AudioMajandus & rahaSuur lugu

Marc Faber: Absurdne geo- ja majanduspoliitika põhjustab esimest korda 200 aasta jooksul Lääne elustandardi drastilise languse

Audio leiad artikli lõpust

Olukord on kurjakuulutav… Ukraina on ajalooliselt olnud kogu Euroopa leivasalv.

Venemaa ja Ukraina on ajalooliselt toonud turule 25 protsenti maailma nisust ning seda ennekõike Musta mere kaudu – peamiselt läbi Odessa ja Krimmi poolsaare. Ukraina ja Venemaa nisu suurimaks importijaks on aga Aafrika ning peamiseks tellijaks on (102-miljonilise populatsiooniga ning välismaailmast toidu osas suuresti sõltuv) Egiptus.

(Tuleb vaadata kaugemale oma ninaesisest)… mina isiklikult olen näiteks viimased 40 aastat väldanud rahatrükist kasu saanud. See ei ole aga takistanud mind objektiivselt  Föderaalreservi tegevust kritiseerimast, sest ajalooliselt on rahatrükil pikas perspektiivis halvad tagajärjed nii ühiskonnale, rikkuse jaotusele kui majandusele tervikuna.

Kõige valusamalt tabab toiduhindade tõus kõige vaesemat osa elanikkonnast. Ma sõin alles hiljuti õhtust ühe restorani omanikuga, kes ütles, et kui ta enne maksis 30 muna eest 90 [tai baati], siis täna tuleb tal maksta juba 110. Mina söön võib olla kolme kuuga 30 muna, nii et mind isiklikult see konkreetne situatsioon ei puuduta, aga ka elanikkonna toidulaua aluseks oleva riisi hind Tais on rängalt tõusnud.

Kui nisu hind tõuseb, siis sellel on vaesematele inimestele väga suur mõju. Mina kulutan oma sissetulekust toidule võibolla 2 protsenti, aga enamikul inimestel kulub ligikaudu 30% nende sissetulekutest katmaks põhivajadusi nagu toit, energia, talvekuudel küte ja muu taoline. Kui selle kõige hind tõuseb, jääb neil vähem raha muu, kaasa arvatud hariduse jaoks. Moraalsel tasandil on üks õudsemaid asju, mis juhtuda võib, see, kui kõige haavatavamaid ühiskonnaklasse veel vaesemaks tehakse.

Ajalooliselt on rahatrükil pikas perspektiivis halvad tagajärjed nii ühiskonnale, rikkuse jaotusele kui majandusele tervikuna.

Vabaturumajandus kui selline võib meile küll mingil määral kahju tekitada, aga aja jooksul reguleerib turg selle ikkagi ise ära. Kui aga keskpangad raha trükivad… Näiteks nii Hispaania kui Holland on juba teatanud, et inflatsioon nende riigis ületab praegu juba 10 protsenti (Märkus: Eesti inflatsioon ületab Hollandi 10%-lise näitaja 2022. aasta mai seisuga 200%, küündides euroala rekordilise 20,1% tasemeni – võttes arvesse tõsiasja, et Hollandi mediaanpalk ületab Eesti oma enam kui kahekordselt, muutub selgeks, kui rängad saavad olema kahekordselt kõrgema inflatsiooni tagajärjed Eesti keskmiselt kaks korda vähem teenivale elanikkonnale, mille hulgas suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal on märgatavalt kõrgem.)

Euroopa Keskpanga juht [Christine] Lagarde on kohtu poolt küll süüdi mõistetud, kuid vangi ta kunagi ei läinud. Õigupoolest ei satu poliitiline eliit kunagi vangi, sest neile kehtib teistsugune õigussüsteem kui tavalistele inimestele. Igatahes on proua Lagrade tänaseks Euroopa Keskpanga president, sest kui poliitikas on keegi korrumpeerunud, siis antakse talle ametikõrgendus.

Moraalsel tasandil on üks õudsemaid asju, mis juhtuda võib, see, kui kõige haavatavamaid ühiskonnaklasse veel vaesemaks tehakse.

Veel hiljaaegu väitis ta, et (Euroopas) pole mingit inflatsiooni. Seejärel väitis ta, et inflatsioon küll on, aga see on vaid ajutine. Tegelikult on inflatsioonile juba aastaid teed sillutatud, sest intressimäärad on püsinud pikalt elatuskulude tõusust madalamana. Intressimäärad olid nulli ringis, valitsus laiendas rahanduspoliitikat, suurendas puudujääki, suurendas kõike, mis oma olemuselt on inflatsiooniline.

Aga inflatsioon on naljakas asjake. [Ben] Bernanke ütles, et sa võid raha küll turule juurde kallata, aga mida sa ei tea, on see, kuhu see raha voolama hakkab. Raha liigub aktsiatesse ja kinnisvaraturule, mis tõstab ka nende hindu. Kinnisvarahindade kasv on aga samuti negatiivne, sest enamik inimesi ei oma kinnisvara, mis tähendab, et kui hinnad ja intressimäärad tõusevad, siis majapidamiste eluasemelaenu tagasimaksed või üür suurenevad samuti.

Tegelikult on inflatsioonile juba aastaid teed sillutatud, sest intressimäärad on püsinud pikalt elatuskulude tõusust madalamana.

Enamikus arenenud riikides – Euroopa riigid, Jaapan, Austraalia, Kanada – on esimest korda 150-200 aasta jooksul täisikka jõudmas või jõudnud generatsioon, kes teenib vähem ning on üldse vähem jõukas kui nende vanemad. Y- ja Z-generatsioon on vaesed ja teenivad vähem minu generatsioonist – beebibuumeritest.

Paljud 30.-40. eluaastates lapsed elavad veel oma vanemate juures, sest nad ei saa endale lubada oma eluaset. Te mainisite ka toiduhindade tõusu. Kas need võivad ühel hetkel välja viia globaalse ebastabiilsuse ja rahutusteni?

Juba on viinud. Sri Lankal on aset leidnud massirahutusi, ehkki need ei olnud ainult toidust tingitud, aga see oli kindlasti üks tegureid. Sama on juhtunud ka Peruus.

Mulle tundub, et tänapäeval on niinimetatud tavaliste inimeste ja valitsuste vahel välja kujunenud ajalooliselt pretsedenditu ebakõla. Näiteks Ameerika Ühendriikides on mõned linnapead otsustanud, et korrakaitse rahastust tuleb vähendada. Ma ei ole eales varem kuulnud rumalamat ideed, kui politsei rahastuse vähendamine ajal, mil kuritegevus on juba kõrge.

Ma ei nimetaks Chicagot veel sõjatsooniks, aga kindlasti ei ole enam tegemist ohutu linnaga, ent sellest hoolimata on seal otsustatud politsei rahastust kärpida. Samas on linnapea Lori Lightfooti isiklikuks tarbeks kasutuses 70-liikmeline turvateenistus, kes teda ööpäevaringselt valvab.

Enamikes arenenud riikides – Euroopa riigid, Jaapan, Austraalia, Kanada – on esimest korda 150-200 aasta jooksul täisikka jõudmas või jõudnud generatsioon, kes teenib vähem ning on üldse vähem jõukas kui nende vanemad.

Kui Saksamaad ja Prantsusmaad tabas suur immigratsioonilaine, kirjutas keegi ühes ajalehes väga tabavalt, et need Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida põgenikud ei hakka loomulikult elama proua Merkeli naabermajas. Nende elukohad saavad olema teistes naabrustes, mis proua Merkelit isiklikult ei puuduta. Neid inimesi aga küll, kes elavad piirkondades, kus ühtäkki enamik inimesi on moslemid, sest paratamatult sellised muutused avaldavad mõju riigi olemusele.

Hiljuti leidis aset veel üks huvitav intsident, mis ilmselt läks [Prantsusmaa president Emmanuel Macronile] maksma palju hääli. Mõned päevad tagasi murti sisse ühe farmeri koju, kes oli samal ajal seal oma kolmeaastase tütrega kodus. Farmer võttis seepeale püssi ja tulistas nende suunas. Üks sissetungijatest sai surma, teine põgenes. Politsei pidas farmeri kinni ja kui ma õigesti mäletan, siis ta lasti kautsjoni vastu vabaks. Aga Macron nimetas seda meest kurjategijaks, sest ta tulistas teist inimest. Macroni arvates oleks mees pidanud politsei kutsuma.

Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida põgenikud ei hakka loomulikult elama proua Merkeli naabermajas. Nende elukohad saavad olema teistes naabrustes, mis proua Merkelit isiklikult ei puuduta.

Püüdke seda endale ette kujutada. Te istute magamistoas või elutoas ja mingid võõrad tungivad teie koju. Samal ajal on teiega teie kolmeaastane laps. Kas te peaksite sel hetkel paluma sissetungijatel hetke oodata, kuni te politseisse helistate? Ei. Sa võtad oma relva ja sa tulistad neid.

Kahtlemata. Mulle näib, et millele see taandub, on valitsuste eemaldumine eraomandi kaitse põhimõttest. Meie vara ja elud ei lähe neile enam korda.

Üks asi, millele ma olen viimastel nädalatel palju mõelnud, on see, et kui sul on mingisugust vara, siis üldiselt soovitatakse seda sul mitmekesistada: allokeerida vara aktsiate, võlakirjade, tooraine, kinnisvara, kunsti jms vahel. Tulevikus tasuks mitmekesistada ka oma vara geograafilist paiknemist: osa Aasias, osa USA-s, osa Euroopas, osa Lõuna-Ameerikas jne.

Mis on mind aga mõtlema pannud, on see, et kui sa investeerid oma vara Aasias, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning Euroopas ühe ja sama USA-s tegutseva vahendaja kaudu ning sa otsustad end mitte lasta vaktsineerida, mistõttu riik omakorda otsustab sinu vara külmutada, siis mis kasu on sul lõpuks ikkagi sellest, et sa oma vara allokatsiooni oled mitmekesistanud?

Nii et tuleks valida ka mitmeid erinevaid kanaleid oma vara investeerimiseks.

(USA president Joe] Biden küll väidab, et ta ühendas NATO, aga pikas perspektiivis ma ei oleks selles nii kindel, sest iga sõda on esimesed 30 päeva populaarne, aga pärast hakkavad inimesed paratamatult mõtlema rohkem selle peale, miks sõda tegelikult puhkes, kes selle tegelikult põhjustas. Ning loomulikult mõistavad inimesed selle käigus ka seda, et kõik ei ole mustvalge.

Tulevikus tasuks mitmekesistada oma vara geograafilist paiknemist: osa Aasias, osa USA-s, osa Euroopas, osa Lõuna-Ameerikas jne.

Ma usun, et nüüd, kus inimesed on näinud, kui ulatuslikult oligarhide vara on arestitud ja sundvõõrandatud, on paljud jõukad inimesed hakanud mõtlema selle peale, et ehkki neile ei pruugi näiteks India või Hiina või mõni muu riik meeldida, võib sellegipoolest olla mõistlik oma vara teatud ulatuses nende juurde paigutada, et vähemalt mingi osa oma portfellist Lääne alliansi mõjuväljast eemal hoida. See tähendab siis lisaks USA-le, Ühendkuningriigile ja Lääne-Euroopale ka Jaapanit, Austraaliat ja Kanadat. Nende riikide kõrval osa oma varast Mumbais, Hongkongis või Dubais hoida ei ole ilmselt üldse halb mõte.

Selles mõttes, ma usun, on maailm laiemalt kui eales varem lõhenenud kaheks pooluseks: arrogantne Lääne allianss ja teised riigid, mis peavad end suveräänseteks riikideks, kes otsustavad ise (väljaspool Lääne dikteerimist), kuidas oma riigis asju korraldada.

Kas Te arvate, et Lääne arrogantsus on üles ehitatud petrodollarile ning et see eksitus on viimaks lõpule jõudmas?

Ma ei ütleks, et see olukord tugineb petrodollarile, vaid pigem on juurpõhjus geopoliitilises maailmavaates, mis näeb USA-d kui püha riiki tema demokraatliku headuse pärast. Aga neli viiendikku maailmast ei usu enam seda muinasjuttu. Kui Afganistanis kellegi käest küsida, mida ta arvab USA demokraatlikust headusest, siis ta ilmselt isegi ei teaks, millest sa räägid. Sama kehtib kogu Lähis-Idas, Liibüas, Süürias, Iraagis.

Iga sõda on esimesed 30 päeva populaarne, aga pärast hakkavad inimesed paratamatult mõtlema rohkem selle peale, miks sõda tegelikult puhkes, kes selle tegelikult põhjustas.

Ma arvan, et kuni teise maailmasõjani vastas see tõele, aga pärast sõda võtsime me suuna Rahvasteliidu-ÜRO-tüüpi globaalsetele ettevõtmistele. Vaadakem kasvõi Korea või Vietnami ÜRO lipu all korraldatud „korrakaitseaktsioone”. Minu arvates on USA pärast teist maailmasõda oma moraalse üleoleku minetanud.

Ukraina sõda on kindlasti paljastanud Lääne kahepalgelisuse. Mitte keegi ei pööranud tähelepanu sõna otseses mõttes miljonitele inimestele, kes Iraagi toiduembargo pärast nälga jäid ja surid. Ma nägin hiljuti ka dokumentaali ühest väikesest Afganistani külast, kus inimestel on nii vähe raha, toitu ja tööd, sest seal puudub igasugune tööstus, et neil ei jää muud üle kui müüa oma enda organeid. Nad lasevad endalt kohapeal ära opereerida neere ja kõike muud, mida vähegi võimalik, mis siis riigist välja viiakse. Peamiselt vist Hiinasse, aga tõenäoliselt ka mujale.

Maailmas on väga palju inimesi, kes kannatavad tõsise puuduse all, ning Lääne sekkumine mistahes sõdadesse on paljudele inimestele väga palju kahju tekitanud, aga sellest ei räägita peaaegu üldse. Ukraina puhul kasutatakse aga ära iga viimset kui võimalust, et Venemaad ja Putinit halvas valguses näidata.

Juurpõhjus on geopoliitilises maailmavaates, mis näeb USA-d kui püha riiki tema demokraatliku headuse pärast. Aga neli viiendikku maailmast ei usu enam seda muinasjuttu.

Ma tahaksin märkida ka seda, et hiljaaegu korraldas Venemaa jalgpalli MM-i. Enne seda kujutas Lääne meedia Venemaad võimalikult negatiivselt ja inimesi isegi hoiatati, et Venemaale reisimist tuleks vältida. Samas müüdi USA-s aga tohutul hulgal pileteid inimestele, kes tahtsid minna mänge vaatama. Pärast seda olid paljud inimesed rohkem avatud tunnistama, et kõik ei olegi mustvalge, ehkki meedia poolt toetatud valitsused püüavad seda sellisena näidata.

Ma ei tahaks aga väga kaugele kõrvale kalduda investeerimise temaatikast, sest me ei tea veel, milline sõja mõju sellele lõppastmes olema saab, sest ennekõike sõltub kõik sellest, kui kaua see sõda kestab. Lääne reaktsioon sellele on aga pannud mind arvama, et asi ei ole ainult väikeses maa-alas Ida-Ukrainas. Asi on Putini kukutamise ja Venemaa põlvili surumise suuremas projektis. Sinna, ma usun, on koer maetud.

Kas see on ka sanktsioonide kehtestamise põhjus? Sest mulle näib, et need teevad palju rohkem haiget Euroopale kui Venemaale endale.

Seda saab olema huvitav jälgida, sest Venemaa kaubanduses on eksport suures ülekaalus. Nad impordivad väga vähe, sest nad on juba pikka aega sanktsioonide all olnud – alates 2014. aastast, mil nad annekteerisid Krimmi poolsaare, kus 98% populatsioonist on venekeelne.

Ukraina sõda on kindlasti paljastanud Lääne kahepalgelisuse. Mitte keegi ei pööranud tähelepanu sõna otseses mõttes miljonitele inimestele, kes Iraagi toiduembargo pärast nälga jäid ja surid.

Igatahes tabasid neid sanktsioonid, mille tulemusena kasvas Venemaa põllumajandus ja paljud teised tootmisharud. Tavaliselt on sanktsioonidel adressaadile lühiajaliselt negatiivsed tagajärjed, kuid pikas perspektiivis osutuvad need sageli kasulikeks, sest kohalik tööstus peab kohanema, et suuta vajalikke kaupu kohapeal toota.

Lööge korraks kaart lahti ja vaadake, kui suur Venemaa õigupoolest on. Tal on riigipiir Hiinaga, Mongooliaga, Põhja-Koreaga, Kasahstani ja teiste Kesk-Aasia riikidega, Balti riikidega ja paljude teistega. Salakaubavedu ei ole üldse nii keeruline Venemaa ja muu maailma vahel. Seda iseäranis siis, kui sul on head suhted Hiinaga.

Ligikaudu kümme aastat tagasi, kui ma veel üpris tihti käisin Šveitsis ja ööbisin hotellides, kohtasin ma kord ühte meest, kes töötas ettevõtte heaks, mis on üks kolmest või neljast ettevõttest maailmas, mis valmistab professionaalseid võimendeid näiteks klubide jaoks. Nende jaoks on vaja spetsiaalseid kaableid ja kõlareid ja muud seesugust, mistõttu on nende paigaldamine väga kulukas. Sellel ettevõttel olid mõned kliendid Venemaal, kellele nad ei saanud otse Šveitsist oma tooteid müüa. Küll aga oli neil võimalik müüa oma kaupa vahendajale USA-s, kes müüs need edasi Venemaale.

[Sanktsioonidest] on alati võimalik mööda hiilida.

Te olete öelnud, et kuld on praegu üpris kallis. Te olete öelnud ka seda, et see on hea koht, kuhu osa oma varast paigutada. Mida te aga arvate hõbedast, plaatinast ja teistest metallidest?

Kuidas hinnata seda, kas miski on kallis või mitte, kui raha aina juurde trükitakse? Minu arvates ei ole kuld aktsiate või võlakirjadega võrreldes kallis. Küll aga on kuld kallis võrreldes nisu, maisi, sojaubade, kohvi, kakao ja paljude muude toorainetega. Nafta on näiteks kullaga võrreldes odav.

Tavaliselt on sanktsioonidel adressaadile lühiajaliselt negatiivsed tagajärjed, kuid pikas perspektiivis osutuvad need sageli kasulikeks, sest kohalik tööstus peab kohanema, et suuta vajalikke kaupu kohapeal toota.

Kui võrrelda kullasektori ettevõtete hindamist näiteks tehnoloogiasektori omadega, siis kullasektoris on see aastate madalaimal tasemel, sest rohelised, poliitkorrektsuse aktivistid ja tühistamiskultuuri tegelased on ettevõtetele selgeks teinud, et nad ei taha, et nad omaksid nafta- või kivisöe ettevõtteid; nad ei taha, et Venemaa Euroopasse kivisütt ekspordiks. Nii tuleb varsti Euroopal endal hakata uuesti kivisütt kaevandama.

Elu on imedemaa, kui valitsustes on idioodid.

Üha enam energiat suunatakse rohelistele ja jätkusuutlikele agendadele. Asi on jõudmas nii kaugele, et ettevõtteid hakatakse hindama nende sotsiaalse õigluse skoori alusel, mitte tootlikkuse põhjal.

Kapitalism ja vaba turg puutuvad üha vähem asjasse. Vaadates seda, kui kulukas on patarei tootmine ning pärast ka sellest ohutult vabanemine, muuhulgas ka ökoloogiliselt meie planeedi jaoks, on selge, et majanduslikult on kivisüsi ja nafta odavamad alternatiivid.

Inimesed arvavad, et elektriautod nagu Teslad on rohelised, aga nende tootmine on väga ressursimahukas ning nende laadimiseks vajalik elekter tuleb samuti millegi abil toota, olgu selleks siis tuumaenergia või kivisüsi. Ma ei usu, et tuulest või hüdroenergiast üksi piisab, et laadida ära kõik maailma Teslad, kui kõik inimesed nendega sõidaksid.

See ei oleks efektiivne. Kõige efektiivsem on tuumaenergia, aga rohefanaatikutest sotsialistid on selle energiaallika ära keelanud või sanktsioneerinud. Nüüd aga on Euroopas ja Ühendkuningriigis hakatud järk-järgult avastama, et äkki ikka on natuke tuumaenergiat vaja, ehkki ennist oldi innukalt valmis tuumajaamu sulgema. Selline ongi nende inimeste tase, kes meie riike juhivad… ja ettevõtted on sunnitud nende sõna kuulama.

Lõpuks turg ikkagi võidab?

Jah.

Õnneks ka Venemaal turg lõpuks võitis, ehkki seda alles pärast ligi sajandi kestnud kommunismi.

Mõnikord võtab võit väga kaua aega. Isegi nii kaua, et meie eluajast ei piisa, et seda näha.

Kas meil jäi millestki olulisest veel rääkimata?

Paljud on väitnud, et see, mis praegu toimub, on tavaline buumituru korrektsioon. Ma ei ole sellega nõus.

Ma elasin 70ndatel. Kümnendi algul oli kümneaastane võlakiri 6 protsendi peal. Siis inflatsioon kiirenes ning 1973-74 leidis aset naftašokk, mille käigus hüppas hind alla kahe dollari barreli pealt 9-10 dollarini barreli kohta. Selle tulemusena kiirenes tooraine hindade inflatsioon ning ka toiduhinnad tõusid hüppeliselt. Pärast 1973. aastat püsis nafta hind mõnda aega stabiilsena, ehkki see hiljem veel tõusis. Toidukaupade jaemüügi hinnad hakkasid taas langema ning ka toorained rahunesid maha. Nende hinnad küll jätkuvalt kasvasid, kuid mitte enam endises tempos.

1973. aasta kõige kõrgem intressimäär oli üle 10 protsendi. Kümneaastased võlakirjad tõusid 1973. aastal 12,91 protsendini. Inflatsioon kiirenes kuni 1980. aastateni ning kümneaastased jõudsid 1981. aasta septembriks 15,84 protsendi peale.

Kõige efektiivsem on tuumaenergia, aga rohefanaatikutest sotsialistid on selle energiaallika ära keelanud või sanktsioneerinud.

Täna on inflatsioon samal tasemel nagu 1973.-74. aastal. Toona olid intressimäärad 12 protsendipunkti ringis. Täna arutab Föderaalreserv selle üle, kas intressimäärasid tõsta veerandi või poole protsendi võrra. Samas ei ole nad midagi teinud selleks, et nii-öelda rihma koomale tõmmata. Föderaalreservi kaadrid on läbi teinud täieliku ajuloputuse, võiks isegi öelda, et nad on saanud ajukahjustuse. Need inimesed ei tohiks seda ametit pidada.

On üks majandusteadlane, kes sai kuulsaks tänu sellele, et ta töötas välja valemi, mille abil saab välja arvutada seda, kuhu peaks Föderaalreserv intressimäärad tõstma ehk millise hinnataseme juures oleks asi tasakaalus. Näiteks kõrge inflatsiooni tingimustes liiguvad intressimäärad pisut kõrgemale inflatsioonitasemest, et viimast alla tuua.

Tegemist on Taylori reegliga, mis on oma nime saanud majandusteadlase John Taylori järgi, kes muide oli Föderaalreservi juhi ametikoha üks kandidaat, ent Trump valis Taylori asemel [Jerome] Powelli, sest Taylori juhtimise all oleks intressimäärad praegu 9,81 protsenti. Powell ja teised klounid väidavad aga, et inflatsioon on ajutine.

Wall Street tervitab seda jama aga avasüli. Mind on alati kummastanud minu Wall Streeti sõbrad, kellel on hea haridus, kes õppisid Ivy League’i ülikoolides, sest ehkki nad teavad, et rahatrükist ei tule midagi head, ei löö nad selga sirgeks ega kritiseeri Föderaalreservi tegevust. Seda üksnes seetõttu, et nende jaoks on kõige olulisem see, et varahinnad aastast-aastasse ikka tõuseksid, sest see on see, mille pealt nemad oma raha teenivad.

Moraalselt on see loomulikult täiesti vale, aga kui sa mängid juba sellises liigas, nagu teevad seda Wall Streeti tegijad, kus kõik teenivad hästi, siis sa peaksid kritiseerima ka Föderaalreservi halbu rahapoliitilisi otsuseid, mida nad on järjekindlalt teinud juba 1980. aastatest alates.

Ma olen alati öelnud, et 1998. aasta LTCM päästeaktsioon on finantsmaailmas ajaloolise tähtsusega otsus, sest see andis Wall Streetile väga konkreetse signaali: te võite teha mida iganes, sest küll teid ära päästetakse.

See oli üks suur viga, mis toona tehti.

Ning nagu me mäletame, ei läinud ka kinnisvaramulli lõhkedes ükski kurjategija vangi.

Ükski süüdlane ei läinud vangi toona ja… ei lähe vangi ka järgmise krahhi saabudes.

Kuula artiklit

Allikas

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.