrolli haaramisele, ei ole sealjuures sugugi varjatud. Näiteks seitse aastat Carnegie fondi juhtinud Bill Burns tõusis karjääriredelil CIA direktoriks, andes aimu kahe organisatsiooni märkimisväärsest seotusest.
Värviliste revolutsioonide seosed luureringkondadega
Alates 1990.-test aastatest on maailmas leidnud aset hulganisti nn “värvilisi revolutsioone”, mille eesmärk on olnud teostada valitud riikides režiimivahetus ning millel kõigi algupära uurides viivad niidid USA Luure Keskagentuuri, Ameerika Ühendriikide välisabi agentuuri (USAID) ning USA Riikliku demokraatia arendamise fondini (NED).
Alates 1990.-test aastatest on maailmas leidnud aset hulganisti nn “värvilisi revolutsioone”, mille eesmärk on olnud teostada valitud riikides režiimivahetus ning millel kõigi algupära uurides viivad niidid USA Luure Keskagentuuri, Ameerika Ühendriikide välisabi agentuuri (USAID) ning USA Riikliku demokraatia arendamise fondini (NED).
Enne 2003. aastal Gruusias nn “rooside revolutsiooni” nime kandnud värvilise revolutsiooni läbiviimist rahastasid nii USA välisabi agentuur ja kui ka USA riiklik demokraatia arendamise fond Gruusias valijate nimekirjade digitaliseerimist ja Jugoslaavia Otpor! liikumisest inspireeritud noortegruppide koolitamist, pakkudes muuhulgas organisatoorset tuge opositsiooniparteidele ja valitsusvälistele ühendustele. Alates 2023. aastast on Gruusias enam-vähem püsivalt jätkatud värvilise revolutsiooni mahitamise katsetega.
Ka enne Ukraina nn “oranži revolutsiooni” (2004–2005) rahastasid USA välisabi agentuur ja riiklik demokraatia arendamise fond Ukraina „demokraatiat toetavat liikumist soodustavaid” valitsusväliseid organisatsioone, kusjuures endise USA senaatori Ron Pauli väitel eraldasid Ameerika Ühendriigid selleks valitsusväliste variorganisatsioonide kaudu 60 miljonit dollarit. Sarnaseid samme astuti mõistagi ka Ukraina Euromaidani riigipöörde mahitamiseks aastatel 2013–2014.
USA eriteenistuste riigipöörete korraldamise masinavärk töötab ülemaailmselt, olles olnud kasutusel nii Kõrgõzstani 2005. aasta tulbirevolutsiooni, Liibanoni 2005. aasta seedrirevolutsiooni, 2010. aasta araabia kevade, 2014. aasta Taiwani päevalilleliikumise, 2020. aasta Valgevene protestide, 2022. aasta Peruu rahutuste, 2014. aasta Egiptuse meeleavalduste, Brasiilia presidendi Rousseffi ametist tagandamiseni viinud 2016. aasta protestide, Boliivia presidendi Evo Moralesi tagasiastumiseni viinud 2020. aasta protestide, Myanmari 2007. aasta safranirevolutsiooni ning Iraani 2009. aasta rohelise revolutsiooni raames.
Nick Hudson
USA eriteenistuste riigipöörete korraldamise masinavärk töötab ülemaailmselt, olles olnud kasutusel nii Kõrgõzstani 2005. aasta tulbirevolutsiooni, Liibanoni 2005. aasta seedrirevolutsiooni, 2010. aasta araabia kevade, 2014. aasta Taiwani päevalilleliikumise, 2020. aasta Valgevene protestide, 2022. aasta Peruu rahutuste, 2014. aasta Egiptuse meeleavalduste, Brasiilia presidendi Rousseffi ametist tagandamiseni viinud 2016. aasta protestide, Boliivia presidendi Evo Moralesi tagasiastumiseni viinud 2020. aasta protestide, Myanmari 2007. aasta safranirevolutsiooni ning Iraani 2009. aasta rohelise revolutsiooni raames.
Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata, kusjuures ainuüksi Lõuna-Aafrikas USAID-i ja NED-i poolt toime pandud sekkumiste üleslugemisele kuluks terve artikkel. Ükski neist revolutsioonidest ja režiimivahetustest ei leidnud aset üksikjuhtumina ja neid ei tohiks sellistena ka käsitleda. Ülemaailmselt aset leidnud riigipöörete ja ülestõusude uurimisel nähtub, et USA, ÜK ja Iisraeli luureringkondade käsutuses on nii vahendid kui ka suutlikkus kindlustamaks, et praktiliselt kõik maailma riigid – vahest ehk kokku kuue erandiga – alluvad angloameerika establishment’i tahtele.
Ülemaailmselt aset leidnud riigipöörete ja ülestõusude uurimisel nähtub, et USA, ÜK ja Iisraeli luureringkondade käsutuses on nii vahendid kui ka suutlikkus kindlustamaks, et praktiliselt kõik maailma riigid – vahest ehk kokku kuue erandiga – alluvad angloameerika establishment’i tahtele.
Nick Hudson
Luureringkondade mõjukuse teema lõpetuseks väärib märkimist pisut koomiline fakt, et endine USA asevälisminister ja režiimivahetuse meetmete ülempreestrinna Victoria Nuland, kes oli tihedalt seotud Ukraina kakskümnend aastat kestnud ja traagilisel moel siiani kestva sihipärase hävitamise korraldusega, määrati 2024. aastal taas Riikliku demokraatia arendamise fondi direktorite kogu liikmeks.
Lisan veel omalt poolt, et minu hinnangul on USA, Suurbritannia ja Iisraeli luureringkonnad formeerinud möödunud sajandi jooksul enam-vähem ühinenud kuritegeliku üksuse ning et hetkest, mil oli viimati veel võimalik eeldada, nagu tegutseks need luureasutused jätkuvalt kooskõlas oma väidetavate sponsorriikide huvidega, on möödunud juba mitu aastakümmet.
Rahvusvaheliste Arvelduste Pank
Järgmiseks vaatame lähemalt Rahvusvaheliste Arvelduste Pangaga (BIS) seonduvat. Kui minult küsiti kommentaari Kanada peaminister Mark Carney öeldu kohta, kirjutasin selle sageli üldsuse eest varju jääva institutsiooni suurest mõjust inimkonnale järgnevat:
„Toetudes oma de facto kontrollile Londoni City üle, sunnib Angloameerika võimuladvik Rahvusvaheliste Arvelduste Panka muutma Baseli panganduse järelevalve komitee (BCBS) regulatiivset raamistikku sellisel moel, et ettevõtete laenuintressimäärad ja isegi laenukõlbulikkus kui selline sõltuksid edaspidi rohepöörde raames nn “netonulli” eesmärkide täitmisest. Nad haaravad riigid oma tangide vahele Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) ja Maailmapanga kehtestatud laenutingimuste kaudu, vilistades suveräänsusele ja demokraatlikele protsessidele – ja seda kõike täielikult fabritseeritud kliimakriisi nimel, mis hõlmab tõeliselt šokeeriva korruptsioonitasemega taastuvenergia projekte. Kui taastuvenergia projektid finantsiliselt läbi kukuvad, jäävad neisse paigutatud varad „investeeringute” tingimuste kohaselt establishment’ile, kes kasutab oma positsiooni, et nõuda kõigilt üha kõrgemaid hindu üha vähem usaldusväärse energia eest, lüpstes inimkonna kuivaks ning irvitades samal ajal kui nad rikastuvad inimkonna vaesumise protsessi pealt.”
Toetudes oma de facto kontrollile Londoni City üle, sunnib Angloameerika võimuladvik Rahvusvaheliste Arvelduste Panka muutma Baseli panganduse järelevalve komitee (BCBS) regulatiivset raamistikku sellisel moel, et ettevõtete laenuintressimäärad ja isegi laenukõlbulikkus kui selline sõltuksid edaspidi rohepöörde raames nn “netonulli” eesmärkide täitmisest.
Nick Hudson
Ülaltoodud kommentaar võtab hästi kokku, kuidas Rahvusvaheliste Arvelduste Pank rakendab lisaks otsestele meetmetele oma võimu ka vähemtähtsate poliitikakujundajate seas. Selliste madalamate, kuid siiski mõjukate üksustena väärivad mainimist näiteks Rooma Klubi, Välissuhete Nõukogu, Chatham House, Rockefelleri fond, Maailma Majandusfoorum ja Tony Blairi Globaalsete Muutuste Instituut. Kollektiivselt kohtlevad need organisatsioonid riikide valitsusi pelgalt globalistliku poliitika rakendamise kannupoistena. Kes suudaks siinkohal unustada Klaus Schwabi hooplemist: „Me imbume valitsuskabinettidesse ja dikteerime sedasi riikide poliitikat”
Kas kaks tugisammast on omavahel seotud?
Põhjaliku ülevaate, mis kinnitab luureringkondade ning Läänemaailma võimuladviku omavahelist seotust, leiab näiteks järgnevatest raamatutest: Carol Quigley “Angloameerika Establishment” (The Anglo-American Establishment), Adam LeBor “Baseli torn” (Tower of Basel: The Shadowy History of the Secret Bank that Runs the World), Jim Macgregor ja John O’Dowd “Kaks maailmasõda ja Hitler” (Two World Wars and Hitler: Who was Responsible? Anglo-American Money, Foreign Agents and Geopolitics) ning David Hughes “Wall Street, natsid ja süvariigi kuriteod” (Wall Street, the Nazis and the Crimes of the Deep State).
Kuid parima tõendusmaterjali pakkus meile alles hiljuti Covidi nime kandnud fenomen, mille raames rakendati ülemaailmselt sundkorras uudseid ja varem ebasobivaks peetud poliitikaid ja määrusi, surudes institutsionaalsel tasandil maha kõiki eriarvamusi. Kuigi avalikkusele anti mõista, et Ameerika Ühendriikide tervishoiu- ja sotsiaalteenuste ministeerium ning selle allasutused Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus (CDC) ja Rahvuslik Terviseinstituut (NIH) tegutsesid vastavalt neile institutsioonidele määratud rollidele, oli Joe Bideni administratuuri meditisiinivaldkonna nõuniku Anthony Fauci juhtpositsioon otsuste langetamisel vaid näiline. Kulisside taga oli võim tegelikult kaitseministeeriumi kaudu tegutsevate luureringkondade käes.
Peavoolumeedia jättis nimelt mainimata, et Pfizeri leping ei puudutanud mitte vaktsiini kliiniliste uuringute läbiviimist, vaid bioloogilise vastumeetme tootmisvõime tõendamist. Kohtujuhtumis, milles süüdistati Pfizerit selles, et tervise- ja sotsiaalteenuste ministeeriumile esitatud uuringud olid ebakorrektselt läbi viidud, kaitses Pfizer end edukalt väitega, et sõjalise lepingu tingimuste kohaselt ei olnudki ettevõttel kohustust valiidseid kliinilisi uuringuid läbi viia. Seega olid uuringud üksnes pettus ja fabritseering ning selle väikese illusoorse kaunistuse abil rakendati miljardite inimeste peal uuenduslikku geeniteraapiat.
Need valedega saavutatud süstid on toonud tänaseks kaasa katastroofilisi tagajärgi, põhjustades palju kõrgemat suremust ja haigestumust kui väidetav SARS-CoV-2 viirus ise, kuid meedia on rakendanud intensiivset tsensuuri nõutud narratiivi säilitamise nimel ning üle kogu maailma on valitsused takistanud ligipääsu rahvastiku andmetele. Näiteks keeldus Ühendkuningriigi Tervisekaitseamet avaldamast andmeid, mis seostaksid ülemäärase suremuse Covidi süstidega, väites, et selline info põhjustaks leinavatele sugulastele „ebamugavust või viha” ning ohustaks „lahkunute perekondade ja sõprade heaolu ja vaimset tervist”.
Näiteks keeldus Ühendkuningriigi Tervisekaitseamet avaldamast andmeid, mis seostaksid ülemäärase suremuse Covidi süstidega, väites, et selline info põhjustaks leinavatele sugulastele „ebamugavust või viha” ning ohustaks „lahkunute perekondade ja sõprade heaolu ja vaimset tervist”.
Üks peamisi mooduseid, kuidas irratsionaalsete ja katsetamata määruste ja süstide järjekindlat rakendamist ülemaailmselt tagati, oli rahaline surve. Ühiskonna sulgenud riikidel kogunesid majanduse seiskumise tagajärjena ootuspäraselt suured puudujäägid, samas kui defitsiitide rahastamiseks antud rahvusvahelised laenud pandi sõltuma Covidi meetmete jätkuvast rakendamisest. Seetõttu on minu hinnangul alust kahtlustada, et ultimatiivselt vaid jõustamisorganitena toimivate Rahvusvaheliste Arvelduste Panga ja luureringkondade tasandist veelgi kõrgemal võib eksisteerida avalikkusele täielikult läbipaistmatu ühtne kontrollstruktuur.
Mis meid ees ootab?
Hea meelega tutvustaksin teile üha laienevat, labürintaalset arhitektuuri, mille raames luureringkondade järelevalveinfrastruktuuri esitatud andmeid sisestatakse süsteemipõhisesse otsustusmasinasse, mis võimaldab vahetada demokraatliku arutelu algoritmilise, „teadusliku” valitsemisviisi vastu. Samuti räägiksin lähemalt sellest kuidas üleriigiline koostöölepingute ja kokkulepete võrgustik jätab riiklikud valitsused ilma võimalusest sellele vastu seista. Samuti sooviksin pikemalt peatuda rollil, mida Kapimaa koloonia peaminister Cecil Rhodes ja Lõuna-Aafrika peaminister Jan Smuts mängisid aeglaselt leviva tehnokraatia arendamise seisukohast tähtsate organite loomisel.
Kuid artikli formaadi piiratuse tõttu ütlen siinkohal vaid kokkuvõtteks, et tänaseks veel riiklikust ja individuaalsest suveräänsusest alles jäänud elemendid on suures osas illusoorsed. Lõplikku vabaduse kaotust saab ära hoida üksnes massiline ärkamine ja inimkonnale seatud orjuse olemuse mõistmine. Minu arvates seisab see ärkamine enamiku inimeste jaoks alles kauges tulevikus. Näen, kuidas inimesed mõtlevad Lõuna-Aafrikast ja soovivad, et „kui ainult Aafrika Rahvuskongress teeks seda või Demokraatlik Liit toda”. Kuid see on äärmiselt naiivne mõtteviis. Samamoodi oli sügavalt rumal uskuda, et Donald Trumpi võit Kamala Harrise üle USA presidendivalimistel päästab ameeriklased.
Ajalugu ei paku meile paraku kuigi palju lootust. Paistab, et tsentraliseerumise ja valitsuse rolli vältimatu suurenemise probleem on alati lahenenud vaid süsteemse kokkuvarisemise teel.
Nick Hudson
Ajalugu ei paku meile paraku kuigi palju lootust. Paistab, et tsentraliseerumise ja valitsuse rolli vältimatu suurenemise probleem on alati lahenenud vaid süsteemse kokkuvarisemise teel. Globaalsete tarneahelate ja rahandussüsteemi haprust arvestades on karm sellist asjade käiku soovida, kuid paraku on selline tulemus kindel. Tsentraliseerimine ei lahene mitte kunagi suurema hulga andmete või nende kiirema töötlemise abil. Sellele vaatamata hoian elus optimismi sädet, teades, et inimesed on võimelised jätkuvalt probleeme leidlikult lahendama ning, et teatud vabadus, mille raames on võimalik toimuvast rääkida on meil säilinud… veel.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.