Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Theo Howard
Olles eelnevas andnud ilustamata ülevaate moraalses, demograafilises ja sotsiaalmajanduslikus dimensioonis kokku variseva läänemaailma reaalsusest, vaatab katoliiklasest mõtleja Theo Howard tulevikku. Howardi hinnangul on kollapsijärgne ümbersünd võimalik nendele, kellel on julgust, ausust ja alandlikkust tunnistada olukorra olemust ning võtta vastu samme, millega headest inimestest koosnevate kogukondade abil ehitada taas üles moraalne kultuur kokku varisenud tsivilisatsiooni riismetest.
Adrian Bachmann
Esimest osa saate lugeda siin.
Perekond kui ühiskonna kese
Ja siin jõuame tootliku majapidamise ehk kreeka keeles oikos‘e juurde.
Üks varaseid läheneva kevade märke meie ümber on traditsiooniliste kristlike, katoliiklike perede kasvav hulk. Kaasaegse majanduse põhjustatud kannatustele vaatamata püüavad üha rohkemad pered ustavalt järgida kiriku õpetust, loobudes materialistlike mugavuste ootusest, võttes omaks tagasihoidliku elatustaseme, koolitades oma lapsi ise, püüdes võimaldada ema kodus olemist ja jäädes avatuks uuele elule. Perekond on kristliku tsivilisatsiooni esmane institutsioon ja nii oleme juba asetanud esimesed kivid meid ümbritseva liberaalse lagunemise kiuste kerkiva uue ühiskondliku arhitektuuri vundamenti.
Täna valitsev turg on olemuslikult korrumpeerunud ning hüljanud oma funktsiooni tõelise majanduse väljendusena. Seetõttu on näiteks eluasemed lakanud olemast esmane tarbekaup ning kujunenud kasumi, spekuleerimise ja äriobjektiks.
Toit
Raamatu “Maa liturgia: katoliikliku talu rajamine” (The Liturgy of the Land: Cultivating a Catholic Homestead) autor Jason Craig on märkinud, et kuigi inimesed kipuvad perekonda käsitlema omamoodi psühhoemotsionaalse tugigrupi vormina, ei seisne perekonna peamine mõte vastastikku üksteise isiklike ettevõtmiste toetamises, vaid ühiselt tegutsemises. Seda silmas pidades saame alustada algusest ehk toidust.
Toiduvalmistamine on kõige produktiivsem toiming, mida meil on võimalik tänastes kodudes enamikul juhtudel leida. Ja samamoodi nagu toitu valmistades, võtame me toormaterjalid ja loome neist midagi algsest paremat ka kultuuri kujundades. Õigupoolest ongi toiduvalmistamine viimane kultuuri ilming ning ühtlasi ainus viis tarbimise asemel ise midagi luua, mis paljudes kodudes veel alles on jäänud.
Katoliiklikus kultuuris tähistab söömine midagi palju enamat kui lihtsalt inimlikku vajadust toitainete järele – see pakub võimaluse osaduseks pere ja sõpradega. Kõhu täitmisest saab sõpruse kasvatamise, rõõmu jagamise, tähistamise ja pühitsemise ning armastuse väljendamise vahend. Toidulaua ääres kujunevad ja kasvavad lapsed, sõprused, kogukonnad ja terved rahvad.
Katoliiklikus kultuuris tähistab söömine midagi palju enamat kui lihtsalt inimlikku vajadust toitainete järele – see pakub võimaluse osaduseks pere ja sõpradega. Kõhu täitmisest saab sõpruse kasvatamise, rõõmu jagamise, tähistamise ja pühitsemise ning armastuse väljendamise vahend. Toidulaua ääres kujunevad ja kasvavad lapsed, sõprused, kogukonnad ja terved rahvad.
Theo Howard
Peaksime püüdma osa oma toidust ise kasvatada. Üksnes tarbijarollist loobumine ning kasvatajaks hakkamine pakub sügavat rahuldust ja suurendab sõltumatust välissündmustest. Seetõttu on julgustav täheldada, et Covidi perioodi alguses kasvas Ameerikas tibude müük eraisikutele enam kui viis korda ning Prantsuse ajalehed kuulutasid koduaiad Covidi säravateks tähtedeks. Ehk võib sellest järeldada, et inimeste usaldus toidu masstootmise vastu ei olegi nii sügavalt juurdunud, nagu meile püütakse väita.
Jagatud muusika
Oma pisikeste perekondlike sammudega koduse kultuuri loomisel ja tarbimise asemel tootma hakkamisel saame kogukondadena kaasa aidata väikeste Kristuse valitsust tunnistavate piirkondade kujunemisele, alal hoidmisele ja laienemisele.
Lisaks toidu valmistamisele ja kasvatamisele on rõõmustav kohata ka muude traditsiooniliste koduse kultuuri ilmingute juurde naasmist, sh rõivaste valmistamist, traditsioonilistel muusikainstrumentidel mängimist, koduse õlle pruulimist ning ühiselt rahvalaulude laulmist.
Tänane põlvkond on esimene inimajaloos, kes on üles kasvanud ilma oma vanemate ja vanavanemate jaoks igapäevaseid laule õppimata ning jäänud seega ilma ühest kesksest identiteedi ja kultuuri elemendist. Inimestena, kes ei tunne oma kodumaa laule, oleme me juurtest lahti kistud, sest ühiselt ainult oma kogukonnale, piirkonnale ja rahvale omaste laulude laulmine ja viiside ümisemine määrab, kes me oleme. Laul kui selline on küll universaalne nähtus, kuid konkreetsed laulud aitavad ehitada kogukondlikku kuuluvust ning ilma ühise laulmiseta kogukonna ehitamine on sama nagu treenimine ilma kiirusele ja võhmale tähelepanu pööramata.
Tänane põlvkond on esimene inimajaloos, kes on üles kasvanud ilma oma vanemate ja vanavanemate jaoks igapäevaseid laule õppimata ning jäänud seega ilma ühest kesksest identiteedi ja kultuuri elemendist. Inimestena, kes ei tunne oma kodumaa laule, oleme me juurtest lahti kistud, sest ühiselt ainult oma kogukonnale, piirkonnale ja rahvale omaste laulude laulmine ja viiside ümisemine määrab, kes me oleme.
Theo Howard
Seepärast kutsun teid üles taaselustama rahvalaulude traditsiooni. Rahvalaulud võrsuvad kodumaa mullast, nad on jõukohased igaühele ja ei eelda taustamängijaid.
Rahvamuusika õpetab meile harjumuste kaudu, justkui mööda minnes, et ajalugu, paik, kultuur, aastaaeg ja kõik, mis on tõeline, omab tähtsust. Traditsioone antakse edasi lugude ja laulude kaudu, inimhääle abil. Ja meil on võimalik see kõik taas elustada, ilma et keegi suudaks meid takistada. Seikaua kuni me mõistame probleemi olemust ja teeme jõupingutusi olukorra parandamiseks, on meil ka võimalus eduks.
Ametid ja oskused
Järgmiseks jõuame majapidamises töökoja juurde. Tänapäeval võib täheldada, et paljud inimesed püüavad ühikondlikul redelil ronides kutsumusi ja positsioone pigem haarata kui vastu võtta. Samas on täiesti võimalik, et meile jumalikult määratud kutsumus on tagasihoidlik ja selles ei ole midagi halba.
Püha Jeesuslapse Thérèsa “väikest teed” eeskujuks võttes peaksime julgustama oma poegi ja meid ümbritsevaid noormehi valima ameteid, mille väärtus ajas kestma jääb. Oma raamatus “Kestvad ametid” (Durable trades) selgitab Rory Groves, et kestvad ametid on need, mis loovad midagi uut, mitte ei meelita meid pealiskaudselt kasumile orienteeritud, hapratele, abstraktsetele ja spekulatiivsetele positsioonidele tehnoloogia, tänapäevase majanduse ning finants- ehk liigkasuvõtmise valdkondades.
Et aidata meil kestvaid ameteid ära tunda, toob Groves välja viis kriteeriumi: ajalooline stabiilsus, vastupidavus, perekesksus, sissetulek ning valdkonda sisenemise lihtsus. Nii enne kui pärast tööstusrevolutsiooni nõutud ametite hulka, mille püsivust ei ohusta tehisintellekt, kuuluvad näiteks käsitöölised, lihunik, karjus, rätsep, puusepp, müürsepp, metsamees ja hobuserautaja, aga ka mõned kõrgharidust eeldavad ametid nagu arst, arhitekt, jurist ja õpetaja. Lühidalt kokku võttes on kestvad need ametid, mille sisu on võimalik lapsele mõne sõnaga selgitada. Selliseid töid on ühiskond alati vajanud ja jääb alati vajama.
Kestvad ametid on need, mis loovad midagi uut, mitte ei meelita meid pealiskaudselt kasumile orienteeritud, hapratele, abstraktsetele ja spekulatiivsetele positsioonidele tehnoloogia, tänapäevase majanduse ning finants- ehk liigkasuvõtmise valdkondades.
Rory Groves
Alternatiivide loomine
Üks probleem, mis raskendab tänapäeval tervikliku perekonnaelu loomist, seisneb selles, et ilmalikus maailmas moodustavad paljud hästitasustatud töökohad osa kristluse suhtes vaenulikku maailma konstrueerivast süsteemist. Oligarhid on majanduse sellisel moel korraldanud, et suur osa ettevõtluse, tehnoloogia, teenuste, bürokraatia, finants- ning valitsussektoris leiduvatest positsioonidest hõlmavad Jumala vastu mässavate patustruktuuride rajamist ja haldamist. Seega osaleme nende tööde kaudu iseenesele vangla ehitamisel – kui meil üldse õnnestub neile positsioonidele jõuda.
Avalikult liberaal-totalitaarse ühiskonna vastu sõna võtvatel meestel on täna praktiliselt võimatu üheski organisatsioonis juhtivale ametikohale jõuda, ja see kehtib isegi paljudes sellistes organisatsioonides, mis nimetavad end katoliiklikeks. Tunnen isiklikult mitmeid võimekaid traditsioonilisi katoliiklasi, kes peavad madalama astme ebakindlatel töökohtadel kasina palgaga hakkama saama seetõttu, et nende ülemused ei riskiks iial neid edutada. Liberalism püüab kõik üksikisiku ja riigi vahele jäävad institutsioonid lahustada, nõnda et inimene jääb ainsagi kaitseta alasti riigi palge ette.
Avalikult liberaal-totalitaarse ühiskonna vastu sõna võtvatel meestel on täna praktiliselt võimatu üheski organisatsioonis juhtivale ametikohale jõuda. … Liberalism püüab kõik üksikisiku ja riigi vahele jäävad institutsioonid lahustada, nõnda et inimene jääb ainsagi kaitseta alasti riigi palge ette.
Theo Howard
Kuid samas väärib märkimist, et mitmed mittekatoliiklikud inimrühmad ei toetu oma elukorralduses riigile. Daniel Erickson juhib tähelepanu, et Ida-Londonis ja Põhja-Inglismaa linnades elavad moslemid, Põhja-Londoni juudid ning Lääne-Londoni indialased elavad klannide, laiendatud perede ja koostöövõrgustikena, toetudes oma paralleelsete ühiskondade rajamisel vastastikusele lojaalsusele, abielule ja religioonile. Nad kaitsevad ja edutavad oma inimesi ning seisavad oma huvide eest. Ma ei soovita neid kõiges eeskujuks võtta, kuid sellegipoolest saame me neilt üht-teist õppida. Nagu Erickson täheldab, “Põlised eurooplased klammerduvad neid kaitsva riigi idee külge, kuid need inimrühmad ei ole riiki kunagi täielikult usaldanud. Nad usaldavad üksteist ja see muudab nad vastupidavateks.”
Peame tunnistama, et tänasel päeval moodustame me vaid röövlijõukude ja türannide valitsuse alla langenud kodumaale alles jäänud väikesed kristlaste kogumid ning nagu nentis Püha Augustinus, ühendab meie valitsejaid üksnes omakasu ihalus. Meil ei ole võimalik toetuda kristluse suhtes vaenulikule riigile ja seetõttu tuleb meil leida oma tee, mis võrsub katoliiklikust traditsioonist, kultuurist ja ajaloost, toetudes perekonnale, sugulussidemetele, vabatahtlikele ühendustele, sõprusele ning eelkõige jagatud usule.
Peame tunnistama, et tänasel päeval moodustame me vaid röövlijõukude ja türannide valitsuse alla langenud kodumaale alles jäänud väikesed kristlaste kogumid ning nagu nentis Püha Augustinus, ühendab meie valitsejaid üksnes omakasu ihalus.
Theo Howard
Valik
Juhul kui me keeldume kohanemast ning jätkame kujutlemist, justkui kuuluksime me sureva liberaalse maailmakorra hulka, kaotame vähehaaval kõik, sh oma vabadused, kinnisvara, lapsed ja lõpuks ka usu. Kuid kui me vaatame reaalsusele otsa ja tegutseme vastavalt nähtule, on meil võimalik ka väikese vähemusena ühiskonnas tugevaks jääda ning tulevikku kujundada.
Meie ees seisev valik on selge: kas jääda passiivselt ootama, et kristliku tsivilisatsiooni jäänukeid lammutav riik meid päästaks, või võtta aktiivne roll selliste võrgustike ja kogukondade rajamisel, mis säilitavad meie usu ning kannavad meid saabuvast kataklüsmist läbi.
Meie ees seisev valik on selge: kas jääda passiivselt ootama, et kristliku tsivilisatsiooni jäänukeid lammutav riik meid päästaks, või võtta aktiivne roll selliste võrgustike ja kogukondade rajamisel, mis säilitavad meie usu ning kannavad meid saabuvast kataklüsmist läbi.
Theo Howard
Mida on vaja arvestada
Selle asemel, et lasta end omakasupüüdlike ja katoliiklust põlgavate institutsioonide teenistusse panoptikonilaadset süsteemi üles ehitama ja haldama meelitada, on meil vaja leida võimalusi paralleelsete institutsioonide püstitamiseks, millesse oma aega, andeid ja vara investeerida ning mis pakuvad meile rohkem solidaarsust ja kasvatavad meie suutlikkust seista vastu režiimi vaenulikkusele ning ühiskonna kokkuvarisemisega kaasnevate šokilainete mõjule.
Sealjuures on oluline tunnistada, et meie elu on tugevalt mõjutatud meie elupaigast ja inimestest meie ümber. Peaksime valima kodu sellises linnas, külas või naabruskonnas, kus saame elada hea koguduse lähedal. Samuti on maad valides vaja mõelda pikas plaanis, sest maa on eelkõige meie järglaste kindlus ja turvalisuse tagaja, mitte spekuleerimise vahend.
Pere rajamise ja koduse kultuuri loomise järel on vaja katoliiklikke vaheinstitutsioone, kogukondi, ettevõtteid, gilde, ühisalasid, töökodasid, spordiklubisid, vaestemaju, rüütlite ordusid ja krediidiühistuid. Üleminekuperioodil Jumalavaenulikus struktuuris paiknevalt palgatöölt tootliku koduse majanduse üles ehitamisele ning kohalikule ettevõtlusele saame ära kasutada moodsaid tehnoloogiaid, sh kaugtöö võimalusi.
Poliitilise muutuse võrsed
Süsteemi kokku varisedes kerkib küsimus, kes täidab tekkinud vaakumi. Ajalugu näitab, et vastus kõlab alati ühtemoodi: need, kes on organiseerunud. Me saame alustada väikestest sammudest ning järjest kasvada, ehitades koole, ettevõtteid, haiglaid ja majanduslikke võrgustikke ning pöörates tähelepanu, et iga uus samm seaks ühiskondlikus arhitektuuris paigale vastupidava kivi.
Süsteemi kokku varisedes kerkib küsimus, kes täidab tekkinud vaakumi. Ajalugu näitab, et vastus kõlab alati ühtemoodi: need, kes on organiseerunud.
Theo Howard
Hinge kosutava aspektina võib välja tuua, et praegusel süsteemil ei leidu sellisele lähenemisele omapoolset vastust. Süsteem suudab kontrollida poliitilisi parteisid, tsenseerida inimeste sõnavõtte ja suhtlust, tühistada normist kõrvale kaldunud töötajaid… Kuid selle võimekus rünnata perekondi, kes koonduvad oma spordiklubi, õllekoja ja koguduse ümber? Mida saavad nad teha naabrite suhtes, kes toetavad üksteist tööpakkumiste, lapsehoiu ja turvalisuse tagamisega?
Ajalugu näitab, et tuleviku kujundavad need, kes pakuvad seda, mida lagunev impeerium ja selle ühiskondlikud struktuurid enam pakkuda ei suuda.
Ajalugu näitab, et tuleviku kujundavad need, kes pakuvad seda, mida lagunev impeerium ja selle ühiskondlikud struktuurid enam pakkuda ei suuda.
Theo Howard
Finantsilistest ja juriidilistest aspektidest
Mitmed inimesed on kommenteerinud, et tänapäeval on väga keeruline rajada midagi tõeliselt head ja püsivat, viidates esmajärjekorras finantsilistele ja juriidilistele takistustele. Paralleelsete institutsioonide püstitamine ja käigus hoidmine maksab raha ning vajab juriidilist kaitset, et mitte algusest peale vaenulikele jõududele alla jääda. Siinkohal kutsun jõukaid katoliiklasi üles investeerima katoliiklikesse ettevõtetesse ning organisatsioonidesse, mis hetkel kasvavad. Muidugi eeldab selline samm radikaalset muutust investeerimist puudutavas mõtteviisis.
On võimalik, et kirik ei vabane selle maailma ülemvõimu alt seni, kuni usklikud ei lõpeta kiriku käsitlemist ühe väikese nurgakesena ega järgne ühiskondlikult mõjuvõimsate isikute asemel religioosse elu valinud inimeste alandlikule eeskujule.
Ja Matteuse evangeeliumis õpetab Jeesus meid: “Kui teid kiusatakse taga ühes linnas, põgenege teise! Sest tõesti, ma ütlen teile, te ei jõua kõiki Iisraeli linnu läbi käia, enne kui Inimese Poeg tuleb.” (Mt 10:23)
Lõppsõna
Ühes punktis on liberaalidel õigus, ehk küll kogemata: me peame end määratlema pigem läbi selle, mida me armastame ja tunnistame, mitte niivõrd selle, mida hukka mõistame. Kui me koonndame oma tähelepanu uute paralleelsete struktuuride loomisele, muutume ligitõmbavaks ka sekulaarsete inimeste jaoks, kes vaatavad meie korra ja rahu saarekesi ägeneva tormi tingimustes huvi ja uudishimuga.
Ühes punktis on liberaalidel õigus, ehk küll kogemata: me peame end määratlema pigem läbi selle, mida me armastame ja tunnistame, mitte niivõrd selle, mida hukka mõistame. Kui me koonndame oma tähelepanu uute paralleelsete struktuuride loomisele, muutume ligitõmbavaks ka sekulaarsete inimeste jaoks, kes vaatavad meie korra ja rahu saarekesi ägeneva tormi tingimustes huvi ja uudishimuga.
Theo Howard
Lõpetuseks soovin tsiteerida Oscar Mendezt, kes tõdes järgnevat: “Katoliiklik linn ei ole nostalgia. See on meie kohustus, ja seda mitte ajaloolise vormina, vaid ajaloo üle valitseva igavese printsiibi konkreetse väljendusena. Me ei naase sellesse linna mitte arheoloogia, vaid ustavuse abil, sest korda ei leiutata, vaid võetakse vastu.”
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.