Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Feminismi poolt vallutatud ühiskondade naiste ootused meestele on muutunud üha ebarealistlikumaks ning naised ise meestele üha vähem atraktiivseteks. Lahendusena on Lääneriikide mehed hakanud üha enam otsima naisi välismaalt, mis on vallandanud feministide raevu.
Kui tänapäeva keskmise Lääne feministi kirjeldamiseks peaks leidma ühe määrava omaduse, siis on selleks kindlasti tema kalduvus sõnastada enda elu kõige olulisemad probleemid ühiskonna kõige olulisemate probleemidena.
Teisisõnu, Lääne feministidel on harjumus projitseerida oma ebakindlust ja pahameelt ülejäänud maailmale, kasutada oma õnnetust relvana ja tihtilugu kasvatada sellest raevust ka tigedameelne aktivistide liikumine. Lääne võitlevate feministide kandva deviisina võiks seega kõlada “kui mina olen õnnetu, siis ma keelan ka teistel inimestel oma elust rõõmu tunda – teiste õnn oleks minu õnnetuse tõttu ebaõiglane.”
Lääne võitlevate feministide kandva deviisina võiks seega kõlada “kui mina olen õnnetu, siis ma keelan ka teistel inimestel oma elust rõõmu tunda – teiste õnn oleks minu õnnetuse tõttu ebaõiglane.”
Siin peitub ka põhjus, miks kaasaegset feminismi on nimetatud ka nartsissistide ideoloogiliseks kultuseks. Kõik selles liikumises näib olevat loodud selleks, et tõmmata ligi ja “võimestada” halvimate isikuomadustega inimesi. Radikaalse feminismi näol on tegemist uskumuste süsteemiga, mis on tänaseks saanud Lääne ühiskonna üheks põhijooneks, mida tunnistab 60% kolledžiharidusega inimestest.
Feminismiga samastujate protsent muutub sõltuvalt feminismiga seotuks peetud konkreetsetest tõekspidamistest, kuid enamikus küsitlustes võtab vähemalt 30% Lääneriikide naistest omaks enamiku nn “kolmanda laine” feministlikest kontseptsioonidest. Feministide arv kasvas aastatel 2013–2018 dramaatiliselt (viimastel aastatel on hoog kahanenud). Läänes võimust võtnud feminism on tänaseks viinud olukorrani, kus günotsentrilist ühiskonda põlgavad mehed, kes soovivad leida traditsioonilist naist traditsioonilise abielu loomiseks, on tupikseisus, kuna selliseid naisi Lääneriikides praktiliselt enam ei leidu.
Radikaalse feminismi näol on tegemist uskumuste süsteemiga, mis on tänaseks saanud Lääne ühiskonna üheks põhijooneks, mida tunnistab 60% kolledžiharidusega inimestest.
Feminismi võidukäik Läänes on tänaseks tekitanud huvitava kontrakultuurilise liikumise, mida tuntakse ka “passivendade” nime all. Tegemist on liikumisega, mis pakub meestele lahendusi leidmaks naisi traditsioonilisematest ühiskondadest, mille naised on feminismi ideoloogiast puutumatuna endiselt piisavalt naiselikud traditsioonilise abielu sõlmimiseks. Liikumine on viimase aasta jooksul eksponentsiaalselt kasvanud ja ka omajagu tähelepanu kogunud.
Passivennad eristuvad juba aastakümneid tegutsenud nn “postimüügi pruudi” tüüpi kohtumisbüroodest, mis võimaldavad Lääne meestel tutvuda naistega välismaalt. Erisus seisneb selles, et “passivennad” pakuvad Lääne meestele võimalust sõita sünnimaalt välja ning sõlmida abielu välismaal, kus ei eksisteeri meeste jaoks abielu potentsiaalseks õudusunenäoks muutvaid perekonnaseadusi. Antud strateegia muudab vähem tõenäoliseks meeste ärakasutamise naiste poolt, kes otsivad üksnes ligipääsu USA kodakondsusele ning see on muutnud Lääne feministid “passivendade” liikumise suhtes eriliselt raevunuks.
Feminismi võidukäik Läänes on tänaseks tekitanud huvitava kontrakultuurilise liikumise, mida tuntakse ka “passivendade” nime all. Tegemist on liikumisega, mis pakub meestele lahendusi leidmaks naisi traditsioonilisematest ühiskondadest, mille naised on feminismi ideoloogiast puutumatuna endiselt piisavalt naiselikud traditsioonilise abielu sõlmimiseks.
Kuigi feministid on “postimüügi pruudi” kontseptsiooni varem kritiseerinud “ekspluateerivana”, naljatavad nad sageli, et välismaalased kasutavad Ameerika mehi üksnes roheliste kaartide saamiseks ja neist seejärel lahutamiseks ning poole nende varaga minema kõndimiseks, mis on feministidele igati meelepärane teguviis. Teisisõnu, neile pakub lõbu, et mehed otsivad armastust teisel pool maailma ainult selleks, et välismaised naised kohtleksid neid samamoodi nagu Ameerika naised. Kuid passivendade liikumine väldib seda dünaamikat ning see vihastab feministe rohkem kui kunagi varem.
Feministide reaktsioon välismaale naist otsima läinud meeste suhtes paljastab nende hingeelu ja moraalse kvaliteedi kohta nii mõndagi. Peavooluplatvormid on hakanud passivendade trendile järele jõudma ja “virgunud” ajakirjanikud on samuti süttinud. On selge, et passivennad on tabanud mingit tundlikku närvi, vastasel juhul ei näeks feministid ja Lääne kultuuriline põhivool selle ründamisega vaeva. Kuid põhiküsimuseks on: miks see neile üldse korda läheb?
Feministide reaktsioon välismaale naist otsima läinud meeste suhtes paljastab nende hingeelu ja moraalse kvaliteedi kohta nii mõndagi.
Võib-olla seetõttu, et feministide kinnisideeks olev sooline võimudünaamika nihkub meeste kasuks (vähemalt feministide ettekujutuses), on passivendade liikumine vastuvõetamatu asjade käik, mida tuleb häbistada ja maha suruda, enne kui feministide poolt ihaldatud võimupositsioon tõeliselt ohtu satub. Lääne feministide rünnakud ei piirdu üksnes meestega, vaid on suunatud ka meeste poolt eelistatud välismaa naistele, keda sõimatakse vaesteks, harimatuteks ning meeleheitel olevateks.
Siin on aga tegemist projektsiooniga, arvestades, et paljud passivendadega abielluvad naised räägivad mitut keelt ja neil on kolledžikraadid mitte ideoloogilistes, vaid tõelistes valdkondades. Kui sellise mõtteviisi ülbus kõrvale jätta, kostab siit vihje, et õnnelikematele jahimaadele suunduvad mehed pole USA-s kaaslase leidmiseks piisavalt head, et nad “kardavad tugevaid iseseisvaid naisi” või et nad on röövellikud. Taas kord peame küsima, mis põhjustab feministide sedavõrd tugevat viha meeste vastu, kes eelistavad endale kaaslasena välismaa naisi?
Peame küsima, mis põhjustab feministide sedavõrd tugevat viha meeste vastu, kes eelistavad endale kaaslasena välismaa naisi?
Teiseks rünnaku skeemiks on viidata passivendade kultuurile kui “seksiturismile” või “seksikaubandusele”. Kuid liikumise eesmärk on leida sarnaste poliitiliste, sotsiaalsete ja usuliste väärtustega abielupartner. Kui “passivennad” tahaks lihtsalt prostituute, jääksid nad USA-sse, kus lokkab nii prostitutsioon kui feminism. Kuna mujalt leitud naised ei võta omaks feministlikke väärtusi, näevad feministid neid automaatselt alaväärtuslikena ja “päästmist vajavatena”.
Põhjus, miks USA mehed lahkuvad üha sagedamini feminismist mõjutatud naiste vältimiseks Ühendriikidest, ei ole mõistatus.
Passivendade lähtepunktiks on arusaam, et valdav osa naisi on oma psühholoogilise ja bioloogilise konstitutsiooni tõttu maksimaalse omakasu peal väljas. Antud tõsiasi on suhteteoorias tuntud ka kui “hüpergaamia”, kus naise eesmärk ei ole truu elukestev abielu (mis oli feminismieelse – meeste poolt valitsetud – ühiskonna arusaam), vaid kooslus võimekaima vastassoo esindajaga, keda on võimalik endale saada ning kellega ollakse koos vaid senikaua, kuni veel võimekama meesisendi paariliseks tegemise perspektiiv peaks avanema.
Passivendade lähtepunktiks on arusaam, et valdav osa naisi on oma psühholoogilise ja bioloogilise konstitutsiooni tõttu maksimaalse omakasu peal väljas. Antud tõsiasi on suhteteoorias tuntud ka kui “hüpergaamia”, kus naise eesmärk ei ole truu elukestev abielu (mis oli feminismieelse – meeste poolt valitsetud – ühiskonna arusaam), vaid kooslus võimekaima vastassoo esindajaga, keda on võimalik endale saada ning kellega ollakse koos vaid senikaua, kuni veel võimekama meesisendi paariliseks tegemise perspektiiv peaks avanema.
Hüpergaamia seaduspärade kohaselt on ameerika naiste hinna ja kvaliteedi suhe lihtsalt erakordselt madal. Uuringud näitavad, et enamik naisi kogu maailmas eelistavad suurema sissetulekuga meest, kuid USA-s on ihaldusväärse mehe maagiline sissetulekunumber kuuekohalises vahemikus, eelistatavalt 200 000 või enam dollarit aastas, mis vastab redeli ülemisele 5%. Meeste mediaansissetulek USA-s on aga umbes 60 000 dollarit aastas.
Kui kombineerida Lääne naiste ootused meeste sissetulekutele ning füüsilistele omadustele (pikkus vähemalt 180 cm ning tugevas füüsilises vormis), siis langeb nende meeste osakaal, keda naised arvavad endale ihalusväärseks partneriks, alla 1%-le kogu meeste populatsioonist.
Kui kombineerida Lääne naiste ootused meeste sissetulekutele ning füüsilistele omadustele (pikkus vähemalt 180 cm ning tugevas füüsilises vormis), siis langeb nende meeste osakaal, keda naised arvavad endale ihalusväärseks partneriks, alla 1%-le kogu meeste populatsioonist.
Lõhe reaalse keskmise sissetuleku ning selle vahel, mida tänapäeval naised arvavad, et mehed peaksid teenima, viitab reaalsustaju puudusele. Nad on piiranud oma võimalusi lõpliku hulga potentsiaalsete partneritega, küsimata endalt samas kunagi, mida nad naistena vastutasuks mehele pakuvad? See on koht, kus astuvad mängu pakkumise ja nõudluse muutumatud reeglid.
Pidage meeles, et äsja mainitud ootused ei ole omased vaid kõrge sissetulekuga naistele; enamik Ameerika naisi, olenemata taustast, otsivad top 1% hulka kuuluvat meest ja nad on veendunud, et neil on õigus mitte leppida vähemaga, kuigi nad ise ei kuulu ligilähedaseltki top 1% naiste hulka nende parameetrite alusel, mis naised mehe silmis atraktiivseks teevad.
Naiste absurdne fantaasia eriliselt võimeka “isase” lõksu püüdmisest ning luksusliku ja kerge elu elamisest, jäädes samal ajal ise “tugevaks, iseseisvaks ja seksuaalselt vabastatuks”, on väga iseloomulik konkreetselt Lääne feminismile. Ja kuigi selline lähenemine näib olevat vastuolus algupärase feministliku ideaaliga, on see naiste seisukohast küüniliselt ratsionaalne.
Naiste absurdne fantaasia eriliselt võimeka “isase” lõksu püüdmisest ning luksusliku ja kerge elu elamisest, jäädes samal ajal ise “tugevaks, iseseisvaks ja seksuaalselt vabastatuks”, on väga iseloomulik konkreetselt Lääne feminismile. Ja kuigi selline lähenemine näib olevat vastuolus algupärase feministliku ideaaliga, on see naiste seisukohast küüniliselt ratsionaalne.
Feminism kohtleb mehi skisofreenilisel ja iroonilisel kombel paralleelselt nii “rõhujatena” kui samas ka ära kasutatavate orjadena. Miks mitte häbistada mehi, et nad oleksid võimaluse korral ühtaegu nii alistuvad kui ühtlasi ka leiva lauale toojad? See topeltstandard sunnib majandusliku jõukuse püramiidi keskel asetsevaid Ameerika mehi lahkuma ja kaaslase leidmiseks mujale vaatama.
Lisaks rahaküsimusele eksisteerib ka feministliku ajupesu probleem. Feministide peamine eesmärk ei ole õnn, vaid võim. Kuigi feminismi esitletakse jätkuvalt ristisõjana naiste võrdõiguslikkuse eest, on Läänes naistel võrdsed õigused juba väga pikka aega olemas.
Feministide peamine eesmärk ei ole õnn, vaid võim. Kuigi feminismi esitletakse jätkuvalt ristisõjana naiste võrdõiguslikkuse eest, on Läänes naistel võrdsed õigused juba väga pikka aega olemas.
Selle asemel on feminismist tänaseks saanud hoopis luba destruktiivseks käitumiseks, sh lapsikuseks, eneseteadvuse puudumiseks, ülepaisutatud egoks ja seisukohaks, et suhetes leebelt diplomaatiline olemine on nõrkus. Samal ajal näevad feministid naistepoolset agressiooni kui märki “tugevusest ja iseseisvusest”. Enesekesksele edevusele toetuv uskumuste süsteem, mis heidab kõrvale peamise meeste poolt otsitava naiselikkuse komponendi (hoolitsemine), muudab aga abielu täiesti võimatuks.
Feminismi propageeritud lodevus ja isikliku vastutuse puudumine mängib suurt rolli ka USA naiste hääbuvates abieluväljavaadetes. Uuringud on tänaseks demonstreerinud, et paljude seksuaalpartneritega naistel on pärast “maha rahunemist” oluliselt vähem väljavaateid õnnelikuks abieluks.
Tuleb märkida, et mõned USA feministid on üritanud alustada ka oma “passiõdede” liikumist ja minna välismaale abielu otsima. Kuid nad kukuvad selles ettevõtmises paratamatult läbi, avastades, et välisriikide meeste taluvuspiir nende võitlusliku suhtlusviisi suhtes on veel mõõtmatult palju madalamal kui Ameerika meestel. Samuti ei eksisteeri paralleelset liikumist välismaistest meestest, kes lendavad USA-sse ameerika naisi otsima. See tähendab, et “virgunud” Lääne naisi peavad mehed oma kodumaal kõige madalama väärtusega valikuks ja neid ei ihalda ka välismaised mehed.
Samuti ei eksisteeri paralleelset liikumist välismaistest meestest, kes lendavad USA-sse ameerika naisi otsima.
Selle asemel, et mõtiskleda oma vigade üle, teevad feministid hoopis seda, mida nad on alati teinud – püüavad õõnestada teiste õnne ja suruda kogu sotsiaalset diskursust läbi omaenda monomaaniliselt ahta maailmafiltri. Feministi jaoks on samaväärselt ebameeldiv nii mees, kes üritab nendega traditsioonilist suhet luua, kui ka mees, kes loobub sellest ponnistusest. Seega on mehed Läänes jõudmas nüüd arusaamiseni… miks mitte loobuda täielikult feminismiga nakatunud naistega suhtlemisest?
Adrian Bachmanni kommentaar:
Eelpool toodud poliitiliselt ebakorrektset mõttekäiku lugedes tuleb paratamatult meelde siinkirjutaja hinnangul ühe möödunud sajandi kõige läbinägelikuma filosoofi (ning mõistagi ka naise) Alice von Hildebrandi tsitaat, kelle kohaselt “feminism tapab feminiinsuse”.
Feminism tapab feminiinsuse.
Alice von Hildebrand, Belgia-Ameerika filosoof ja teoloog
Seega on feminismist domineeritud Lääs ning selle kultuurilised satelliitriigid olukorras, kus feminism, mis algselt röövis Lääne meestelt naiselikud naised, jõudnud oma kulminatsioonini, kus see on röövimas Lääne naistelt ka mehelikud mehed, keda ei huvita naiselikkuse polaarsusest loobunud vastassoo esindajad ning kes on otsustanud otsida teist, feminiinset “mina”, kellega luua oma maskuliinsuse paarikuna “meie”, maadest, kus feminism ei ole naistelt feminiinsust veel röövinud.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD:
