Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Doug Casey
Maailmakuulus riskiinvestor Doug Casey on alates 1970-ndatest prognoosinud USA ja maailmamajanduse makrotrende ning jaganud investeerimis- ja spekuleerimise alast nõu. Tegemist on autoriga, kes ei kohku tagasi ebamugavate tõsiasjade välja lausumisest nii majanduse teemadel kui ühiskondlik-kultuuriliste süvahoovuste osas. Järgnevas essees selgitab Casey, kuidas isiku tahte vastaselt tema vara riisumine on vargus ka siis, kui seda teostab riik, millel ei ole antud tegevuseks rahvalt saadud mandaati.
Kui me soovime mõista sõna “maksud” tähendust, oleks otstarbekas alustada esmalt ühe teise sõna defineerimisega. Selleks sõnaks on “vargus”.
Varguse klassikaline määratlus defineerib selle aga järgnevalt: „teisele isikule kuuluvate asjade ebaseaduslik ära võtmine ja ära viimine“. Paraku ei hõlma varguse klassikaline definitsioon olulist täpsustust, mis oleks siinkohal asjakohane. Nimelt, et vargusega ei ole tegemist juhul, kui teie asjad võtab väevõimuga ära riik.
Vaadates asja eetikaseaduse tuumast lähtuvalt ei ole aga mingisugust vahet, kas teie vara võtab omale riik või suvaline bande tänavalt, kui üksnes mitte arvestada asjaolu, et riigipoolne vargus on „seaduslik“, kuna tema esindajad on süüdistuse eest kaitstud. Kuigi inimesed on valmis vastumeelselt tunnistama, et valitsus käitub aegajalt halvasti, ei aktsepteeri paljud ometi sellist mõttekäiku, sest inimesed soovivad uskuda, et valitsus eksisteerib siiski rahva tahtel, rahva jaoks ja rahva poolt valituna.
Varguse klassikaline määratlus defineerib selle järgnevalt: „teisele isikule kuuluvate asjade ebaseaduslik ära võtmine ja ära viimine“. Paraku ei hõlma varguse klassikaline definitsioon olulist täpsustust, mis oleks siinkohal asjakohane. Nimelt, et vargusega ei ole tegemist juhul, kui teie asjad võtab väevõimuga ära riik.
Doug Casey
Vaatame aga järgnevalt mõnda näidet tegelikust olukorrast, mis puudutab inimeste vara väevõimuga eksproprieerimist…
Kujutagem ette olukorda, kus röövel nõuab, et loovutaksite talle oma raha, sest ta tahab osta uut autot ning ähvardab teid vägivallaga, kui teie selle nimel oma varast ei loobu. Sellist käitumist nimetaks ilmselt kõik üksmeelselt kuriteoks. Seejärel oletame aga, et röövija tahab teie raha selleks, et osta endale mitte uut autot, vaid süüa. Kas sellisel juhul ei oleks enam tegemist vargusega? Muudame olustikku veel pisut ning kujutame ette olukorda, kus röövel nõuab teie raha mitte iseenda, vaid mõne teise näljase inimese toitmiseks. Kas sellisel juhul ei oleks tegemist vargusega?
Oletame seejärel, et see röövel veenab enamikku oma sõpru, et tal on õigus teie raha omastada. Kas see oleks jätkuvalt vargus? Aga mis saab siis, kui röövel suudab oma õigustatuses teie vara väevõimuga endale võtta veenda mitte üksnes oma bande liikmeid, vaid enamikku riigi kodanikest?
Selleks, et olla loogiliselt järjepidevad, peame me esmalt tunnistama, et põhimõtted – ka eetilised põhimõtted – kas eksisteerivad või mitte. Põhimõtted ei saa eksisteerida “olukorrapõhiselt”. Juhul kui vargus pannakse toime väidetavasti heal eesmärgil või kõrvalseisjate kaasosalusel, kes on kõik veendunud oma õiguses kuritegu toime panna, ei muuda see ometi tõsiasja, et tegemist on vargusega.
Juhul kui vargus pannakse toime väidetavasti heal eesmärgil või kõrvalseisjate kaasosalusel, kes on kõik veendunud oma õiguses kuritegu toime panna, ei muuda see ometi tõsiasja, et tegemist on vargusega.
Doug Casey
Oluline on panna paika konkreetne eetiline seisukoht selles küsimuses, isegi kui see ei muuda teie reaktsiooni röövli – või riigi – nõudmiste suhtes. Sest samamoodi nagu tavaliselt ei ole mõistlik röövlile vastupanu osutada, ei ole tavaliselt mõistlik ka valitsusele vastupanu osutada, kuna valitsuse taga seisab riigi tohutu vägivalla aparaat.
Sellega ei taha ma väita, nagu oleks vastuvoolu ujumine lihtne. Igal aastal pilluvad massiivse riigiaparaadi olemasolu õigustajad rahvale katteta lubadusi ja sisutühje selgitusi, et rahustada lambaid, kellelt kooritakse maksudega üht nahka teise järel. Ühe kõige kehvematest seesugustest selgitustest sõnastas USA-s 20. sajandi alguses ülemkohtu abikohtunikuna teeninud Oliver Wendell Holmes Jr, väites, et „Maksud on hind, mida me maksame tsivilisatsiooni eest.“ Valisin selle tsitaadi, kuna see on hea näide ühest olulisest printsiibist… kui rahvale lakkamatult korrutada valet – ükskõik kui absurdne see ka ei oleks –, siis varem või hiljem aktsepteerib rahvas seda tõena.
Kui rahvale lakkamatult korrutada valet – ükskõik kui absurdne see ka ei oleks –, siis varem või hiljem aktsepteerib rahvas seda tõena.
Doug Casey
Tegelikult on tõde peaaegu täpselt vastupidine. Nagu majandusteadlane ja kirjanik Mark Skousen on märkinud: “Maksustamine on hind, mida me maksame (mitte tsivilisatsiooni eest, vaid) selle eest, et me ei suuda ehitada tsiviliseeritud ühiskonda. Mida kõrgem on maksutase, seda ilmsemalt on kogu ühiskond läbikukkunud. Tsentraalselt planeeritud totalitaarne riik kujutab endast tsivilisatsiooni täielikku läbikukkumist, samas kui täiesti vabatahtlik ühiskond annab tunnistust tsivilisatsiooni kõrgeimal tasemel teostumisest.”
Maksud hävitavad tsivilisatsiooni ja ühiskonda. Need vaesustavad keskmist inimest, hoiavad ülal subsideerimise programme, mis lukustavad vaesemad klassid vaesusesse, ning mis kõige hullem, suured maksud finantseerivad hiiglaslikku bürokraatiat, mille ainus eesmärk on tõsta kõikide kodanike kulubaasi ja hävitada eos kodanike majanduslikku enesealgatust.
Samuti toidavad maksud tohutuid avaliku hanke programme, mida nimetatakse „infrastruktuuriinvesteeringuteks“, ent mis on enamasti kümme korda kallimad kui nende erasektori rahastatud vasted. Veelgi enam – riigi poolt finantseeritud infrastruktuuriprojekte rahastatakse sageli tohutute summadega täiesti sõltumata sellest, kas nendel on mingisugune majanduslik lisaväärtus või mitte.
Maksustamine on hind, mida me maksame selle eest, et me ei suuda ehitada tsiviliseeritud ühiskonda. Mida kõrgem on maksutase, seda ilmsemalt on kogu ühiskond läbikukkunud.
Mark Skousen, majandusteadlane ja kirjanik
Maksud hoiavad käigus ka programme, mis põhjustavad majanduses kolossaalseid moonutusi, sh näiteks erapankade hoiuste kindlustamist maksumaksjate vahenditega.
Lisaks soodustavad maksud hirmu ja ebaaususe õhkkonda ühiskonnas. Maksudega kaasnevate negatiivsete nähtuste nimekirja oleks võimalik pea lõputult näitlikustada. Kuid lihtne tõde on see, et kõike, mida ühiskond vajab või tahab, suudaksid pakkuda eraisikud eraisikutele, ilma et riigimasin inimeste rikkust endasse imeks, et seda korruptiivselt ja ebaefektiivselt laiali jaotada.
Samas on maksude kui kuluka ja ebatõhusa teenuste osutamise viisi vastu protesteerimine valdavalt mõttetu. Üritada riigiaparaati veenda selles, et see lõpetaks üha isukamalt teie rikkuse omastamise on sama hea kui üritada veenda röövlit selles, et selle asemel, et teid paljaks röövida, võiks ta omandada märksa suurema rikkuse eetilisel moel.
Suured maksud finantseerivad hiiglaslikku bürokraatiat, mille ainus eesmärk on tõsta kõikide kodanike kulubaasi ja hävitada eos kodanike majanduslikku enesealgatust.
Doug Casey
See juhatab meid viimase küsimuseni, milleks on küsimus sellest, kui tõsine on maksuprobleem pikemas perspektiivis? Vaadates tulevikku olen siiski lootusrikas, kuna vaatamata sellele, et valitsus röövib üha karmimate meetodite ähvardusel üha suurema osa inimeste varast, on pikaajaline trend üha suurema detsentraliseerituse suunas.
Mida aeg edasi, seda rohkem jõuab üha suurem osa ameeriklasi arusaamiseni, et majanduse kontrollimise seisukohalt ei ole Ühendriikide valitsus oluliselt võimekam kui Nõukogude tsentraalplaneerijad, mistõttu varem või hiljem kinnistub ühiskonnas veendumus, et valitsusaparaat on nähtus, mis ei teeni praktiliselt mingil määral inimeste huvisid, mistõttu ülekasvanud riigimasin visatakse ajaloo prügikasti.
Üritada riigiaparaati veenda selles, et see lõpetaks üha isukamalt teie rikkuse omastamise on sama hea kui üritada veenda röövlit selles, et selle asemel, et teid paljaks röövida, võiks ta omandada märksa suurema rikkuse eetilisel moel.
Doug Casey
Adrian Bachmanni kommentaar:
Kui küsimuse all on inimese varast ilma jäämine teise isiku kasuks, siis võtmeküsimuseks, mis eristab vargust vabatahtlikust varast loobumisest, on isiku nõusolek oma varast teise isiku kasuks loobuda. Juhul kui vara loovutamise vabatahtlikkuse element puudub ning teine isik omandab inimese vara vägivalla (või vägivalla ähvarduse) abil, on tegemist varguse, täpsemini aga varguse raskekujulise vormi ehk rööviga.
Seega, kui inimeselt eksproprieeritakse tema vara tema tahte vastaselt vägivalla ähvardusel, on tegemist ühemõtteliselt kuriteoga. Kuriteoga, mille puhul asjaolu, et selle toimepanijaks on riik, mitte eraisik, ei muuda tegu vähem, vaid rohkem moraalselt kurjaks. Sellest tulenevalt võib inimestelt nende vara vägivaldselt ära võtmist riigi poolt defineerida ka legaliseeritud vargusena, nagu Doug Casey igati loogiliselt märgib.
Kõnekas, ent mitte vähimalgi määral üllatav, on asjaolu, et riikide poolt on läbi aegade kehtestatud loendamatul arvul seadusi, mis kriminaliseerivad kõikvõimalikud eraisikutepoolsed riigi vara vargused. Seevastu seadusi, mis kriminaliseerivad riigipoolsed eraisikute vara vargused, praktiliselt ei eksisteeri.
Kui inimeselt eksproprieeritakse tema vara tema tahte vastaselt vägivalla ähvardusel, on tegemist ühemõtteliselt kuriteoga. Kuriteoga, mille puhul asjaolu, et selle toimepanijaks on riik, mitte eraisik, ei muuda tegu vähem, vaid rohkem moraalselt kurjaks.
Adrian Bachmann
Riikidele seadustega asetatud piiranguid isikute vara omastamise kitsendamiseks praktiliselt ei esine, kuna vaikivaks eelduseks on arusaam, et riigil on õigus meelevaldselt omandada inimeste vara täpselt sellisel määral ja sellisteks otstarveteks, nagu riik ise heaks arvab. Mõistagi peab siinkohal silmas pidama, et “riik” kui selline on abstraktsioon ning tähistab alati isikut või isikuid, kes on inimeste teadvuses õigustatud kasutama riigi vägivallaaparaati.
Tõsiasi on see, et me oleme tänaseks jõudnud olukorda, kus umbes 70% inimeste tööga teenitud sissetulekust riisutakse töö tegijatelt ehk rikkuse loojatelt läbi töömaksude, tulumaksu, käibemaksu, aktsiiside, eriotstarbeliste maksude ning koormiste. Tegemist on reaalsusega, mida väga väike osa elanikkonnast teadvustab või soovib teadvustada, kuna antud fakti tunnistamine tähendab tunnistamist, et “vabaks ühiskonnaks” nimetatu on pettekujutelm ning “vabad kodanikud” ei erine funktsionaalselt kuigipalju vabakäigu orjadest.
Kuna orjanduslik kord on läbi ajaloo olnud ülekaalukalt domineerivaks ühiskonnakorralduse vormiks, ei tohiks tulla üllatusena, et antud süsteem toimib enamiku populatsiooni jaoks edasi, olgugi et malbemal ning võrreldamatult anonümiseeritumal kujul kui möödunud aegadel.
Tõsiasi on see, et me oleme tänaseks jõudnud olukorda, kus umbes 70% inimeste tööga teenitud sissetulekust riisutakse töö tegijatelt ehk rikkuse loojatelt läbi töömaksude, tulumaksu, käibemaksu, aktsiiside, eriotstarbeliste maksude ning koormiste.
Adrian Bachmann
Kui me võtame lähtepunktiks, et enamik inimesi saavad tänapäeval tarbida alla 30% enda poolt loodud rikkusest, olles sunnitud loovutama üle 70% oma teenistusest maksudena riigimasinale, muutub asjakohaseks võrdlus mineviku orjanduslike kordadega. Küsigem siis endilt, kui palju erineb tänapäeva keskmine inimene varasema ajastu orjast, kelle poolt loodud lisaväärtusest omandati vägivalla ähvardusel samuti kaugelt üle poole?
Tõenäoliselt kulus orja poolt loodud rikkusest orja ülalpidamiskuludeks samuti mitukümmend protsenti, samas kui lõviosa orja tööviljadest kuulus samal viisil ning samuti igati õiguspäraselt tema peremehele, peremehe jaoks olulisteks eesmärkideks, mis võisid orjade huvidega kohati kattuda, ent enamasti mitte. Lõppastmes otsustas ikkagi peremees, milline osa orjade poolt loodud lisaväärtusest kanaliseeriti orjade hüvanguks ja millise osa võttis peremees reservatsioonideta endale.
Mõistagi on iga ühiskonnaliige, kes tarbib ühiskondlikke majanduslikke hüviseid, kohustatud nende eest ka maksma. Sellest tulenevalt ei ole iga maks, mille alusel finantseeritakse reaalseid ühiseid hüvesid, klassifitseeritav automaatselt riigipoolse vargusena, kuna sellisel juhul on tegemist hüvedega, mille nimel maksude maksmine omab elanikkonna nõusolekut.
Kui palju erineb tänapäeva keskmine inimene varasema ajastu orjast, kelle poolt loodud lisaväärtusest omandati vägivalla ähvardusel samuti kaugelt üle poole?
Adrian Bachmann
Lõpetuseks oleks paslik võrrelda kahte ühiskonnamudelit, millest esimene rakendab ideaalilähedast maksustamise poliitikat ning teine (nii moraalselt kui majanduslikult) kõige laostavamat skeemi. Alustagem maksudesse puutuvalt eetiliselt ja majanduslikult optimaalsest elukorraldusest…
Ideaalses ühiskonnas on riigi poolt inimestelt ära võetav lisaväärtus minimaalne. Maksukoormus ulatub ühekohalise protsendini, maksimaalselt kümnendikuni inimeste ja ettevõtete poolt genereeritud tulust ning maksudega kokku kogutut haldab väga väike riigiaparaat, mis moodustub mõistuse ja moraali poolest esmaklassilistest isikutest, kes tegutsevad eranditult mitte endi, vaid kogu ühiskonna ühise hüve motiivist lähtuvalt. Veelgi enam, riigiaparaadis maksudega kokku kogutud vahendeid haldavad isikud on väga hästi teadlikud, et nende poolt hallatav maksutulu on mitte riigi ametkondade ja ametnike, vaid jätkuvalt rahva vara, mida on lubatud kasutada üksnes ühiskonna kui terviku hüvanguks ning vaid nendel sihtotstarvetel, milleks on olemas elanikkonna mandaat.
Ideaalses ühiskonnas on riigi poolt inimestelt ära võetav lisaväärtus minimaalne. Maksukoormus ulatub ühekohalise protsendini, maksimaalselt kümnendikuni inimeste ja ettevõtete poolt genereeritud tulust ning maksudega kokku kogutut haldab väga väike riigiaparaat, mis moodustub mõistuse ja moraali poolest esmaklassilistest isikutest, kes tegutsevad eranditult mitte endi, vaid kogu ühiskonna ühise hüve motiivist lähtuvalt.
Adrian Bachmann
Antud ühiskonnas annab iga maksudega kokku kogutud rahaühik rohkem kui ühe rahaühiku jagu lisaväärtust, luues kõikides majandussektorites – tööstuses, teeninduses, põllumajanduses, turisminduses, kaubanduses, ehituses jne – keskkonna, kus töötajatel ja ettevõtjatel on lisaväärtust üha lihtsam luua.
Selline ühiskond on minimaalselt koormatud tarbetut administratiivkulu tekitavast bürokraatiast, selle kodanikud on silmatorkavalt vabad nii vaimses kui majanduslikus mõttes (kuna üks ei saa eksisteerida ilma teiseta – võla ja maksuorjade ühiskond ei saa olla vaba ühiskond) ning sellise ühiskonna liikmete solidaarsustunne riigiga on kõrge, kuna maksude maksmine on tunnetatud nii eetiliselt kui majanduslikult igati õigustatuna. Mõisted “mina”, “minu maa”, “minu rahvas” ja “minu riik” moodustavad õiglase ja kainemõistusliku maksusüsteemiga riigis inimeste teadvuses harmoonilise terviku, kus elu eetiline ja majanduslik dimensioon ei ole antagonistlikus, vaid sümbiootilises suhtes ning kõrge materiaalse ja vaimse vabaduse määr toestavad teineteist, luues riigi, kus on nii aineliselt kui vaimselt hea elada.
Mõisted “mina”, “minu maa”, “minu rahvas” ja “minu riik” moodustavad õiglase ja kainemõistusliku maksusüsteemiga riigis inimeste teadvuses harmoonilise terviku, kus elu eetiline ja majanduslik dimensioon ei ole antagonistlikus, vaid sümbiootilises suhtes ning kõrge materiaalse ja vaimse vabaduse määr toestavad teineteist, luues riigi, kus on nii aineliselt kui vaimselt hea elada.
Adrian Bachmann
Kõige halvema maksusüsteemiga ühiskond on seevastu selline, kus maksusüsteem on vastupidiselt ideaalmudelile täielikult destruktiivne nii eetilises plaanis kui majandusliku lisaväärtuse loomise seisukohalt. See on süsteem, kus riigiaparaat röövib reaalset rikkust loovatelt töötajatelt ning ettevõtetelt nende tahte vastaselt enamuse rikkusest, kanaliseerides maksudega riisutu kahe, väga erineva suuruse ning kompenseerituse tasemega grupi hüvanguks.
Nendest esimene – väga vähearvukas klass – on riigiaparaadi ümber koondunud ning riigitellimustest toituvad “siseringi” korruptiivsed magnaadid. Need on inimesed, kes reaalselt rikastuvad terve ühiskonna vaesumise hinnaga ning kes premeerivad süsteemi käitavat ametnike eliiti ja poliitilist ladvikut rahva vara endi taskusse kanaliseerimise eest väga tulusate sinekuuridega pärast avalikust teenistusest lahkumist. Teine – märkimisväärselt suur ning üha paisuv – klass moodustub aga bürokraatide armeest, kes kasutavad lisaväärtust loovatelt inimestelt võetud vara selleks, et lisaväärtuse loomist üha koormavamate regulatsioonide abil üha võimatumaks muuta.
Täielikult äraspidise maksusüsteemiga ühiskond on seega ühiskonnaks, kus töölised ja ettevõtjad ei tööta üha kasvavas jõukuses enese heaolu kasvatamise lootuses, vaid üha kasvavas ning tõenäolisemaks muutuvas laostumise hirmus. See on ühiskond, kus aina väiksemal osal elanikkonnast on soov ennast “vaeseks töötada”, otsides üha enam päästet hõlptulust, skeemidest, kriminaalsusest või lihtsalt põgenemisest emigreerumise kaudu. Kui vastav arusaam saab domineerivaks ühiskonna nooremates generatsioonides, on sellise riigi saatus pöördumatu ja kiire kollaps.
Täielikult äraspidise maksusüsteemiga ühiskond on seega ühiskonnaks, kus töölised ja ettevõtjad ei tööta üha kasvavas jõukuses enese heaolu kasvatamise lootuses, vaid üha kasvavas ning tõenäolisemaks muutuvas laostumise hirmus. See on ühiskond, kus aina väiksemal osal elanikkonnast on soov ennast “vaeseks töötada”, otsides üha enam päästet hõlptulust, skeemidest, kriminaalsusest või lihtsalt põgenemisest emigreerumise kaudu. Kui vastav arusaam saab domineerivaks ühiskonna nooremates generatsioonides, on sellise riigi saatus pöördumatu ja kiire kollaps.
Adrian Bachmann
Mõistagi saabki ebanormaalse maksukoormuse läbi rahva vara poliitilise siseringi võrgustiku tarbeks eksproprieeriv, bürokraatiat ning majanduslikult sõgedaid projekte finantseeriv riik funktsioneerida üksnes väga lühikest aega, kannibaliseerides moraalsematel ja kainemõistuslikumatel aegadel loodud rikkust kuni ühiskonna moraalse ja majandusliku kokkuvarisemiseni.
Selline on teekond, millel kulgeb tänaseks enamik Euroopa riike, mille üheks kõige markantsemaks näiteks on paraku ka Eesti.
Poliitökonomisti jaoks kujutab Eesti makroökonoomiliselt harva esinevat näidet majandusliku kollapsi funktsioonist, millelaadset on (mitte sõjas olevate riikide seas) raske leida. Tegemist on riigiga, mis on tänaseks kogenud 3 aastat järjest majanduslangust, olles majanduse kokkuvarisemise kiiruse poolest 2024. aastal edestatud maailma ligi 200 riigi seast vaid viie riigi poolt, millest kolm (Jeemen, Haiti ning Sudaan) on kodusõjas. Vaatamata olukorra eksistentsiaalsele kriitilisusele on tegemist riigiga, mis suunab (suuresti tõusvate maksude tõttu) kokku variseva konkurentsivõime tingimustes üha suurema osa oma aina väiksemast tulubaasist majanduslikult täiesti perspektiivitutesse roheenergia ning taristu projektidesse, mis rikastavad üksnes projekti kaasatud erihuvisid, kustutades seeläbi riigi kui terviku jaoks pöördumatult valguse tunneli lõpus ning muutes riigi peagi ei enamaks kui pankrotipesaks 40 miljardi euroni ulatuvate välisvõlgade katteks.
Poliitökonomisti jaoks kujutab Eesti makroökonoomiliselt harva esinevat näidet majandusliku kollapsi funktsioonist, millelaadset on (mitte sõjas olevate riikide seas) raske leida. Tegemist on riigiga, mis on tänaseks kogenud 3 aastat järjest majanduslangust, olles majanduse kokkuvarisemise kiiruse poolest 2024. aastal edestatud maailma ligi 200 riigi seast vaid viie riigi poolt, millest kolm (Jeemen, Haiti ning Sudaan) on kodusõjas. Vaatamata olukorra eksistentsiaalsele kriitilisusele on tegemist riigiga, mis suunab (suuresti tõusvate maksude tõttu) kokku variseva konkurentsivõime tingimustes üha suurema osa oma aina väiksemast tulubaasist majanduslikult täiesti perspektiivitutesse roheenergia ning taristu projektidesse, mis rikastavad üksnes projekti kaasatud erihuvisid, kustutades seeläbi riigi kui terviku jaoks pöördumatult valguse tunneli lõpus ning muutes riigi peagi ei enamaks kui pankrotipesaks 40 miljardi euroni ulatuvate välisvõlgade katteks.
Adrian Bachmann
Tasub meeles pidada, et kuigi Eesti kujutab endast tänaseks sotsiaalmajanduslikult kokku kukkuva ühiskonna ilmselt kõige ekstreemsemat näidet Euroopas, on olukord sarnane enamikus kontinendi riikides ja maailmas laiemalt. Sajandi eest vaevu 10% kogutoodangust moodustanud riigisektoriga, jõulist majanduskasvu näidanud ning suure ettevõtlusvabaduse tasemega riikidest on Euroopas tänaseks saanud üksnes mälestus, olles asendunud 50%-le SKT-st ligineva või juba ületanud avalike kulutuste mahuga vaesuvate riikidega, milles üha kasvavate maksude alusel üha koormavaid regulatsioone taluvad ettevõtted kolivad oma tegevust nendesse Euroopa riikidesse, mis toimivad kainemõistuslikkuse oaasidena või siis sootuks kontinendilt lahkudes.
Lõpetuseks… kuigi lausumine, mille kohaselt elus ei ole midagi kindlat peale surma ja maksude, vastab tõele, vastab tõele ka tõdemus, et maksud omavad kontrolli alt väljudes potentsiaali köndistada ning lõppastmes surmata kogu majanduse. Ning kui majandus lisaväärtuse loomise ning vahetamise süsteemina saab toimida ka ilma maksudeta, ei ole makse võimalik koguda ilma majanduseta. See on tõdemus, mis paistab tänaseks olevat riigiaparaatides ununenud ning mille meeles pidamisest sõltub täna rohkem kui kunagi varem igasuguse ettevõtluse, tööturu ning materiaalse hüveolu säilimine nii Eestis kui Euroopas laiemalt.
Kui majandus lisaväärtuse loomise ning vahetamise süsteemina saab toimida ka ilma maksudeta, ei ole makse võimalik koguda ilma majanduseta. See on tõdemus, mis paistab tänaseks olevat riigiaparaatides ununenud ning mille meeles pidamisest sõltub täna rohkem kui kunagi varem igasuguse ettevõtluse, tööturu ning materiaalse hüveolu säilimine nii Eestis kui Euroopas laiemalt.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: