Kuidas leida rõõmu ja meelerahu, mõistes, kui sõgedaks maailm on muutnud?

Caitlin Johnstone

Kommentaator ja ühiskonnakriitik Caitlin Johnstone arutleb oma kirjutises selle üle, kuidas on võimalik teadvustada olukorda, kuhu maailm on tänaseks jõudnud, ilma lootust ja meelerahu kaotamata. Johnstone on kindel veendumuses, et kainemõistuslikkuse säilimine on võimalik ka psühhootiliseks muutunud ühiskonnas ning rõõmgi ei ole võimatu, kui otsustame seda otsida ehedast, mitte illusoorsest.

Olen oma kirjutistes kirjutanud tõsistel ja süngetel teemadel. Teemadel, millega kokku puutudes on tavapärane, et inimesed, kes neid mõtteid loevad, väljendavad vastusena meeleheidet.

See on täiesti arusaadav. Meie maailm mitte ainult ei kihuta hetkel kaelamurdva kiirusega tuumasõja ja ökoloogilise kollapsi suunas, vaid teeb seda ühiskondlikus režiimis, milles aus ja avameelne diskussioon antud teemadel on üha enam keelu all. See loob kahekordselt talumatu olukorra, kus põrkuvad kokku situatsiooni tegelikkus ning enamike inimeste täielik ignorantsus sellest, kuhu maailm tänaseks jõudnud on.

Meie maailm mitte ainult ei kihuta hetkel kaelamurdva kiirusega tuumasõja ja ökoloogilise kollapsi suunas, vaid teeb seda ühiskondlikus režiimis, milles aus ja avameelne diskussioon antud teemadel on üha enam keelu all.

Caitlin Johnstone

Isegi poliitiliselt suhteliselt kaasatud inimesed kalduvad tõsimeeli uskuma, et ühiskonna suurimad probleemid on butafoorsed asjad nagu “seksism” või drag-show`d, toetades selles tsirkuses ühte kahest peavoolu poliitilisest fraktsioonist, kes mõlemad juhivad meid hävingu poole.

See kõik on mõistagi võimalik, kuna elame tänaseks meelekontrolli-düstoopias, kus meid ümbritsev on peaasjalikult võlts ja rumal. Lääne tsivilisatsioonis valitseb hetkel võimustruktuur, mis on investeerinud rohkem “pehmesse jõusse” (ehk masside psühholoogilisse manipuleerimisse) kui ükski teine võimustruktuur ajaloos. See vaimulaad läbistab kogu meie meediat, internetiteenuseid, kunsti – sõna otseses mõttes kogu meie peavoolukultuuri.  

Isegi poliitiliselt suhteliselt kaasatud inimesed kalduvad tõsimeeli uskuma, et ühiskonna suurimad probleemid on butafoorsed asjad nagu “seksism” või drag-show`d.

Caitlin Johnstone

Poliitikud valetavad, uudismeedia valetab, filmid valetavad, internet valetab, reklaamid valetavad, reklaamide vahel olevad saated valetavad. Nad valetavad meie maailma kohta, nad valetavad meie valitsuse kohta, nad valetavad selle kohta, mis on oluline, kuidas me peaksime mõtlema, mida me peaksime väärtustama ja kuidas me peaksime mõõtma oma edu ja väärtust inimestena. See on möödapääsmatu, kui elada keset tsivilisatsiooni, mida valitseb impeerium, mis on üles ehitatud valedele.

Seega on inimlikult mõistetav, et inimesed, kes meie olukorra reaalsust aduvad, väljendavad meeleheidet. Kui sa esmakordselt valedest läbi murrad ja hakkad aru saama, mis maailmas tegelikult toimub, võib see olla tõeliselt ebameeldiv. See võib sarnaneda tundega, mis valdas kainemõistuslikult mõtlejaid palju vähem valgustatud aegadel, kui tsivilisatsioonis domineerisid religioon ja ebausk. Üksildane. Masendav. Nagu Terence McKenna ütles: “Mõistuse hind vaimuhaiges ühiskonnas on paratamatult teatud võõrandumine massist.”

On inimlikult mõistetav, et inimesed, kes meie olukorra reaalsust aduvad, väljendavad meeleheidet.

Caitlin Johnstone

Aga olukord läheb paremaks. Või vähemalt läheb, kui lubate sellel minna.

Asi pole selles, et ühiskond hakkaks teile tunduma ühtäkki vähem petturlik (uskuge mind, seda ei juhtu), ja ei ole ka nii, et harjute tasapisi sellega, kui võlts ja ebaaus see kõik on (sedagi ei juhtu). Sellised asjad nagu peavoolu poliitilised diskussioonid, filmid, kuulsuste auhinnasaated, isegi naljad, mida koomikud räägivad, tunduvad teile kui miski luupainajalikust unenäomaailmast, mille olud on täiesti erinevad ärkveloleku reaalsusest, ja propaganda ajupesu lõhn läbib endiselt kõike. Kuid uskuge mind – olukord läheb paremaks.

Mõistuse hind vaimuhaiges ühiskonnas on paratamatult teatud võõrandumine massist.

Terence McKenna

Paremaks muutub see, et kui olete kord oma mõistuse võimusüsteemi meelsuskontrolli maatriksist lahti ühendanud, lõpetate viimaks tulutult õnne, ühenduse ja rahulolu otsimise nendest kohtadest, kus “maatriks” on õpetanud teid seda otsima. Te ei saa enam oma eneseväärikuse tunnet sellest, kui edukas võite olla kapitalistliku masina tööka käigupöörajana või kuivõrd teie keha näeb välja nii, nagu reklaamid ütlevad, et see peaks välja nägema. Olles saanud vabaks, ei sõltu teie rahulolutunne enam sellest, kui palju heakskiitu võite võita vaimuhaige ühiskonna liikmetelt. Te ei leia enam ühenduse tunnet võltsist hõimulojaalsusest ega ühisest naudingust meeli tapva meelelahutuse puhvetis, mida impeerium meile serveerib. Te ei püüa enam leida õnne uute asjade otsimisest, mida omada ja tarbida, ega väärtusetutest uutest eesmärkidest, mida saavutada.

Sellised asjad nagu peavoolu poliitilised diskussioonid, filmid, kuulsuste auhinnasaated, isegi naljad, mida koomikud räägivad, tunduvad teile kui miski luupainajalikust unenäomaailmast.

Caitlin Johnstone

Selle asemel hakkate nägema, et nii segaduses ja virtsane, kui meie tsivilisatsioon ka on, elame endiselt hämmastavalt ilusas maailmas, mille ilu on nii palju suurem ja iidsem kui kogu kontseptuaalne jama, mille oleme inimeseks olemise kogemusele külge pookinud.

Üha enam hakkate leidma rõõmu tõelistest asjadest. Looduse äikeseline majesteetlikkus. See eheduse ja ehtsuse säde mõningate inimeste silmis. Maagia sädemed rongijaamas. Midagi nii lihtsat nagu tükike prügi, mis püüab valgust just õigesti, võib panna teid rõõmust koogama ja itsitama nagu imiku.

Olles saanud vabaks, ei sõltu teie rahulolutunne enam sellest, kui palju heakskiitu võite võita vaimuhaige ühiskonna liikmetelt. Te ei leia enam ühenduse tunnet võltsist hõimulojaalsusest ega ühisest naudingust meeli tapva meelelahutuse puhvetis, mida impeerium meile serveerib.

Caitlin Johnstone

Ja te õpite sealt lähtudes… elama. Me õpime elama arusaamisega, et kuigi meie maailma kannatused ja väärkohtlemised on vägagi reaalsed ja kolossaalsete tagajärgedega, on asjaolu, et üldse midagi on, tohutult olulisem kui ükski meie pisike inimlik probleem. Et me saame elada nendes kehades ja ajudes ning liikuda sellel hämmastaval planeedil ja tajuda seda ja mõelda sellest, on palju-palju suurema väärtusega kui ükski meie raskustest.

Et aidata teil näha, millele osutan, kujutage ette, kui te ei kogeks midagi. Kujutage ette, kui oleksite lihtsalt teadvuse kehatu avarus, kus pole midagi näha, kuulda, tunda, puudutada, maitsta, haista. Pole mõtteid, mida mõelda, pole tundeid, mida tunda.

Seejärel kujutage ette, et pärast selles seisundis veedetud igavikku saite äkki seda maailma kogeda. Kõik vaatamisväärsused, helid, tunded, ilu. Kõik mõtted, sõnad, loovus, ühendused, suhted. Kujutage ette, kui meeliülendav see oleks. Kui rõõmustav. Kui hinnatud.

Kui see peaks juhtuma, siis mis teie arvates tunduks teile olulisem: kas maailma tekkimine ja teie võime seda kogeda või asjaolu, et sellel maailmal on probleeme?

Me õpime elama arusaamisega, et kuigi meie maailma kannatused ja väärkohtlemised on vägagi reaalsed ja kolossaalsete tagajärgedega, on asjaolu, et üldse midagi on, tohutult olulisem kui ükski meie pisike inimlik probleem.

Caitlin Johnstone

Selle hindamine, kui võrratu on olla, tõrjub välja fikseerumise detailidele, mis varem teie tähelepanu esmajoones hõivasid. See ei takista teid maailma kannatusi tajumast –  tegelikult muudab see teid sellest teravamalt teadlikuks. Kuid see muudab konteksti, milles see toimub, sest see toimub millegi palju suurema sees, mis ei piirdu üksnes kannatustega.

Nii et meil on võimalik elada õnnelikku, rahuküllast elu, olles täielikult teadlik sellest, mis meie maailmas tegelikult toimub. Õigupoolest viib pühendumine tõe avastamisele, mis aitas teil mõista, mis maailmas toimub, ka rahu ja õnneni. Peame lihtsalt lõpetama õnne ja rahulolu otsimise kohtadest, kus meie võlts tsivilisatsioon on meid koolitanud seda otsima.

Niipea kui suudame seda teha, avastame, et rõõmu leidub maailmas tegelikult… Kõikjal.

Õigupoolest viib pühendumine tõe avastamisele, mis aitas teil mõista, mis maailmas toimub, ka rahu ja õnneni. Peame lihtsalt lõpetama õnne ja rahulolu otsimise kohtadest, kus meie võlts tsivilisatsioon on meid koolitanud seda otsima.

Caitlin Johnstone

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:

“See võib sarnaneda tundega, mis valdas kainemõistuslikult mõtlejaid palju vähem valgustatud aegadel, kui tsivilisatsioonis domineerisid religioon ja ebausk.”

Teravapilgulise autori vaade muutub antud lõigus siinkirjutaja hinnangul pisut hägusaks viisil, mis on iseenesest kõnekas. Valitsejate poolt iseenda amoraalse tegevuse legitimeerimiseks leiutatud narratiive või  “kohustuslikke valesid” oma kirjutistes läbi valgustav ning väga ilmekalt väljendav Johnstone reedab sellega, et on ajastu vaimu kritiseerides sellest ometi haavatud. Mis on ka inimlikult mõistetav. Kuid igasugust objektiivset reaalsust eitava ning sedasi vaimuhaiguse definitsioonile vastava ühiskonna baasvaimsuseks ei ole mitte kunagi religioossus, vaid vastupidi, religiooni kui universumi kandvat mõtet otsiva ja elule objektiivset tähendust andva alge negatsioon.

Igasugust objektiivset reaalsust eitava ning sedasi vaimuhaiguse definitsioonile vastava ühiskonna baasvaimsuseks ei ole mitte kunagi religioossus, vaid vastupidi, religiooni kui universumi kandvat mõtet otsiva ja elule objektiivset tähendust andva alge negatsioon.

adrian bachmann

Nagu Chesterton tabavalt märkis – inimest, kes ei usu Jumalat (või kui soovite – absoluuti) võib panna uskuma… mida iganes. Olgu see “mida iganes” nii vastuoluline nii kogemuse kui loogikaseadustega kui tahes.

Skeptitsism, eriti tervemõistuslik skeptitsism on ühiskonna kriitilisel hindamisel asendamatu vahend, ent see ei saa olla kandvaks vaimuks iseeneses. Ometi tuleb autorit nii käesolevas kirjutises kui teistes esseedes avaldatu tõttu arvata ilmsesti inimeseks, kellele on antud ühtaegu nii õnnistuse kui koormana vahe mõistus ja suur süda.

Armastuse mõõdupuuks on aga alati võime tuua selle eest ohvreid.

adrian bachmann

“Ütle, mida sa armastad ja ma ütlen sulle, kes sa oled…” Kirjutistest nähtub, et Caitlin Johnson on inimene, kes armastab tõde, õiglust, suuremeelsust, objektiivsust.

Armastuse mõõdupuuks on aga alati võime tuua selle eest ohvreid. Olgu selleks armastatuks täiuslik tõde, vaprus, tarkus, õiglus (millest erinevatel ajastutel on alati puudus olnud, ent millest meie kaasaeg tänaseks täiesti ilma tundub olevat jäetud) või neid üksnes väga ebatäiuslikult endas kätkev ebatäiuslik inimene. 

Täiuslik õnn ei ole ebatäiuslikus maailmas paratamatult võimalik. Ent enese pühendamine ebatäiusliku täiustamisele on ilmselt kõige enam elule tähendust ja rõõmu kinkiv ettevõtmine, milleks ebatäiuslik olend on võimeline. Ning see on ettevõtmine, milles peame paratamatult alustama iseendist.  

Täiuslik õnn ei ole ebatäiuslikus maailmas paratamatult võimalik. Ent enese pühendamine ebatäiusliku täiustamisele on ilmselt kõige enam elule tähendust ja rõõmu kinkiv ettevõtmine, milleks ebatäiuslik olend on võimeline.

adrian bachmann