Maailmasõjad hävitasid Euroopa kultuuri – kas oleme valmis taassünniks või jätkame hukatuse teel?

Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus

Chad Crowley

Prantsusmaa keiser Napoleon I märkis, et iga Euroopa sõda on sisuliselt kodusõda ehk pigem vendadevaheline jõhker kokkupõrge kui võõraste vallutusretk. Ameerika poliitikakommentaator Pat Buchanan viitas samale nähtusele, kui ta nimetas Euroopa sõdu aastatel 1914-1945 aeglaseks enesetapuks. Euroopat ei vallutatud kunagi lõplikult; kontinent hävitas end toona ise. Euroopa kaotas oma mälu, oma aadelkonna ja viimaks ka õiguse määrata omaenda saatust. Selle kodusõja täielikuks mõistmiseks on lepingute ja lahinguväljade kõrval vaja vaadelda ka sõja tallermaast maha jäänud vaimset hävitustööd.

Enne 1914. aastat toetus Euroopa veel silmnähtavalt iidsest ja orgaanilisest korrast lähtuvale struktuurile. Mandri üle ei valitsenud mitte ideoloogid või bürokraadid, vaid eliit, kes oma positsiooni vanematelt pärinuna tajus oma rolli pärandi hoidjana. Monarhid valitsesid jumaliku õiguse ja esivanemate õiguse alusel, nende legitiimsus ei lähtunud mitte abstraktsioonidest, vaid põlvnemisest, maast ja verest. Habsburgid, Hohenzollernid, Romanovid ja Bourbonid olid midagi enamat kui valitsejad; nad olid Euroopa tsivilisatsioonimälu kehastused. Nende õukonnad hoidsid alal maailma, kus hierarhia oli loomulik, kohusetunne tähtsam isiklikest ambitsioonidest ja sõda, kui seda peeti, oli piiratud tavade ja seadustega.

Enne 1914. aastat toetus Euroopa veel silmnähtavalt iidsest ja orgaanilisest korrast lähtuvale struktuurile. Mandri üle ei valitsenud mitte ideoloogid või bürokraadid, vaid eliit, kes oma positsiooni vanematelt pärinuna tajus oma rolli pärandi hoidjana. Nii romaani, germaani kui slaavi juurtega Euroopa rahvaid vormisid kristlus, rüütelkond ja klassikalise maailma pärand.

Chad Crowley

Euroopa ei olnud tollal ideoloogiliste süsteemide lahinguväli, vaid suur rahvaste perekond, mis isegi killustununa oli vennalikult seotud ühise päritolu ja päritud vormide kaudu. Nii romaani, germaani kui slaavi juurtega Euroopa rahvaid vormisid kristlus, rüütelkond ja klassikalise maailma pärand. Ja kuigi nad sõdisid sageli, piirasid nende sõdu Vestfaali lepingud, mis tähendas, et sõda peeti riikide, mitte rahvaste vahel ning rahu oli võimalik, sest vaenlast ei koheldud kunagi kurjategijana, vaid rivaalina, kellel oli õigus oma aule.

Selle aristokraatliku maailma pealispinna all peitus vaimne ühtsus. Möödunud aegade sõjameeste eetika väljendus fraasis noblesse oblige ehk “seisus kohustab”: võimuga kaasneb kohustus ning valitsuskord on õigustatud üksnes siis, kui seda ajendavad vaprus, ohvrimeelsus ja millegi endast kõrgema teenimine. Selline nägemus oli Euroopa tsivilisatsiooni põhiolemus. Preisimaal ilmnes see distsipliinina, Austrias keiserliku ühtekuuluvusena, Venemaal müstilise õigeusuna, Prantsusmaal monarhiliste jäänukitega galantse vabariiklusena ja Suurbritannias stoilise kohusetundena, mida pehmendas iroonia. Need riiklikud erinevused ei olnud omavahel vastuolus, vaid väljendasid ühe teema variatsioone.

Möödunud aegade sõjameeste eetika väljendus fraasis noblesse oblige ehk “seisus kohustab”: võimuga kaasneb kohustus ning valitsuskord on õigustatud üksnes siis, kui seda ajendavad vaprus, ohvrimeelsus ja millegi endast kõrgema teenimine. Selline nägemus oli Euroopa tsivilisatsiooni põhiolemus.

Chad Crowley

See maailmakord ei olnud täiuslik, kuid see oli elav. See säilitas positsiooni ja tähenduse maailmas, mis ei olnud veel massistumiseni jõudnud, ning seisis vastu demokraatliku, tehnokraatliku ja merkantiilse maailmakorra pealetungile. See sisaldas endas pühaduse, trooni ja altari, sõduri ja targa eraku elemente. Kuid I maailmasõjas vallandunud Euroopa kodusõda ei hävitanud mitte üksnes rahvaid ja piire. See katkestas Euroopa mälu järjepidevuse, purustas orgaaniliselt kujunenud eliidi ja pani aluse režiimile, kus valitseb raha, ajalugu on kuritegu ning juba aadli hulka kuulumise fakt teeb inimesest kahtlusaluse.

1914. aastal alanud Esimest maailmasõda ei vallandanud mitte ideoloogia, vaid vendadevaheline meeletus. Ning terve manner, mida asustasid nii veresidemete kui ajaloo poolest omavahel seotud nõbud (Vaata lähemalt näiteks siin ja siin), paiskus enneolematute mõõtmetega konflikti. Balkani sõdadega alanud konflikt kasvas kõikehõlmavaks sõjaks, mis kukutas kuningakodasid, mõrvas aadliperekondi ja vallandas deemonid, millesarnastega ükski poliitik ei olnud varem kokku puutunud. Euroopa riigid olid 1914. aastal mobiliseerinud oma armeed, uskudes, et ees ootab lühike autundele toetuv sõda. Kuid selle asemel seisid nad silmitsi mehhaniseeritud tapatalgute, kaevikusõja ja iga varem kindlustunnet sisendanud juhtidee hävinemisega.

Esimeses maailmasõjas vallandunud Euroopa kodusõda ei hävitanud mitte üksnes rahvaid ja piire. See katkestas Euroopa mälu järjepidevuse, purustas orgaaniliselt kujunenud eliidi ja pani aluse režiimile, kus valitseb raha, ajalugu on kuritegu ning juba aadli hulka kuulumise fakt teeb inimesest kahtlusaluse.

Chad Crowley

Esimene maailmasõda oli esimene haav, mille Lääs ise enesele tekitas. Mitte kunagi varem ei olnud valged rahvad oma tööstuslikku võimsust nii halastamatult üksteise vastu kasutanud. Lääne leiutajate geniaalsuse viljad – keemia, raudtee, suurtükivägi, telegraaf – pöördusid kõik omaenda rahvaste vastu. Euroopa, tsivilisatsiooni ema, rebis iseennast tükkideks terasest ja tulest küünistega. Somme’i ja Verduni kaevikud ei olnud pelgalt inimeste kalmistud; need olid ka tähenduse kalmistud. Aristokraatlik aukoodeks, vaoshoituse, vapruse ja mõõdukuse eetika uputati mutta ja gaasi.

Sõja lõpuks olid vanast maailmakorrast järel vaid lagunenud varemed. Habsburgid, Hohenzollernid ja Romanovid olid minema pühitud ning nende troonid mattunud rahvuslike kirgede ja liberaalsete dogmade alla. Venemaal puhkes revolutsioon, Kesk-Euroopas levisid rahutused ning isegi võitjate leer, Suurbritannia ja Prantsusmaa, kandis nii suuri kulusid, et võitu ei olnud võimalik lüüasaamisest eristada. Ning samal ajal astusid esile sõjast puutumata Ameerika Ühendriigid, kuid mitte vennana, vaid võlausaldajana, ning tõid Euroopasse messiaanliku liberalismi, mis ajas kaubanduse segamini rahuga ning demokraatia tsivilisatsiooniga.

Euroopa, tsivilisatsiooni ema, rebis iseennast tükkideks terasest ja tulest küünistega. Somme’i ja Verduni kaevikud ei olnud pelgalt inimeste kalmistud; need olid ka tähenduse kalmistud. Aristokraatlik aukoodeks, vaoshoituse, vapruse ja mõõdukuse eetika uputati mutta ja gaasi.

Chad Crowley

Versailles’ leping ei taastanud korda. See tõstis troonile kättemaksuvaimu ja destabiliseeris kõik, mis mandri tasakaalust veel alles oli jäänud. Koos lüüasaajate purustamisega mürgitas see tuleviku. Sõda ei lahendanud midagi – see sundis inimesi silmitsi veelgi kohutavama reaalsusega. Sest Esimene maailmasõda ei olnud kodusõda mitte üksnes osalejate ühise põlvnemise tõttu, kõige sügavamas mõttes oli see kodusõda selle konflikti vaimsete tagajärgede tõttu. Euroopa oli rünnanud iseennast, lasknud oma parimad mehed verest tühjaks ja avanud väravad pärani uuele valitsevale klassile, keda ei kammitsenud au, ajalugu ega ka rahvus.

See, mis 1918. aastal kaotati, ei olnud mitte ainult territoorium või dünastia, vaid Euroopa mälu autoriteet. Maailm, mis oli kunagi teadnud, mis vahe on valitsemisel ja türannial ning korral ja tõhususel, komberdas nüüd tuleviku suunas, mida juhtisid ideoloogia, mass ja masin. Niinimetatud „Esimene maailmasõda“ ei olnud mitte ajaloo lõpp, vaid pika laskumise algus, tõsiselt, kuid aeglaselt ette võetud enesetapp.

See, mis 1918. aastal kaotati, ei olnud mitte ainult territoorium või dünastia, vaid Euroopa mälu autoriteet. Maailm, mis oli kunagi teadnud, mis vahe on valitsemisel ja türannial ning korral ja tõhususel, komberdas nüüd tuleviku suunas, mida juhtisid ideoloogia, mass ja masin.

Chad Crowley

Ning seega ei olnud 1939. aasta sõda mitte järg eelnenule, vaid alustatu jätk. Juba vigane ja alandatud Euroopa visati teise tulle, mille üleelamiseks ei jätkunud tal enam piisavalt jõudu. Ideoloogiad, mis olid tõusnud 1918. aasta tuhast – kommunism idas, liberalism läänes ja natsionaalsotsialism Saksamaal – ei olnud mitte kõrvalekalded, vaid oma juurte küljest lahti rebitud Euroopa eneseväljendus uutes jumalates päästet otsimise teel. Kunagine rahvastevaheline harmoonia oli hävinenud ning 1914. aasta vendade rüselusest oli välja kasvanud terviksüsteemide sõda.

Selles kodusõja teises etapis kaotas Lääs midagi enamat kui mehi ja linnu. Ta kaotas oma hinge. Võitlus ei toimunud enam ühise tsivilisatsiooni rivaalitsevate rahvaste vahel, vaid vastastikku üksteist hävitavate nägemuste vahel inimesest, ajaloost ja võimust. Sõda tõi kaasa Euroopa hierarhia täieliku pea peale pööramise. Esimeses etapis kukutati monarhiad; nüüd tembeldati Euroopa vana korra aristokraatlikud jäänused tagurlikeks, kuritegelikeks või iganenuteks. Euroopa vana hinge sõjaline avangard, rahvuslikud idealistid, kes olid kõige rohkem valmis ülemaailmsele tõusulainele vastu seisma, hukati lahinguväljal, poodi Nürnbergis või pagendati vaikimisse.

Demokraatia ja antifašismi lippude lehvides hävitasid võitjad II maailmasõja järgselt viimsedki Euroopa iseseisvuse riismed. Punaarmee levis üle poole maailmajao ning kehtestas klientrežiimid, mis valitsesid inimeste üle terrori abil ja toitusid traditsioonide rusudest. Läänes kehtestasid seevastu Ameerika Ühendriigid oma okupatsioonivormi, küll pehmema ja peenekoelisema, kuid siiski mitte vähem reaalse. Ameerika raha ehitas varemetes Euroopa uuesti üles, kuid sisse nõutud hind oli vaimset laadi: ümberkasvatus, moraalne desarmeerimine ja püsiv positsioon ülemaailmses tarbimisimpeeriumis. Nii idas kui ka läänes oli tulemus sama. Euroopa ei suuna enam kunagi ise oma saatust.

Demokraatia ja antifašismi lippude lehvides hävitasid võitjad II maailmasõja järgselt viimsedki Euroopa iseseisvuse riismed. Punaarmee levis üle poole maailmajao ning kehtestas klientrežiimid, mis valitsesid inimeste üle terrori abil ja toitusid traditsioonide rusudest. Läänes kehtestasid seevastu Ameerika Ühendriigid oma okupatsioonivormi, küll pehmema ja peenekoelisema, kuid siiski mitte vähem reaalse.

Chad Crowley

Teine maailmasõda tähistas Euroopa ja tema aristokraatliku mälu vahelise sideme lõplikku läbi lõikamist. Kultuuris ja pühas kohusetundes juurdunud suveräänse rahva kontseptsiooni kujutati katastroofi põhjusena ning selle asemele tõusis anti-Euroopa, mida määratlesid universaalsed õigused, hallatud allakäik ja patoloogiline hirm jõu ees. Võitjad kirjutasid sõja tähendusvälja ümber: enam ei olnud tegemist vennatapu tragöödia, vaid moraliseeriva näitemänguga. Surnud vajusid unustusehõlma, kui nad just uue narratiivi eesmärke ei teeninud. Võitjate õigus kuulutati pühaks, kaotajaid demoniseeriti ning terveid rahvaid õpetati vihkama oma minevikku.

Lääne teine enesetapukatse viis lõpule tema tsivilisatsioonilise immuunsüsteemi hävitamise. Euroopa kultuuriline eliit, millele olid kunagi andnud eluvaimu ajalugu ja usk, asendati mänedžeride, raamatupidajate ja ideoloogidega. Kirik, mis kunagi täitis mõõga ja valitsuskepi suhete vahendaja rolli, kujunes uhketes rüüdes vabaühenduseks. Perekond defineeriti ümber, piirid avati, koolid mürgitati ja kunstid steriliseeriti. Ja kui sõdalane, preester ja luuletaja olid kõrvaldatud, ei olnud järel enam midagi, mis oleks kaitsnud Euroopa hinge.

Euroopa kultuuriline eliit, millele olid kunagi andnud eluvaimu ajalugu ja usk, asendati mänedžeride, raamatupidajate ja ideoloogidega.

Chad Crowley

Sarajevos alanud tüli lõppes Dresdenis. Kuid selleks ajaks ei olnud tuled mitte lihtsalt kustunud; need olid asendatud fluorestseeruvate progressi illusioonidega. Ka niinimetatud „Teine maailmasõda“ ei taastanud rahu. See tagas alistumise. Ja alistujaks ei olnud mitte rahvas, vaid tsivilisatsioon.

1945. aastale järgnenu ei olnud rahu, vaid okupatsioon. Kolmas Reich oli langenud, kuid samamoodi oli langenud kogu Euroopa ise. Euroopa asemele kerkis tema loomupärastele traditsioonidele võõraste Ameerika tarbimisliberalismi ja Nõukogude mänedžer-kommunismi poolt alistatud maailmajagu. Idas kustutasid punakomissarid esivanemate pärimuse, rüüstasid kõike püha ja ehitasid üles halli, elutu inimkogukonna paroodia. Läänes vahetasid Coca-Cola ja dollar välja mõõga ja risti. Mõlemad süsteemid õpetasid oma alamaid unustama. Sellega oli alanud lõplik sõda ehk sõda mälu vastu.

Euroopa asemele kerkis tema loomupärastele traditsioonidele võõraste Ameerika tarbimisliberalismi ja Nõukogude mänedžer-kommunismi poolt alistatud maailmajagu. Idas kustutasid punakomissarid esivanemate pärimuse, rüüstasid kõike püha ja ehitasid üles halli, elutu inimkogukonna paroodia. Läänes vahetasid Coca-Cola ja dollar välja mõõga ja risti.

Chad Crowley

Sõjajärgse ajastu tõeline õudus ei olnud mitte materiaalne häving, vaid psühholoogiline steriliseerimine. Saksamaa, kontinendi kultuuriline ja filosoofiline tuumik, purustati rituaalse täpsusega. Tema linnu pommitati, mehi tapeti, naisi rüvetati. Tema minevik kriminaliseeriti ja talle keelati tulevik. Samamoodi nagu Saksamaaga läks kogu Euroopaga. Kunagine kristlik tsivilisatsioon määratleti nüüd ümber süütundest pakatava vabaõhumuuseumi ning elava jutlusena iseenda vastu.

Võitjad institutsionaliseerisid uue moraalse korra, kus mäletamine tähendas reetmist. Koolides õpetati enesevihkamist. Meedia kuulutas rõõmujoovastuses ümberpööramist. Seadused keelasid enesekaitse. Ajalugu kirjutati ümber mitte mõistmise, vaid hukkamõistmise nimel. Uhkusest sai patoloogia, lojaalsusest vihkamine, tugevusest fašism. Eurooplane ei tajunud end enam Periklese, Karl Suure või Dante pärijana, vaid maailmaskaalal kurjuse toimepanijana. See, mis kunagi oli olnud maailma valgus, oli sunnitud roomama oma vaenlaste altarite ees.

Kõik see ei olnud sugugi juhuslik. Selline oligi plaanipärane tulemus, sest maailmasõdade eesmärk ei olnud mitte üksnes rahvaste allutamine, vaid Euroopa aristokraatliku olemuse hävitamine. Esivanemate maailmakorral ei tohtinud lubada tagasi reaalsusesse pöörduda. Rahvas, kes suutis mäletada, kes ta oli, ning kes tunnetas end seotuna traditsioonide ja konkreetse kohaga, kujutaks endast ohtu finants-, tehnoloogia- ja juhtimiskontrolli ülemaailmsele korrale. Vana korra naasmise takistamiseks tuli Euroopa moraalselt lobotomiseerida, ujutada üle võõraste massidega ja meelitada ta lelude lummusesse.

Maailmasõdade eesmärk ei olnud mitte üksnes rahvaste allutamine, vaid Euroopa aristokraatliku olemuse hävitamine.

Chad Crowley

Ometi ei ole kodusõda siiani päriselt lõppenud, see on vaid vormi muutnud. Täna möllab Euroopa kodusõda Pariisi tänavatel, Detroidi varemetes, Malmö getodes ja Brüsseli bürokraatias. Invasioon ei lähtu enam idast, vaid seestpoolt. Armeed ei kanna sõdurivormi. Ning relvadeks ei ole tankid, vaid televisioon, immigratsioonipoliitika ja inimeste ravimitega rahustamine. Sõja viimane etapp on vaimne ja demograafiline ning see on sõda, mida peetakse Euroopa elutahte viimaste riismete vastu.

Kuid isegi praegu tõuseb veel aegajalt siiski mälusädemeid. Leidub neid, kes mäletavad vana korda mitte muinasjutu, vaid saatusena. Nad koguvad selle kilde, sosistavad selle nimesid, austavad selle kangelasi. Nende soontes voolab nende meeste veri, kes kunagi jooksid tormi taevaväravatele ja ehitasid katedraale kivist ja vaprusest. Kui Lääs sünnib uuesti, siis mitte poliitika või protestide abil, vaid läbi uue eliidi, mis karastub kannatustes, vaikuses ja mälestustes. Kodusõda ei ole lõppenud, sest Euroopa hing ei ole veel surnud.

Täna möllab Euroopa kodusõda Pariisi tänavatel, Detroidi varemetes, Malmö getodes ja Brüsseli bürokraatias. Invasioon ei lähtu enam idast, vaid seestpoolt. Armeed ei kanna sõdurivormi. Ning relvadeks ei ole tankid, vaid televisioon, immigratsioonipoliitika ja inimeste ravimitega rahustamine.

Chad Crowley

Järelsõna ja selgitused

1. Käesoleva essee algusosas viidatakse sageli Napoleonile omistatud tsitaadile: „Iga Euroopa sõda on kodusõda“. Sõltumata sellest, kas tsitaat ka tegelikult Napoleonile kuulub, peegeldab selle lause mõte tema arusaama Euroopast mitte kui juhuslikust riikide kogumist, vaid kui tsivilisatsioonilisest tervikust – rahvaste perekonnast, keda seob ühine põlvnemine, usk ja ajalooline mälu. Kui eurooplased haaravad üksteise vastu relva, siis ei ole tegemist mitte võõrsõdade, vaid vennatapurünnakutega. Viide Pat Buchananile oli tahtlik ja kannab endas teatavat irooniat. Buchanani kui Lääne hegemoonia videvikus kirjutava ameeriklase sõnad peegeldavad nii kauge selguse kaja kui ka Ameerika võimu tahtmatuid tagajärgi pärast 1945. aastat.
   
2. Esimest ja Teist maailmasõda on ühe ja sama pideva Euroopa kodusõja kahe faasina kõige jõulisemalt käsitlenud saksa ajaloolane Ernst Nolte. Nolte on historiograafias tuntud konservatiivse revolutsiooni juhtfiguurina ning tema käsitles aastaid 1914-1945 tsivilisatsioonilise kataklüsmina, mis hävitas Euroopa traditsioonilise korra ja juhatas sisse ideoloogilise totalitarismi moodsa ajastu. Nolte jaoks ei olnud see konflikt lihtsalt sõjaline, vaid metafüüsiline. See seadis Euroopa rahvaste perekonnas vastamisi konkureerivad nägemused ajaloost, inimesest ja ühiskonnast. Nolte kontseptsiooni on hiljem omaks võtnud ja täiustanud Ernst Jünger, Dominique Venner, Patrick Buchanan ja lugematud teised, kes igaüks on tõlgendanud seda läbi oma filosoofilise ja rahvusliku vaatenurga. Käesolev essee paigutub tagasihoidlikult sellesse traditsiooni ja võlgneb palju neile, kellel jätkus vaimuselgust diagnoosida Euroopa langust enne, kui tolm varemetel settinud oli.
   
3. Kuigi käesolev essee keskendub peamiselt Euroopale, Lääne tsivilisatsiooni hällile ja meie rahvaste esivanemate kodumaale, kehtivad analüüsi järelmid laiemas ulatuses. Lääs ei piirdu Euroopa kui maailmajaoga. See laieneb kõigile maadele, mida on kujundanud Euroopast lähtuv asustus, vaimsus ja traditsioon: Põhja-Ameerika, Austraalia, Uus-Meremaa, Lõuna-Aafrika ja kaugemalegi. Kuigi need ühiskonnad paiknevad geograafiliselt kaugel, on nad siiski ühe ja sama tsivilisatsioonipuu harud. Ka nemad kogesid Euroopa kodusõjaga seotud vapustusi. Euroopa lagunemine tähistas ka nende languse algust – nii poliitiliselt, kultuuriliselt kui demograafiliselt. Berliinis ja Viinis alanud inimeste kultuurikeskkonnast välja juurimine, moraalne desarmeerimine ja demograafiline asendamine leidsid vastukaja Bostonis ja Vancouveris, Johannesburgis ja Sydneys. See konflikt küll algas Euroopas, kuid selle tagajärjed olid globaalsed.
   
4. Mitte midagi selles artiklis ei ole kirjutatud nostalgiast või meeleheitest lähtudes. See on kirjutatud mälestades ja trotsides. Arusaamine sellest, mis on kaotatud, on esimene samm veel taastatava tagasisaamiseks. Mälu on relv ja selgus on kilp. Selle essee eesmärk on öelda välja, et sõda ei ole lõppenud ja Euroopa ei ole surnud.
   
5. Nõrkus äratab vaenulikkust, mitte seepärast, et kurjus on kõikvõimas, vaid seepärast, et loodus vihkab vaakumit. Kui rahvas ja tsivilisatsioon kaotavad oma enesekindluse, selguse või tahte end kaitsta, astuvad nende asemele paratamatult oportunistlikud jõud, olgu need siis ideoloogilised, majanduslikud või muud laadi. Mõelge tervele kehale. Seni kuni keha immuunsüsteem on terve, suudab ta nakkustele vastu seista. Kuid kui keha on nõrgenenud, kui selle kaitsevõime langeb, võib isegi tavaline parasiit osutuda saatuslikuks. Parasiit üksi ei ole surma põhjus, põhjus on immuunsüsteemi rike. Samamoodi ei saa ükski väline jõud õõnestada tugevat tsivilisatsiooni, kui rahvas ei unusta kõigepealt, kes ta on, mille eest ta seisab ja miks ta väärib olemasolu. Monomaania ei päästa meid, tugevus päästab.

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:
I ja II maailmasõda, mida saab tõepoolest arvata ühe suure üleeuroopalise sõja kaheks erinevaks vaatuseks, oli lahingute, revolutsioonide, riikide sünni ja surma keeris, mille laastavat mõju Euroopa kristlik-aristokraatlikule kultuurile on võimatu üle hinnata. See oli epohhiks, mil mitte üksnes ei sündinud paljudes riikides totalitaarsed ideoloogiad, vaid mille käigus arusaam riigi totaalsusest imbus normaalsusena ka nende rahvaste teadvusesse, keda tavapärastes ajalookäsitlustes käsitletakse “demokraatlikena”.

Ilmselt vähesed suudavad mõista, kuidas maailmasõdade-eelsel ajastul elanud eurooplasele oleks tundunud tänapäevane anonümiseeritud ühiskonnakorraldus, kus võimubürokraatia käsud, keelud ning normeeringud on tunginud kõikidesse elusfääridesse mitte normaalsuse, vaid türanniana, millega võrreldes varasem aristokraatlik-seisuslik kord kätkes endas märksa rohkem nii vabadust kui ka isiklikku vastutust.

Ilmselt vähesed suudavad mõista, kuidas maailmasõdade-eelsel ajastul elanud eurooplasele oleks tundunud tänapäevane anonümiseeritud ühiskonnakorraldus, kus võimubürokraatia käsud, keelud ning normeeringud on tunginud kõikidesse elusfääridesse mitte normaalsuse, vaid türanniana, millega võrreldes varasem aristokraatlik-seisuslik kord kätkes endas märksa rohkem nii vabadust kui ka isiklikku vastutust.

Adrian Bachmann

Paratamatult kangastuvad silme ees ka I maailmasõja kaevikud, kus miljonid tavalised mehed tapsid miljoneid teisi tavalisi mehi, keda nad kunagi elus polnud kohanud ning kes polnud neile teinud ka midagi halba. Saksa pagar sihtis prantsuse raamatupidajat, ning vajutas päästikule, muutes kellegi poja, isa, abikaasa, sõbra külmas mudas lebavaks korjuseks. Ja sedasi 11 miljonit korda. Võigas. Hullumeelne. Ent see on hullumeelsus, mida vähemasti sõja alguses mindi täide viima hõisates ja lauluga.

See kõik juhatab meid tänasesse päeva, mil peame endilt küsima… kas soovime neid riismeid Euroopa tsivilisatsioonist, mis on tänaseks veel säilinud, alles hoida millegi üleva taastamise nimel, või oleme valmis liikuma hukatuslikul teel edasi punktini, kus nii Euroopast kui eurooplastest saab vaid mälestus…

Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!

Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:

SEOTUD LOOD:

ARHIIVIST: Mille me oleme kaotanud… milleta me oleme kadunud