AUDIOLUGU kuulatav lehekülje lõpus
“Roosa politseiriik” kujutab endast Alexis de Tocqueville’i poolt kirjeldatud pehme despootluse kaasaegset vormi. See on totalitaarne ühiskonnavorm, milles kodanikele on antud täielik vabadus kümmelda naudingutes, tarbimises ja meelelahutuses – kuid seda üksnes võimu monopoliseerinud eliidi poolt seatud piirides. Jälgimisriik jälgib, bürokraatlik riik reguleerib ja kultuuririik kehtestab ortodokssust ning kogu programmi jõustatakse “turvalisuse”, “tundlikkuse”, “mitmekesisuse” ja “kaasamise” loosungite all. Vabadust tarbida – isegi kui tegemist on tugevatoimeliste narkootikumidega avalikel tänavatel – ja ennast väljendada – ka juhul kui see tähendab oma seksuaalsuse piiranguteta demonstreerimist – esitletakse “roosas politseiriigis” ülima hüvena. Seda kõike olukorras, kus fundamentaalsed inimest ja kultuuri ülendavad vabadused nagu sõna-, usu- ja ühinemisvabadus, eriarvamuste avaldamise vabadus ning eraomandi puutumatus on süstemaatiliselt hävitamisel.
Läänemaailma ajaloo jooksul on tsivilisatsiooni kokkuvarisemise võimalusest rääkides toetutud eeskätt sissetungide, taudide, sõdade või looduskatastroofide tagajärjel saabuvale apokalüpsisele. Ometi on tänase seisuga Läänemaailma kustumise stsenaariumitest kõige tõenäolisemaks sajandeid vinduv steriilsuse ja stagnatsiooni ajastu, kus miski ei varise kiirelt kokku, olles samas üha võimetum looma midagi elujõulist ja elujaatavat. Selle asemel on Lääne tsivilisatsioon vajumas jõuetusest ja tähenduse puudumisest läbi imbunud olekusse, mida hoiavad alal üha kesisemad, ent siiski veel küllaldased materiaalsed mugavused, mis on piisavad selleks, et summutada ühtaegu nii revolutsiooniliste meeleolude levikut, kui ka janunemist uuestisünni järele.
“Nõnda lõppeb maailm. Mitte paugu, vaid visinaga.”
T. S. Eliot “Õõnsad mehed” (The Hollow Men)
Ross Douthat nimetab väljasureva tsivilisatsiooni seisundit dekadentsiks, defineerides selle oma teoses “Dekadentlik ühiskond” (The Decadent Society) järgnevalt: “Dekadents avaldub majandusliku stagnatsiooni, institutsioonilise kõdunemise ja kultuurilise ning intellektuaalse kurnatusena materiaalse külluse tingimustes… See tähistab olukorda, kus jäljendamine on ootuspärasem kui innovatsioon, skleroos vaevab ühtmoodi nii avalikke institutsioone kui eraettevõtteid ning intellektuaalelu hulgub sihitult mingite järeldusteni jõudmata…”
Dekadents avaldub majandusliku stagnatsiooni, institutsioonilise kõdunemise ja kultuurilise ning intellektuaalse kurnatusena materiaalse külluse tingimustes… See tähistab olukorda, kus jäljendamine on ootuspärasem kui innovatsioon, skleroos vaevab ühtmoodi nii avalikke institutsioone kui eraettevõtteid ning intellektuaalelu hulgub sihitult mingite järeldusteni jõudmata…
Ross Douthat, Dekadentlik ühiskond
Oma suurteoses “Koidikust dekadentsini: 500 aastat Lääne kultuurielu” (From Dawn to Decadence: 500 Years of Western Cultural Life) kirjutab ajaloolane Jacques Barzun järgnevat:
“Lõpu taju ei pea tähendama seiskumist või täielikku hävingut… Dekadents tähendab üksnes langemist… See ei viita nendel aegadel elavate inimeste energia, annete või moraalitaju kadumisele. Vastupidi, dekadentsi ajastu on vägagi aktiivne ning tuntakse sügavat muret, kuid ühtlasi valitseb kummaline rahutus, sest puudub arusaam selgetest sihtidest ja edasi liikumise strateegiatest. Nii kunsti kui laiemalt elu väljendused on end ammendanud, institutsioonid funktsioneerivad vaevaliselt ning kõige selle talumatuks tagajärjeks on kordamine ja frustratsioon. Ajaloo kulgu määravateks jõududeks on saanud igavus ja väsimus… Kui inimesed aktsepteerivad tähenduse puudumist ja absurdsust normaalsusena, on nende kultuur dekadentlik.”
Jacques Barzun “Koidikust dekadentsini: 500 aastat Lääne kultuurielu”
Kui inimesed aktsepteerivad tähenduse puudumist ja absurdsust normaalsusena, on nende kultuur dekadentlik.
Jacques Barzun “Koidikust dekadentsini: 500 aastat Lääne kultuurielu”
Kuigi apokalüptilised pildid toidavad inimeste kujutlusvõimet, leiame ajalugu uurides, et sagedamini varisevad tsivilisatsioonid kokku dekadentsi kui ootamatu katastroofi tagajärjel. Klassikalise näitena võime vaadelda Rooma langust. Pärast kolmanda sajandi kriisi, mille käigus välisjõudude sissetungid, majanduslikud pinged ning imperaator Severus Alexandri atentaat impeeriumi peaaegu kukutasid, pidas dekadentlik Rooma veel sajandeid vastu.
Luuletaja W. H. Auden on märkinud:
“Rooma impeerium on justkui peegel, milles me näeme oma enda brutaalse, vulgaarse ja võimsa, kuid ometi meeleheitel tehnoloogilise tsivilisatsiooni peegeldust… Meile ei paku Rooma impeeriumi juures põnevust ja õudu mitte selle lõplik purunemine, vaid asjaolu, et see suutis sajandeid oma eksistentsi jätkata ilma loovuse, soojuse ja lootuseta.”
W. H. Auden, Eleanor Clarki teose “Rooma ja üks villa: visandeid Rooma elust, kunstist ja Itaalia ilust” arvustus (Review of Rome and a Villa)
Rooma impeerium on justkui peegel, milles me näeme oma enda brutaalse, vulgaarse ja võimsa, kuid ometi meeleheitel tehnoloogilise tsivilisatsiooni peegeldust… Meile ei paku Rooma impeeriumi juures põnevust ja õudu mitte selle lõplik purunemine, vaid asjaolu, et see suutis sajandeid oma eksistentsi jätkata ilma loovuse, soojuse ja lootuseta.
W. H. Auden
Samamoodi täheldas G. K. Chesteron, et:
“Ei olnud jäänud midagi, mis oleks suutnud Rooma vallutada, kuid ei olnud ka midagi, mis oleks suutnud seda parandada… See oli maailma lõpp ning mis kõige hullem – sel lõpul ei olnud mingit tarvidust lõppeda.”
G. K. Chesterton “Igavene inimene” (The Everlasting Man)
Esmapilgul võib tunduda, et meie tsivilisatsiooni ei tohiks dekadentlikuks nimetada. On ju üks dekadentsi tunnuseid majanduslik stagnatsioon ja innovatsiooni vähenemine. Ja kas ei ela me mitte ajastul, mil majanduskasv ja elukvaliteedi tõus ammutavad jõudu pidevast tehnoloogilisest innovatsioonist? Douthat lükkab selle idee ümber, väites:
“Küsimus seisneb selles, kas meie jätkuva [tehnoloogilise arengu] kiirenemise taju ei lähtu mitte interneti vahendusel loodud illusioonist. Internet on nimelt see üks valdkond, milles meie ajastul on aset leidnud ilmselge tehnoloogiline progress, kuid mis toimib ühtlasi meie ekraanist kaugemale jäävat maailma moonutava filtrina.”
Ross Douthat “Decadentlik ühiskond”
Internet on nimelt see üks valdkond, milles meie ajastul on aset leidnud ilmselge tehnoloogiline progress, kuid mis toimib ühtlasi meie ekraanist kaugemale jäävat maailma moonutava filtrina.
Ross Douthat “Decadentlik ühiskond”
19. sajandi lõpus muutus maailm umbes 50 aasta jooksul tundmatuseni tänu elektripirni, siseruumidesse toodud veevärgi, auto, lennuki, sisepõlemismootori, kaamera, telefoni, kliimaseadmete ja külmutusseadmete leiutamisele. Ajaloolane Perry Miller on seda perioodi nimetanud „tehnoloogilise ülevuse“ ajastuks, mil leiutised äratasid inimestes sama suurt aukartust kui katedraalid või mäed. Ja nagu märgib Ross Douthat: „Alates 19. sajandi algusest omandasid taolised [tehnoloogilise ülevuse] hetked Ameerikas ja Läänes peaaegu liturgilise varjundi – iga uus tehnoloogiline läbimurre pakkus omamoodi palverännaku või pidustuste võimalust.” (Ross Douthat “Decadentlik ühiskond”)
Alates 1970. aastast on kõige murrangulisemad uuendused – arvuti, internet ja nutitelefon – ümber kujundanud meie töötamise, suhtlemise ja teabele ligipääsu viisid, kuid muudatuste mõju on piirdunud peamiselt digitaalvaldkonnaga. Väljaspool digimaailma leidub vaid üksikuid meie igapäevaelu radikaalselt muutnud uuendusi, kuna enamik edusamme on seisnenud juba olemasolevate tehnoloogiate täiustamises.
Alates 1970. aastast on kõige murrangulisemad uuendused – arvuti, internet ja nutitelefon – ümber kujundanud meie töötamise, suhtlemise ja teabele ligipääsu viisid, kuid muudatuste mõju on piirdunud peamiselt digitaalvaldkonnaga. Väljaspool digimaailma leidub vaid üksikuid meie igapäevaelu radikaalselt muutnud uuendusi, kuna enamik edusamme on seisnenud juba olemasolevate tehnoloogiate täiustamises.
Veelgi enam, USA kongressi majanduskomitee (Joint Economic Committee) leidis oma 2022. aasta ülevaates „Ettevõtlus ja Ameerika majanduskasvu langus”, et Ameerika Ühendriikides on ettevõtlus alates 1970. aastate lõpust märkimisväärselt kahanenud. Uute ettevõtete loomine on vähenenud 44% võrra ning idufirmade osakaal kõigist ettevõtetest on langenud ligikaudu 16,5%-lt vaid 8%-le. See tähendab, et ühiskonnana oleme me varasemast vähem loovad ja innovaatilised. Ja nagu kirjutab Douthat:
„…stagnatsioon väljendub peamiselt selles, et varem reisisime me kiiremini, ehitasime suurejoonelisemalt ja elasime kauem; nüüd suhtleme kiiremini, lobiseme rohkem ja teeme rohkem selfisid… Varasemad tehnoloogilised läbimurded muutsid igapäevaelu tõepoolest radikaalsemal moel. Viimase kahe põlvkonna jooksul on ainus tõeliselt radikaalne muutus aset leidnud suhtlemiseks ja meelelahutuseks kasutatavates seadmetes, mis tähendab, et iga üksik 19. sajandi mõjukas leiutis omab meie igapäevaelus endiselt suuremat rolli kui enamik tänapäeva nn tehnoloogilistest läbimurretest.“
Ross Douthat “Dekadentlik ühiskond”
Kui arvestada kokku kõik maksud, sh müügimaks, tulumaks, kapitalitulu maks, kinnisvaramaks, tollimaks ja muud maksud, siis loovutame me enamikes riikides üle 50% oma sissetulekust kõikidesse elu sfääridesse trügiva valitsuse ülevoolava raiskamise ja korruptsiooni rahastamiseks.
Samamoodi nagu on viimase 50 aasta jooksul peaaegu soikunud revolutsioonilised uuendused, on sumbunud ka majanduslik areng. Kuigi palgad, leibkondade sissetulekud ja vara netoväärtus on viimastel aastakümnetel tõusnud, oleme suure osa sellest kasvust kaotanud maksude ja raha juurde trükkimise tõttu. Kui arvestada kokku kõik maksud, sh müügimaks, tulumaks, kapitalitulu maks, kinnisvaramaks, tollimaks ja muud maksud, siis loovutame me enamikes riikides üle 50% oma sissetulekust kõikidesse elu sfääridesse trügiva valitsuse ülevoolava raiskamise ja korruptsiooni rahastamiseks. Lisaks rüüstatakse meid raha juurde trükkimise teel, mis toimib nähtamatu maksuna, langetades meie säästude ostujõudu. Valuuta pakkumise meeletu kasv peidab enda varjus täna enamikku maailma majandusi iseloomustavat stagnatsiooni. Ja nagu märgib Douthat:
“USA on jätkuvalt erakordselt jõukas riik…, kuid vaadates arenenud maailma viimase 50 aasta ajalugu, näeme majanduste kahanemise ja sellele järgnenud stagnatsioonide mustrit.”
Ross Douthat “Dekadentlik ühiskond”
Kuid dekadentsus ei avaldu üksnes majanduslanguses ja innovatsiooni taandumises, vaid ka bioloogilises viljatuses, mis annab märku tsivilisatsiooni kui terviku viljatusest. Lääneriikide sündimusnäitajad, mis ületasid varasematel aegadel rahvastiku taastootmise määra, kukkusid pärast aastakümneid kestnud langust 2008. aasta finantskriisi järel tasemele, mis toob sellisena jätkudes kaasa tervete rahvaste tasahilju, kuid püsivalt hääbumise. Isegi Ameerika Ühendriigid, mis oma suhteliselt kõrge sündimusega moodustasid pikka aega erandi, on nüüdseks astunud Euroopa riikide ja Jaapani rajale, kus sündimus jääb alla rahvastiku taastootmise määra. Üha enam inimesi otsustab loobuda laste saamisest või ei suuda ka neid ka soovi korral saada massiliselt leviva nii meeste kui naiste viljatuse tõttu.
„Riike ja kultuure eraldi vaadates eksisteerivad küll erinevused, kuid alla rahvastiku taastootmise määra jääv sündimus on 21. sajandi alguse tsiviliseeritud maailma juurde kuuluv fundamentaalne fakt.”
Ross Douthat “Dekadentlik ühiskond”
Kõige sügavamal tasandil on sündimuse langus eeskätt sümptomiks laialdaselt levinud üleüldisele lootuse kaotamisele tuleviku suhtes.
Madala sündimusega kaasneb rahvastiku kiire vananemine, mis koormab sotsiaalsüsteemi ning aeglustab eakate inimeste riskikartlikkuse tõttu innovatsiooni ja majanduskasvu. Kuid kõige sügavamal tasandil on sündimuse langus eeskätt sümptomiks laialdaselt levinud üleüldisele lootuse kaotamisele tuleviku suhtes. Paljud inimesed otsustavad lapsi mitte saada, sest nad on omaks võtnud Jacques Barzuni poolt üheks dekadentliku kultuuri põhikarakteristikuks nimetatud tähenduse puudumise kui normaalsuse. Ja nagu Douthat jätkab:
„Maailmas, kus iga kultuur ja ühiskond näib dekadentsi suunas liikuvat, moodustab erandi Aafrika, jäädes nooruslikuks ja viljakaks hallpeade maailmas ning üldise viljatuse ja rahvastiku vähenemise ajastul… 1990. aastate lõpus oli Euroopal ja Aafrikal ligikaudu sama suur rahvaarv; sada aastat hiljem võime ehk iga eurooplase kohta lugeda seitse aafriklast. Isegi kui nende vahel laiuvad Vahemeri ja Sahara, ei ole sellist suhtarvu võimalik mõistlikul moel säilitada. See tähendab, et ühel või teisel viisil, hallatavana või mitte, võime oodata Euraafrika kujunemist… Aastaks 2100 võivad igast viiest inimesest kaks olla aafriklased.”
Ross Douthat “Dekadentlik ühiskond”
Dekadentsi võib täheldada ka meelelahutuses ja kunstis. Nagu märkis Jacques Barzun, on dekadentlik kultuur „kordamise ja frustratsiooni“ kultuur, mis tekitab „igavust ja väsimust“. Teiste sõnadega on tegemist kultuuriga, milles ei looda enam midagi uut, vaid hoitakse vana lõputult ringluses ja korratakse olnut.
Dekadentsi võib täheldada ka meelelahutuses ja kunstis. Nagu märkis Jacques Barzun, on dekadentlik kultuur „kordamise ja frustratsiooni“ kultuur, mis tekitab „igavust ja väsimust“. Teiste sõnadega on tegemist kultuuriga, milles ei looda enam midagi uut, vaid hoitakse vana lõputult ringluses ja korratakse olnut. Douthat viitab uuringule, mille kohaselt on popmuusikas alates 1960. aastatest vähenenud akordide mitmekesisus ja üleminekud ning edetabeli ülemise 40 laulu sõnad kordavad üha enam üksteist. Tähelepanuväärne on ka, et 30-st tänapäeval enim esitatud jõululaulust 22 kirjutati aastatel 1940–1970.
Kuid kõige silmatorkavam on kunstis võimust võtnud dekadentsile iseloomulik kordamine filmitööstuses. Nimelt sisaldasid vaid kolm 2019. aasta 25-st kõige suurema kassatulu teeninud filmist originaalset narratiivi ja tegelasi. Ülejäänud 22 olid kas varasemate filmide järjed või uusversioonid või kuulusid frantsiiside alla. Seevastu aastatel 1950–1979 tutvustas 90% 25-st populaarseimast filmist publikule uusi narratiive ja tegelasi. Nagu täheldab Douthat, on tänapäeva filmitööstus piirdunud „1930. ja 1970. aastate vahel massiturule suunatud meelelahutusena sündinud kuulsate teoste pideva taaskasutusega”. Ja nagu ta jätkab:
Kõige silmatorkavam on kunstis võimust võtnud dekadentsile iseloomulik kordamine filmitööstuses. Nimelt sisaldasid vaid kolm 2019. aasta 25-st kõige suurema kassatulu teeninud filmist originaalset narratiivi ja tegelasi.
„Oleme jõudnud punkti, kus koomiksi- ja ulmefrantsiisid ei moodusta enam lihtsalt suurt ega suurimat osa filmitööstusest… Need ongi filmitööstus.”
Ross Douthat “Dekadentlik ühiskond”
Ajal, mil majanduslik ja kultuuriline stagnatsioon on kujunenud normiks, poevad paljud inimesed interneti digitaalsesse kookonisse, otsides odavat naudingut ja pinnapealset ajaviidet pakkuvat meelelahutust. Teised kasutavad põgenemiseks alkoholi, marihuaanat ja tugevatoimelisi narkootikume. Kui 1960. ja 1970. aastatel eelistati hallutsinogeene, siis tänapäeval, nagu märkis Andrew Sullivan ajakirjas New York Magazine:
„on Ameerika vallutanud uimastid rahustid: need ei aita eluga rikkalikumalt suhestuda, vaid leida pelgupaika meid ümbritsevatest katsumustest… Uimasti mõjul vajub pea rinnale ja silmalaud sulguvad.”
Andrew Sullivan “Meie valitud mürgid” (The Poisons We Pick)
Ajal, mil majanduslik ja kultuuriline stagnatsioon on kujunenud normiks, poevad paljud inimesed interneti digitaalsesse kookonisse, otsides odavat naudingut ja pinnapealset ajaviidet pakkuvat meelelahutust. Teised kasutavad põgenemiseks alkoholi, marihuaanat ja tugevatoimelisi narkootikume.
Rahustid sobivad dekadentliku ühiskonna uimastiteks, sest need tuimestavad nende kasutajaid kaasaegse elu tähendusetuse ja frustratsiooni suhtes. Või nagu kirjutas Douthat:
„Ükski kaubanduslikult müüdav kanepitoode ega illegaalne fentanüül ei kannata veel võrdlust Aldous Huxley romaanis „Hea uus ilm“ kirjeldatud „soma“ ehk „täiusliku uimastiga“… Sellegipoolest omavad need mõningaid selgelt huxleylikke mõjusid, pakkudes ajutist põgenemist igapäevasest rahulolematusest just sellistele inimestele, kes muidu võiksid mingil radikaalsel, ühiskonda muutval viisil korraldada ülestõusu või revolutsiooni, lõhkuda vara, liituda mõne kultusega või eralduda ühiskonnast nagu varased kristlased. Need uimastid hävitavad elusid, kuid võivad ühtlasi ühiskonda stabiliseerida; need kõrvaldavad õnnetud inimesed, kas üledoosi või lihtsalt tuimastava tervise kao kaudu… Ja uimastid sobituvad virtuaalse meelelahutusega samamoodi, nagu soma sobitub loomulikult „Hea uue ilma” globaalse režiimi muude karakteristikutega. Huxley täiuslikult stabiliseeritud ühiskonnas oli vaatajatel võimalik tunda sama, mida tunnevad filmis kujutatud tegelased – sisuliselt oli tänapäevases mõistes tegemist virtuaalse seksiga. Me ei ole kuigi kaugel punktist, kus seksirobotite ja Oculus Rifti sünteesis midagi sarnast luuakse.”
Ross Douthat “Dekadentlik ühiskond”
Samamoodi nagu romaanis „Hea uus ilm“, osutuvad ka tänapäeva mugavalt tuimestatud massid kergeks saagiks autoritarismi esile kerkimisel, mis kirjanik James Poulose sõnu kasutades võtab „roosa politseiriigi“ vormi. Erinevalt 20. sajandi brutaalsetest režiimidest, mis ammutasid jõudu revolutsioonilistest ülestõusudest, võrsub roosa politseiriik kultuurilise dekadentsi pinnases. Väsimusest ja tühisusetundest haaratud inimesed ei soovi enam kanda vabadusega kaasnevaid kohustusi ja riske – nad tahavad, et valitsus neid kaitseks ja nende eest hoolitseks. Ja nii kujundab poliitiline võim oma näo vastavalt oludele ümber. Nagu märgib Ross Douthat, väljendavad tänapäeva valitsused oma „autoritaarsuse varjundit – pehmelt despootlikku aspekti – lipu all, mis ei ole kommunismi punane ega fašismi must ja pruun, vaid sõbralik, abivalmis ja rõõmsameelne värv. See on meditsiiniõe, hooldaja ja kõige lahkemate inkvisiitorite värv: õrn, lapselik roosa.” (Ross Douthat „Dekadentlik ühiskond“)
Samamoodi nagu romaanis „Hea uus ilm“, osutuvad ka tänapäeva mugavalt tuimestatud massid kergeks saagiks autoritarismi esile kerkimisel, mis kirjanik James Poulose sõnu kasutades võtab „roosa politseiriigi“ vormi. Erinevalt 20. sajandi brutaalsetest režiimidest, mis ammutasid jõudu revolutsioonilistest ülestõusudest, võrsub roosa politseiriik kultuurilise dekadentsi pinnases. Väsimusest ja tühisusetundest haaratud inimesed ei soovi enam kanda vabadusega kaasnevaid kohustusi ja riske – nad tahavad, et valitsus neid kaitseks ja nende eest hoolitseks.
“Roosa politseiriik” kujutab endast Alexis de Tocqueville’i poolt kirjeldatud pehme despootluse kaasaegset vormi. See on totalitaarne ühiskonnavorm, milles kodanikele on antud täielik vabadus kümmelda naudingutes, tarbimises ja meelelahutuses – kuid seda üksnes võimu monopoliseerinud eliidi poolt seatud piirides. Jälgimisriik jälgib, bürokraatlik riik reguleerib ja kultuuririik kehtestab ortodokssust ning kogu programmi jõustatakse “turvalisuse”, “tundlikkuse”, “mitmekesisuse” ja “kaasamise” loosungite all. Vabadust tarbida – isegi kui tegemist on tugevatoimeliste narkootikumidega avalikel tänavatel – ja ennast väljendada – ka juhul kui see tähendab oma seksuaalsuse piiranguteta demonstreerimist – esitletakse “roosas politseiriigis” ülima hüvena. Seda kõike olukorras kus fundamentaalsed inimest ja kultuuri ülendavad vabadused nagu sõna-, usu- ja ühinemisvabadus, eriarvamuste avaldamise vabadus ning eraomandi puutumatus on süstemaatiliselt hävitamisel.
Või nagu Ross Douthat selgitab:
“…roosa politseiriik hägustab osaliselt avaliku ja erasfääri vahelist piiri, asendades selle tervise ja haiguse ning ohutuse ja ohu vastandustega. Sellises olukorras muudetakse sotsiaalsed probleemid üha enam meditsiinilisteks probleemideks, kusjuures mis tahes häirituse või rahulolematuse puhul käsitletakse vaikimisi lahendusena pigem ravi kui moraalset juhendamist. Eraelulise käitumise piirid on vabamad lubatud tegevuste osas, kuid rangemalt reguleeritud juhtudel, millega võib kaasneda kas füüsiline või ka psühholoogiline kahju. Sealjuures liigitatakse varasemate aegade poliitilised ja usulised vabadused uute vastanduste kontekstis pigem „kahju” või „ohu” poolele, sest usuline tõrjutus või moraalne diskrimineerimine võib haavata inimese heaolutunnet ning poliitilises sõnavõtus võib väljenduda antipaatia, mis muutub vihkamiseks, seega kahjulikuks ja seega vastuvõetamatuks.”
Ross Douthat “Dekadentlik ühiskond”
Tsivilisatsiooni dekadentsi salakavalus seisneb paljuski selles, et nagu kõikide düstoopiate puhul, ei tunnista enamik dekadentsis elavaid inimesi oma reaalsust düstoopiana. Inimestena oleme äärmiselt kohanemisvõimelised mis tõttu oleme võimelised aktsepteerima absurdsust ja tähenduse puudumist normaalsusena, viljatust stabiilsusena, kordamist rutiinina ning autoritaarsust vabadusena. Kuid asjaolu, et me dekadentsiga harjume, ei tähenda, et see oleks ohutu. Tsivilisatsioon, mis langeb dekadentsi ohvriks, riskib sajanditeks pimedasse ajastusse stagnatsiooni jäämise või katastroofis täielikult kokku varisemisega.
Tsivilisatsiooni dekadentsi salakavalus seisneb paljuski selles, et nagu kõikide düstoopiate puhul, ei tunnista enamik dekadentsis elavaid inimesi oma reaalsust düstoopiana.
„… üks dekadentse ühiskonna suhtes korduvalt esitatud kriitika väidab, et selle stabiilsus on illusioon, et jätkusuutlik dekadents on iseenda definitsiooniga olemuslikult vastuolus ning et dekadents jätab tsivilisatsiooni alati erakordselt haavatavaks kriiside, sissetungide ja hävitamise suhtes.“
Ross Douthat “Dekadentlik ühiskond”
Ometi, nagu ta jätkab:
“Ainus väljavaade, mis on veel hirmutavam kui annihilatsiooni võimalus, on meie ühiskonna igavesti praegusel moel jätkumine – nagu Rooma ilma Attilata, kes rüüstaks ta paleesid, või Niineve ilma Jehoovata, kes mõistaks kohut ta kuritegude üle.”
Ross Douthat “Dekadentlik ühiskond”
Neil, kes hoolivad tsivilisatsiooni saatusest, lasub kohustus tunnistada meie tsivilisatsiooni dekadentlikkust ning mõista, et isegi dekadentlikul ajastul on võimalik hästi elada.
Neil, kes hoolivad tsivilisatsiooni saatusest, lasub kohustus tunnistada meie tsivilisatsiooni dekadentlikkust ning mõista, et isegi dekadentlikul ajastul on võimalik hästi elada. Me võime olla viljakad keset viljatust ja loovad keset korduvust ning me võime rajada elujõulisi kogukondi, mis toimivad ümbritseva kultuurilise kurnatuse kiuste. Need individuaalse uuenemise aktid on tähtsad, sest need säilitavad inimväärikuse sädet ja hoiavad elus ulatuslikuma kultuurilise taassünni võimalust. Siiski ei ole see selline ülesanne, mida saab jätta vaid väheste õlule; kui liiga paljud meist lubavad laiemal kultuurilisel tühisusel nakatada oma meeli, kujuneb dekadents saatuseks ja meie tsivilisatsioon võib langeda sajanditepikkusesse viljatuse ja kurnatuse pimedasse ajastusse. Või nagu hoiatab Ross Douthat:
„Kui katsed dekadentsist kõrgemale tõusta võivad kaasa tuua katastroofi, siis takistamatu langemine dekadentsi poole viib – olgugi et aeglaselt ja mugavalt – pimeduse maale, inimsusejärgsele maastikule, mis on samavõrra barbaarne kui luksuslik ja mille siledus varjab surmatõbe… alati on võimalik kujutleda uuenemist ja renessanssi ning nende teostumise poole püüelda… kultuuriline revolutsioon, mis on piisavalt võimas, et vabaneda dekadentsi gravitatsioonijõust, võib juba praegu kuju võtta.“
Ross Douthat “Dekadentlik ühiskond”
Adrian Bachmanni kommentaar:
“Motus in fine velocior“… Protsessid kiirenevad oma lõpufaasis. Aristotelese poolt täheldatud printsiip kehtib muuhulgas ka rahvuste, riikide ja tsivilisatsioonide disintegratsiooni dünaamikat kirjeldava põhimõttena. Seega küsigem endilt – milliseks on muutunud Lääne ühiskonna moraalne, sotsiaalne ja kultuuriline pale tänaseks?
“Motus in fine velocior“… Protsessid kiirenevad oma lõpufaasis. Aristotelese poolt täheldatud printsiip kehtib muuhulgas ka rahvuste, riikide ja tsivilisatsioonide disintegratsiooni dünaamikat kirjeldava põhimõttena. Seega küsigem endilt – milliseks on muutunud Lääne ühiskonna moraalne, sotsiaalne ja kultuuriline pale tänaseks?
Adrian Bachmann
Tegemist on ühiskonnaga, kus 6-aastane laps on kulutanud rohkem aega nutitelefoniekraani vaadates kui ta kulutab terve elu jooksul oma isaga vestlemisele. See on ühiskond, kus üle 70% tavainimeste sissetulekust rekvireeritakse riigimasinasse, mis kanaliseerib riisutu väikesele hulgale poliitilise võimuga sümbiootilises suhtes toimivale oligarhiale ning üürtatule ideoloogiliselt lojaalsele bürokraatide armeele, kelle töö seisneb peamiselt inimeste, ettevõtete ja orgaaniliste koosluste vabaduste koomale tõmbamises.
See on ühiskond, kus riigi kontroll üksikisiku elu üle on objektiivselt intensiivsem kui praktiliselt kõikides 20. sajandi diktatuurides, viisil kus eraelu puutumatus kui selline on tänaseks funktsionaalselt hävitatud. See on ühiskond, kus “vaba meedia” vabadus seisneb vulgaarsuste tsensuurivabas levitamises ajal, mil poliitiline ja ideoloogiline tsensuur on lämmatanud igasuguse sõnavabaduse teemadel, mis puudutab agendasid, mis riivavad kõige fundamentaalsemalt inimese ja rahva saatust ja vabadusi. See on ühiskond, kus poliitilistest valikutest, millest paljud suudaksid koost lagunemise peatada, on lubatud vaid eksisteerivat süsteemi taastootvad valikud, mida edendavad amoraalsed teineteisest eristamatud poliitilised oportunistid, kelle ainsaks eesmärgiks on iseenese edendamine ühiskonna hävinemise hinnaga. See on ühiskond, mille administratiivne energia on suunatud üha enam elanikkonna vara ning vabaduste likvideerimisele avaliku võimu kaaperdanud mitteavalike võimuvõrgustike kasuks.
See on ühiskond, kus “vaba meedia” vabadus seisneb vulgaarsuste tsensuurivabas levitamises ajal, mil poliitiline ja ideoloogiline tsensuur on lämmatanud igasuguse sõnavabaduse teemadel, mis puudutab agendasid, mis riivavad kõige fundamentaalsemalt inimese ja rahva saatust ja vabadusi.
Adrian Bachmann
See on ühiskond, mis on sotsiaalküberneetilise paratamatusena mõeldud kas lõppema… või lõpetama kõik rahvad, mille loovuse, elujõu ja elutahte roosa politseiriigi diktaat paratamatult ja ühetaoliselt olematuks lamendab.
Ei ole võimatu, et “pehme totalitarismi” läbi konformistliku, silmakirjaliku ning õela moraalse paleuse omandanud, kõik oma mineviku sangarid reetnud ja ideaalid rüvetanud Euroopa rahvad ei olegi enam võimelised ümbersünniks ilma kataklüsmilise sõjata. See on saatus, mis kõikide märkide kohaselt on ennast peagi täide viimas. Jääb üle vaid loota, et kataklüsmi järgselt, mis pühib minema roosa politseiriigi amoraalse ja anormaalse ühiskonnakorra, jääb alles piisavalt palju häid inimesi, kes suudaks õhtumaade mineviku väärilise tuleviku rajada. Neid veel leidub, ent üksnes nende väheste hulgas, kellel on siirust ja julgust tunnistada avalikult tõde ühiskonnast, milles elame.
Ei ole võimatu, et “pehme totalitarismi” läbi konformistliku, silmakirjaliku ning õela moraalse paleuse omandanud, kõik oma mineviku sangarid reetnud ja ideaalid rüvetanud Euroopa rahvad ei olegi enam võimelised ümbersünniks ilma kataklüsmilise sõjata.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.
Esifoto: Joao Kermadec/Shutterstock.com