Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Ian Welsh
Küllap tuleb uhkuse tunnet, mis ehitub pelgalt ühe rahva hulka kuulumisele, pidada üheks kõige vähem välja teenitud, ent samas kõige laialdasemalt tunnetatud uhkuse liigiks, mida inimkonna liikmete hulgas leida võib. Tõele näkku vaadates oleme sunnitud tunnistama, et kui arvata välja väga üksikud erakordsed isiksused, kes seisid oma rahvaste eesotsas murranguliste otsuste langetamisel, on üksikisikute panus mis tahes rahva suuruse ja suursugususe sünni juures olnud minimaalne. Ian Welsh arutleb, kuidas see universaalne printsiip rakendub erilise reljeefsusega tänapäeva Ameerikale, väites, et tänapäeva ameeriklaste generatsioonil on vähem kui kunagi varem oma ajaloos põhjust tunda uhkust oma riigi käekäigu üle kodumaal ning tegudele laiemas maailmas.
Adrian Bachmann
Kas pole mitte kohatu ning sootuks naeruväärne tunda tänapäeval uhkust ameeriklaseks olemise üle? Vähemasti tänapäeva Ühendriikide elanikkonnal on keeruline leida põhjust olla uhke oma rahva ja riigi paleuse üle, kuna kõik inimesed, kes panustasid Ameerika Ühendriikide hiilgusesse, on tänaseks surnud, jättes tänased võimulolijad peamiselt varemalt loodu maha mängijate autusse rolli. Siinkohal tuleb tunnistada, et samaväärselt karm hinnang käibib ka inglaste suhtes, kelle viktoriaanlikud ja regendiajastu eelkäijad vaataksid oma järeltulijate amoraalsust, printsiibitust ning karakteri nõrkust hämmastuse ja põlguse seguga.
Seega küsigem endilt… Mille üle saab tänapäeva ameeriklane veel uhkust tunda? Iraanile kallale tungimise ning kere peale saamise eest? 60% elanikkonna jõukuse kadumise üle? Või ehk on põhjust rind kummi tõmmata, olles aidanud Iisraelil teostada 21. sajandi suurimat genotsiidi Gazas? Saavutuste nimistusse mahub ka miljonite iraaklaste surma põhjustamine, hävitades riik, mis Ühendriikidele vähimatki ohtu ei kujutanud. Märkimata ei saa jätta ka Ameerika aate keskmes olevate isikuvabaduste süstemaatilist likvideerimist ning asjaolu, et praktiliselt kogu üliriigi poliitiline klass tegutseb tänaseks varjamatult (inimsusvastaseid kuritegusid sooritava) võõrriigi kannupoistena.
Seega küsigem endilt… Mille üle saab tänapäeva ameeriklane veel uhkust tunda? Iraanile kallale tungimise ning kere peale saamise eest? 60% elanikkonna jõukuse kadumise üle? Või ehk on põhjust rind kummi tõmmata, olles aidanud Iisraelil teostada 21. sajandi suurimat genotsiidi Gazas? Saavutuste nimistusse mahub ka miljonite iraaklaste surma põhjustamine, hävitades riik, mis Ühendriikidele vähimatki ohtu ei kujutanud. Märkimata ei saa jätta ka Ameerika aate keskmes olevate isikuvabaduste süstemaatilist likvideerimist ning asjaolu, et praktiliselt kogu üliriigi poliitiline klass tegutseb tänaseks varjamatult (inimsusvastaseid kuritegusid sooritava) võõrriigi kannupoistena.
Ian Welsh
President Franklin D. Rooseveltile ning 1930.-test kuni 1960.-te aastateni valitsenud sõjajärgsetele liberaalidele võib paljutki ette heita, ent sellegipoolest ehitasid nad üles mitmes mõttes hästi toimivad Ameerika Ühendriigid, luues riigi, mis hakkas seisma üha rohkemate inimeste õiguste eest, aitas saavutada head elu kümnetel miljonitel ning muutus õiglasemaks, sealhulgas näiteks kodanikuõiguste ja -vabaduste ning naiste õiguste osas.
Ühendriikidele jagati II maailmasõja järgselt maailmaareenil parimad kaardid. Ameeriklased olid maailmas juhtpositsioonil nii tööstuslikus kui tehnoloogilises plaanis, ent tänaseks on sellest pärandist järel vaid riismed. Kasumiahnusest pimestatud miljardärid otsustasid isikliku rikastumise nimel riigi deindustrialiseerida, kolides paremate marginaalide nimel üha suuremad osad varemalt maailma konkurentsitult suurima tööstusriigi tootmisvõimsusest Hiinasse, mis tänaseks on haaranud maailma tööstusmootorina vääramatu liidripositsiooni.
Nagu kõik impeeriumid ja koloniaalvõimud, on ka Ameerika Ühendriigid alati tegutsenud brutaalse omakasupüüdlikkusega. Selline on ajaloo paratamatu reaalsus ning selles osas ei oleks õiglane teha etteheiteid vaid ameeriklastele. Kuid eelmiste põlvede ameeriklased olid sealjuures vähemalt kompetentsed ning alates Franklin D. Roosevelti ajast hoolitsesid nad vähemalt oma rahva eest – isegi kui seda tehti ülejäänud maailma ekspluateerimise hinnaga. Ühendriigid olid omamoodi tänapäeva Ateenaks, kus immigrandid olid teretulnud ning kuhu kogu maailma parimad teadlased ja akadeemikud soovisid koguneda.
Tõsi, ükski riik, nagu ka ükski inimene, ei ole läbinisti hea või halb ning alati leidub paremaid ja halvemaid aspekte individuaalses või kollektiivses identiteedis – asju, mille üle uhkust tunda, ja neid, mida häbeneda. Ent täna oleme sunnitud tõdema, et kõik, mis Ameerika Ühendriikide juures head leidus, loodi inimeste poolt, kes on kas surnud või vanad või keda kujundas maailmasõjajärgne periood.
Antud punkti sobib ideaalselt illustreerima ka Ühendriikide viimaseks edukantsiks jäänud digitaalse majanduse sfäär. Oluline on meeles pidada, et interneti jaoks vajalik tehnoloogia loodi tervenisti USA sõjajärgse valitsuse agentuurides, samas kui Internet ise loodi valitsuse palgal olnud teadlaste poolt, kes töötasid sõjajärgselt valitsuste programmide alusel rajatud ökosüsteemis. Kaasaegne graafiline kasutajaliides loodi 1970.-te aastate alguses ning kõik sellest välja kasvanud tehnoloogiad, sealhulgas mobiil- ja nutitelefonid, toetuvad ultimatiivselt valitsuse või tehnoloogia- ja uuringuettevõtte Bell Labs tööle.
Kõik 1980.-test kuni 2000.-te aastateni aset leidnud tehnoloogilised revolutsioonid lähtusid seega juba II maailmasõja järel tehtud avastustest, samas kui tänaseks on viljaka perioodi teadmiste varud ammendunud. Ajad on muutunud, trendid pöördunud ning Ühendriigid kärbivad teaduse rahastust, raisates tuleviku jaoks kriitilise tähtsusega ressursse ning lükates oma elanikke vaesusesse. See kõik leiab aga aset ajal, mil Hiina suurendab pidurdamatult fundamentaal- ja rakendusteaduste toetamist, tõstab rekordkiirusel elanike elatustaset, suurendades ostujõudu ning langetades eluasemete hindu, samas kui Ameerika elanikkond ägab üha talumatuma võlakoorma all.
Ajad on muutunud, trendid pöördunud ning Ühendriigid kärbivad teaduse rahastust, raisates tuleviku jaoks kriitilise tähtsusega ressursse ning lükates oma elanikke vaesusesse. See kõik leiab aga aset ajal, mil Hiina suurendab pidurdamatult fundamentaal- ja rakendusteaduste toetamist, tõstab rekordkiirusel elanike elatustaset, suurendades ostujõudu ning langetades eluasemete hindu, samas kui Ameerika elanikkond ägab üha talumatuma võlakoorma all.
Ian Welsh
Pannes Ameerika sotsiaalmajandusliku reaalsuse kokku bilansilise iseloomuga mõttepilti on tänapäeva ameeriklased küll endiselt jõukad, ent võrreldavad pärijatega, kelle saja miljoni dollariline rikkus omandab sootuks teistsuguse tähenduse, kui teadvustada, et tegemist on üksnes piskuga miljardilisest pärandvarast, mis kõigest paari inimpõlve vältel laiaks löödi.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.
Esifoto: Ascannio/Shutterstock.com