Eelmises nutisõltuvust käsitlevas loos rääkisime sellest, kuidas nutiseadmed on muutnud lapsepõlve olemust ja juhatanud meid nähtamatu, ent laastava vaimse tervise kriisini. Täna vaatame lähemalt noorte nutisõltuvuse kujunemise põhjuseid ning mida on võimalik teha, et lapsi ja noori sellest sõltuvusest päästa.
Haidt alustab oma raamatut „Ärev põlvkond. Kuidas lapsepõlve Suur Ümberprogrammeerimine põhjustab vaimse tervise epideemiat“ (The Anxious Generation: How the Great Rewiring of Childhood is Causing an Epidemic of Mental Illness) allegooriaga. Kujutage ette, et keegi pakub teile võimalust lasta teie 10-aastasel lapsel Marsil üles kasvada. Samas on põhjust uskuda, et sealne radiatsioon ja gravitatsiooni nõrkus võivad inimese arengut tugevalt kahjustada ning tekitada pikaajalisi terviseprobleeme. Riske arvestades te eeldatavasti keelduksite sellest pakkumisest.
Veel vaid kümmekond aastat tagasi ei olnud vanemad teadlikud oma vaimustatud teismelistele ulatatavate säravate uute nutitelefonidega kaasnevatest ohtudest. Kuid tänaseks leidub kuhjaga tõendeid, et koos nutitelefoniga üles kasvavate laste elud saavad häiritud. Seetõttu on lapse Marsile elama saatmine küll esmapilgul kummaline, kuid siiski kohane võrdpilt tänapäeva lapsepõlvest, kus nutiseadmete maailm võtab laste elu üle sama järjekindlalt, kui radioaktiivne ja nõrga gravitatsiooniga planeet kahjustab inimese tervist. Praktilisema võrdlusena võib välja tuua, et eeldatavasti ei söödaks ükski vanem oma lapsele aineid, mille kohta ta teab, et need vallandavad lapsel mõne aasta jooksul psühhiaatrilised häired.
Nutiseadmete maailm võtab laste elu üle sama järjekindlalt, kui radioaktiivne ja nõrga gravitatsiooniga planeet kahjustab inimese tervist.
Nutisõltuvuse kujunemise põhjuste ja tagajärgede ringlus
Kui eelmises loos rääkisime nutiseadmete rollist mängupõhise lapsepõlve väljavahetamisel ja sotsiaalsete oskuste hääbumisel, siis Haidt toob esile ka neli sügavamat, kõiki teismelisi puudutavat probleemi:
1) sotsiaalne nälg – telefon ei paku tõelist suhtlust, vaid blokeerib kogemusi, mis arendavad empaatiat ja seovad last reaalse maailmaga;
2) unetus – voodis telefoniekraani kerimine lükkab edasi magama jäämist, moonutab unerütmi ja kahjustab noore arengut;
3) killustunud tähelepanu – pidevad teated ja hüpikaknad lõhuvad noore keskendumisvõime enne, kui sel on võimalik välja kujuneda;
4) sõltuvus – rakendused on teadlikult loodud sõltuvust tekitavaks, manipuleerides lapse loomulike vajadustega.
Need pole lihtsalt “halvad harjumused”. Need on neuroloogilised mustrid, mis programmeerivad noore aju pidevat stimulatsiooni otsima ja takistavad igasugust süvenemist – olgu siis õppimisse, mängu või suhetesse.
Need pole lihtsalt “halvad harjumused”. Need on neuroloogilised mustrid, mis programmeerivad noore aju pidevat stimulatsiooni otsima ja takistavad igasugust süvenemist – olgu siis õppimisse, mängu või suhetesse.
Inimene on loodud reageerima näoilmetele, puudutusele ja kehakeelele. Me ei arene emoji`sid valides, vaid silmsidemega suhetes ja füüsiliselt samas ruumis koos mängides. Kui laps jääb kasvades sellisest suhtlusest ilma või ei saa seda piisavalt kogeda, siis ei kasva ta lihtsalt “digipõlvkonna lapseks” – ta jääb ilma paljust, mis määratleb inimkogemust.
Haidt toob välja, et leidub vastuväiteid, justkui oleks laste ja noortega tegelikult kõik korras ja teismelised ei kannataks laialdaselt levinud ärevuse käes. Ta rõhutab, et tema ülevaade noorte vaimse tervise häirete levikust ei toetu üksnes enesekohaste väidetega küsimustikele, vaid ka noorte enesevigastamise, enesetapumäära, vaimse tervise häirete diagnoosimise sageduse ja noorte psühhiaatriahaiglasse paigutamise statistikale. Ning kuigi Haidt keskendub eelkõige Ameerika Ühendriikidele, rõhutab ta, et sama tendents on tabanud ka teisi Lääneriike ning see ei sõltu sotsiaalmajanduslikust taustast ega haridustasemest.
Kõige murettekitavam on aga trend ehk suund, kuhu liigume. Peaaegu kõik vaimse tervise näitajad liiguvad allamäge. Isegi need lapsed, kellel pole ametlikult diagnoositud ärevushäiret, on üksildasemad ja haavatavamad kui ükski varasem põlvkond.
Kõige murettekitavam on aga trend ehk suund, kuhu liigume. Peaaegu kõik vaimse tervise näitajad liiguvad allamäge. Isegi need lapsed, kellel pole ametlikult diagnoositud ärevushäiret, on üksildasemad ja haavatavamad kui ükski varasem põlvkond.
Oluline roll laste nutisõltuvuse kujunemisel on helikopter-vanemlusel, mis tähendab, et vanemad kaitsevad lapsi pingsalt eluliste, tervislike ja arendavate ohtude eest, kuid samas jätavad lapsed kõhklematult nutimaailmaga seotud reaalsete ning arengut pärssivate ohtude meelevalda. Käesoleva aasta märtsis küsitleti USA-s 500 last vanuses 8-12 aastat nutiseadmete kasutamise harjumuste osas ning leiti, et kuigi 75% vastanud 9-12-aastastest lastest mängis regulaarselt ühte kindlat nutitelefonimängu, kus neil on võimalik suhelda tundmatute isikutega, ei tohtinud enamik 8-12-aastastest lastest kunagi ilma täiskasvanuta tänaval kõndida, vähem kui pooled 8-9-aastastest olid poeriiulite vahel üksi ringi liikunud ning rohkem kui veerandil ei olnud lubatud oma koduõuel üksi mängida.
Samas märkisid lapsed, et nad eelistavad sõpradega suhelda reaalmaailmas ilma järelevalveta vabalt mängides. Telefonis veedavad nad sõpradega aega seetõttu, et reaalmaailmas suhtlemine on vanemate poolt keeruliseks tehtud. Teises küsitluses küsiti vanematelt, mis nende hinnangul juhtuks, kui kaks 10-aastast last pargis kahekesi ilma järelevalveta mängiks, ning 60% vanematest uskus, et sellises olukorras saaks keegi viga. Lisaks eeldasid mõned vanemad, et lapsed röövitaks ära.
Olukord ei ole paratamatu ja sellest leidub väljapääs
Haidt ei näe olukorda siiski lootusetuna, vaid kutsub üles ühiselt midagi laste kaitseks ette võtma. Probleem pole ju üksnes selles, et nutitelefonid on laste jaoks ahvatlevad ja rakendused sõltuvust tekitavad. Suurim takistus kestvate muutuste loomisel on sotsiaalne surve – kui kõikidel klassikaaslastel on nutitelefonid, juba algkoolilapsed kogunevad Facebookis või TikTokis ning ühistegevustest, muudatustest tunniplaanis või lisandunud kodutöödest antakse viimasel hetkel teada veebikeskkonnas, mida peaks justkui ööpäevaringselt jälgima, siis igaüks, kes samamoodi varustatud ei ole, osutub väljajäetuks ja halvemal juhul aktiivselt tõrjutuks.
Seetõttu ei piisa vaid peretasandil langetatavatest otsusest. Vaja on ühiskondlikke või vähemalt koolipõhiseid kokkuleppeid, milleks Haidt soovitab:
– hoiduda nutitelefonidest enne gümnaasiumiiga,
– hoiduda sotsiaalmeediast enne 16. eluaastat,
– kehtestada nutiseadmevabad koolid,
– pakkuda lastele rohkem vaba mängu, iseseisvust ja vastutust pärismaailmas.
Kui vanemad seavad ühiselt kokkulepitud piirid, muutuvad need normiks, mis kaitseb lapsi, mitte ei karista neid. Näiteks on Hollandis juba rohkem kui 24 000 lapsevanemat allkirjastanud lepingu, milles lubavad mitte anda oma lapsele nutitelefoni enne 14. eluaastat, et kaotada ühiskonnast surve ulatada juba algklassilastele nutitelefon. Vanemad toovad välja, et isegi kui kool on nutitelefonivaba, levib surve nutiseadmeid kasutada laste vahel väljaspool kooli ikkagi, mistõttu on oluline vanemate koostöö.
Näiteks on Hollandis juba rohkem kui 24 000 lapsevanemat allkirjastanud lepingu, milles lubavad mitte anda oma lapsele nutitelefoni enne 14. eluaastat.
Samuti saab riiklikul tasandil palju ära teha. Mitmed riigid, sh Holland, Prantsusmaa, Hispaania ja Kreeka, on esitanud vanematele juhised, mille järgi tuleks oodata laste sotsiaalmeediasse laskmisega 15. eluaastani.
Holland soovitab ka vestlusrakendustega keskkoolini oodata ning mitte anda lapsele isiklikku nutitelefoni enne 8. klassi, kusjuures enne isikliku telefoni saamist peaks vanem aitama lapsel selle kasutamist harjutada. Hollandi riigisekretär toob välja, et enne lapsele sotsiaalmeedia tutvustamist tuleks talle õpetada reaalmaailmas vestlustele tuginevat suhtlemist ning et üksnes ekraaniaja piiramisest ei piisa, lubatud ekraaniaeg üle 12-aastastel peaks olema vanemate poolt juhendatud ning tasakaalustatud muude tegevustega. Käesoleval sügisel alustab Holland kampaaniat, milles haritakse vanemaid laste nutikasutuse juhendamise osas.
Hollandi riigisekretär toob välja, et enne lapsele sotsiaalmeedia tutvustamist tuleks talle õpetada reaalmaailmas vestlustele tuginevat suhtlemist ning et üksnes ekraaniaja piiramisest ei piisa, lubatud ekraaniaeg üle 12-aastastel peaks olema vanemate poolt juhendatud ning tasakaalustatud muude tegevustega.
Kes soovib nutisõltuvuse kujunemise põhjustesse ja ohtudesse ning selle ületamise võimalustesse Eesti kontekstis sügavamalt sukelduda, saab vaadata Jaan Aru loengut nutisõltuvusest. Samuti on Jaan Arul olemas lastele ja noortele suunatud loeng nutiseadmetest.
Nutivabadest koolidest saate lugeda siin.
Ekraanivaba lapsepõlve liikumine on juba mitmel pool maailmas kanda kinnitanud ning mujal rajatud vanemate ühendusi saab eeskujuks võtta. Näiteks võib vaadata USA gruppi Smartphone Free Childhood United States ning Hollandi gruppi Schermvrij Opvoeden.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Kes on huvitatud sõltuvust tekitavate nutiseadmete kahjuliku mõju ulatuse terviklikumast mõistmisest, sellel oleks paslik tutvuda ka saksa neuroteadlase Manfred Spitzeri uurimusega antud teemal. Käesoleva loo lõpus on toodud link maailmas ohtralt vastukaja tekitanud teose “Digitaalne dementsus” autori ettekandele nutiseadmete mõjust inimeste vaimsele ning füüsilisele tervisele.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: