Jeffrey A. Tucker
Suurte andmekogumite läbitöötamine elukalliduse ja lastega seotud kulude kohta võib öelda nii mõndagi. Kuid sellele vaatamata ei ole miski võrreldav eluliste lugudega inimestelt, kes kunagi arvasid, et nad on jõukad, kuid nüüd muretsevad isegi laste saamise võimalust täielikult välistades, kas nad ikka saavad hakkama. Demograafiline olukord ühiskonnas on radikaalselt muutunud ja sellel on rängad mõjud tulevikumaailmale.
2023. aasta lõpus ilmus väljaandes Wall Street Journal põnev artikkel New Yorgis elava tipptöötaja kogemusest. Nii temal kui tema naisel on suurepärane töö, kuid hiljuti on nad leidnud, et elavad sellele vaatamata palgast palgani ning suudavad vaid vaevu oma arveid tasuda. Nad on enda jaoks avastanud koduse toiduvalmistamise ning loobunud kontsertidest ja õhtusöökidest sõpradega. Artikli autor käsitles üha rohkemaid inimesi puudutavat probleemi ning tegi seda muljetavaldava aususega.
Loos kirjeldatud noorpaar arvas, et nad on viimaks saavutanud oma kauaoodatud eesmärgi ehk jõukuse, kuid selle asemel tajuvad nad üha akuutsemalt lähenevat kuristikku vajumist. Ning mis peamine: loo autor on Wall Street Journali enda tippjuht. Tuleb välja, et selline olukord on nüüd väga tavapärane.
Tuletagem meelde, et siin on tegemist lastetu paariga. Ja kuidas nad saaksidki omale lapsi lubada? Naine ei saa töölt lahkuda, ilma et noorpaar kolima peaks – kui nad üldse uue elukoha leiaks. Ühest sissetulekust loobumine lapse kasvatamise nimel on tohutu kulu lisaks kõigele muule lastega seonduvale alates mähkmetest kuni piimasegude ja ravikindlustuseni. (Märkus: USA-s ei ole Eestile sarnast riiklikku tervisekindlustust ega ka vanemapuhkust. Tervisekindlustus on tasuline ja kallis ning kõik alates sünnitusest kuni luumurruni tähendab ilma kalli kindlustuseta patsiendile suuri väljaminekuid, mida vahel makstakse aastaid järele. Emad, kes ei ole otsustanud püsivalt lastega koju jääda, lähevad juba mõnenädalase lapse kõrvalt tööle tagasi. Tavakindlustuse alternatiiviks on kogukondlikud kindlustusliidud, kuid paljud ei ole neist teadlikud.)
Alternatiiviks on jätkata töötamist ja panna laps lastehoidu. Viimast on aga äärmiselt raske leida, sõltumata elukohast. Keskkonnas Care.com jagatud ülevaade lastehoiukuludest toob välja viimase kümne aasta hämmastavad andmed (Märkus: artiklis on 2023. aasta andmed. Lingil on uusimad, st 2025. aasta andmed. Kulud on vahepeal veel märkimisväärselt kasvanud ning välja on toodud ka muud hoiukulud, sh lähedaste hooldus ja lemmikloomahoid.):
Nädalakulu püsivalt peetavale lapsehoidjale: 736 dollarit (mis on 56 protsenti rohkem kui 472 dollarit 2013. aastal). Nädala maksumus päevahoius: 284 dollarit (kasv 53 protsenti võrreldes 186 dollariga 2013. aastal). Nädala maksumus perehoiukeskuses: 229 dollarit (80 protsenti rohkem kui 127 dollarit 2013. aastal). Nädalakulu ajutisele vastavalt vajadusele töötavale lapsehoidjale: 179 $ (92% rohkem kui 93 $ 2013. aastal).
Kõige kallimate lapsehoiupiirkondade osas nendib aruanne järgmist: püsiva lapsehoidja pidamine maksab Washingtoni osariigis 885 dollarit, Massachusettsis 865 dollarit ning Connecticutis 799 dollarit nädalas. Vastavalt vajadusele töötavale lapsehoidjale kulub näiteks Californias 200 dollarit nädalas ning päevahoid maksab 250-400 dollarit nädalas.
Need on kõige kallimad piirkonnad ja ka kõige enam reguleeritud osariigid. Kui puudub konkurents ja lastehoiu avamise kulud on astronoomilised, siis on tulemuseks just selline olukord. Kuid probleem on siiski üleriigiline.
Aruandes kommenteeritakse: „Täna kulutavad pered keskmiselt 27 protsenti oma leibkonna sissetulekust lastehoiukuludele. Ja 59 protsenti küsitletud lapsevanematest ütleb, et nad plaanivad 2023. aastal kulutada lapsehoiule üle 18 000 dollari lapse kohta. Seega ei ole üllatav, et 50 protsenti vanematest muretsevad lastehoiu kulude pärast praegu rohkem kui eelmisel aastal samal ajal.“
Mõelge korraks sellele võimatule olukorrale, mis puudutab miljoneid noori paare. Teil on arvete maksmiseks vaja kahte sissetulekut, ja sedagi vaid juhul, kui teil on õnne. Tõenäoliselt vajab üks neist kahest noorest täiendavat osalise koormusega tööd, mistõttu on mitme töökoha pidajaid rohkem kui kunagi varem. See on seotud pärast viimast suurt inflatsiooni 1970. aastate lõpus toimunud ulatuslike muutustega tööhõives. Pärast 1985. aastat oli tõenäolisem, et lastega naine töötab tasustatud töökohal, kui et ta ei tööta.
Toona nimetati seda „naiste vabastamiseks“, kuid seegi oli peamiselt turundustrikk, et varjata leibkonna sissetulekute dramaatilist langust, mis nõudis kasvava leibkonna heaolu saavutamiseks teist sissetulekut. Selline korraldus tundus mõnda aega, isegi pikka aega, toimivat. Kuid kuna tervishoid ja lastehoid on nii kalliks läinud, muutus teine sissetulek luksusest millekski, mida eeldatakse toime tulemiseks.
Toona nimetati seda „naiste vabastamiseks“, kuid seegi oli peamiselt turundustrikk, et varjata leibkonna sissetulekute dramaatilist langust, mis nõudis kasvava leibkonna heaolu saavutamiseks teist sissetulekut. Selline korraldus tundus mõnda aega, isegi pikka aega, toimivat. Kuid kuna tervishoid ja lastehoid on nii kalliks läinud, muutus teine sissetulek luksusest millekski, mida eeldatakse toime tulemiseks.
Paljud inimesed loodavad tänapäeval oma lapsi koduõppel õpetada. See kehtib eriti olukorras, kus koolide sulgemine sundis miljoneid õpilasi kehvasti toiminud Zoomi-tundidesse ja jättis terve põlvkonna lapsi õpingutes kaks aastat maha. Paljud vanemad soovivad sellise jandi kordumist vältida, kui nende lapsed vanemaks saavad. Kuid koduõpe nõuab täielikku loobumist ühe vanema sissetulekust. Ainult kõige rikkamad saavad seda praegu endale lubada, nii et see ei tule üha enamate jaoks kõne allagi. (Märkus: USA-s on väga palju peresid, ka väga paljulapselisi, kes teevad koduõpet ühe vanema palga najal, isegi kui see palk on keskmine või madalapoolne, ja on seadnud selle prioriteediks muude kulude arvel.)
Lisaks tahtis Bideni valitsus reguleerida au pair`ide tasu miinimumpalga tasemele, mis enam kui kahekordistaks nendega seotud kulusid ja vähendaks järsult nõudlust ning seega ka pakkumist, hävitades ühe meie vähestest toimivatest rändeturgudest.
Pärast koolide probleemi lahenemist on siiski veel ka kolledži probleem, mis toob omakorda endaga kaasa hulga muid probleeme. Tänapäeval ei ole enam mõeldav, et noored saaks ise õpingute ajal töötades oma haridus- jm kulud katta. Kui paljud potentsiaalsed vanemad keelduvad lapsi saamast ainuüksi sel põhjusel? Kes saab endale lubada lisaks majapidamiskuludele veel 200 000 dollari kolledžiõpingute eest välja käimist?
Suurema osa inimkonna ajaloost on laste saamine olnud lihtsalt miski, mida tehakse, kogu paarisuhte loomise põhjus ja elu eesmärgi liikumapanev jõud. Tänapäeval on meil erinevaid võimalusi ja valikuid ja see on suurepärane. Aga mis juhtub siis, kui laste saamine muutub täiesti kättesaamatuks igale paarile, kellel on arveid maksta, tervishoiuteenuste kulusid katta ja kes tahaks mõelda ka pensionile jäämisele? See on tohutu probleem ja mitte ainult perekonna, vaid kogu ühiskonna jaoks.
Pange ka tähele, et see sünge olukord on täiesti kooskõlas “eliidi” rahvastiku vähendamise agendaga, mida on tänaseks juba aastakümneid läbi surutud. Elon Muskil on täiesti õigus seda välja öeldes ja väites, et sündimuse langemine allapoole rahvastiku taastemäärasid on tõsiseks ohuks kogu ühiskonnale. See tähendab sõna otseses mõttes, et inimkond sureb välja.
Arvan tõesti, et kõigil on aeg tunnistada, et oleme aastakümnete jooksul elatustasemes tohutult kaotanud. Eeldus, et igas majapidamises on kaks või kolm sissetulekuvoogu, on peamine süüdlane, mida andmetes sageli ei arvestata. Ja ometi on perekonna sissetulek mõnes mõttes kõik, mis tegelikult elukvaliteedi hindamisel tähtsust omab.
Eeldus, et igas majapidamises on kaks või kolm sissetulekuvoogu, on peamine süüdlane, mida andmetes sageli ei arvestata.
Olen viimasel ajal mõelnud maailmale, milles elasid mu vanemad umbes 1958. aastal. Nad abiellusid, istusid kohe autosse ja sõitsid Põhja-Californiasse. Miks? Mu isa oli lõpetanud oma bakalaureuseõppe ajaloo erialal ja otsustas minna seminari, kus ta kavatses õppida muusikat. Tema ambitsiooniks oli saada kiriku muusikajuhiks.
Tema õpingute ajal sündis neil üks laps, minu vend, ja ajal, mil isa sai oma esimese ametikoha, sündisin mina. Mu ema ei töötanud. Millegipärast tundub mulle tänapäeval mõeldamatu, et neljaliikmeline perekond võiks Californias end ära elatada alustava kirikumuusikajuhi palgast. Ja ometi ei olnud nad vaesed. Nad kuulusid keskklassi.
Hiljem kolisid nad uuesti mujale ja kui tööl käimine lastega naiste jaoks moodi läks, omandasid minu ema ja tema ema mõlemad õpetaja kutse ja asusid tööle. Nad olid tohutult uhked selle üle, mida nad olid saavutanud. Nad tundsid, et nad liiguvad elus ülespoole, ja pere sai sellest kindlasti kasu, sest selleks ajaks oli nii mu vennal kui mul rõõm käia heades koolides.
Kõik see muutus hilisematel 1970ndatel, kui inflatsioon tööle asus. Mäletan, kuidas mu ema töö muutus rõõmust kohustuseks, millest ta ei saanud enam loobuda. Asjad läksid pingeliseks, sest meil oli vaja rohkem autosid ja rohkem riideid ning hüpoteegimaksed aina kasvasid ja kasvasid. Nüüd on olukord muidugi tohutult palju hullem, nagu kõik teavad.
Püüdsin eelnevaga näidata, et asjaolud, milles mu enda vanemad otsustasid 1960ndate alguses lapsi saada, tunduvad täiesti teistsugusesse maailma kuuluvatena. See oli aeg, mil ühiskond oli mitmes mõttes oluliselt jõukam. Tõsi, neil ei olnud voogedastusvideoid ega internetti, kuid ma ei mäleta, et mul oleks kunagi igav olnud. Elu oli hea.
Kuulen sageli, kuidas Robert F. Kennedy jr. mõtiskleb nende päevade üle sügava nostalgia ja teadmisega, et Ameerika keskklass oli suur ja tugev ning optimism hõljus kõikjal õhus. Just see teadlikkus tõmbas teda rohkem kui miski muu poliitikasse, et näha, kas ta saab midagi teha Ameerika unistuse hiilgeaegade tagasi toomiseks.
Ma ei ole kindel, et tema või keegi teine seda teha suudab, kuid ärgem petkem endid. Vaesus levib, keskklass sureb, sündimus langeb järsult ja unistus haihtub üha kiiremini meie mälu sügavustesse. Kui te selles kahtlete, rääkige täna ükskõik millise äsja abiellunud paariga nende raskest olukorrast ja laste saamise otsusest ning te saate kuulda üht koma teist.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole.
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!