Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Neil Oliver
Fakt, et Süürias ja maailmas tapetakse massiliselt kristlasi, ei tohiks meile tulla üllatusena. Seda vaatamata asjaolule, et Lääne massimeedia ei pea kristlaste massimõrvu kunagi kajastamise vääriliseks.
Kõige lähemas vaates on Süürias kristlasi alates eelmise aasta lõpust mõrvatud Bashar al-Assadi valitsuse kukutanud endise al-Qaeda terroristi ning nüüdse Süüria presidendi Abu Mohammad al-Jolani juhtimise all.
Kristlased on moodustanud olulise osa Süüriast juba alates kristluse sünnist ning Damaskus, mida peetakse maailma vanimaks pealinnaks, oli kunagi koduks erinevate religioonide esindajatele, kes elasid rahumeelselt koos. Tänaseks on need päevad aga minevik.
Juba lähitulevikus ei pruugi te Süüriast enam ühtegi kristlast leida. Samuti ei pruugi te peagi ühtegi kristlast leida nn Pühalt Maalt. Tundub nagu tiksuks kusagil kuratlik kell, mis loeb kristluse viimaseid hetki, samal ajal kui al-Jolani reziim kristlasi, alaviite ja teiste vähemusreligioonide esindajaid külmavereliselt maha tapab.
Ajaloolises plaanis on kristlaste tapatalguid korraldatud regulaarselt kõikjal maailmas, sest viimased 2000 aastat – alustades Jeesuse Kristuse elu ja surmaga – on kõigist suurtest religioonidest just kristlus alailma kellelegi pinnuks silmas olnud ja hävitamisele kuulunud.
Ajaloolises plaanis on kristlaste tapatalguid korraldatud regulaarselt kõikjal maailmas, sest viimased 2000 aastat – alustades Jeesuse Kristuse elu ja surmaga – on kõigist suurtest religioonidest just kristlus alailma kellelegi pinnuks silmas olnud ja hävitamisele kuulunud.
Neil Oliver
Erinevad ametkonnad on avaldanud erinevaid arve, kui palju kristlasi on tapetud käesoleval või eelmisel aastal või üldse ajaloos kokku. Kuid meeste, naiste ja laste surmadest rääkides võib üsna kindlalt öelda, et arvud omavad mõtet üksnes elavate, mitte surnute jaoks, ning surnuid on massiliselt jätkunud kogu kristluse levialale.
Kunagi kuulusid kristlike piirkondade hulka terve Põhja-Aafrika ning suur osa Lähis-Idast, kusjuures just need moodustasid mitu sajandit nii pindalalt kui rahvaarvult suurima osa kristlikust maailmast. Tänaseks on köndistunud kristlik maailm taandunud Euroopa piiridesse, mida varasematel aegadel peeti kristluse primitiivseks äärealaks, ning Aafrikas ja Lähis-Idas tapetakse järjepidevalt viimaseid kristlasi, kel on siiani õnnestunud seal veel ellu jääda.
Koos inimestega hävitatakse kogu maailmas, sh Euroopas, ka kristluse väliseid märke, st kirikuid ja katedraale. Iga aasta lisandub sadu suitsevaid varemeid – rääkimata koguduseta jäänud hüljatud hoonetest, mis kohandatakse ümber eluasemeteks, pubideks, ronimisseinteks… .
Kuid… vaatamata kogu sajandeid kestnud kristlaste tapmise ja kirikute hävitamise protsessi kolossaalsetele mõõtmetele kõlab avalikkuses kristlaste ja kristluse likvideerimise teemal kõrvulukustav vaikus. Meil on olemas spetsiaalsed sõnad juutide ja judaismi või moslemite ja islami vihkamise ja tagakiusamise kohta, kuid meil ei ole mitte ühtegi terminit kristlaste ja kristluse süstemaatilise hävitamise kohta. Rääkige veel teise põse keeramisest… Seda üldist vaikimist võib ju nimetada kurjuse banaalsuseks, kuid sisuliselt paistab, et toimuv lihtsalt ei lähe kellelegi korda.
Vaatamata kogu sajandeid kestnud kristlaste tapmise ja kirikute hävitamise protsessi kolossaalsetele mõõtmetele kõlab avalikkuses kristlaste ja kristluse likvideerimise teemal kõrvulukustav vaikus. Meil on olemas spetsiaalsed sõnad juutide ja judaismi või moslemite ja islami vihkamise ja tagakiusamise kohta, kuid meil ei ole mitte ühtegi terminit kristlaste ja kristluse süstemaatilise hävitamise kohta.
Neil Oliver
Ajalugu uurides võime kristluse vastu suunatud rünnakutes märgata teatud korrapära. Näiteks mõrvati Prantsuse revolutsiooni järellainetuses hulgaliselt kristlasi, hävitati, mõnitati ja väärkasutati hooneid, toiminguid ja riste, Juudas, kes Jeesuse 30 hõbeseekli eest ära andis, kuulutati pühakuks ning Prantsuse kuninga ja tema abikaasa pea löödi maha. Vene revolutsiooni järel kordus sama muster: miljonid kristlased tapeti, pühad paigad, sümbolid ja toimingud hävitati, neile sülitati ja nende peal trambiti, Juudas kuulutati pühakuks ning keiser koos oma perega mõrvati.
Võib tekkida küsimus, millest need sarnasused tulenevad. Vastus peitub teise jumaluse kummardamises. Jeesus ütles, et tema Isa on täiesti teistsugune. Enamiku varaste kirikuisade otsus ühendada Vana ja Uus Testament üheks Piibliks põhjustas tolleaegsete teoloogide seas häälekat pahameelt, sest Vana Testamendi Jumal oli kättemaksuhimuline ja nõudis enda nimel kõiksuguseid koletuid tegusid. Osad varased teoloogid soovisid selle kõrvale heita. Vanas Testamendis ei olnud küsimus õiges ja vales, vaid küsimusi esitamata allumises ning tasu kuulekuse eest pidi saabuma juba maisel tasandil. Isa… jah. Aga Jeesus küsis: “Milline Isa?”
Mis iganes põhjuseid kristlaste tapmiseks erinevatel sajanditel ka ei leitaks, igal juhul kujutab kristlus kellegi jaoks endast probleemi, mis on vaja lõplikult ära lahendada. Kõik see jaburus, mida kristlased räägivad, “Armasta oma naabrit” jms – ilmselgelt ei ole see kellelegi meelepärane.
Mis iganes põhjuseid kristlaste tapmiseks erinevatel sajanditel ka ei leitaks, igal juhul kujutab kristlus kellegi jaoks endast probleemi, mis on vaja lõplikult ära lahendada.
Neil Oliver
Ühtlasi on ajaloos tavaks saanud, et me ei räägi sellest. Ma ei ole teoloog ega antud teema ekspert, kuid kristlaste ja kristluse sihipärasest hävitamisest ja kustutamisest ei saa ma mööda vaadata. Sajandist sajandisse sureb massiliselt kristlasi ja kristlust rünnatakse üha uuesti, kuid kellelegi ei paista see korda minevat ja kogu selle hävingu lõpp on osaks saanud üksnes surnutele.
Süüria president Abu Mohammad al-Jolani, kes küll enam seda nime ei kasuta, vaid on džihadistlikust minevikust distantseerudes tagasi võtnud oma vanematelt saadud nime Ahmed al-Sharaa, püüab täna aktiivselt oma mainet ümber kujundada. Uuele rollile vastavalt peeneid ülikondi ja tähelepanu tõmbavat käekella kandvast endisest terroristist ongi kujunenud tema kätt suruda ja end koos temaga pildistada soovivate maailma valitsejate uus lemmik.
Mais kohtus USA president Donald Trump Saudi Araabia pealinnas Riyadhis kuninglikus palees Jolani/Sharaa ja kroonprints Mohammed bin Salmaniga ning telefoni teel liitus nendega ka Türgi president Recep Tayyip Erdoğan. Pärast kohtumist märkis Trump Jolanile viidates, et “Minu arust on tal potentsiaali.” Selle peale tahaks küsida “Potentsiaali milleks täpsemalt?”
Lähiajalugu on näidanud, et Jolani valitsuse all mõrvatakse Süürias kodudes ja tänavatel kristlaste ja teiste vähemusreligioonide esindajate hulka kuuluvaid mehi, naisi ja lapsi. Trump kui väidetavasti maailma kõige mõjuvõimsam isik kirjeldas Süüria valitsejat aga sõnadega “suurepärane, sitke tüüp, väga tugeva minevikuga, atraktiivne noor mees”. Kristlikus maailmas oli kombeks öelda, et meest tuntakse tema tegudest.
Praegu toimub meie ümber väga palju korraga ja seetõttu on keeruline otsustada, millele tuleks täit tähelepanu osutada. Minu hinnangul ei ole n-ö valitsejate suust tulev jutt kunagi kooskõlas sellega, mida nad tegelikult mõtlevad.
Kogu selle ilukõnelise, halastamatu, küünilise, kalkuleeritud ja põhjatust õelusest lähtuva sõdadele – rassisõdadele, ususõdadele, ideoloogilistele sõdadele, tuumasõjale… – õhutamise mõte on tõmmata meie tähelepanu eemale mõnelt isehakanud eliiti ähvardavalt ja neid paanikasse ajavalt eksistentsiaalselt ohult. Lõpuks taandub kõik ikka rahale ja võimule ning kuidas saaks neid rohkem kokku kuhjata ja neist kõvemini kinni hoida.
Eliiti ajendavad inimsusevastased motiivid. Muu hulgas huvitab neid näiteks, kuidas saaks inimeste hulka maailmas oluliselt vähendada, nii et neid oleks lihtsam karjatada tagasi feodalismi, millest meie esivanematel õnnestus põgeneda.
Ning paraku jääb kristlus oma naabrite nahavärvist ja usutunnistusest sõltumata armastamise sõnumiga antihumanistide teele olemuslikult ja vääramatult ette. Lihtsad ja tõesed sõnumid püüavad selliste inimeste pahatahtlikku tähelepanu, kellega te ei soovi kahekesi jääda.
Seega… See, mis täna kristlastega sünnib, on hoiatus meid kõiki ootavast saatusest juhul, kui maailm ei vaata viimaks otsa silmipimestavale tõele, et kuigi mõned meist võivad näida oma alarmeeriva jutuga paranoilistena, ei varjuta see ometi tõsiasja, et maailmas on olemas inimesed, kelle eesmärgiks ei ole mitte ligimest teenida, vaid hävitada…
Adrian Bachmanni kommentaar:
Neil Oliveri tavapäraselt ausa ning kainemõistusliku kommentaari kõige mõtlemapanevamaks tähelepanekuks tuleb ilmselt lugeda järgmist lõiku:
“Vaatamata kogu sajandeid kestnud kristlaste tapmise ja kirikute hävitamise protsessi kolossaalsetele mõõtmetele kõlab avalikkuses kristlaste ja kristluse likvideerimise teemal kõrvulukustav vaikus. Meil on olemas spetsiaalsed sõnad juutide ja judaismi või moslemite ja islami vihkamise ja tagakiusamise kohta, kuid meil ei ole mitte ühtegi terminit kristlaste ja kristluse süstemaatilise hävitamise kohta.”
Ehk teisisõnu… fakt, et Läänemaailma poliitilise ning meediaeliidi jaoks eksisteerib sisuliselt vaid üks grupp inimkonda moodustavate religioossete, etniliste ja rahvusgruppide tervikus, kelle süstemaatiline tapmine – olgu siis ajaloolistes episoodides või tänapäeval Lääneriikide endi poolt võimule aidatud või võimul hoitud režiimide poolt – ei vääri tähelepanu, hukkamõistu ega takistamist, annab tunnistust, et Läänemaailma juhtiv eliit mitte üksnes ei talu, vaid aktiivselt soodustab kristlaste hävitamist.
Küsimus, kelle huvides selline eliit ultimatiivselt tegutseb, on juba teada – kuid üksnes nendele, kellel on ausust ja julgust seda küsimust küsida.
Fakt, et Läänemaailma poliitilise ning meediaeliidi jaoks eksisteerib sisuliselt vaid üks grupp inimkonda moodustavate religioossete, etniliste ja rahvusgruppide tervikus, kelle süstemaatiline tapmine – olgu siis ajaloolistes episoodides või tänapäeval Lääneriikide endi poolt võimule aidatud või võimul hoitud režiimide poolt – ei vääri tähelepanu, hukkamõistu ega takistamist, annab tunnistust, et Läänemaailma juhtiv eliit mitte üksnes ei talu, vaid aktiivselt soodustab kristlaste hävitamist.
Adrian Bachmann
Küsimus, kelle huvides selline eliit ultimatiivselt tegutseb, on juba teada – kuid üksnes nendele, kellel on ausust ja julgust seda küsimust küsida.
Esifoto: Lena Ha/Shutterstock.com