ARHIIVIST: Miks valitsejad ei väärtusta enam inimesi 

AUDIOLOO leiad lehekülje lõpus…

Neil Oliver

 
Neil Oliver on šoti ajaloolane, ühiskonnakriitik ning Ühendkuningriigi mitmete hinnatuimate telesaadete autor ja saatejuht. Olles palju aastaid Briti peavoolumeedias tuntust kogunud, on Oliver viimastel aastatel omandanud kompromissitult julge ja võimukriitilise maailmavaate ning pühendanud oma loomingulise tegevuse suuresti ühiskonna topeltstandardite ja “kohustuslike valede” paljastamisele. Järgnevas arutelus võtab ta vaatluse alla tänapäeval praktiliselt kõik võimupositsioonid okupeerinud sotsiopaatilise kalduvusega võimuahnurid. Oliver arutleb, kuidas on sedasi, et inimesed, kes omavad ühiskonnale vaid destruktiivset mõju, peavad üleliigseteks kõiki neid, kes oma elu ja tööga meie kõigi jaoks maailma elamisväärsemaks muudavad.   

Minu arvates ei väärtusta võimud enam inimelu. Need, kellele rahvas ise on oma võimu andnud, ei näe enam ammu inimestes peituvat suurt potentsiaali. Siinkohal pean silmas kõiki neid ainulaadseid inimesi, kellel on olulised rollid ühiskonnas ja oma kogukondades. Aina rohkem töödeldakse meid sõnumiga, et meid on siin maamunal liiga palju. Meile sisendatakse, et oleme koormaks, kuna kasutame ära ressursse kiiremini, kui need jõuavad taastuda ning, et külvame igal pool maailmas vaid segadust. Totalitarismi pooldajatele ja tehnokraatidele meeldib kohutavalt inimesi kasututeks parasiitideks liigitada. Maailma Majandusfoorum, mis on täis samasuguse psühholoogilise tüpaažiga inimesi, ei salli neid, kes väärtustavad riikidevahelisi piire ja peavad kalliks oma ainulaadse ajaloo ja kultuuriga rahvusriike. Rääkimata nende riikide tülinaks olevatest põhiseadustest, mis annavad rahvastele ümberlükkamatu õiguse elada täpselt nii nagu need eliidile vastikud indiviidid ise heaks arvavad. 

Totalitarismi pooldajatele ja tehnokraatidele meeldib kohutavalt inimesi kasututeks parasiitideks liigitada. Maailma Majandusfoorum, mis on täis samasuguse psühholoogilise tüpaažiga inimesi, ei salli neid, kes väärtustavad riikidevahelisi piire ja peavad kalliks oma ainulaadse ajaloo ja kultuuriga rahvusriike.

Ennast imetlevad autokraadid unistavad utoopiast, kus absoluutselt kõik käib nende käe järgi. Maailmast, mis ei ole täis inimesi, kellel on kalduvus järgida ise oma enese südame häält. “Ühtse maailmakorra” (One World Government) järgijate jaoks on need valitsuse käpa all mitte elavad inimesed takistuseks, kes tuleb neutraliseerida. Väga paljud meist on nende silmis kasutud. Meile ei tohi lubada jõudu, mis võimaldaks meil valitsejatele vastu hakata. Me peaksime olema vaikselt ja resigneerunud oma kütmata elamistes, süües taimi ja putukaid ning jäädeks paikseks meile lubatud areaalidesse.   

Ma ise elan Sterlingis, mis on väike linn Šotimaal, ning ma räägin iga päev inimestega, kes elavad väga erinevaid elusid. Me räägime sellest jamast, kuhu meie juhid meid tänaseks on vedanud. Oma kodu renoveerimise pika protsessi käigus olen õppinud tundma kõikvõimalikke oskustöölisi: torulukkseppasid, elektrikuid, krohvijaid, maalreid, katusemeistreid. Mul ei ole halli aimugi, kuidas nad oskavad teha seda, mida nad minu heaks teevad. Mu pere vajab kõiki neid kuldsete kätega inimesi. Olen kõikide nende tavaliste heade inimestega poliitikast vestelnud. Me keegi ei suuda uskuda, mis viimasel paaril aastal maailmas toimunud on ja me arutame, mida saaks teha, et kõik läheks paika tagasi. Need inimesed lähtuvad tervest mõistusest, mida nende kogukonnad vajavad. Tervet mõistust, mis on arenenud välja päris maailmas, mis koosneb teistest päris inimestest. Nad panustavad oma oskustega ühiskonda, tahavad paremat elu endale ja teistele ning annavad seeläbi oma eludele mõtte. Päris maailmas päris tööd tegevad inimesed on need, kes on meile tõepoolest asendamatult hädavajalikud – need on inimesed,  ilma kelleta me lihtsalt ei saaks elada.  

Päris maailmas päris tööd tegevad inimesed on need, kes on meile tõepoolest asendamatult hädavajalikud – need on inimesed,  ilma kelleta me lihtsalt ei saaks elada.  

Ma võin küll eksida, aga ma kahtlen, et Bill Gates oskab 150 aastat vana maja torustikku parandada. Ta eksis nii rängalt nende niinimetatud vaktsiinide osas, et jumal teab, mis jama ta vannitoa pistikut vahetades korda võiks saata. Ma ei usu, et ka Klaus Schwab või Yuval Noah Harari oskavad maja elektrisüsteemi üles seada. Kas neil on üldse mingisugust reaalset kogemust sisepõlemisemootoritega või tahavad nad järjekordselt hävitada midagi, mida nad isegi ei mõista? Ma ei ole kuulnud, et isegi Elon Musk räägiks, kuidas seinu krohvida või lagesid paigaldada. Ta plaanib elada Marsil, aga ma ei ole üldsegi kindel, kui hästi ta kolmekorruselise maja lekkiva katuse parandamisega hakkama saaks.   

Mu äi pidas inseneriametit ning ta kuulub nende eriliste “kuldsete kätega” meeste hulka. See on liik, kes on suures väljasuremisohus.  Ta alustas töötamist söekaevanduses. Ta võib teha ja parandada, mida iganes parajasti vaja on. Ta võib osadeks võtta ja ehitada müügisaali vääriliseks ükskõik millise mootorratta või auto. Ma olen üsna kindel, et kui viia ta mõne Aafrikas roostetava teisest maailmasõjast pärineva tanki juurde, siis mõne tööriista, õli ja kütusega saaks ta ka selle tööle. Ta võib ehitada valmis terve maja alates vundamendist ja teostada kõik vajalikud siseviimistlustööd. Ma olen tundnud teda 40 aastat ja teda tegutsemas nähes olen pidevalt mõelnud, et mida paganat olen mina oma ajaga teinud. Inimesed, kes oskavad asju ehitada ja parandada, on minu jaoks müstilised olendid. Nad peaksid olema müstilised kõigi jaoks. 

Võimude arvates peame me nende poolt käima lükatud planeeritud lagunemist ja kollapsi apaatselt pealt vaatama.

Ainulaadsete isiksustena peitub meis kõigis nii palju potentsiaali. Meie juhid hoiaks meid hea meelega sellest potentsiaalist aga eemal. Võimude arvates peame me nende poolt käima lükatud planeeritud lagunemist ja kollapsi apaatselt pealt vaatama. Ka meid on sunnitud ajastu vaimu kujundava eliidi poolt mõtlema vaid iseendale ning vaatlema teisi kui kasutuid parasiite.  

Millal me lakkasime õpetamast inimestele, kuidas maailm nende ümber toimib ja kuidas me kõik saaksime ühel või teisel moel üksteisele kasulikud olla? Millal me lõpetasime terase tootmise, loobusime kaevandustööstusest ja rasketööstusest ning lasime kõigil teistel riikidel endast mööda minna? Millal otsustasid valitsusbürokraadid, et põllumehed, kes kasvatavad meie kõigi eluks vajalikku toitu, on “emakese maa” vaenlased, mitte tervete elanikkondade nurgakiviks? 

Millal otsustasid valitsusbürokraadid, et põllumehed, kes kasvatavad meie kõigi eluks vajalikku toitu, on “emakese maa” vaenlased, mitte tervete elanikkondade nurgakiviks? 

Kui maailmas  on üldse kasutuid inimesi, siis tuleneb see põlvkondadepikkusest tahtlikust kuritarvitamisest ja väärkohtlemisest. Meie linnade infrastruktuurid lagunevad, sest aja jooksul on tehtud otsuseid, mis minnalaskmise garanteeritult esile kutsuvad. Meil on hulganisti auklikke teid ja maanteid, roostetavaid sildasid ja teepiirdeid, sest mingi võimuorgan tahabki, et nii oleks. Aina rohkem ohverdatakse üksikisiku heaolu niinimetatud “ühiseks hüvanguks”. Planeedi hüvanguks peame me istuma kütmata kodudes, sööma liha asemel taimi ja putukaid, kuigi liha söömine oli see, mis inimkonna ajudel nii suureks võimaldas areneda. Planeedi hüvanguks peame me jätma kasutamata oma riigi looduslikud ressursid ja ostma eluks vajalikke tooteid suure raha eest kaugelt konkurentide käest. 

Peaasi, et meie ei ole nendeks, kes laastavad oma maad, põletades fossilkütuseid ja paisates õhku süsinikdioksiidi, et toota akusid, tuulegeneraatoreid ja päikesepaneele. Kui teised programmi järgivad, siis on kõik kummalisel kombel justkui väga hästi. Väike inimene on alati olnud see, kes kannatab “üldise heaolu” loomise nimel kõige rohkem.  

Väike inimene on alati olnud see, kes kannatab “üldise heaolu” loomise nimel kõige rohkem. 

Rahvatervis on üks teema, mis on viimastel aastatel olnud suure tähelepanu all. Covid  põhjustas väidetavalt rahvatervise kriisi, mis nõudis kiiresti ühest lahendust. Viimastel nädalatel olen kuulanud paljusid arste, perearste ja meditsiinitöötajaid üle kogu maailma, kes leidsid 2020. aastal kiiresti erinevaid viise, kuidas Covidit efektiivselt olemasolevate vahenditega ravida ning kes päästsid sedasi ühiselt üle kümne tuhande inimelu. 2020. aasta keskpaigaks keelasid nende tööandjad neid ravimeetodeid kasutada ja nendest isegi rääkida.  

Järgne rahale – see on jätkuvalt parim viis, mis võimaldab meil selle hulluse algupärast aru saada. Minu arvates ei ole sellist asja nagu rahvatervis üldse olemas. Eksisteerib ainult individuaalne tervis, mille spetsiifilisi vajadusi tuleb igal juhul eraldi hinnata, et leida õige ravimeetod. 

Toon veel ühe näite… Šotimaal, minu kodumaal, jätame me parasjagu hüvasti Šoti omavalitsuse esiministri Nicola Sturgeoniga. Ma pean tunnistama, et kui ma kuulen veel mõnda kommentaari selle kohta, kui imetlusväärne ja kogenud poliitik ta on, siis mu aju lihtsalt plahvatab. Sturgeonit eristas teistest poliitikutest üksnes see, et peavoolumeedia lipitses tema ees ning eiras kõiki tema vigu, kuna ta pakkus pidevat tähelepanu kõrvale juhtivat ainest oma lõputute rünnakutega Westminsterile. Mina ja miljonid kaaskodanikud pidid kuulama, kuidas ta räägib meie kõigi eest, samal ajal kui ta tegi ühes oma parteiga kogu Šotimaa maatasa.  

Nad rikkusid ära haridussüsteemi, tervisehoiusüsteemi, riigi infrastruktuuri ja palju muud. Veelgi enam –  Sturgeoni ametis oleku ajal kasvasid nii narkootikumide põhjustatud surmad kui ka kuritegevus kogu Šotimaal täiesti kontrollimatult. Kõige hullemini mõjus tema valitsusaeg aga haridussüsteemile, mis oli kunagi terves maailmas kõrgelt hinnatud. Nüüd ei kuulu Šotimaa koolid enam isegi rahvusvahelistesse edetabelitesse.   

Sturgeon ründas pidevalt ka pereväärtusi. Pered on keskkonnaks, kus kasvavad üles kordumatute isikupäradega lapsed,  mitte pimedad riigivõimu kummardajad. Sturgeoni katsetus palgata Šotimaal iga lapse heaolu üle järelevalvet pidama profesionaalsed sotsiaaltöötajad ei kandnud küll vilja, aga tal õnnestus sellest hoolimata viia koolides läbi muudatus, mis lubab juba nelja-aastastel lastel omandada vastassooline identideet.  

Pered on keskkonnaks, kus kasvavad üles kordumatute isikupäradega lapsed,  mitte pimedad riigivõimu kummardajad. Sturgeoni katsetus palgata Šotimaal iga lapse heaolu üle järelevalvet pidama profesionaalsed sotsiaaltöötajad ei kandnud küll vilja, aga tal õnnestus sellest hoolimata viia koolides läbi muudatus, mis lubab juba nelja-aastastel lastel omandada vastassooline identideet.

Lapsed saavad nüüdsest “privileegi” kasutada teist nime ja tualettruumi ilma, et nende vanemad sellest teadlikud oleks.  Laste kordumatu karakter kaob paratamatult niipea, kui riik võtab peredelt kontrolli nende kasvatamise üle. Põhjus, miks riik vanematelt üha enam vanemlikke õigusi enda kätte usurpeerib, on aimatav. Valitseval klikil on sedasi märksa lihtsam juurutada järgnevatesse generatsioonidesse juba maast madalast oma ideoloogiat.  

Siin peitub asja tuum… Üksikisiku väärtuse hindamine on väga oluline osa võitlusest selle nimel, et saada autokraatidelt, tehnokraatidelt ja ideoloogidelt tagasi maailm, mille nad meilt röövinud on.  Kui meile pakutavas tulevikus on miljardid inimesed arvatud “kasututeks”, siis ei ole see tulevik inimkonna jaoks just kuigi lootustandev.  

Siin peitub asja tuum… Üksikisiku väärtuse hindamine on väga oluline osa võitlusest selle nimel, et saada autokraatidelt, tehnokraatidelt ja ideoloogidelt tagasi maailm, mille nad meilt röövinud on.

1950-ndatel puutusid Massachusettsi Tehnoloogia Instituudis kokku tehisintellekti arengusse väga palju panustanud Marvin Minsky ja teine arvutiajastu suurkuju Doug Engelbart. Minsky ütles tollal publikule, et me teeme masinad intelligentseks, sest me anname neile teadvuse. Engelbert küsis seepeale, et seda kõike teed sa küll masinate hüvanguks, aga mida sa teed inimeste heaks?  

Me elame tänaseks maailmas, kus on olemas “targad masinad”, mis suudavad teha pea kõike peale iseseisvalt mõtlemise. Tegemist on tehnoloogiaga, mille tõttu valitsejatel on üha enam võimalik pidada valitsetavaid üleliigseks ning Engelberti küsimus muutub üha aktuaalsemaks. Mida nad teevad inimeste heaks? Mis veel tähtsam – mida me teeme iseenda heaks? 

Meie liik on siin universumis kõige erakordsem. Meie koljudes pesitseb 1,36 kilogrammi roosat liha, mis on võimeline ette kujutama universumi lõputust, et vähemasti üritada mõista müsteeriumi, mille keskele me oleme sündinud. Nii palju kui me teame, oleme me ainsad olendid, kes selleks võimelised on. Meile on antud mõistus ja oskused, et unistada tähtedevahelisest reisimisest. Me võime korda saata pea kõik, millest iganes me julgeme unistada. Selline olend on kõike muud kui parasiit. Selline olend on inimene.   

Me võime korda saata pea kõik, millest iganes me julgeme unistada. Selline olend on kõike muud kui parasiit. Selline olend on inimene.

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar 

Oliveri poolt tõstatatud küsimus sellest, miks valitsejad tunduvad enamasti olevat reaalsusest irdunud, empaatiavõimetud moraalsed kestad, muutub iga aastaga seda aktuaalsemaks, mida anormaalsemaks muutub meid ümbritsev vaimne ja füüsiline keskkond. Kust üldse pärineb ebainimlik tung kehtestada ühiskonnakorda, mis on mitte üksnes südametu, vaid üha laialdasemalt ka reaalsuse kõige fundamentaalsemate tõsiasjadega pahuksis?  

Rohepööre, tsensuuri abil kehtestatav sõnavabadus, sõdadega peale sunnitav rahu, võlgade najal kasvatatav rikkus, maskuliinsuse ja feminiinsuse inversioon, bürokraatia diktatuur – asjade olemusliku korra pea peale pööramine on kõikide Läänemaailma vallutanud valitsevate agendade ühiseks jooneks. 

Rohepööre, tsensuuri abil kehtestatav sõnavabadus, sõdadega peale sunnitav rahu, võlgade najal kasvatatav rikkus, maskuliinsuse ja feminiinsuse inversioon, bürokraatia diktatuur – asjade olemusliku korra pea peale pööramine on kõikide Läänemaailma vallutanud valitsevate agendade ühiseks jooneks.  

Ning ikkagi jääb küsimus – kust pärineb see kalestunud arrogants, millega inimesi, kelle elusid ebainimlike otsustega hävitatakse, valitsejate poolt kasututeks arvatakse?  

Kuigi inimkond on väga suur, on maailm suurem veel ning olemise kord avaneb ontoloogilise fraktalina sedavõrd rikkaks ja eripalgeliseks, et pakkuda igale inimesele võimalust leida oma unikaalne ja unikaalselt väärtuslik koht päikese all.  

Kuigi inimkond on väga suur, on maailm suurem veel ning olemise kord avaneb ontoloogilise fraktalina sedavõrd rikkaks ja eripalgeliseks, et pakkuda igale inimesele võimalust leida oma unikaalne ja unikaalselt väärtuslik koht päikese all. 

Schwabide, Hararide, Gates’ide ning ülejäänud raskekoelist nartsissismi põdevate isehakanud maailmavalitsejate arusaam maailmast ei ole seega mitte peenekoeliselt rafineeritud, vaid absurdselt nürimeelne, lineaarne, monomaaniline ning funktsioneeriv ainult abstraktse mudelina, mis on reaalse maailma komplekssuse paroodiaks.  

Selle kõige üle võikski vaid naerda, kui me ei elaks tänaseks maailmas, kus lunaatikud on võtnud üle asüüli ning dikteerivad ülejäänud inimkonnale valede ja hirmu näiliselt võitmatu kombinatsiooni abil oma programmi. See on programm, millega praktiliselt keegi ei nõustu, ent mille vastu justkui kogu inimkond on võimetu.    

Tembeldades enamuse inimkonnast, millel ei nähta väljaspool enda antud monotoonset funktsiooni väärtust iseeneses, üleliigseteks parasiitideks, paljastab sotsiopaatiline eliit oma misantroopse palge, mida ökoloogilise altruismi üsna räbalaks kulunud loor üha halvemini suudab katta.  

Tembeldades enamuse inimkonnast, millel ei nähta väljaspool enda antud monotoonset funktsiooni väärtust iseeneses, üleliigseteks parasiitideks, paljastab sotsiopaatiline eliit oma misantroopse palge, mida ökoloogilise altruismi üsna räbalaks kulunud loor üha halvemini suudab katta.    

Tegemist on seltskonnaga, kes näeb ligimeses puhtal kujul iseenda poolt konstrueeritud süsteemi mutrikesi, mis minetavad oma väärtuse niipea, kui tehnokraadid otsustavad süsteemi ümber korraldada. Sotsiopaatiliste valitsejate visioonides ei eksisteeri kunagi inimesi, üksnes inimressurss. Yuval Noah Harari, kes ei mõista, kuidas parandada lekkivat kanalisatsioonitoru, ei tea päris kindlasti, mis on ükskõik millise inimese elu müsteerium.  

Sotsiopaatiliste valitsejate visioonides ei eksisteeri kunagi inimesi, üksnes inimressurss. Yuval Noah Harari, kes ei mõista, kuidas parandada lekkivat kanalisatsioonitoru, ei tea päris kindlasti, mis on ükskõik millise inimese elu müsteerium.

Raske puudega ning süsteemile “kasutu” lapse naeratus võib providentsist ette määratud hetkel hoida hullunud diktaatori tuumanupule vajutamast. Oma töö algoritmile kaotanud trammijuhi poolt aiakeses hoolitsetud lilleõis suudab inspireerida mööda jalutavat heliloojat komponeerima heliteose, mis aitab järgnevatel aastasadadel miljonitel inimestel näha lootuskiirt kõige lootusetumas hetkes. Antud mõtted ei ole sentimentalism, vaid kliiniliselt realistlik arusaam elu tegelikust komplekssusest. Müsteeriumist, millest tehnokraatidest mõistuse ja südame minetanud aru ei saa.  

Ainsad, keda inimene on suuteline vihkama veel enam kui neid, kes talle on ülekohut teinud, on need, kelle suhtes ta on ise ülekohtune olnud. Siin peitubki võti mõistmaks sotsiopaatiliste valitsejate psühholoogiat.

Ainsad, keda inimene on suuteline vihkama veel enam kui neid, kes talle on ülekohut teinud, on need, kelle suhtes ta on ise ülekohtune olnud. Siin peitubki võti mõistmaks sotsiopaatiliste valitsejate psühholoogiat. Nad põlgavad ligimest, kuna nad on teinud ligimese suhtes põlastusväärseid asju.  

Kõige raskekoelisem Jumala kompleks on sedasi omane hingeliselt kõige mandunumal osal inimkonnast, kelles Jumalik säde on kõige enam kustunud. Mis on tõeliselt hirmutav mõte, on aga see, kuidas peaks suhtuma Jumal, kes universumi olematusest olevaks armastas, nendesse, kes soovivad tema loodu silmadest sädeme kustutada, neid iseendi eesmärkide tarbeks tarbetuks arvates?  

Sestap ei tasu võimupüramiidi tippu trüginud sotsiopaate karta (nende programm puruneb reaalsusega kohtudes varem või hiljem kildudeks) ega isegi vihata. Küll aga karta nende käekäigu pärast, kelles enesearmastus on ligimesearmastuse leegi jäädavalt kustutanud. Ning mõistagi hoolitseda selle eest, et see leek meis enestes ei kustuks.    

Esifoto: kafeinkolik/Shutterstock.com