Glenn Diesen
Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Norra rahvusvaheliste suhete spetsialist Glenn Diesen arutleb geopoliitiliselt oluliste küsimuste alase diskussiooni kasvava tsenseerimise üle globaalsel infodomeenil domineeriva USA valitsuse käsul.
Globaalse geopoliitilise areeni üheks peamiseks trendiks viimastel aastatel on olnud USA juhtkonna ponnistused muuta tsensuurirežiimi üle maailma üha karmimaks. Meetmeid, mida selle nimel on rakendatud, on mitmeid. Muuhulgas on USA konfiskeerinud Iraani Islamivabariigi meedia veebidomeeni, sundinud sotsiaalmeediaplatvormi TikTok valiku ette, kas lasta end maha müüa või saada blokeeritud, blokeerinud ligipääsu Vene Föderatsiooni meediakanalitele ning African Streamile, eraldanud miljardeid dollareid Hiina mustamiseks rahvusvahelises meedias ning survestanud araablaste uudistekeskkonda Al Jazeera oma sisu tsenseerima, nõudes sealjuures riikidelt üle kogu maailma, et nood kohanduksid Washingtoni poolt ette kirjutatud tsensuurireeglitega.
Mõned suuremad riigid, näiteks India, on suutnud USA survele vastu seista, kuid väiksemad riigid näivad alluvat kasvavale sunnile täita Ühendriikide käske üha süvenevas infosõjas. USA ekspresident Ronald Reagani doktriini alusel rajatud valitsuse poolt rahastatavad „valitsusvälised organisatsioonid“ ongi loodud selleks, et manipuleerida kodanikuühiskonnaga luureameti huvides ning anda oma panus teisitimõtlejate tsenseerimisel. Digitaalseid platvorme sunnitakse neil jagatavat sisu USA valitsuse soovitavas suunas valima ja kajastama – nimelt paljastas USA esindajatekoja õiguskomisjoni hiljutine aruanne, kuidas Bideni administratsioon survestab tehnoloogiahiide, sh Facebooki, Google’it ja Amazoni, oma sisu tsenseerima. Facebooki omanik Mark Zuckerberg avaldas kahetsust, et Facebook allus USA valitsuse survele ning tsenseeris tõest teavet, kuigi tema väidetav poolehoid sõnavabadusele ei paista eriti siiras, arvestades, et tsensuur on tänaseks normaliseeritud ja jätkub lakkamatult.
Digitaalseid platvorme sunnitakse neil jagatavat sisu USA valitsuse soovitavas suunas valima ja kajastama – nimelt paljastas USA esindajatekoja õiguskomisjoni hiljutine aruanne, kuidas Bideni administratsioon survestab tehnoloogiahiide, sh Facebooki, Google’it ja Amazoni, oma sisu tsenseerima.
Glenn Diesen
Mõned nädalad tagasi hoiatati mind, et Google’ile kuuluv YouTube on hakanud kustutama suure jälgijaskonnaga kontosid, millel jagatakse USA ja NATO sõdade suhtes kriitilisi seisukohti, mistõttu suutsin enne nende minu blokeerimiseni jõudmist oma sisu avaldamise kanaleid mitmekesistada. Minu “tühistamine” meenutas Orwelli “mõtteroimade” käsitlust: sain YouTube’ilt automaatse e-kirja, milles teatati, et nende tehisintellekt oli avastanud „vihakõne juhtumi“ ja minu konto on seetõttu kustutatud. Ei mingeid näiteid, ei mingeid tõendeid ega ka mingit hoiatust. Vaidlustasin otsuse, sest olukord, kus akadeemikut tsenseeritakse sellise veidra ja põhjendamatu süüdistuse alusel, tundus lihtsalt liiga absurdne, kuid sain vastuseks vaid järjekordse automaatse tagasilükkamise.
Minu “tühistamine” meenutas Orwelli “mõtteroimade” käsitlust: sain YouTube’ilt automaatse e-kirja, milles teatati, et nende tehisintellekt oli avastanud „vihakõne juhtumi“ ja minu konto on seetõttu kustutatud. Ei mingeid näiteid, ei mingeid tõendeid ega ka mingit hoiatust. Vaidlustasin otsuse, sest olukord, kus akadeemikut tsenseeritakse sellise veidra ja põhjendamatu süüdistuse alusel, tundus lihtsalt liiga absurdne.
Glenn Diesen
Politoloogiaprofessorina kasutasin oma YouTube`i kanalit maailma juhtivate akadeemikute, majandusteadlaste, sõjaväeülemate, poliitikute, suursaadikute ja isegi ühe presidendi intervjueerimiseks. Minu eesmärk oli pidada oma kanalil avatud arutelusid inimestega, kelle hääli meedia nende mõjukusele vaatamata suuresti ignoreerib, kuna nende argumendid ei sobi avalikkusele määratud narratiividega. Kõik, kes on minu saateid vaadanud, teavad, et ma ei ole kunagi öelnud midagi, mida võiks tõlgendada vihkamisena. Kuid kontrolli müüakse alati kaastunde sildi taha peidetuna.
Kuidas me sellisesse punkti jõudsime? Kuidas on USA loobunud sõnavabadusest kui ühest oma kõige pühamast põhimõttest ja liberaalse identiteedi nurgakivist?
Kuidas me sellisesse punkti jõudsime? Kuidas on USA loobunud sõnavabadusest kui ühest oma kõige pühamast põhimõttest ja liberaalse identiteedi nurgakivist?
Glenn Diesen
Inkrementalism: tsensuuri ja tühistamise normaliseerimine
Tsensuuri normaliseerimine on saavutatud tasapisi astutud sammude abil, millega vähendati vastuseisu – nagu konna aeglaselt keetes, kus konn ei hüppa veest välja, sest külma vee üleminek keevaks on piisavalt aeglane, et konn ei taju ohtu enne, kui eluvaim on temast lahkunud. Inkrementalism ehk nn “salaamitaktika” tähendabki, et astutakse palju väikseid samme avalikkuse tähelepanu ja vastupanu kahandamiseks.
Esimene etapp tsensuuri ja tühistamise normaliseerimisel on luua pretsedent näiliselt väikese ja õigustatud juhtumiga, mida saab kujutada pigem avalikkuse kaitsmise kui rõhumise aktina. Esialgne tsenseerimine peab avalikkuse nõusoleku saavutamiseks olema põhjendatud moraalsete või julgeolekukaalutlustega ning selle sihtmärk peab olema põlatud äärealadel tegutseja. Alguses ei sekku valitsus olukorda otseselt, vaid piirdub tsensuuri ja tühistamise suhtes ettevaatlikult mõistmise väljendamisega. Isegi sõna „tsensuur“ välditakse – selle asemel kasutatakse termineid nagu „sisu modereerimine“ ja „platvormist ilma jätmine“ ning neid õigustatakse ebamääraste mõistetega nagu „vihakõne“ ja „propaganda“, mida ei saa selgelt määratleda. Nende mõistete ebamäärasus võimaldab järk-järgult laiendada kriminaliseeritavate sõnavõttude ulatust ja kohaldada tsensuuri valikuliselt. Avalikkuse veenmiseks, et sõnavabadus on valitsuse poolt antav privileeg, mitte vabade inimeste sünniõigus, on hädavajalik luureinstitutsioonide ja meedia toetus. Tasapisi muutub tsensuur üldsuse silmis normaalseks ja kaob vajadus seda õigustada.
Avalikkuse veenmiseks, et sõnavabadus on valitsuse poolt antav privileeg, mitte vabade inimeste sünniõigus, on hädavajalik luureinstitutsioonide ja meedia toetus. Tasapisi muutub tsensuur üldsuse silmis normaalseks ja kaob vajadus seda õigustada.
Glenn Diesen
Donald Trumpi üllatuslik võit 2016. aasta USA presidendivalimistel ja valeuudistele keskendumine tekitasid avalikkuses paanika, mis muutis inimesed tsensuuri suhtes vastuvõtlikumaks. Seejärel astuti esimene samm kellegi avalikkusest eemaldamise normaliseerimisel: Alex Jonesi platvormist ilma jätmine ja tühistamine 2018. aastal. Tsensuuri rakendamise toetuseks leidus tugev moraalne argument, sest Alex Jones süüdistas 2012. aastal Sandy Hookis koolitulistamisel mõrvatud laste leinavaid vanemaid selles, et nad on vaid palgalised näitlejad. See oli üks kõige põlastusväärsemaid viise sõnavabaduse teostamiseks, seega ideaalne juhtum tsensuuri ja tühistamise kehtestamiseks, kuna avalikkust oli võimalik veenda, et tegemist on erandiga jätkuvalt kehtiva sõnavabaduse põhimõtte suhtes, mitte agressiivselt laiendatava pretsedendi loomisega.
Inkrementaalsus oli asjade käigu juures ilmselge, sest kuigi Alex Jonesi kui marginaalse tegelase „platvormist ilma jätmist“ peeti vastuoluliseks, võis Twitter 2021. aasta jaanuaris ometi platvormist ilma jätta ka Ameerika Ühendriikide ametisoleva presidendi. Ajaleht The Washington Post avaldas omalt poolt aga “musta nimekirja” 200 veebisaidist, mida süüdistati „Venemaa propaganda rutiinses levitamises“, ning mille hulka kuulusid väljaanded nagu Antiwar.com, Wikileaks ning Ron Pauli Instituut. Selles mustas nimekirjas tembeldati Venemaa propagandaks mis tahes kriitika NATO, EL-i, Barack Obama, Hillary Clintoni, Angela Merkeli ja teiste peavoolu võimukandjate suhtes. Google kasutas musta nimekirja oma algoritmide muutmiseks ja YouTube jättis mitu selles nimetatud kanalit ilma reklaamitulu teenimise võimalusest. Antud nimekiri toimis ka hoiatuslasuna teiste ajakirjanike ja uudistekeskkondade jaoks. Sõnum oli selge: te kas tsenseerite end ise või teid tsenseeritakse väevõimuga. Digitaalsetelt platvormidelt nõutakse üha vähem, et nad oma tsensuuri kuidagi õigustaks ning kahtlastena paistavad nüüdseks hoopis tsensuurivastased, kes peavad oma seisukohtade osas selgitusi andma.
Digitaalsetelt platvormidelt nõutakse üha vähem, et nad oma tsensuuri kuidagi õigustaks ning kahtlastena paistavad nüüdseks hoopis tsensuurivastased, kes peavad oma seisukohtade osas selgitusi andma.
Glenn Diesen
Tõeministeerium: kes määratleb seaduslikult lubatud kõne?
USA põhiseaduse esimene parandus kaitseb sõnavabadust tsensuuri eest, kuid sellest ei ole abi korporatiivse tsensuuri vastu. Seega kehtestab USA valitsus oma tsensuuri kolmandate isikute kaudu, kuigi valitsuse aktiivne osalemine tsensuuris muutub üha ilmsemaks, kuna teisitimõtlemise ja sõnavõttude kriminaliseerimine on juba normaliseerunud.
Külma sõja ajal oli USA propaganda tõhusam kui Nõukogude propaganda, sest USA sai poliitilise propaganda ja tsensuuri jaoks hädavajaliku allikate usaldusväärsuse kasvatamiseks kasutada kolmandaid osapooli erasektoris. Hiljutisemalt astus Facebook “desinformatsiooni vastu võitlemise” nimel partnerlusse relvatööstuse ja USA valitsuse rahastatud Atlandi Nõukoguga ning Rahvusliku Demokraatia Sihtkapitali (NED) poolt rahastatavate Rahvusvahelise Vabariikliku Instituudi (IRI) ja Rahvusliku Demokraatliku Instituudiga (NDI). Reagani administratsioon asutas Rahvusliku Demokraatia Sihtkapitali – „valitsusvälise organisatsiooni“, mida rahastab valitsus ja mille töötajad on seotud luureinstitutsioonidega – selleks, et manipuleerida kodanikuühiskonnaga. Reagani doktriini mõte oli võimaldada Luurekeskagentuuril (CIA) „varjata end kõigi silme all“, kuna varjatud operatsioonid võivad olla avalikud, kui neid tehakse demokraatia ja inimõiguste kaitsmise sildi taha peitudes. Lisaks tegi Facebook koostööd veel mitme suure meediaettevõtte, näiteks New York Timesi, CNN-i ja News Corpiga, kontrollides ja piirates nende agentuuride esilekerkivate konkurentide jagatavat sisu.
Teisitimõtlemise ja sõnavõttude kriminaliseerimine on juba normaliseerunud.
Glenn Diesen
Zuckerberg järgis USA valitsuse seatud suunda, määratledes võitlust „desinformatsiooni“ vastu võitlusena infosõjas USA-ga konkureerivate riikide vastu: 2018. aastal avaldatud arvamusloos väitis Facebooki omanik, et demokraatia kaitsmine nõuab „USA era- ja avaliku sektori ühendatud jõudusid“, et võidelda „halbade osapoolte“, sh Venemaa, Iraani ja teiste riikide vastu, keda Washington peab oma vaenlasteks.
2024. aasta augustis väitis Zuckerberg küll, et ta kahetseb USA valitsuse korraldusel tsenseerimise survele allumist ning tunnistas, et Covidi ajal tsenseeris Facebook tõest teavet, huumorit ja satiiri. Samuti tunnistas Zuckerberg Joe Bideni poja Hunter Bideni sülearvuti skandaali tsenseerimist 2020. aastal – tegu, mida saab käsitleda otsese presidendivalimistesse sekkumisena Joe Bideni kasuks. Meenutame, et keset USA presidendivalimisi lekkis meediasse Hunter Bideni sülearvutit puudutav inkrimineeriv teave. Seejärel avaldas uudistekeskkond Politico rohkem kui 50 endise luureametniku allkirjaga avaliku kirja, milles väideti, et tegemist oli Venemaa desinformatsioonikampaaniaga. Twitter ja Facebook tsenseerisid kohe New York Posti ja takistasid seal avaldatud loo jagamist ning Washington Post väitis, et ainuüksi Venemaa sekkumise süüdistus õigustab tsensuuri: „Me peame käsitlema Hunter Bideni lekkeid nii, nagu oleks tegemist välisluureoperatsiooniga – isegi kui need tõenäoliselt seda ei ole.” Aasta pärast tsensuurikampaaniat kinnitas Politico Hunter Bideni sülearvutist pärinevate ja varem võltsinguks kuulutatud e-kirjade autentsust.
Samuti tunnistas Zuckerberg Joe Bideni poja Hunter Bideni sülearvuti skandaali tsenseerimist 2020. aastal – tegu, mida saab käsitleda otsese presidendivalimistesse sekkumisena Joe Bideni kasuks.
Glenn Diesen
Digitaalse avaliku ruumi kontrollimine
Ameerika tsensuurirežiimi süvenedes kasvab nõudlus alternatiivsete keskkondade järele, mida peavoolul on vaja ohjeldada. Twitteri ja Facebooki kasutajad reageerisid kasvavale tsensuurile, kolides ümber sotsiaalmeediaplatvormile nimega Parler. Suurejoonelise koordineeritud rünnaku käigus eemaldasid Apple ja Google Parleri rakenduse seejärel oma platvormidelt ning Amazon tõstis Parleri oma serveritest välja. Nii kadus kogu tülikas sotsiaalmeediakeskkond olematusse ja kontroll taastati.
Kui Elon Musk ostis Twitteri, et taastada sõnavabadus, ning lubas isegi Alex Jonesi platvormile tagasi, edastamaks üldsusele sõnumit, et sõnavabadus ei piirdu ainult selliste avaldustega, millega me nõustume, asuti ka Twitterit kohe survestama. Alustuseks kutsuti reklaamijaid üles platvormilt tagasitõmbuma ja seega keskkonda tuludeta jätma. Euroopa Komisjoni (EK) endine siseturuvolinik ja digitaalse kontrolli jõustaja Thierry Breton esitas Elon Muskile Donald Trumpiga peetava otseülekande eel hoiatuse, kuna endise presidendi intervjuu “võib sisaldada vihakõnet“ ja „kahjulikku sisu“. Lõpuks taganes EK „kuriteo-eelsetest“ püüetest tsenseerida ohtlikuks peetavat sõnavõttu, mida polnud veel toimunud. Ometi kutsus Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen meediat üles valeuudiseid „ette ümber lükkama“. Juba ilmunu ümber lükkamine tähendab valeteabe paljastamist, samas kui „ette ümber lükkamine“ tähendab rohkem mustamist ja tsenseerimist enne valeuudiste üldse ilmumist.
Twitteri ja Facebooki kasutajad reageerisid kasvavale tsensuurile, kolides ümber sotsiaalmeediaplatvormile nimega Parler. Suurejoonelise koordineeritud rünnaku käigus eemaldasid Apple ja Google Parleri rakenduse seejärel oma platvormidelt ning Amazon tõstis Parleri oma serveritest välja. Nii kadus kogu tülikas sotsiaalmeediakeskkond olematusse ja kontroll taastati.
Glenn Diesen
Suutmatus Twitterit kui olulist digitaalset platvormi tsenseerida on toonud kaasa üha sagenevad üleskutsed Elon Muski vahistamiseks ja Twitter/X-i tühistamiseks. Sarnane pretsedent on juba olemas, sest Prantsusmaa keelas novembris 2022 Rumble’i, populaarse sõnavabadust toetava platvormi, mis pakkus alternatiivi autoritaarsemale YouTube’ile.
Kuna kõik Ameerika digitaalsed platvormid on tsensuuri suhtes haavatavad, tundub ilmselge lahendus olevat välismaiste platvormide kasutamine. Üheks peamiseks Ameerika platvormide konkurendiks kujuneski Telegram, mis kolis Dubaisse pärast Venemaa valitsuse sanktsioonide alla sattumist, kuid lõpuks oli Prantsuse valitsus see, kes arreteeris Telegrami tegevjuhi Pavel Durovi tema Pariisi reisi ajal. Hetkeseisuga ei ole teada, kas Prantsuse valitsus suutis saada platvormile juurdepääsu mõne tehnilise tagaukse kaudu.
Euroopa Komisjoni (EK) endine siseturuvolinik ja digitaalse kontrolli jõustaja Thierry Breton esitas Elon Muskile Donald Trumpiga peetava otseülekande eel hoiatuse, kuna endise presidendi intervjuu “võib sisaldada vihakõnet“ ja „kahjulikku sisu“.
Glenn Diesen
USA meetmed sõnavõttude kontrollimiseks muutuvad üha avalikumaks ja agressiivsemaks
Lääne tsensuuri valem tugineb kommunikatsioonivõimu koondamisele, nagu Aldous Huxley 1932. aastal selgitas:
„Totalitaarsetes Idamaades kehtib poliitiline tsensuur ja massiteabevahendeid kontrollib riik. Demokraatlikus Läänes on aga majanduslik tsensuur ja massiteabevahendeid kontrollivad võimueliidi liikmed. Tsensuur läbi kulude tõusu ja kommunikatsioonivõimu koondumise väheste suurkontsernide kätte on vähem taunitav kui riigi omandusse kuulumine ja valitsuse propaganda.”
Narratiivset kontrolli saab efektiivselt teostada, ilma et see häiriks sõnavabaduse illusiooni Ameerika-Briti monopolil põhinevas inforuumis. Kui valitsus kaotab kontrolli inforuumi üle, muutuvad sõnavõtmise kontrollivahendid aga proportsionaalselt avalikumaks ja agressiivsemaks. Kuna USA valitsus nõuab üha suuremat kontrolli digitaalse meedia tsenseerimiseks ja tühistamiseks, on alust uskuda, et USA valitsuselt võib peagi oodata suuremaid jõupingutusi meie kõigi kaitsmiseks „propaganda“ ja „vihakõne“ eest.
Narratiivset kontrolli saab efektiivselt teostada, ilma et see häiriks sõnavabaduse illusiooni Ameerika-Briti monopolil põhinevas inforuumis.
Glenn Diesen
Adrian Bachmanni kommetaar:
Tsenseerida sõnavabadust vabaduse tagamise nimel kuulub küünilise võimuaparaadi leksikasse täpselt samamoodi nagu sisendused, mille kohaselt inimesed on võimalik maksustada rikkaks, turvalisust on võimalik tagada sõjaga, võimuaparaadi õigusi on võimalik laiendada üksikisiku õigusi kitsendamata, loodust on võimalik päästa seda rohepöördega hävitades, jms. Need on deviisid, mida on võimeline lausuma üksnes inimene, kes on kas erakordselt rumal, ebasiiras, korrumpeerunud, või “ideaaljuhul” kombinatsioon kõigist kolmest kvaliteedist.
Nagu alati, on tõe rääkija ning valetaja eritlemise kõige lihtsamaks otseteeks vaadata, kumb osapool tervitab vaba arutelu mis tahes teemal, kus on võimalik lauale asetada kõiki fakte ja argumente, ning kumb osapool soovib teatud faktide ning argumentide välja toomise karistamist või mingisuguste teemade sootuks välja arvamist lubatud diskussiooni objektina.
Tsenseerida sõnavabadust vabaduse tagamise nimel kuulub küünilise võimuaparaadi leksikasse täpselt samamoodi nagu sisendused, mille kohaselt inimesed on võimalik maksustada rikkaks, turvalisust on võimalik tagada sõjaga, võimuaparaadi õigusi on võimalik laiendada üksikisiku õigusi kitsendamata, loodust on võimalik päästa seda rohepöördega hävitades, jms.
Adrian Bachmann
Mida läbinähtavamad ja/või katastroofilisemate tagajärgedega on võimu poolt kehtestatud “kohustuslikud valed”, mida ühiskonnas kõik peavad jaatama (või vähemasti mitte avalikult küsimuse alla seadma), seda rangem peab olema kontrollmehhanism, mis valede paljastajaid karistab.
See on protsess, mis saab alguse kergest sotsiaalsest tõrjutusest, kus “viisakad” ja “parketikõlbulikud” ehk teisisõnu sotsiaalse ja majandusliku edenemise nimel põhimõtetest loobunud isikud (kellest moraalselt kokkuvarisenud ühiskonna koorekiht valdavalt koosneb) soovivad tõemeelsete inimeste seltskonda sama vähe kogeda kui viimased nende läheduses viibida.
Järgmise sammuna järgneb tõerääkijate totaalne sotsiaalne ja majanduslik “tühistamine”, mida vaid väga vähesed vaimselt ja materiaalselt suudavad üle elada. Viimases astmes likvideerib valedele rajatud ühiskond tõerääkijad füüsiliselt, mingisuguse poliitilise/ideoloogilise kriminaalõigusliku paragrahvi alusel.
Ülaltoodud kolmefaasilises valede türannia võimutsemise mudelis võib USA-d ja enamikke Euroopa riike pidada viibivaks moraalse/aatelise degeneratsiooni teises faasis, kusjuures kolmanda etapi kätte jõudmist võib riiklikult sanktsioneeritud hüsteeria haripunktides (koroonamaania, sõjahullus) juba aimata.
Mida läbinähtavamad ja/või katastroofilisemate tagajärgedega on võimu poolt kehtestatud “kohustuslikud valed”, mida ühiskonnas kõik peavad jaatama (või vähemasti mitte avalikult küsimuse alla seadma), seda rangem peab olema kontrollmehhanism, mis valede paljastajaid karistab.
Adrian Bachmann
Väita, et Läänemaailmas valitseb täna veel jätkuvalt sanktsioneerimata sõna- ja mõttevabadus, suudab vaid läbinisti naiivne inimene, kelle kriitilisest mõtlemisest sootuks ilma jäetud maailmapilt peegeldab alati meedias portreteeritud simulaakrumit, ükskõik kui absurdne see ka ei oleks, või siis valelik inimene, kes teostab iga oma lausumisega sotsiaalset kamuflaaži, mille eesmärgiks ei olegi lausuda tõde, vaid üksnes seda, mis tema sotsiaalmajanduslikku positsiooni parasjagu kõige paremini kindlustab.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: