Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Ajalookäsitlustes leiame, et Rooma langes peamiselt nelja teguri kokkulangemise tõttu, ja minu hinnangul iseloomustavad need samad tegurid, mida võib Johannese ilmutuse raamatust lähtudes nimetada “apokalüpsise ratsanikeks”, ka meie tänase roiskuva tsivilisatsiooni riismeid. Täpsemalt on nendeks teguriteks süvenev majanduskriis , demograafiline kriis, valuuta väärtuse sihipärane langetamine raha juurde trükkimise teel ning barbarite sisseränne, mõtiskleb katoliiklasest intellektuaal Theo Howard järgnevas intervjuus.
Intervjueerija: Täna on meil rõõm tervitada oma sõpra ja taskuhäälingu The Two Cities juhti Theo Howardit.
Theo, lugesime hiljuti Sinu esseed “Kristlaskonna väike tee” (The Little Way of Christendom). Kas räägiksid alustuseks lähemalt, mida Sa pead silmas kristlaskonna väikese tee all?
Theo Howard: Muidugi. Püüdsin oma essees diagnoosida kroonilisi probleeme, mis vaevavad õhtumaid ehk maailma, mida varem tunti kristliku Lääne nime all, ning ühtlasi pakkuda välja positiivset visiooni tervenemiseks. Väitsin, et kokku variseva liberaalse maailmakorra päästmiseks ei ole enam võimalik mitte midagi ette võtta, ning et katoliiklastena ei peaks me isegi soovima seda süsteemi päästa, sest selle ehitasid üles vaenulikud jõud eesmärgiga hävitada kristlus. Rõhutasin, et täna parempoolsete või rahvuslaste seas leviv poliitiline optimism on petlik, ning kutsusin katoliiklasi üles keskenduma oma paralleelsete institutsioonide rajamisele väljaspool hetkel maailma üle täielikult valitsevaid patustruktuure. Kõige selle juures ammutasin ma inspiratsiooni Püha Jeesuslapse Thérèsa “väikesest teest”, rakendades üksikisiku hinge teekonna põhimõtteid kogu kristlikule ühiskonnale.
Kokku variseva liberaalse maailmakorra päästmiseks ei ole enam võimalik mitte midagi ette võtta.
Theo Howard
Intervjueerija: Õhtumaid vaevavate tõbede diagnoosimisel viitasid Sa apokalüpsise neljale ratsanikule. Mida Sa nende all täpsemalt silmas pidasid?
Theo Howard: Tõin paralleele Lääne-Rooma impeeriumi lagunemise kui tsivilisatsiooni kokkuvarisemise mudelnäitega. Ajalookäsitlustes leiame, et Rooma langes peamiselt nelja teguri kokkulangemise tõttu, ja minu hinnangul iseloomustavad need samad tegurid, mida võib Johannese ilmutuse raamatust lähtudes nimetada apokalüpsise ratsanikeks, ka meie tänase roiskuva tsivilisatsiooni riismeid. Täpsemalt on nendeks teguriteks süvenev majanduskriis, demograafiline kriis, valuuta väärtuse sihipärane langetamine raha juurde trükkimise teel ning barbarite sisseränne.
Rõhutasin oma essees, et katoliku kiriku abielu, perekonda ja loomuseadust puudutavad õpetused, sh näiteks seoses kunstlikul teel raseduse vältimise või liigkasuvõtmisega, ei ole leebed soovitused pluralistlikus liberaalses kontekstis. Need õpetused on tõsised hoiatused, et kui te käitute sellisel moel, siis teie tsivilisatsioon langeb anarhia, kaose ja surma küüsi. Kirik on juba paljusid põlvkondi hoiatanud surmakultuuri ning süsteemse institutsionaliseeritud liigkasuvõtmise ja pettuse omaks võtmise tagajärgede eest, kuid maailm on neid hoiatusi ignoreerinud ning võla tasumise tähtaeg läheneb. Kõige selle tagajärgi hakkame minu hinnangul täismahus tundma mõnekümne aasta jooksul.
Rõhutasin oma essees, et katoliku kiriku abielu, perekonda ja loomuseadust puudutavad õpetused, sh näiteks seoses kunstlikul teel raseduse vältimise või liigkasuvõtmisega, ei ole leebed soovitused pluralistlikus liberaalses kontekstis. Need õpetused on tõsised hoiatused, et kui te käitute sellisel moel, siis teie tsivilisatsioon langeb anarhia, kaose ja surma küüsi.
Theo Howard
Soovin veelkord rõhutada, et kiriku õpetused seksuaalrevolutsiooniga kaasnevate ohtude osas ei ole lihtsalt soovitused. Need on tõed, mille ignoreerimine tähendab iga ühiskonna jaoks hukkumist. Ja tagajärjed tulenevad otseselt meie elamise viisist, mistõttu ei tohiks need meid eriti üllatada.
Intervjueerija: Kuid katoliiklastena vajame me siiski meid ümbritsevas steriilses ja roiskuvas süsteemis mingit positiivset visiooni, kas pole?
Theo Howard: Just. Jumal on maailma loonud sellisel imelisel moel, et teatud tegudele järgnevad alati teatud tagajärjed. Näen oma väikese tütre pealt, kuidas tema imiku mõistus põhjuse ja tagajärje seost tundma õpib. Me kõik taipame mingil hetkel, et kuuma kastrulit puudutades saame kõrvetada, ning õppetunni omandanuna oleme kuumade objektide läheduses edaspidi ettevaatlikud.
Seetõttu teeb mind pisut murelikuks, et meie ühiskondade surmapatule pühendumise ning massiivsete tagajärgede kõigi jaoks tuntaval moel ilmnemise vahel on mõningane peiteperiood. Näiteks pööras suurem osa Lääneriikide elanikkondadest 1960-tel aastatel abielule selja, mis murendas fundamentaalsel tasemel ühiskondade alusstruktuure, kuid järgenud 60 aasta jooksul ei ole sellega kaasnenud ebamoraalse eluviisi tsivilisatsioonilised mõjud ikka veel täielikult avaldunud, vaatamata ükiskisikute traagilisel moel murtud südametele, lõhutud suhetele ja perekondadele ning haavatud ihudele.
Näiteks pööras suurem osa Lääneriikide elanikkondadest 1960-tel aastatel abielule selja, mis murendas fundamentaalsel tasemel ühiskondade alusstruktuure, kuid järgenud 60 aasta jooksul ei ole sellega kaasnenud ebamoraalse eluviisi tsivilisatsioonilised mõjud ikka veel täielikult avaldunud.
Theo Howard
Intervjueerija: Kas Sinu hinnangul on meid meie endi ning kogu ühiskonna käitumise tagajärgede eest tehislike vahenditega kaitstud, mistõttu me ei taju ega märka neid tagajärgi koheselt?
Theo Howard: Jah. Liigkasuvõtmise ratsanik on see, kes võimaldab jätkuvat fantaasiamaailmas elamist, nõnda et inimesed ei tunne oma surmapattude tagajärgi, lükates tulevikku ilma perekonna vundamendita jäetud tsivilisatsiooni vägagi reaalsed finantsilised ja majanduslikud tagajärjed. Mitte ühelgi ajal ega üheski maailma piirkonnas peale Lääneriikides 1960-tel aastatel alanud ajajärgu ei ole eksisteerinud tsivilisatsiooni, mis ei toetuks perekonnale. Kas olete kohanud veel mõnda ühiskonda, mis lammutaks abielu institutsiooni, laste saamise, perekonna loomuliku hierarhilise struktuuri, mehe perekonnapea rolli, austava suhtumise vanainimestesse ja muud loomupärased tõed?
Mitte ühelgi ajal ega üheski maailma piirkonnas peale Lääneriikides 1960-tel aastatel alanud ajajärgu ei ole eksisteerinud tsivilisatsiooni, mis ei toetuks perekonnale. Kas olete kohanud veel mõnda ühiskonda, mis lammutaks abielu institutsiooni, laste saamise, perekonna loomuliku hierarhilise struktuuri, mehe perekonnapea rolli, austava suhtumise vanainimestesse ja muud loomupärased tõed?
Theo Howard
Intervjueerija: Kas Hiina ühe lapse poliitika ei sobitu siia mustrisse?
Theo Howard: Sobitub küll ja see on tõesti väljaspool Lääneriike, kuid algas pärast 1960-te aastate tsivilisatsioonilist maalihet. Lääs on eksportinud oma hälbiva seksuaalsuse laiemasse maailma. Siinkohal tuleb märkida, et ühe lapse poliitika ellu viimist nõudis Hiina reformistlikult valitsuselt tegelikult Ameerika Ühendriikide välisminister Henry Kissinger vastutasuks USA poolt Hiinale eraldatava majandusabi eest. Seega võib küll kiruda Hiina kommunistlikku režiimi, kuid reaalsuses on sellised asjad meie endi kuritahtlike liberaalsete režiimidega tihedamalt läbi põimunud, kui inimesed tunnistada soovivad.
Liigkasuvõtmine tagab pohmelli edasilükkumise, nii et pidu saab jätkuda. Nagu ma oma essees viitasin, hoolitsevad selle eest erapangad, mis loovad üldsuse huvide vastaselt ning klassikalist ja kristlikku poliitilist ning sotsiaalset doktriini eirates raha juurde. Nõnda kulutatakse praeguse, meid meie ühiskondlike pattude tagajärgede eest kaitsva hedonistliku süsteemi alalhoidmise nimel juba ette ära meie laste tulevaste maksudega kogutavat raha, lükates kulude kandmise aega järjest edasi. Kuid kuigi kaua ei saa see nii enam jätkuda.
Nõnda kulutatakse praeguse, meid meie ühiskondlike pattude tagajärgede eest kaitsva hedonistliku süsteemi alalhoidmise nimel juba ette ära meie laste tulevaste maksudega kogutavat raha, lükates kulude kandmise aega järjest edasi. Kuid kuigi kaua ei saa see nii enam jätkuda.
Theo Howard
Intervjueerija: Kuid see on ilmselt ainult üks dimensioon? Seksuaalrevolutsiooni tulemid hõlmavad kindlasti palju enamat kui vaid sündivate laste hulga vähenemist. Miks me neid tagajärgi siis ei taju? Saan aru, et kuna inimestena on meile omane soov vältida vastutuse võtmist, siis on kehtestatud meetmeid, mis võimaldavad meil tagajärgi kartmata käituda nii, nagu soovime, ja kuna vähemalt silmaga nähtavalt ei ole justkui midagi hullu juhtunud, siis on perekond ja suhted jätkanud tasapisi lagunemist ning esile on kerkinud samasoolistevahelised suhted ja transsoolisus jms nähtused. Kuid siiski, miks me oleme lasknud sel nii pikalt jätkuda? Kuidas see kõik omavahel seotud on?
Theo Howard: Oma isiklikes eludes, perede lagunemistes, pereliikmete hälbivates valikutes, laste süütuse kadumises ja patumülgaste laienemises tunneme me loomulikult neid tagajärgi. Kuid saatan on endise kristliku maailma lammutamise niivõrd osavalt korraldanud, et protsess on piisavalt hajutatud ja õppetunde ei ole omandatud, vähemalt suure osa inimeste jaoks. Teiselt poolt jällegi on tähelepanuväärne, et protsessi kiirenemise perioodidel, nagu nägime näiteks COVID-i ajal, saavad paljud inimesed toimuvast teadlikuks ning pöörduvad. Üks põhjus, miks kurjuse ja saatana eksistentsi eitatakse, seisneb selles, et kurjuse ja selle allika olemasolu tunnistamine tähendab ühtlasi ka Jumala olemasolu tunnistamist ning seda püütakse iga hinna eest vältida.
Põhjus, miks kurjuse ja saatana eksistentsi eitatakse, seisneb selles, et kurjuse ja selle allika olemasolu tunnistamine tähendab ühtlasi ka Jumala olemasolu tunnistamist ning seda püütakse iga hinna eest vältida.
Theo Howard
Intervjueerija: Millist intellektuaalset ja sotsiaalset pilti me pikas plaanis loome, kui liberalism kaob?
Theo Howard: See on väga huvitav küsimus ja ma mõtlen sellele üsna sageli. Eshatoloogilisest ajajoonest ja meie positsioonist lunastuse loos sõltub, kas tegemist on lihtsalt pidevalt jätkuva langusega kuni antikristuse saabumiseni. Meie ümber leidub rohkelt märke, mis võimaldavad suhteliselt selgelt väita, et me elame lõpuaegadel. Kuid sõltumata sellest, kas see vastab tõele või mitte, ei vabasta see meid ilmikutena kohustusest allutada oma elude ajalik sfäär – eelkõige poliitilises plaanis – Kristus-Kuninga valitsusele. Meie päästepaadiks saab katoliikliku ühiskonna taastamine. Sealjuures tuleb arvestada, et katoliiklikku ühiskonda ei ole vaja uuesti leiutada ega taasavastada. See on kõikjal meie ümber kristliku tsivilisatsiooni pärandi näol ning vajab üksnes taastamist ja elustamist.
Intervjueerija: Oma essees peatusid Sa ka pragmaatilistel lahendustel, mida inimestel on võimalik ära teha. Milline on Sinu strateegiline visioon meie aja ilmikute jaoks?
Theo Howard: Lähiajaloos vastu võetud ning parajasti eelnõude staadiumis olevaid kohutavaid seadusemuudatusi vaadates saan täiesti aru, miks eriti jõukamad katoliiklased otsivad võimalusi pühendada oma ressursse nende seaduste vastu võitlemisele, sh abordi ja kuni sünnihetkeni lubatud lapsetapu ennetamisele. Loomulikult on meil oluline seista igal võimalikul moel selle kõige vastu.
Kuid põhiosa meie pingutustest peaks olema suunatud rohujuuretasandil sündivatele algatustele. Hetkel seisab suurem osa ressursse ikka veel liberaalsete institutsioonide parandada püüdmise katsete taga. Oluline on samaaegselt nii piirata kui ka taastada. Konservatiivsus seisnebki oma parimal kujul piiramises, kuid peaksime ühtlasi taastama olnut.
Intervjueerija: Noortel inimestel on täna väga keeruline hakkama saada. Olen peaaegu 50-aastane ja mulle tundub, et kuulun viimasesse põlvkonda, kel õnnestus veel eluase soetada. Kuidas peaks toime tulema mu 28-aastane tütar, kes loodab abielluda ja lapsi saada, kuid kes 60 tundi nädalas töötades ei suuda ikkagi oma kodu soetada?
Rääkisid oma essees ise riiete valmistamisest, oma toidu kasvatamisest ja maa ostmisest. Usun, et Sinu visioon on õige, kuid seda on väga raske saavutada ja katoliiklastena peaksime üksteist toetama.
Noortel inimestel on täna väga keeruline hakkama saada. Olen peaaegu 50-aastane ja mulle tundub, et kuulun viimasesse põlvkonda, kel õnnestus veel eluase soetada. Kuidas peaks toime tulema mu 28-aastane tütar, kes loodab abielluda ja lapsi saada, kuid kes 60 tundi nädalas töötades ei suuda ikkagi oma kodu soetada?
Intervjueerija
Theo Howard: Just nii. Traditsioonilisi kodumajapidamises vajalikke oskuseid, mida omandatakse kogu elu ja mida tänapäevane Jumala hüljanud maailm ning feminism põlgavad, peeti kuni ligikaudu 1960-te aastateni täiesti loomulikeks. Mitte kuigi ammu eeldati ühiskonnas, et abielukõlbulik naine oskab rõivaid parandada ja hästi toitu valmistada. Samamoodi olid ühiskonnas ootused meeste oskuste suhtes ka majapidamises, mitte ainult pere üleval pidamise osas. Nende oskuste taastamine on kriitiliselt oluline, sest ühiskonna kokku varisedes kaovad paljud riiklikult rahastatud surrogaat-institutsioonid ja korporatsioonid, mis meie eest töid ära tehes meid väikelapse staatusesse on taandanud.
Samuti julgustan inimesi loobuma liigselt haridussüsteemile toetumast. Üldiselt eeldatakse, et keskkooli lõpetamisele järgneb kõrgkool koos võlakoormaga ja lõpuks töötatakse hoopis muul alal kui koolis omandatu. Tunnen noori, kes omandavad praktilisi oskusi ja elatavad end tööturule sisenedes ära, ning olen õppinud, et me ei pea järgima tavapärast rada ja võime suunata oma pilgu süsteemist välja.
Ühiskonna kokku varisedes kaovad paljud riiklikult rahastatud surrogaat-institutsioonid ja korporatsioonid, mis meie eest töid ära tehes meid väikelapse staatusesse on taandanud.
Theo Howard
Intervjueerija: Kas soovid lõpetuseks veel midagi lootusrikast öelda?
Theo Howard: Jah. Me oleme kohustatud objektiivsele reaalsusele otsa vaatama ning tunnistama olukorras leiduvat tõde sellisena, nagu see on. Selle vältimine tähendaks keeruka ülesande vältimist. Kuigi see võib kõlada heidutavalt, oleme me uude paradigmasse sisenemas ja liberaalse korraga seonduvad eeldused ja institutsioonid lagunevad laiali ning koos sellega avanevad uued põnevad võimalused. Kogu meid ümbritseva roiskumise juures ei ole mitte meie korrale, õiglusele ja armastusele ehitatud perekonnad need, mis lagunevad, vaid jumalatu maailm. Ja meie jaoks avanevad uued võimalused.
Kogu meid ümbritseva roiskumise juures ei ole mitte meie korrale, õiglusele ja armastusele ehitatud perekonnad need, mis lagunevad, vaid jumalatu maailm. Ja meie jaoks avanevad uued võimalused.
Theo Howard
Adrian Bachmanni kommentaar:
Theo Howard kuulub kahtlemata ingliskeelse katoliikliku maailma erudeerituimate, ent senini suuresti avastamata intellektuaalide hulka, kellel on erakordne võime mõtestada maailmas toimuvate poliitiliste, majanduslike, geopoliitiliste, meedia, kultuuri ning ühiskondliku moraali protsesse läbi igavikulise eshatoloogilise prisma.
Howard esitab seostatud mõistmist nii maailmas kui inimhinges toimuvast viisil, mis on suurepäraselt mõistetav teoloogias ning eklesioloogias kodus olevale publikule, ent mis on suuresti aru saadav ka kõikidele siiralt ning ausalt maailmas aset leidvat vaatlevatele inimestele, kes soovivad mõista terviklikult, kuidas maailm on jõudnud sellesse reaalsusesse, kus see on. Reaalsusesse, mis meid ümbritseb igapäevaselt ning mille olemasolu ja tähendust massimeedia veergudel mitte üksnes tsensuuri, vaid ka reaalse mõistusevarjutuse tõttu ei tunnistada ei selle moraalses, majanduslikus, ühiskondlikus, kultuurilises ega demograafilises dimensioonis.
Ultimatiivselt on seega raske mitte nõustuda Howardi primaarse teesiga, milleks on tõdemus, et kogu läänemaailma valitsev eliit, selle poolt jooksutatud võimustruktuurid ning sellele alluv mass on moraalselt ja intellektuaalselt korrumpeerunud punktini, kus süsteemi päästmine on nüüd olemuslikult võimatu.
Ultimatiivselt on seega raske mitte nõustuda Howardi primaarse teesiga, milleks on tõdemus, et kogu läänemaailma valitsev eliit, selle poolt jooksutatud võimustruktuurid ning sellele alluv mass on moraalselt ja intellektuaalselt korrumpeerunud punktini, kus süsteemi päästmine on nüüd olemuslikult võimatu.
Adrian Bachmann
Sellest tulenevalt on need, kes oskavad “aja märke” lugeda, võtnud vastu otsuse mitte panustada ühegi eksisteeriva paradigma sees opereeriva isiku, erakonna, institutsiooni või liikumise peale, vaid valmistuda vaikselt kõikide süsteemide kollapsiks, mis demograafilise, finantsilise, sotsiaalmajandusliku ning tõenäoliselt ka sõjalise kataklüsmi tulemusena järgnevatel kümnenditel aset leiab.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.
Esifoto: Isogood_patrick/Shutterstock.com