fbpx
AudioMajandus & RahaSuur lugu

Mida kõneleb Epsteini juhtum Läänemaailma valitsejate ja valitsetavate kohta

Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus

Lucas Leiroz

Epsteini kaasuse raames paljastatud materjalid viitavad süstemaatilistele, organiseeritud ja ritualiseeritud sadistlikele praktikatele Läänemaailma valitseva eliidi seas. Ning see asjaolu nihestab kogu meie arusaama sellest, kes meie üle valitseb.

2026. aasta jaanuaris purunes meie senine reaalsus kildudeks. Oleme jõudnud punkti, kus tänaseks ei ole Jeffrey Epsteini juhtumit enam võimalik käsitleda pelgalt mõjuvõimsaid isikuid hõlmava “seksiskandaalina”. Avaldatud dokumendid, pildid, salvestised ja ühesed seosed on tõstnud kogu arutelu nüüdseks uuele tasandile, kus ei saa enam rääkida „kuritarvitustest”, „liiasustest” või „üksikutest kuritegudest”.

Kuidas kulges saaga tänini? Pikki aastaid esitati avalikkusele udust narratiivi Epsteiniga seotud sündmustest ja isikutest ning inimesed olid harjunud ametlikku lugu aktsepteerima. Sellegipoolest kerkis hooti kahtlusi, puudusid „lõplikud tõendid” ning rahvast kutsuti üles ettevaatusele järelduste tegemisel. Need ajad on nüüdseks aga möödas ning avalikustatud info ei jäta enam mingit ruumi naiivseteks tõlgendusteks. Olukorras, kus esile kerkib massiliselt tõendeid laste vastu suunatud sadistliku vägivalla ja tavapärastest kriminaalkategooritest väljuvate praktikate kohta, ei toimu ühiskondlik arutelu enam pelgalt juriidilisel, vaid fundamentaalselt tsivilisatsioonilisel tasandil.

Olukorras, kus esile kerkib massiliselt tõendeid laste vastu suunatud sadistliku vägivalla ja tavapärastest kriminaalkategooritest väljuvate praktikate kohta, ei toimu ühiskondlik arutelu enam pelgalt juriidilisel, vaid fundamentaalselt tsivilisatsioonilisel tasandil.

Lucas Leiroz

Küsimus ei ole enam selles, milline prominentne isik „külastas Epsteini saart” või „sõitis miljardäri lennukiga”. Kesksele kohale tõuseb tõsiasi, et taolised võrgustikud saavad toimida üksnes kõikehõlmava institutsionaalse kaitse toel. Rituaalset pedofiiliat, rahvusvahelist inimkaubandust ega süstemaatilist äärmuslike materjalide loomist ei saa tänapäeva infoühiskonnas eksisteerida ilma poliitilise, politsei-, kohtu- ja meediakaitse tagatiseta. See ei ole vandenõu – see on loogika, millele toetub igasugune võim.

Alates Epsteini failide avaldamise hetkest ei leia Läänemaailm enam pelgupaika tsivilisatsiooni järkjärgulise languse äratundmisest. Epsteini juhtum tõi meile mõistmise, et meil ei ole tegemist pelgalt kultuurilise degenereerumise või moraalsete väärtuste allakäigu, vaid millegi palju tumedamaga: nimelt väljaspool mis tahes moraalseid piire tegutseva ja sellele vaatamata jätkuvalt masside üle valitseva eliidiga. Inimesed, kes moodustasid otseselt või kaudselt osa Epsteini ümbritsenud võrgustikust, langetavad tänaseni otsuseid valimiste, sõdade, majanduspoliitika ja tervete ühiskondade saatuse üle.

Epsteini juhtum tõi meile mõistmise, et meil ei ole tegemist pelgalt kultuurilise degenereerumise või moraalsete väärtuste allakäigu, vaid millegi palju tumedamaga: nimelt väljaspool mis tahes moraalseid piire tegutseva ja sellele vaatamata jätkuvalt masside üle valitseva eliidiga. Inimesed, kes moodustasid otseselt või kaudselt osa Epsteini ümbritsenud võrgustikust, langetavad tänaseni otsuseid valimiste, sõdade, majanduspoliitika ja tervete ühiskondade saatuse üle.

Lucas Leiroz

Teine kriitiline element kogu loo juures on, et me ei tea endiselt, kes Epsteini failid avalikkusele lekitas. Selline ebakindlus omab määravat tähtsust. Leke võis lähtuda Donald Trumpilt või teda toetavatelt sektoritelt eesmärgiga anda Trumpi siseriiklikele vaenlastele lõplik hoop ning organiseerida Ameerika Ühendriikide võimusüsteem minimaalselt positiivses suunas ümber. Kuid olukord võib olla ka vastupidine: kontrollitud hulga materjalide avaldamise otstarve võis olla Trumpi survestamine demokraatide ja USA sügavriigi huve teenima.

Kolmanda võimalusena võis kogu Epsteiniga seotud leke olla osa nii demokraate kui ka vabariiklasi hõlmava sügavriigi veelgi sügavamast ja võikamast plaanist „lahendada Epsteini küsimus” brutaalse kollektiivse desensitiseerimise kampaania abil, „normaliseerides” avalikkuse silmis idee, et Lääne eliit koosnebki pedofiilidest, satanistidest ja kannibalidest.

Oluline on arvestada, et tõde tuli päevavalgele üksnes seetõttu, et selle varjamine ei olnud enam kasulik. Kõik praeguseks avaldatu oli kulisside taga juba aastakümneid teada. Vaikimine ei tulenenud mitte uurimise läbikukkumisest, vaid kõrgema tasandi otsusest. Ajakirjandus vaikis. Ametkonnad vaikisid. Kohtud vaikisid. Süsteem töötas täpselt nõnda, nagu enda kaitsmiseks vaja.

Oluline on arvestada, et tõde tuli päevavalgele üksnes seetõttu, et selle varjamine ei olnud enam kasulik. Kõik praeguseks avaldatu oli kulisside taga juba aastakümneid teada.

Lucas Leiroz

Täna seisavad Lääneriikide ühiskonnad silmitsi dilemmaga, mida ei ole võimalik lahendada valimiste, parlamendikomisjonide ega julgustavate kõnedega: kuidas saavad inimesed jätkuvalt aktsepteerida selliste institutsioonide autoriteeti, mis kaitsesid nüüd teatavaks saanud õudusi? Kuidas säilitada rahva austust seaduste vastu, mida ise neist kõrgemal tegutsevad isikud valikuliselt kohaldavad? Kuidas on veel üldse võimalik rääkida „läänelikest väärtustest”?

Probleem seisneb selles, et tänapäeva Lääs on unustanud, kuidas reageerida millelegi, mis on jälk ja olemuslikult kurjuse kehastus. Lääne ühiskondade elanikud ei oska enam absoluutse kurjusega midagi peale hakata – eriti kui see kurjus troonib ühiskonna tipus. Kõik muutub protseduuriks, vahendamiseks ja tehniliseks keeleks ning samal ajal kaob ühiskonnast usaldus.

Probleem seisneb selles, et tänapäeva Lääs on unustanud, kuidas reageerida millelegi, mis on jälk ja olemuslikult kurjuse kehastus. Lääne ühiskondade elanikud ei oska enam absoluutse kurjusega midagi peale hakata – eriti kui see kurjus troonib ühiskonna tipus.

Lucas Leiroz

Vastasseis, mille tunnistajateks me oleme, ei ole enam vasak- ja parempoolsete või liberaalide ja konservatiivide vahel. See on lõhe, mis lahutab inimesi nende üle valitsevast eliidist – rebend mingisugusegi piiride taju säilitanud ühiskonna ja valitseva klassi vahel, mis justkui ei kuulukski tavapärase inimliigi hulka.

Kui praeguses hetkes üldse midagi positiivset leidub, siis on selleks lootuskiireks naiivsuse lõpp. Oleme jõudnud punkti, kus enam ei ole võimalik teeselda, et süsteem on „haige, kuid taastatav”. Lääne (anti-)tsivilisatsiooni projektist on tänaseks alles vaid seestpoolt alanud roostest söödud jäänused. Mis edasi saab, on veel lahtine – võime vaid eeldada, et potentsiaalseid lahendusviise vaidlustatakse kõigi võimalike vahenditega.

Kuid üks on selge: pärast Epsteini juhtumit ei saa miski enam jätkuda samamoodi nagu varem. Igaüks, kes otsustab käituda nõnda, nagu midagi poleks muutunud, kas ei mõista avalikuks tulnud faktide tõsidust või teeskleb mitte mõistmist. Mitte kumbki pole pole paraku aktsepteeritav lahendus.

Oleme jõudnud punkti, kus enam ei ole võimalik teeselda, et süsteem on „haige, kuid taastatav”. Lääne (anti-)tsivilisatsiooni projektist on tänaseks alles vaid seestpoolt alanud roostest söödud jäänused.

Lucas Leiroz

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:
Antud loost praktilise reaalsuse kirjeldamisel funktsionaalselt kõige tabavamaks võib pidada järgmist tõdemust:

“Inimesed, kes moodustasid otseselt või kaudselt osa Epsteini ümbritsenud võrgustikust, langetavad tänaseni otsuseid valimiste, sõdade, majanduspoliitika ja tervete ühiskondade saatuse üle.”

Nii on… Epsteini kaasuse käigus tänaseks päevavalgele tulnud tõsiasi, et kõigest ühte (oleks naiivne arvata, et analoogseid võrgustikke eksisteerib vaid üks) inimliku kurjuse piire kompavasse võrgustikku on hõlmatud rohkem Lääneriikide võimuhierarhia tippu kuuluvaid isikuid kui neid sealt puudub, on andnud tänaseks hetkelise pilguheidu maailma, mille olemasolu alles hiljuti nn “vandenõuteoreetikute” fantaasiate hulka arvati.

Epsteini kaasuse käigus tänaseks päevavalgele tulnud tõsiasi, et kõigest ühte inimliku kurjuse piire kompavasse võrgustikku on hõlmatud rohkem Lääneriikide võimuhierarhia tippu kuuluvaid isikuid kui neid sealt puudub, on andnud tänaseks hetkelise pilguheidu maailma, mille olemasolu alles hiljuti nn “vandenõuteoreetikute” fantaasiate hulka arvati.

Adrian Bachmann

Praktiliseks küsimuseks siinkohal on see, kas inimesed on valmis antud tõdemust arvesse võtma maailmas üha enam võimust võtva, ilmselgelt mitte sporaadilise, vaid süstemaatilise ja suuresti koordineeritud kurjuse selgitusena või kavatsetakse jätkata teesklust, et seem mida me nägime – või mida meile näidati –, ei ole ikkagi osa reaalsusest, milles elame.

On raske uskuda, et olukord, kus Epsteini juhtumi käigus kogetud pilguheit Läänemaailma valitseva eliidi seni üksnes “vandenõuteoreetikute” poolt spekuleeritud eludesse oleks olnud tervenisti vastumeelne vähemalt osale paljastatud eliidist. Seda enam, et Epsteini juhtumi käigus karistamatult kurja teinud seltskonna liikmed on jäänud karistamatuks tänini. Sestap on tõenäolisem, et “Epsteini failide avalikustamise” näol on tegemist nn “piiratud paljastuse” tüüpi operatsiooniga, mille eesmärgiks on valitsetavat massi valitseva eliidi poolt demoraliseerida, tekitades kolossaalse ning karistamatu kurjusega silmitsi seisvate masside seas totaalset abituse ja lootusetuse tunnet.

On tõenäolisem, et “Epsteini failide avalikustamise” näol on tegemist nn “piiratud paljastuse” tüüpi operatsiooniga, mille eesmärgiks on valitsetavat massi valitseva eliidi poolt demoraliseerida, tekitades kolossaalse ning karistamatu kurjusega silmitsi seisvate masside seas totaalset abituse ja lootusetuse tunnet.

Adrian Bachmann

Ümberlükkamatu objektiivse reaalsuse teadlik ja tahtlik mitte tunnistamine reaalsusena korrumpeerib esmalt inimese vaimu ja seejärel moraalse karakteri, lükates üha sügavamale alateadvuse kihtidesse tõdemuse, et ta on kurjusega silmitsi seistes ebasiiras, arg ja autu inimene. Seda mitte sellepärast, et temas puudub julgus ülekaaluka kurjusega ennast ohverdavalt võitlusesse astuda (see on alati olnud erandlike sangarite ja prohvetite pärusmaa), vaid kuna temas puudub südikus isegi tema ja ligimeste üle valitseva kurjuse olemasolu tunnistada.

Antud olukord on eriliselt ränk ning tüüpiline juhul, kui subjektiivselt eitatav objektiivne reaalsus kätkeb endas moraalset kurjust, mille olemasolu nõuab meilt vastust moraalsete, headust armastavate inimestena. Justnimelt siin peitubki ennast osaliselt paljastava kurjuse enesepaljastuse aluspõhjus, milleks on kurjuse tunnistaja kaassüüliseks tegemine kurjuses, mida see ei söanda tunnistada olemasolevana selle olemasolust teadlik olemise kiuste.

Justnimelt siin peitubki ennast osaliselt paljastava kurjuse enesepaljastuse aluspõhjus, milleks on kurjuse tunnistaja kaassüüliseks tegemine kurjuses, mida see ei söanda tunnistada olemasolevana selle olemasolust teadlik olemise kiuste.

Adrian Bachmann

Lõpetuseks… seistes silmitsi meie endi võimeid kaugelt ületava kurjusega ei ole meie võimuses peaaegu kunagi teha kõike, et seda kurjust seljatada. Ometi on alati meie võimuses teha midagi. See “midagi” tähendab kurjuse poolt valitsetud ühiskonnas kohustust tunnistada tõde tõena, valet valena ja kurjust kurjusena ning mis peamine – hoiduda igal juhul kõikidest ettevõtmistest, mida on võimatu teostada neid lihtsaid, ent ometi enamikule üle jõu käivaid käske eiramata. Ülekohtu, vägivalla ja ennekõike “kohustuslike valede” poolt valitsetud ühiskonnas tähendab see paratamatult arvestatavaid kannatusi ja suuri loobumisi nii materiaalses, eraelulises kui sotsiaalses sfääris. Need on loobumised, mida hea inimene peab kurjas ühiskonnas elades paratamatult tegema, et vältida kaassüülisust kurjuses, mille ultimatiivseks eesmärgiks on muuta teadmatud ohvrid teadlikeks kaassüüdlasteks.

Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!

Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.

Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:

Esifoto: Christoher Penler/Shutterstock.com

Jaga sõpradega:
Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.