SUUR LUGU – Miks massid alluvad riigi türanniale?

Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus

Filosoof Michael Huemer märgib, et sajandite jooksul on palju rohkem surma ja hävingut põhjustanud elanikkonna kurjale valitsusele kuuletumine kui vastuhakk moraalse legitiimsuseta võimule. Loendamatud miljonid on tänaseks surnud riigivõimu algatatud sõdades ning miljonid on tapetud nende poolt, kes kuuletusid totalitaarsete režiimide rõhuvale poliitikale. Huemer leiab, et ühiskonna pääsemiseks on vaja eeskätt inimesi, kes seavad poliitilise autoriteedi kahtluse alla ja on valmis mitte alluma, kui poliitikud annavad käske, mis on ebamoraalsed või tervet ühiskonda kahjustavad.

“Seepärast vastas Aleksander Suurele tabavalt ja tõeselt keegi kinnipüütud piraat. Sest kui kuningas tollelt mehelt päris, miks ta arvab heaks merd hirmu all hoida, vastas too kohkumatu trotsiga: «Miks sina arvad heaks teha sedasama kogu maailmas? Kuna mina teen seda oma pisikese laevukesega, kutsutakse mind röövliks, sind aga, kuna sa teed seda suure laevastikuga, imperaatoriks.»”
Püha Augustinus “Jumalariigist”

Püha Augustinuse aegumatud sõnad kätkevad endas üht poliitilise filosoofia põhiprobleemi. Nimelt küsimust sellest, mis annab valitsustele moraalse õigustuse võtta meetmeid, mis üksikisikule või üksikisikute rühmale keelatuks jäävad. Valitsused nõuavad endale osa meie sissetulekust, otsustavad, milliseid aineid tohib tarbida, reguleerivad ja piiravad vabatahtlikke tehinguid, luuravad meie suhtluse järele, piiravad meie sõnavabadust, heidavad teistele riikidele pomme ja sunnivad väidetavasti vabu inimesi vägivallaähvardusel oma sõdades surema. Kui me ei allu, siis riskime puuri pistmise või äärmuslikul juhul tapetud saamisega. Või nagu kirjutab kaasaegne filosoof Michael Huemer:

Valitsused nõuavad endale osa meie sissetulekust, otsustavad, milliseid aineid tohib tarbida, reguleerivad ja piiravad vabatahtlikke tehinguid, luuravad meie suhtluse järele, piiravad meie sõnavabadust, heidavad teistele riikidele pomme ja sunnivad väidetavasti vabu inimesi vägivallaähvardusel oma sõdades surema.

“Tegevusi, mida peetaks ebaõiglasteks või moraalselt vastuvõetamatuiks, kui neid sooritaks valitsusse mittekuuluvad osapooled, peetakse valitsuse esindajate poolt sooritatuna sageli täiesti normaalseiks, isegi kiiduväärseiks. Miks me anname valitsustele sellise erilise moraalse staatuse ja kas see on õigustatud? Selles seisnebki poliitilise autoriteedi probleem.”
Michael Huemer “Poliitilise autoriteedi probleem” (The Problem of Political Authority: An Examination of the Right to Coerce and the Duty to Obey)

Käsolevas loos näitame Huemeri raamatule „Poliitilise autoriteedi probleem“ toetudes, miks poliitilisel võimul puudub legitiimsus ja miks seda ei ole võimalik moraalselt õigustada. Seejärel uurime lähemalt kognitiivseid eelarvamusi, mis panevad inimesi ekslikult uskuma, nagu peaks valitsuse esindajatel olema lubatud tegutseda väljaspool meid ülejäänuid piiravaid moraalinorme.

Kõige kuulsam katse riigi võimu legitimeerida on “ühiskondliku leppe” teooria. Nimetatud teooria põhineb ideel, et valitsuse ja valitsetavate vahel eksisteerib lepinguline suhe, mis kohustab valitsust osutama teatavaid teenuseid, näiteks seadusloomet ja ühiskonnas korra hoidmist, ning kodanikke maksma makse ja kuuletuma seadustele. Paraku ei tugine ühiskondliku leppe teooria tegelikkusele. Kellelegi meist ei ole kunagi esitatud lepingut, milles küsitakse meie nõusolekut, ja keegi meist ei ole sellist lepingut ka allkirjastanud. Enamik kaasaegseid riike ei sündinud mitte selgesõnaliste lepinguliste suhete, vaid sõdade ja vallutuste alusel.

Paraku ei tugine ühiskondliku leppe teooria tegelikkusele. Kellelegi meist ei ole kunagi esitatud lepingut, milles küsitakse meie nõusolekut, ja keegi meist ei ole sellist lepingut ka allkirjastanud.

Algse ühiskondliku lepingu teooriaga seonduvate probleemide vältimiseks eeldavad mõned poliitilised filosoofid, et kodanike ja riigi vahelise ühiskondliku lepingu aluseks on vaikimisi, mitte selgesõnaliselt antud nõusolek. Kaudne nõusolek antakse pigem oma käitumise kui kirjaliku või suulise suhtluse kaudu.

Huemer pakub teoses “Poliitilise autoriteedi probleem” välja neli peamist viisi, kuidas meil on võimalik anda oma kaudne nõusolek. Esiteks on olemas passiivne nõusolek, kus „inimene väljendab nõusolekut ettepanekuga lihtsalt vastuseisu avaldamisest hoidumise teel.“ Teiseks on nõusolek hüvede vastuvõtmise kaudu, mis tekib siis, kui „inimene kohustub nõustuma teatud nõudmistega, taotledes või võttes vabatahtlikult vastu hüvesid, millega need nõudmised on teadaolevalt seotud“. Kolmas tüüp on „nõusolek osalemise kaudu“ ja see tekib siis, kui inimene „nõustub kaudselt mingi praktika reeglitega, osaledes vabatahtlikult selles praktikas“.

Esimesed kolm kaudse nõusoleku vormi ei legitimeeri poliitilist võimu, sest nad rikuvad lepingu kehtivuse põhitingimust, mis nõuab, et igal osapoolel eksisteeriks mõistlik võimalus pakutud lepingust keelduda. Kui ühel poolel ei ole võimalust väljendada oma vastuseisu, siis ei ole tegemist lepingulise suhte, vaid sunnitöö või orjusega. Kodaniku ja riigi vahelistes suhetes ei paku ükski neist vaikimisi nõusoleku vormidest võimalust anda märku lepingu tagasilükkamisest, või nagu selgitab Huemer:

“Peaaegu kõik teavad, et riik kehtestab inimesele ikkagi samad seadused ja maksud, sõltumata sellest, kas ta on valitsuse vastu, saab valitsuselt mingit teenust või osaleb poliitilises protsessis. Seega ei saa vastuväidete esitamata jätmist, valitsuse teenuste aktsepteerimist ja isegi poliitilises protsessis osalemist pidada nõusolekuks.”
Michael Huemer “Poliitilise autoriteedi probleem”

Esimese kolme kaudse nõusoleku vormiga seonduvate probleemide tõttu pöörduvad paljud neljanda alternatiivi poole, mida nimetatakse „nõusolekuks kohaloleku kaudu“ mis tekib siis, kui inimene „väljendab nõusolekut ettepanekuga pelgalt mingis kohas viibides“ . Just sellele vaikimisi nõusoleku vormile toetudes vastatakse tihtipeale neile, kes väljendavad skeptilisust poliitilise võimu suhtes: „Kui te ei soovi valitsusele kuuletuda, võite riigist lahkuda“. Eeldusel, et me ei kanna vanglakaristust, on lahkumise võimalus meile ju avatud.

Kas meie jätkuv riigis viibimine on seega märk meie vaikimisi nõusolekust? Kuigi nõusolek kohaloleku kaudu vastab kriteeriumidele, mis pakuvad võimalust keelduda kodaniku ja riigi vahel eeldatavasti kehtivast kokkuleppest, on sellega pakutav väljapääs siiski ebamõistlik. Sest kui just ei eeldata, et kõik riigi territooriumil olevad varad kuuluvad riigile, mis tähendaks täielikku kommunismi, siis paljastub mõte, et poliitilist võimu volitava lepingu tagasi lükkamiseks peame loobuma oma omandist, ilmselgelt absurdsena. Või nagu Huemer selgitab:

„Kuidas saab nõuda, et keegi loobuks kodust ja töökohast ning jätaks maha kõik oma sõbrad ja perekonna, et väljendada eriarvamust [kodaniku ja riigi vahelise] lepingu suhtes?“
Michael Huemer “Poliitilise autoriteedi probleem”

Vaikimisi eeldatud nõusoleku teooriate ebaadekvaatsuse tõttu on mõned poliitilised filosoofid väitnud, et ühiskondlik nõusolek tekib enamuse tahte kaudu. Siin seisneb aga pobleem selles, et sellise väite aktsepteerimiseks tuleb nõustuda ka eeldusega, et suurema grupi soovid on tähtsamad kui väiksemate gruppide omad, sest ühehäälse nõusoleku saavutamine poliitilise võimu suhtes oleks võimatu. Tavaliselt ei peeta eetiliselt lubatavaks, et mingi rühm inimesi surub üksnes oma arvulise ülekaalu tõttu oma tahet peale teisele, väiksemale rühmale. Näiteks kui me läheme viiekesi õhtusöögile, siis enamik meist ei nõustuks mõttega, et kui neli inimest on nõus, et viies peaks kogu arve kinni maksma, siis see kohustab meid moraalselt seda tegema. Samuti ei nõustuks enamik meist mõttega, et enamusgrupi konsensus võib vähemusgrupi nende õigustest ilma jätta, nad koonduslaagrisse saata või hukata. Kuidas saab siis enamuse konsensus anda valitsusele erilise moraalse staatuse, mis lubab rakendada vägivalda oma käskude jõustamise nimel üksikisikute suhtes, kes ei nõustu nende valitsemisega? Või nagu Huemer kirjutab:

Kui me läheme viiekesi õhtusöögile, siis enamik meist ei nõustuks mõttega, et kui neli inimest on nõus, et viies peaks kogu arve kinni maksma, siis see kohustab meid moraalselt seda tegema. Samuti ei nõustuks enamik meist mõttega, et enamusgrupi konsensus võib vähemusgrupi nende õigustest ilma jätta, nad koonduslaagrisse saata või hukata. Kuidas saab siis enamuse konsensus anda valitsusele erilise moraalse staatuse, mis lubab rakendada vägivalda oma käskude jõustamise nimel üksikisikute suhtes, kes ei nõustu nende valitsemisega?

“Kas üksnes ühiskonna liikmete enamuse kokkulepe – olgu siis tegemist üldise kokkuleppega valitsuse omamise kohta või konkreetset poliitikat või personali puudutava kokkuleppega – võib omistada valitsusele autoriteedi? Esmapilgul jääb selgusetuks, kuidas selline korraldus toimima peaks. Tavaliselt ei piisa suurema inimrühma arvamusest või otsusest kohustuste kehtestamiseks väiksemale, suurema rühmaga mittenõustuvale, rühmale või üksikisikule, ning tavaliselt ei õigusta need arvamused ja otsused ka suurema rühma poolset teisi sundivat käitumist.”
Michael Huemer “Poliitilise autoriteedi probleem”

Kui poliitilist autoriteeti ei saa õigustada enamuse nõusolekuga, siis ehk saab seda teha tagajärjeargumendiga? Tagajärjeargument väidab, et valitsusele erilise moraalse staatuse andmisest kerkiv kasu on piisavalt märkimisväärne, et tasakaalustada kuulekuse kulusid. Vaatamata oma populaarsusele on ka tagajärjeargument siiski vigane. See nõuab subjektiivset tõlgendust valitsuse reaalse kasulikkuse kohta ühiskonnale, sest selgeid objektiivseid kriteeriume, mille alusel saaks mõõta valitsuse omamise kogukulusid ja -kasu, ei eksisteeri. Lisaks leidub ajaloos rohkesti näiteid valitsustest, mis tegutsesid oma ühiskonna suhtes ilmselgelt negatiivsel moel, sh näiteks kommunistlik Hiina Mao ajal, Pol Poti Kambodža, Natsi-Saksamaa või Nõukogude Liit– nendel juhtudel ei pea tagajärjeargument paika.

Kui hüvede pakkumine annab riigi esindajatele erilise moraalse staatuse, kas siis teised isikud või rühmad peaksid saama samasuguse staatuse, kui nad pakuvad märkimisväärset kasu?

Kuid isegi kui keegi usub, et tema riigi valitsuse kasulikkus ületab selgelt kuulekuse kulud, ei ole siiski ilmne, kuidas kasu pakkumine õigustab poliitilist võimu. Kui hüvede pakkumine annab riigi esindajatele erilise moraalse staatuse, kas siis teised isikud või rühmad peaksid saama samasuguse staatuse, kui nad pakuvad märkimisväärset kasu? On kaheldav, et kuigi paljud inimesed oleksid valmis andma miljardärist filantroobile või heategijana tajutud omakaitseväelasele samasuguse moraalse staatuse kui riigi esindajale, mistõttu võivad mõned väita, et poliitilise võimu kõrgendatud moraalne staatus on reserveeritud üksnes valitsusele. Kuid selline vastus oleks küsimusest kõrvale kaldumine ehk teisisõnu tõestamist vajav eeldus, ja antud juhul tuleb tõestada, miks on valitsustel eriline moraalne staatus, mis võimaldab neil teha midagi, mis kõigi teiste puhul oleks ebamoraalne või ebaseaduslik.

Peamised poliitilise autoriteedi õigustamiseks kasutatud teooriad jäävad tugevalt puudulikuks, kuid sellegipoolest usub enamik inimesi poliitilise võimu legitiimsusesse. Miks see nii on? Huemeri hinnangul on poliitilise võimu legitiimsuse eeldamine tingitud kognitiivsetest eelarvamustest, mis sunnivad meid autoriteetsetele isikutele kuuletuma ja end veenma, et autoriteetide käitumine on õigustatud, isegi kui see on selgesti ebamoraalne või meid kahjustav. Või nagu Huemer kirjutab:

Huemeri hinnangul on poliitilise võimu legitiimsuse eeldamine tingitud kognitiivsetest eelarvamustest, mis sunnivad meid autoriteetsetele isikutele kuuletuma ja end veenma, et autoriteetide käitumine on õigustatud, isegi kui see on selgesti ebamoraalne või meid kahjustav.

“Ma ei usu, et kõik need paljud inimesed, kes aktsepteerivad poliitilist autoriteeti, on selle vea teinud juhuslikult. Usun, et nii inimmõistusel kui olukorral, milles enamik inimesi end leiab, on omadusi, mis aitavad kaasa autoriteedi moraalse illusiooni tekkimisele.”
Michael Huemer “Poliitilise autoriteedi probleem”

Üks kognitiivne eelarvamus, mis soodustab usku poliitilise autoriteedi legitiimsusesse, on kallutatus status quo säilitamise suunas. See eelarvamus, mille juured peituvad stabiilsuse hindamises ja hirmus muutuste ees, paneb meid eelistama oma ühiskonnas väljakujunenud tavasid, norme ja kombeid ning pidama neid moraalseks, õigeks ja heaks. Status quo alalhoidmine aitab selgitada, miks ühiskonnas aktsepteeritakse tavasid, mis kõrvalseisja pilgule paistavad veidrad, ebamoraalsed või absurdsed. Samuti võib status quo eelarvamuse tugevus selgitada, miks seavad vaid vähesed meist poliitilise võimu legitiimsuse kahtluse alla. Me kõik oleme sündinud ühiskondadesse, kus poliitilist võimu peetakse legitiimseks, meile on õpetatud, et kuulekus on moraalne, ja seega tundub riigi esindajatele erilise moraalse staatuse omistamine meile enesestmõistetav. Või nagu Huemer kirjutab:

See eelarvamus, mille juured peituvad stabiilsuse hindamises ja hirmus muutuste ees, paneb meid eelistama oma ühiskonnas väljakujunenud tavasid, norme ja kombeid ning pidama neid moraalseks, õigeks ja heaks. Status quo alalhoidmine aitab selgitada, miks ühiskonnas aktsepteeritakse tavasid, mis kõrvalseisja pilgule paistavad veidrad, ebamoraalsed või absurdsed.

“Mida ütleb status quo eelarvamus meile poliitilisse autoriteeti uskumise kohta? Valitsus on üks meie ühiskondliku struktuuri äärmiselt silmapaistev ja fundamentaalne tunnus. Me teame, et inimestel on kalduvus tugevalt eelistada oma ühiskonnas kehtivat asjade korraldust. Seetõttu kõlab mõistlikult väide, et sõltumata sellest, kas mõni valitsus on legitiimne või mitte, kaldub enamik meist uskuma, et mõned valitsused on legitiimsed, sh eriti meie endi oma ja teised meie omale sarnanevad valitsused.”
Michael Huemer “Poliitilise autoriteedi probleem”

Laialt levinud usku poliitilise võimu legitiimsusesse võib selgitada ka Stockholmi sündroom. 1973. aastal üritas üks tingimisi vabastatud Rootsi süüdimõistetu nimega Jan-Erik Olsson röövida Stockholmi panka ja võttis selle käigus pantvangi neli pangatöötajat. Pantvange hoiti kinni kuus päeva, kuid pärast nende vabastamist juhtus kummaline asi. Ükski neist ei tahtnud Olssoni vastu tunnistada, selle asemel kogusid nad raha tema kaitseks. Vangistuse ajal kujunesid neil pantvangidel soojad emotsionaalsed sidemed oma vangistajaga, mistõttu kasutatakse terminit Stockholmi sündroom psühholoogilise nähtuse kohta, mille puhul mõjuvõimsa isiku või rühmituse kontrolli all olevatel isikutel tekivad oma agressorite suhtes positiivsed tunded, nad käituvad vangistajale meelepärasel viisil ja mõnikord lähevad isegi nii kaugele, et õigustavad nende tegusid. On oletatud, et Stockholmi sündroomi näol on tegemist alateadliku kaitsemehhanismiga, mis soodustab ellujäämist. Kuid mis iganes psühholoogilise mehhaanika alusel Stockholmi sündroom ka välja ei kujuneks, antud nähtust on võimalik laiendada pantvangi ja röövija dünaamikast ka kodaniku ja riigi dünaamikale. Samamoodi nagu pantvangi puhul, sõltub ka kodanike heaolu üha enam nende valmisolekust käituda valitsusele meelepärasel moel, või nagu kirjutab Huemer:

“Stockholmi sündroomi tekkimise üldised eeldused on kaasaegsete riikide kodanike puhul üsna hästi täidetud. Seetõttu ei tule üllatusena, et kodanikud kalduvad oma valitsusega samastuma, võtavad omaks valitsuse seisukohad ja kujundavad oma valitsusega emotsionaalse sideme (mida sageli peetakse „patriotismiks“). Samamoodi nagu Stockholmi sündroomi ohvrid kipuvad eitama või minimeerima oma vangistajate jõhkrusi, kipuvad ka paljud kodanikud eitama või minimeerima oma valitsuse sunnimeetmeid.”
Michael Huemer “Poliitilise autoriteedi probleem”

Stockholmi sündroomi tekkimise üldised eeldused on kaasaegsete riikide kodanike puhul üsna hästi täidetud. Seetõttu ei tule üllatusena, et kodanikud kalduvad oma valitsusega samastuma, võtavad omaks valitsuse seisukohad ja kujundavad oma valitsusega emotsionaalse sideme (mida sageli peetakse „patriotismiks“). Samamoodi nagu Stockholmi sündroomi ohvrid kipuvad eitama või minimeerima oma vangistajate jõhkrusi, kipuvad ka paljud kodanikud eitama või minimeerima oma valitsuse sunnimeetmeid.

Michael Huemer

Kolmas psühholoogiline mehhanism, mis soodustab usku poliitilise võimu legitiimsusesse, on kognitiivne dissonants. Kognitiivne dissonants on ebamugav psühholoogiline seisund, mis tekib siis, kui kaks või enam uskumust, väärtust või käitumist on omavahel vastuolus. Näiteks kui me tekitame teisele inimesele kahju, võib meie käitumine sattuda vastuollu meie enda heaks inimeseks pidamisega. Kuna dissonantsi on ebamugav taluda, kipume otsima viise sellest pääsemiseks. Süütule inimesele kahju tekitamise näite puhul võime endale sisendada, et teine inimene on halb ja vääribki väärkohtlemist. Samuti võib kognitiivse dissonantsi vallandada kuuletumine poliitilisele autoriteedile. Me oleme sunnitud maksma makse, millega rahastatakse ebamoraalset poliitikat, näiteks süütute inimeste surnuks pommitamist. Et summutada dissonantsi kahe võitleva poole vahel – ühelt poolt uskumuse, et me ei toetaks kunagi teadlikult süütute inimeste tapmist või vangistamist, ja teiselt poolt teadmise, et meie maksud rahastavad just selliseid tegusid –, toetuvad paljud usule poliitilise võimu legitiimsusesse. Kinnitame endile, et valitsustel on eriline moraalne staatus, mis kohustab meid kuuletuma, isegi kui kuuletumine tähendab mõnikord teistele kannatuste tekitamist. Või nagu Huemer selgitab:

“. . . [kognitiivne dissonants] tekitab eelarvamuse poliitilise võimu tunnustamise kasuks. Peaaegu kõik kaasaegsete ühiskondade liikmed on tihti allunud oma valitsuste nõudmistele, isegi kui need nõudmised eeldasid tegevusi, mida nad ei soovinud teha. Näiteks on enamik inimesi maksnud riigile väga suuri rahasummasid, et rahuldada maksunõudeid. Kuidas me oma kuuletumise põhjuseid endile selgitame? Võiksime oma käitumist selgitada hirmuga karistuse ees, harjumuse, sotsiaalse konformsuse poole püüdlemise või üldise emotsionaalse ajendiga kuuletuda võimulolijatele. Kuid ükski neist selgitustest ei ole emotsionaalselt rahuldav. Palju meeldivam on uskuda, et me kuuletume, sest oleme kohusetundlikud ja hoolivad kodanikud ning toome seega suuri ohvreid oma kohuse täitmise ja oma ühiskonna teenimise nimel.”
Michael Huemer “Poliitilise autoriteedi probleem”

Me oleme sunnitud maksma makse, millega rahastatakse ebamoraalset poliitikat, näiteks süütute inimeste surnuks pommitamist. Et summutada dissonantsi kahe võitleva poole vahel – ühelt poolt uskumuse, et me ei toetaks kunagi teadlikult süütute inimeste tapmist või vangistamist, ja teiselt poolt teadmise, et meie maksud rahastavad just selliseid tegusid –, toetuvad paljud usule poliitilise võimu legitiimsusesse.

Olles sunnitud tunnistama, et inimpsüühika omadused suunavad masse aktsepteerima poliitilise võimu legitiimsust ning et teooriad, mis püüavad seda võimu õigustada, on nõrgad, peaks see tõdemus motiveerima meid valitsusse skeptilisemalt suhtuma. Kuid isegi kui riigivõim ei ole legitiimne, ei järeldu sellest, et kõigi valitsuse välja antud seaduste eiramine oleks moraalselt õigustatud. Mõned seadused vastavad riigivõimust sõltumatutele moraaliprintsiipidele, näiteks keeld petta, varastada või mõrvata ning need on seadused mida me peame järgima ka siis kui riigivõim ei ole moraalselt legitiimne, või nagu Huemer selgitab:

“… eksisteerivad mõned seadused, mida tuleks järgida sõltumatutel moraalsetel põhjustel. Näiteks ei tohiks te teisi inimesi röövida. Seda mitte seepärast, et teie teod võivad valitsuse kukutada, vaid seetõttu, et teiste inimeste röövimine oleks ebaõiglus konkreetsete röövitavate inimeste suhtes. Siin ei ole tegemist näitega poliitilisest kohustusest; see on lihtsalt näide üldisest moraalsest kohustusest teiste inimeste ees.”
Michael Huemer “Poliitilise autoriteedi probleem”

Kuid antud erandit arvestades on skeptilisus poliitilise autoriteedi suhtes õigustatud ning mida rohkem inimesi sellise suhtumise omaks võtab, seda parem. Sest nagu viimaste sajandite ajalugu selgelt näitab, on just kurjale valitsusele kuuletumine, mitte allumatus, põhjustanud rohkem surma ja hävingut kui vastuhakk moraalse legitiimsuseta võimule. Loendamatud miljonid on surnud riigivõimu algatatud sõdades ja miljonid on tapetud nende poolt, kes kuuletusid totalitaarsete režiimide rõhuvale poliitikale. Täna vajame me rohkem inimesi, kes seavad poliitilise autoriteedi kahtluse alla ja on valmis mitte alluma, kui poliitikud annavad käske, mis on ebamoraalsed või tervet ühiskonda kahjustavad. Riigivõimu eestkõnelejad väidavad, et selline suhtumine paiskab ühiskonna kaosesse, kuid nagu märgib Huemer:

“… kujutlus tavainimestest, kes seisavad kaose veerel ja ootavad vaid ettekäänet seadust ja korda eirates amokki jooksmiseks, läheb vastuollu kõigi meie teadmistega autoriteedi psühholoogiast. … keskmine inimene paneb palju tõenäolisemalt autoriteedile kuuletumise nimel toime raskeid kuritegusid, kui et ruttab eirama autoriteetse isiku õigustatud käske. Sõna otseses mõttes miljonid inimesed on hukkunud laialt levinud kalduvuse tõttu kuuletuda ebaõiglastele käskudele. Nii et isegi kui minu skeptitsism autoriteedi suhtes läheb liiga kaugele, toimib see siiski pigem väärtusliku korrektsioonina meie liigse kuuletumise kalduvuse suhtes, kui et ähvardab hävitada sotsiaalset korda.”
Michael Huemer “Poliitilise autoriteedi probleem”

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:
Kuna ori tunneb vaid allumist, jõuab orja mentaliteediga populatsioon paraku tagasi orjusesse ka juhul, kui sellele ulatuslikud vabadused kinkida -, ning seda pigem varem kui hiljem. See on loomulik, kuna enese eksistentsi tagamine tema üle võimutseva võimu heakskiidu pälvimise kaudu on karjainimese loomulikuks olemise viisiks.

Olemise, mitte elamise, kuna viimase lahutamatuks eeltingimuseks on isiklik vabadus, vastutus, riskide võtmine, võistlemine ja võitmine (ning paratamatult ka kaotused). Märksa lihtsam viis kui mitte elama, siis olema jääda, on tuvastada ühiskonnas valitsevad jõud ning teha ennast nendele meelepäraseks, adapteerides hoiakud ja hinnangud, olgu need kui tahes ülekohtused, kahepalgelised või sootuks sõgedad.

Kuna ori tunneb vaid allumist, jõuab orja mentaliteediga populatsioon paraku tagasi orjusesse ka juhul, kui sellele ulatuslikud vabadused kinkida -, ning seda pigem varem kui hiljem. See on loomulik, kuna enese eksistentsi tagamine tema üle võimutseva võimu heakskiidu pälvimise kaudu on karjainimese loomulikuks olemise viisiks.

Adrian Bachmann

Dostojevski kohaselt on inimese tabavaimaks määratluseks olend, kes kohaneb kõigega. Ka sellega, millega ei peaks või – soovides jääda moraalseks ja printsipiaalseks inimeseks -, millega ei tohiks muganduda.

Selline on aga paraku inimloomus, mis seletab ka asjaolu, kuidas absoluutne enamus peab mitte mõistuse ja moraalivastaseks ülekohtuks, vaid igati loomulikuks asjade seisuks, et elab ühiskonnas, kus tema ise ja ligi 99% elanikkonnast peab loovutama ligikaudu 70% oma töö viljadest riigile, mille peamiseks funktsiooniks on aasta-aastalt piirata tema elu, sõna, mõtte, ja tegevusvabadust üha arvukamate ning meelevaldsemate käskude ja keeldudega. Riigile, mis tegelikult omab teda, omades võimu teda vangistuse või surma ähvardusel saata sõtta ning sundima tapma inimest, kes talle midagi halba ei ole teinud. Inimest, kes jagab teisel pool rindejoont täpselt samasugust orja staatust, kusjuures mõlemale on kahtlemata terve elu jooksul sisendatud, et nad on “vabad kodanikud”, kes “kaitsevad oma vabadust”.

absoluutne enamus peab mitte mõistuse ja moraalivastaseks ülekohtuks, vaid igati loomulikuks asjade seisuks, et elab ühiskonnas, kus tema ise ja ligi 99% elanikkonnast peab loovutama ligikaudu 70% oma töö viljadest riigile, mille peamiseks funktsiooniks on aasta-aastalt piirata tema elu, sõna, mõtte, ja tegevusvabadust üha arvukamate ning meelevaldsemate käskude ja keeldudega.

Adrian Bachmann

Selline on reaalne valitsev kord, mille õigustamine kujutab endast kognitiivse dissonantsi tõrjumiseks välja mõeldud toimetulekumehhanismi, mis peab varjestama asjaolu, et kollektiivne moraal ei kujuta endast reaalsuses reeglina enamat kui võimu poolt valitsetavate üle kehtestatava hirmuvalitsuse legitimeerimist.

Pole üllatuseks, et kõige rikkamad riigid ning poliitilised kooslused on ajaloos enamasti formeerunud seal, kus väheste vaprate meeste poolt on võimalikult paljudele välja võideldud maksimaalsed vabadused teostada nendele loomuomaseid võimeid moraaliseaduste piires. Ehk teisisõnu, võimaldada elada oma elu ilma meelevaldsete käskude, keeldude ning absurdsete regulatsioonideta ning teadmises, et ausa tööga välja teenitud rikkusest tuleb loovutada riigile üksnes tagasihoidlik osa, mis rakendatakse mõistuspäraselt ühise hüve teenistusse.

Pole üllatuseks, et kõige rikkamad riigid ning poliitilised kooslused on ajaloos enamasti formeerunud seal, kus väheste vaprate meeste poolt on võimalikult paljudele välja võideldud maksimaalsed vabadused teostada nendele loomuomaseid võimeid moraaliseaduste piires.

Adrian Bachmann

Vaba riik on riigiks, mille seadustele ei allu selle kodanikud mitte hirmu ega vägivalla, vaid iseenese südametunnistuse sunnil. Riik, mis on hea oma kodanike vastu, on riigiks, mille eest selle kodanikud on valmis mitte sunniähvardusel, vaid vabatahtlikult surema. Sest riik, kus on hea elada, on ainsaks riigiks, mille eest on hea surra.

Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!