Suur luguÜhiskond & kultuur

Masside valitsemise põhitõed: killusta ühiskond ja kindlusta võim

Chris Kanthan on kirjutanud kuus raamatut ja arvukalt artikleid geopoliitikast, maailmapoliitikast, majandusest, tehisintellektist ja tervisest. Kanthan elab USAs ja on reisinud 40 riiki.
Chris Kanthan on kirjutanud kuus raamatut ja arvukalt artikleid geopoliitikast, maailmapoliitikast, majandusest, tehisintellektist ja tervisest. Kanthan elab USAs ja on reisinud 40 riigis.

Lingvist ja kultuurikriitik Noam Chomsky on populariseerinud käibesse kontseptsiooni konsensuse tootmisest (ingl k manufacture of consent). Tegemist on nüüdseks hästi teadvustatud võimutehnikaga, mida valitsejad on läbi aegade kasutanud propagandavahendina üldsuse kontrollimiseks meelepäraste narratiivide kaudu.

Ent teise, vähemalt sama efektiivse tööriistana toimib erimeelsuste tootmine, mida teame ajaloost ka divide et impera (“jaga ja valitse”) printsiibina. Kuigi varasematel epohhidel on “jaga ja valitse” meetodit kasutatud eeskätt välispoliitikas, rakendavad Ameerika võimuringkonnad samu võtteid üha enam ka USA siseriikliku poliitika suunamiseks.

Arvukad ja üha paljunevad rühmitused nagu uusnatsid, Alt Right (paremäärmuslased), Antifa (vasakäärmuslased), massilised monumentide hävitamisaktsioonid ja pidevad kaaskodanike vahelised füüsilised kokkupõrked on märgiks lõhestunud ühiskonnast, mis on langenud üha süvenevasse kultuurisõtta. 

Sellal kui võimukam ja varakam osa Ameerika ühiskonnast privilegeeritud status quo‘d naudib, on USA sinikraede klass lõksus milleski, mida võiks nimetada „sotsiaalseks allergiaks“ (ingl k Societal Autoimmune Dissorder – SAD). Kõigest kümme aastat pärast 2008. aasta kriisi on Ameerika eliit lihtrahvast oskuslikult tüürinud „Occupy Wall Street“ rahvaalgatusest „Occupy One Another“ (eesti k “anastage üksteist”) liikumiseni.

Kuigi varasematel epohhidel on “jaga ja valitse” meetodit kasutatud eeskätt välispoliitikas, rakendavad Ameerika võimuringkonnad samu võtteid üha enam ka USA siseriikliku poliitika suunamiseks.

Tänapäeva Ühendriikides kannatab suur osa elanikkonnast nn anti-robinhoodiliku majandusmudeli käes. Kokkuvõetult on tegemist “Ameerika unelma” kui Ühendriikide ühiskondliku lepingu paroodiaga, mis on jätnud 78% ameeriklasi majandama palgapäevast palgapäevani; tudengitele on kaela langenud tagastamatud õppelaenud; Wall Street, pankurid ja USA keskpank nöörivad keskmist kodanikku; riigi sõjatööstuskompleksi mahitusel peetakse lõputuid ja laastavaid välissõdu. Tsiviilõiguste ja privaatsuse vähenemine on lakkamatu, toidulaual on ebatervislik võlts toit, mille valmistamisel kasutatakse ohtralt GMO-d ja tervist kahjustavat keemiat. Krooniliste haiguste hulk ühiskonnas kasvab, samas kui tervishoid kallineb. Need on vaid mõned Ühendriike üha enam painavatest probleemidest.

Ent selle asemel, et riigi süsteemseid defekte üksmeeles lahendada, on keskmine ameeriklane tänapäeval ässitatud (grupikuuluvusele apelleerides) oma saatusekaaslaste vastu. Valged mustade, mehed naiste, heterod homode, kodanikud immigrantide, kristlased moslemite vastu. Täiskasvanud inimeste kombel peetavat loogilist debatti enam ei toimu ning vastasleerid kohtuvad vaid selleks, et teineteise peale võimalikult valjuhäälselt karjuda. Politsei suudab vaenupooled küll ajutiselt lahutada, ent üleskihutatud massid janunevad mässu jätku järele. Kui politsei taandub, tõusevad koopamehe instinktid esile ja kangemad isendid jõuavad mõne osalise korralikult läbi klohmida.

Selle asemel, et riigi süsteemseid defekte üksmeeles lahendada, on keskmine ameeriklane tänapäeval ässitatud (grupikuuluvusele apelleerides) oma saatusekaaslaste vastu. Valged mustade, mehed naiste, heterod homode, kodanikud immigrantide, kristlased moslemite vastu.

Üks tähelepanelik vaatleja tegi kodusõjast räsitud Süürias järgmise tähelepaneku: “Oli aeg, mil Süüria oli kõige sekulaarsem ja meeldivam riik kogu Lähis-Idas. Isegi piinlik oli toona kelleltki küsida, kas kõnetatav kuulub ühte või teise usku.”. See kõik oli enne kodusõja puhkemist 2011. a märtsis. Vähem kui aasta peale seda hakkasid sunni-äärmuslased süsteemselt hävitama nii šiia moslemeid kui kristlasi. Isegi need moslemitest naabrid, kes olid olnud lähedased sõbrad juba mitmeid põlvkondi, pöördusid üleöö džihaadi kristlaste vastu, olles nakatunud viirusena levivast äärmusliikumisest. Ka sajandeid vanad kirikud ei jäänud puutumata. Kokku tapeti või pagendati kodusõja keerisesse langenud riigis üle miljoni kristlase.

Sektantluse sütitamine ja inimgruppide üksteise vastu pööramine on alati olnud valitseva klassi armastatuim võimu säilitamise metoodika. Mis veelgi hullem, “sotsiaalinsenerid”[1] (ingl k social engineers) on leiutamas üha uusi viise, kuidas ühiskondi lõhestada, kasutades gruppide vastandamist. Seda ka eraldusjoontelt, kus inimkonna ajaloos varasemalt poliitilisi lõhesid ei eksisteerinudki (näiteks mehed vs naised).

Sektantluse sütitamine ja inimgruppide üksteise vastu pööramine on alati olnud valitseva klassi armastatuim võimu säilitamise metoodika.

“Multikultuurilisus” on kompleksne fenomen, mis muutub paraku niipea düsfunktsionaalseks, kui inimesi õpetatakse järjest rohkem rõhutama erinevusi, rebima üha uuesti ja uuesti lahti vanu haavu ning nägema deemoneid teistes inimgruppides. Kõik see toimub taustsüsteemis, kus igasse vastandatavasse gruppi sisendatakse samaaegselt aina ohtramas koguses ohvrimentaliteeti. 

Paljud ameeriklased on nüüdseks “treenitud” olema ülitundlikud rassi, soo ja muude erisuste suhtes. Lisaks on Lääne inimestes kujundatud harjumus emotsionaalselt “vallanduda” või solvuda pelga arvamusavalduse, sõna või väljendusviisi peale.

Ajaloolistes vaimsetes õpetustes ja psühholoogias, alates Buddhast kuni 21. sajandi gurudeni, on rahvaste tarkus meile ikka ja jälle õpetanud, et õnnelikuks saamiseks tuleks pigem eirata hinnangulisi arvamusi, endast sõltumatuid nähtusi ja erinevaid väiklasi ilminguid enda ümber. Ajatuid õpetussõnu trotsides on tänaseks kujunenud välja sootuks uus generatsioon sotsiaalinsenere, kes õpetavad inimestele seda, kuidas olla pidevalt ülivalvas ja otsida väsimatult „vale“ tooniga esitatud „valesid“ sõnu, „valesid“ fraase või „valesid“ arvamusi.

Eliit toodab erimeelsusi valikulise statistika pistelise avalikustamisega, mida kasutatakse ära vääritutel või kitsastel poliitilistel eesmärkidel. Näiteks kui ainult 20% arvutiteadlastest on naised, võib eliit nimetada põhjusena otsest soolist ebavõrdsust – meeste eelistamist. Reaalsuses pole võimalik luua ühiskonda, kus sugude esindatus kõigis töövaldkondades on täiuslikult võrdne. 98% automehaanikutest on endiselt mehed ja 94% haiglaõdedest jätkuvalt naised. Kas kõik seesugused osakaalud tuleks “ära parandada”? Me ei tohi unustada, et ühiskond pole pelk elutu matemaatiline mudelsüsteem arvutiekraanil.

Eliit toodab erimeelsusi valikulise statistika pistelise avalikustamisega.

Tegelikkuses on absoluutselt igal riigil ja rahvusel oma “hämar” ajalooperiood, kus tugevamad ekspluateerisid nõrgemaid. Ning mis veelgi kahetsusväärsem – see kõik toimub tänaseni. Ent meetodid on tänapäeval lihvitud sootuks peenemaks ning eliit kasutab eesmärgi saavutamiseks keerulisemaid vahendeid.

Valuutat devalveerides öeldakse inimestele: „Te saite palgatõusu!“. Meid mürgitatakse ebatervisliku toiduga, millele  järgneb omakorda haigestunud inimese pankrot, mis on tingitud meeletult kallist ravist. Ravist, mis suudab reaalsuses aga vaid sümptomeid leevendada. Tehes põrgulikku hävitustööd Süürias või Liibüas, nimetatakse sõdade käigus toimunut “humanitaarkriisiks”, mille käigus jäetakse täielikult tähelepanuta, et hävitatud on 20 miljoni inimese kodu. Hiljem võtame aga segipommitatud riikidest Läände vastu miljon immigranti ja nimetame kogu projekti “kaastundlikuks” lähenemiseks.  Ajal, mil tuhanded inimesed “arenenud maailmas” virelevad laenuorjuses ja siplevad lootusetult massimeedia meelevallas, õpetatakse lastele koolis, et orjus on maailmast kadunud.

Hoidmaks tähelepanu eemal nendest probleemidest, mida on põhjustanud oligarhiline võimusüsteem,  tegeldakse väsimatult aina uute ühiskonna lõhestamise viiside leiutamisega.

Autoimmuunsuse häired  (allergiad) tekivad organismis siis, kui immuunsüsteem muutub ülitundlikuks ja asub ründama sisuliselt täiesti ohutuid asju, nagu näiteks õietolm. Äärmuslikul juhul võib immuunsüsteem minna nii korrast ära, et asub hävitama teisi organeid. Sisuliselt illustreeribki tänane Ameerika eliit autoimmuunset häiret ühiskondlikus organismis.

Ameerika ühiskond on jõudnud ristteele. Järgmine kümnend on meile toomas ennenägematuid muutusi ja väljakutseid. Ameeriklaste ning kogu Lääne ühiskonna ainus võimalus edasi liikumiseks on ühendada jõud, heita kõrvale ideoloogiad, arutada ja arutleda heatahtlikul ja rahulikul viisil loogiliselt ning konstruktiivsete meetoditega.

Lõpetuseks, ärgem alistugem ohtlikule haigusele. Ärgem muutugem manipulatsiooni ohvriks. See on manipulatsioon, mille lõpptulemuseks saab olla vaid anarhia. Vahetage kanalit ja astuge välja oma tavalisest mullist – suhelge omas mullis viibimise asemel hoopis naabri, kolleegi või sõbraga.

Ameerika ühiskond on jõudnud ristteele. Järgmine kümnend on meile toomas ennenägematuid muutusi ja väljakutseid. Ameeriklaste ning kogu Lääne ühiskonna ainus võimalus edasi liikumiseks on ühendada jõud, heita kõrvale ideoloogiad, arutada ja arutleda heatahtlikul ja rahulikul viisil loogiliselt ning konstruktiivsete meetoditega. Üksnes sedasi võime jõuda ebakindlast olevikust kindlama tulevikuni, kus järeltulijad ei kisuks postamentidelt eelkäijate kujusid.  


[1] “Sotsiaalinsenerid”(ingl k social engineers) – s.t inimesed, kes oskavad manipuleerida ühiskonna, inimgruppide või indiviididega, kasutades sotsiaalseid ja sotsiaalpsühholoogilisi meetodeid.

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

1 kommentaar

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult. Required fields are marked *