Sean Illing, Annie Jacobsen
Lubage mul teile tutvustada Annie Jacobseni, reporterit ja raamatu „Tuumasõja stsenaarium“ (Nuclear War: A Scenario) autorit. Lugesin saadet ette valmistades läbi mitmeid teemakohaseid teoseid ning just tema käsitlus imponeeris mulle kõige enam nendest, mida mäletan. „Tuumasõja stsenaarium“ on teos, millega soovitakse ilmselgelt lugejat šokeerida ja mis selle eesmärgi ka väga efektiivselt saavutab.
Jacobsen viib teid oma kirjutises ringkäigule läbi kõigi võimaluste, kuidas tuumakatastroof reaalselt välja näeb, ning kirjutab stseenihaaval detailselt lahti hirmuäratava koreograafia, mis järgneks vahetult pärast tuumaraketi sihtmärgile tulistamist.
Kutsusingi Jacobseni rääkima sellest, kuidas vastastikune tuumalöökide andmine päriselt välja näeks ja kui ohtlikult lähedal me sellele reaalsusele tänase seisuga oleme jõudnud.
Sean Illing: Kahtlustan, et enamiku jaoks meist seostub tuumapommidega esimesena ikka veel pilt Hiroshimast ja Nagasakist, kuid antud kujutlus pärineb juba kaugest minevikust. Kui palju võimsamad on moodsad termotuumarelvad, millest me täna räägime?
Annie Jacobsen: Pöördusin raamatu kirjutamise eelselt termotuumarelvadest parema selguse saamiseks ühe kvalifitseerituima allika, 93-aastase tuumarelvainseneri, füüsiku ja USA presidendi endise nõuniku Richard Garwini poole, kes on tõenäoliselt kõige kuulsam siiani elusolev tuumarelvainsener. Garwin on nimelt mees, kes koostas kõige esimese termotuumarelva joonised. Selle relva koodnimi oli Ivy Mike ning seda on kujutatud ka minu raamatu kaanel. Ivy Mike’i plahvatusjõud oli võrdne 10,4 miljoni tonni trotüüli õhkimisega.
Mõelge sellele, et teie viidatud Hiroshima pomm oli 15-kilotonnine, ja siis mõelge 10,4 megatonni peale. 10,4 megatonnise võimsusega vesinikupomm võrdub umbes 1000 Hiroshimale heidetud pommiga – tuhande Hiroshima pommiga, mis plahvatavad kõik samal hetkel. Garwin selgitas seda võrdlust mulle kõige lihtsamalt, paludes mul visualiseerida järgmist fakti: termotuumarelv kasutab aatomipommi pelgalt nn “süütenöörina” relva sees.
10,4 megatonnise võimsusega vesinikupomm võrdub umbes 1000 Hiroshimale heidetud pommiga – tuhande Hiroshima pommiga, mis plahvatavad kõik samal hetkel.
Annie Jacobsen
Sean Illing: Maalige mulle samasugune pilt nagu oma raamatu esimestel lehekülgedel, kus kujutate ette, et Washingtonile heidetakse tuumapomm. Mis seejärel juhtuks?
Annie Jacobsen: Kui Washingtonile heidetaks ühe megatonnine pomm, juhtuks kõige esimese millisekundi jooksul see, et termotuumasähvatus laieneks ühe miili läbimõõduga puhast tuld sisaldavaks tulepalliks. See tähendab 19 jalgpalliväljaku ulatuses tuld.
Seejärel suruks tulekera servad end kokku järsuks lööklaineks – tihedaks väljapoole suruvaks õhuseinaks, mis niidaks maha kõik oma teele jääva kolme miili ulatuses igas suunas, kuna plahvatusega kaasnevad mitusada miili tunnis liikuvad tuuled.
Sisuliselt näeks see välja samamoodi nagu Washington, mida on äsja tabanud asteroid ja sellega kaasnev laine. Esialgsele 9 miili läbimõõduga ringile mõeldes kujutage aga ette, et kõik rajatised – hooned, sillad jne – varisevad kokku.
Kui Washingtonile heidetaks ühe megatonnine pomm, juhtuks kõige esimese millisekundi jooksul see, et termotuumasähvatus laieneks ühe miili läbimõõduga puhast tuld sisaldavaks tulepalliks. See tähendab 19 jalgpalliväljaku ulatuses tuld.
Annie Jacobsen
Lisaks süütab termotuumasähvatus kõik põlema ning sulatab plii, terase ja titaani. Plahvatusest üheksa miili kaugusel asuvad tänavad muutuvad hetkega sulanud asfaldilaavaks. Detailid ongi nii kohutavad; meeles tuleb pidada, et need ei ole vaid minu kujutlusvõime viljad. Need pärinevad kaitseministeeriumi dokumentidest, sest Aatomienergia komisjon ja kaitseministeerium on alates 1945. aasta Hiroshima ja Nagasaki pommirünnakutest jälginud, mida tuumapommid inimeste ja asjadega teha suudavad.
Sean Illing: Selle kõige toimumine tähistab nn “nullpäeva” ja seejärel algab tuumatalv. Kuidas see välja näeb?
Annie Jacobsen: Üks minu peamisi eesmärke raamatu kirjutamisel oli aidata lugejatel läbida teekond tuumarelva detoneerimisest kuni tuumatalveni. Kogu protsess kuni “nullpäevani” toimub kirjeldatud 72-minutilise perioodi jooksul. Nagu ütles USA kaitseministeeriumi tuumajõudude ülemjuhatuse ülem kindral [C. Robert] Kehler ühes intervjuus, kui me rääkisime Venemaa ja Ameerika Ühendriikide vahelisest tuumalöökide vahetusest: „Jah, Annie, maailmalõpp võib saabuda järgmise paari tunni jooksul.“
Nii et tuumatalv algab sisuliselt pärast seda, kui pommid lõpetavad langemise ja süttivad megatulekahjud. Iga tuumapommi plahvatuse ümbruses tekib nähtus, mida praegu nimetatakse megapõlenguks. Jutt on 100 kuni 300 ruutmiilisest tulekahjust iga pommi kohta; kõik selles piirkonnas põleb, kuni seal enam midagi ei ole. Sealjuures tuleb arvestada, et kiirreageerijaid ei eksisteeri enam. Ei ole ka tuletõrjeautosid, mistõttu mitte midagi ei ole võimalik enam kustutada.
Iga tuumapommi plahvatuse ümbruses tekib nähtus, mida praegu nimetatakse megapõlenguks. Jutt on 100 kuni 300 ruutmiilisest tulekahjust iga pommi kohta; kõik selles piirkonnas põleb, kuni seal enam midagi ei ole.
Annie Jacobsen
Kõigi nende plahvatustega paiskub troposfääri 330 miljardit naela tahma. Sellest jätkub, et blokeerida 70 protsenti päikesest, mis tekitab dramaatilise temperatuurilanguse kuni 40 kraadi Fahrenheiti (4,4 kraadi Celsiuse skaalal), eelkõige kindlasti parasvöötmes.
Tuumatalve kogevatel aladel, näiteks Iowast Ukrainani, kogu parasvöötme piirkonnas, kattuvad veekogud jääga. Temperatuurilangusega kaasneb põllumajanduse lõpp ja seetõttu tähendabki tuumasõjale järgnev tuumatalv hinnanguliselt 5 miljardi inimese surma.
Sean Illing: Ja kui ma õigesti mäletan, näitasid võimalikke stsenaariume prognoosivad mudelid ka seda, et sellistes kohtades nagu Iowa ja Ukraina ei tõuse temperatuur põhimõtteliselt vähemalt kuue aasta jooksul üle jäätumispunkti. Kas see vastab tõele?
Temperatuurilangusega kaasneb põllumajanduse lõpp ja seetõttu tähendabki tuumasõjale järgnev tuumatalv hinnanguliselt 5 miljardi inimese surma.
Annie Jacobsen
Annie Jacobsen: Jah, see on õige.
Lugesin Carl Saganit, kes oli üks viiest tuumatalve teooria algsest autorist ning kes kirjutas sellest, kuidas aastaid tuumatalve tõttu jäätunud olekus olnud veekogud lõpuks ära sulavad ja paljastavad kõik surnud inimesed, misjärel tuleb tegeleda haigustekitajate ja katkuga. NSVL peasekretär Nikita Hruštšov ütles kord Kennedyle, kui nad kahekesi sellest rääkisid, et „pärast tuumasõda kadestavad ellujäänud surnuid.“
Sean Illing: Kas olete kogu oma uurimistöö järel kindel, et meil on paigas piisavalt kontroll- ja kaitsesüsteeme, mis tagavad tuumasõja vältimise, kui seda on vähegi võimalik vältida?
Annie Jacobsen: Lubage mul vastata sellele küsimusele tsitaadiga ÜRO praeguselt peasekretärilt António Guterreselt, kes sõnas: „Maailm on ühe arusaamatuse, ühe valearvestuse kaugusel tuumahävingust.“
Maailm on ühe arusaamatuse, ühe valearvestuse kaugusel tuumahävingust.
António Guterres, ÜRO peasekretär
Sean Illing: Mida see praktikas täpsemalt tähendab?
Annie Jacobsen: See tähendab täpselt seda, mida ta ütles: et meil võib lihtsalt juhtuda valearvestus, mille põhjustab millegi valesti tõlgendamine. Valearvestus oleks näiteks see, kui üks tuumarelvastatud riik arvab, et teine tuumarelvastatud riik teeb midagi, mida ta võib-olla tegelikult ei tee.
See toob kaasa mõned hullumeelsed poliitikad, näiteks automatiseeritud vastulöögi tuumahoiak, mille kohaselt olukorras, kus Ameerika Ühendriigid saavad teada, et neid rünnatakse mandritevahelise ballistilise raketi (ICBM) või allveelaevalt lastava ballistilise raketiga, on presidendil kuus minutit aega otsustada, kuidas ta peaks tuumarelvadega reageerima. Sellistele otsustele viitabki Guterres valearvestusest rääkidest.
Sean Illing: Kui palju on nendes sõjaväelise käsuliini ja kontrolli protokollides ruumi inimlikule aspektile? Presidendivalimiste käigus kuuleme alati küsimust „Kas me tõesti usaldame tuumarelvad selle isiku kätte?“ Aga kas selline mõtlemine on üldse õigustatud?
Annie Jacobsen: Te tõstatate eksistentsiaalse küsimuse, mida peaks tõstatama iga inimene.
Me oleme elanud milleski, mida mõned nimetavad 79-aastaseks eksperimendiks. Jah, te võite öelda, et „Heidutustaktika on kõik need aastad toiminud.“ Pole justkui vahet, et varem oli kaks tuumarelvastatud riiki ja nüüd on neid üheksa; pole ka oluline, et lisandunud on uued tehnoloogilised tegurid.
Ärge pange tähele, et maailma valitsejate seas on ühtäkki muutunud vastuvõetavaks vastastikku nagu muuseas tuumarünnaku ähvarduste loopimine. Olukord on hämmastav. Ajalugu uurides ei olnud selline ärplemine varem kunagi osa tavapärasest retoorikast, eriti USA presidendi suust, nagu juhtus president Trumpiga.
Ärge pange tähele, et maailma valitsejate seas on ühtäkki muutunud vastuvõetavaks vastastikku nagu muuseas tuumarünnaku ähvarduste loopimine. Olukord on hämmastav.
Annie Jacobsen
Raamatut „Tuumasõja stsenaarium“ kirjutama hakates ei olnud põhiküsimuseks, millele ma püüdsin vastata, mitte kas heidutus on tugev, vaid pigem, mis saab siis, kui heidutus ebaõnnestub. USA kaitseministeerium ehitab oma tuumaarsenali ideele, et tuumaheidutus toimib. See on nende põhieelduseks ja see on kõikjal planeerimisdokumentides kirjas.
Kuid ma leidsin ka arutelu, kus USA kaitseministeeriumi tuumajõudude ülemjuhatuse aseülem rääkis oma kolleegidega, mitte küll otseselt salajases, kuid siiski mõnevõrra piiratud seltskonnas. Ta ütles järgmist: „Kui heidutus ebaõnnestub, siis hargneb kõik koost.“
Sean Illing: Ma arvan, et see oli Luure Keskagentuuri (CIA) endine direktor Michael Hayden, kes ütles teile selgesõnaliselt, et see protsess on loodud kiiruse ja otsustavuse huvides. See ei ole mõeldud otsuse arutamiseks. Mingil tasandil ma saan sellest aru. Aga panuseid arvestades on kogu protsessi automaatsus vägagi hirmuäratav.
Annie Jacobsen: Nii see tõesti on. Ja Hayden ütles seda tegelikult ka kongressi liikmetele. Muide, ma usun, et president Trumpi retoorika (eelmise presidentuuri ajal), kogu see jutt „tulest ja raevust“ Põhja-Korea suunal, tegi kongressi sedavõrd murelikuks, et nad andsid välja mitu aruannet, mis selgitasid lahti paar mõistet, millest avalikkus ei olnud aru saanud.
Üks neist mõistetest oli seotud nähtusega, mida nimetatakse presidendi ainuautoriteediks. Nii et kui Trump teatas, et „Mul on suurem nupp“ ja veel muud sarnast, avaldas kongress paar aruannet, mis tegid selgeks, et Ameerika Ühendriikide presidendil on tõepoolest ainuotsustusõigus. See tähendab, et ta ei pea juriidiliselt tuumasõja alustamiseks kelleltki luba küsima – ei kaitseministrilt, staabiülemate ühendkomitee esimehelt ega kongressilt.
Ameerika Ühendriikide presidendil on tõepoolest ainuotsustusõigus. See tähendab, et ta ei pea juriidiliselt tuumasõja alustamiseks kelleltki luba küsima – ei kaitseministrilt, staabiülemate ühendkomitee esimehelt ega kongressilt.
Sean Illing: Oma raamatu lõpus käsitlete olukorda, kus kaitseministril, kes on selles hüpoteetilises olukorras presidendi kohusetäitja, tekib südametunnistuse kriis ja ta mõtleb: „Kas tõesti on mõtet neid pomme välja tulistada ja hävitada pool inimkonnast?“
On üsna selge, et selliseks mõtiskluseks ei jää reaalsuses mitte mingisugust ruumi, sest kogu tuumaheidutuse loogika põhineb absoluutsel lubadusel, et protsess on fikseeritud ja automaatne. See ongi see, mis heidutuse toimima paneb. Aga samas vangistab see protsessis osalejad, nii et neil ei ole tegelikult mingit kontrolli protsessi käigu üle.
Mõtiskluseks ei jää reaalsuses mitte mingisugust ruumi, sest kogu tuumaheidutuse loogika põhineb absoluutsel lubadusel, et protsess on fikseeritud ja automaatne.
Annie Jacobsen: Lubage mul veel midagi lisada. Küsisin Dr Glen McDuffilt Los Alamose laborist, tuumarelvade insenerilt, kes töötas Ronald Reagani administratsiooni ajal nn “tähtedesõja” tuumakilbi programmi kallal, „Kas te arvate, et keegi võiks käsuliini eirata?“ Ja ta ütles: „Annie, sul on suurem tõenäosus võita loteriil.“
Sean Illing: Kas lähitulevikus võidakse selle protsessi automaatsuse tugevdamise nimel anda kontroll kogu protsessi üle tehisintellektile?
Annie Jacobsen: Ma ei suuda kujutleda hullemat õudusunenägu kui tehisintellekti või senisest veelgi rohkema masinõppe tehnoloogia kaasamine tuumaplaneerimises. Süsteemi on sisse ehitatud uskumatult palju masinõpet. Näiteks satelliit tuvastab stardi ja seejärel töödeldakse neid andmeid kosmoses. Umbes kümnendiku teekonna kaugusel Kuust asub geosünkroonne satelliit, kus neid andmeid töödeldakse ja edastatakse Ameerika Ühendriikide tuumakomandopunkritesse. See kõik toimub sekundite jooksul. Kuid mõte panna „tehisintellekt“ tuumalöökide andmise protsessis inimese otsuste tegemise või tuvastamise tasandile tundub olevat sõge ja ühtlasi on see ka põhjuseks, miks nii paljud süsteemid tuumatriaadis on ikka veel analoogsed, mitte digitaliseeritud. Teisisõnu, tänapäeval kasutatakse jätkuvalt sarnaseid süsteeme, nagu nad aastakümneid tagasi leiutatuna olid – seda peamiselt selleks, et keegi ei saaks meid tuumasõtta häkkida.
Mõte panna „tehisintellekt“ tuumalöökide andmise protsessis inimese otsuste tegemise või tuvastamise tasandile tundub olevat sõge ja ühtlasi on see ka põhjuseks, miks nii paljud süsteemid tuumatriaadis on ikka veel analoogsed, mitte digitaliseeritud.
Annie Jacobsen
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole.
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!