Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Arusaam, et mastaapseid ühiskondlikke tagajärgi saab juhtida sama hõlpsasti kui suhtekorraldust, on ülim silmamoondus ja pettekujutelm.
Moraalse allakäigu tilkhaaval kogunemise tagajärgi on igapäevaelus raske märgata. Lihtne on pidada nükete, suhtekorralduse, keerutamise, korruptsiooni, väljapressimise, pettuste, kokkumängude ja narratiiviga manipuleerimise (ehk propaganda) kõigest läbi imbumist inimloomuse loomulikuks osaks, kuid selline moraalse allakäigu kõrvaleheitmine pole midagi muud kui mädaniku ratsionaliseerimine “siseringi” inimeste kaitsmiseks kainestava reaalsuse eest. Reaalsuse, mille keskmes on tõdemus, et kogu süsteem on koost hargnemas ja suundumas oma lõplikule arvestusele – kokkuvarisemisele.
Oleme turunduse liialdustega tänapäeval sedavõrd harjunud, et oleme kaotanud võime eristada sellist “teadust”, mis on hoolikalt kavandatud sedasi, et jõuda eelnevalt plaanitud järeldusteni, päris teadusest, mis aktsepteerib tulemust, isegi kui see kahjustab hästi rahastatud huvisid.
Tehnoloogiahiiud nagu Facebook, Google, Twitter jms on igasuguse läbipaistvuse, konkurentsi ja vastutuse suhtes täiesti läbitungimatud.
Laialt levinud teadmatus aitab sellele nükkele suuresti kaasa. Kuigi keskkooli füüsikast, keemiast ja bioloogiast piisab, et võtta valdav enamus võltsitud eksperimentidest, katsetest ja uuringutest koost lahti, on vähestel ameeriklastel huvi või meelekindlust III faasi katsetulemusi ja muud seesugust kriitiliselt lugeda. Sedasi saab korporatiivmeedia võltstulemuste paljastamist kartmata propagandat pasundada ning kõik statistilised nipid ja trikid esitatakse hajameelsetele ja kergeusklikele “teadusena”.
Juhul kui keegi julgeb tulemusi kriitiliselt uurida, siis need, kes saavad kasu teadmatusest, muudavad tulemused “salajasteks” kuni aastani 2929. Selline ongi kogu ühiskondlik “mäng” lühidalt kokku võetuna: privaatkasu maksimeerimine nükete, suhtekorralduse, keerutuste, korruptsiooni, katusepakkumiste, pettuste, kokkumängude ja narratiividega manipuleerimise teel, mida kõike varjab vooruslikkuse signaalide saatmine ja suhtekorralduse roiskunud vool.
Oleme turunduse liialdustega tänapäeval sedavõrd harjunud, et oleme kaotanud võime eristada sellist “teadust”, mis on hoolikalt kavandatud sedasi, et jõuda eelnevalt plaanitud järeldusteni, päris teadusest, mis aktsepteerib tulemust, isegi kui see kahjustab hästi rahastatud huvisid.
Kõik institutsioonid, mis kunagi olid usaldusväärsed, on erakasu maksimeerimiseks tänapäevaks rikutud: kõrgharidus, teadus, meditsiin, riigikaitse – nimekiri hõlmab peaaegu kõiki Ameerika sektoreid ja tööstusharusid. Midagi ei saa enam usaldada, sest keegi kulisside taga keerutab lugu ja andmeid, et varjata oma huvisid, tohutut kasu ja hoolikalt konstrueeritud struktuuri, mis suunab uurimise kõrvale ning kõrvaldab läbipaistvuse, konkurentsi ja vastutuse.
Meie tehnokraatlik kinnisidee eitab moraalse universumi olemasolu, taandades maailma tehnotrikkideks (elektrilised õhutaksod kõigile!), tehnofantaasiateks (iga nurga peal termotuumasünteesi reaktorid!) ja tehno-kõrvalepõigeteks (milline miljardär jõuab esimesena Marsile?), justkui saaks moraalse, sotsiaalse, kodaniku- ja majanduskrahhi poole kihutavat rahvast ja ühiskonda päästa mingi “uuendus”, mille pealispinna all pole midagi muud kui järjekordne kasumit teeniv monopol või kartell.
Me oleme kaotanud praktiliselt kõik, mis on tegelikult oluline: sotsiaalne sidusus, moraalne legitiimsus, kodanikuvoorus – kõik on tänaseks rüüstatud, kurnatud, kadunud.
Paljud inimesed kardavad kohe-kohe aset leidvat kokkuvarisemist, kuid kvaliteet, teenindus ja töökindlus on juba kokku varisenud. Pesumasin, mis kaks põlvkonda tagasi kavandati ja ehitati 25 aastaks, läheb nüüd mõne aasta pärast rikki – vabandust, emaplaat ebaõnnestus. See maksab teile peaaegu sama palju kui uus pesumasin ja seega võidavad tootja, pank ja jaemüüja, sest väsinud, asjatundmatu tarbija valib lihtsama tee ja ostab laenuga uue kalli seadme. “Vana” seade (varasemate standardite järgi uhiuus) veetakse prügimäele, mis on kõige lõppsihtkohaks meie kehvasti valmistatud rämpsu prügilamajanduses.
Teenindus veetaks samuti prügilasse, kui see oleks käegakatsutav. Paraku ajab see lihtsalt hulluks, sest miski ei tööta ja kafkalikul bürokraatial on nii palju jõudu, et nad on immuunsed läbipaistvuse, konkurentsi ja vastutuse suhtes. Nende veebisaidid ei tööta, nad rikuvad kõige elementaarsemaid tehinguid ja säilitavad ebaõiget teavet, kuid kahju küll – pole kedagi, kelle poole oma kaebustega pöörduda.
Kõik institutsioonid, mis kunagi olid usaldusväärsed, on erakasu maksimeerimiseks tänapäevaks rikutud: kõrgharidus, teadus, meditsiin, riigikaitse – nimekiri hõlmab peaaegu kõiki Ameerika sektoreid ja tööstusharusid.
Tehnoloogiahiiud nagu Facebook, Google, Twitter jms on igasuguse läbipaistvuse, konkurentsi ja vastutuse suhtes täiesti läbitungimatud. Teie “kuritegu” ei selgitata kunagi ja teil puudub ka õiguskaitse, sest “Masinal” pole kohtusüsteemi ega inimkontakte: te esitate Masinale päringu, teades hästi, et te ei saa selle algoritmilisest koletislikkusest kunagi mingisugust resultaati kätte.
Tehnoloogia ei kustuta moraalset lagunemist ega kõrvalda omakasupüüdlikkuse, suhtekorralduse, keerutamise, korruptsiooni, katusepakkumise, pettuse, kokkumängu ja narratiiviga manipuleerimise haisu. Tehnoloogia suurendab ainult kasumiteenimise potentsiaali “innovatsiooni”, “tehnoloogiliste edusammude” ja elanikkonna pettekujutelmade varjus, kes on jälginud liiga palju väljamõeldud narratiive, milles tehnoloogia etendab võitva messia rolli.
Meie tehnokraatlik kinnisidee eitab moraalse universumi olemasolu, taandades maailma tehnotrikkideks, tehnofantaasiateks ja tehno-kõrvalepõigeteks, justkui saaks moraalse, sotsiaalse, kodaniku- ja majanduskrahhi poole kihutavat rahvast ja ühiskonda päästa mingi “uuendus”, mille pealispinna all pole midagi muud kui järjekordne kasumit teeniv monopol või kartell.
Moraalsed puhvrid on juba hõrenenud; pole enam midagi avada. Me oleme kaotanud praktiliselt kõik, mis on tegelikult oluline: sotsiaalne sidusus, moraalne legitiimsus, kodanikuvoorus – kõik on tänaseks rüüstatud, kurnatud, kadunud.
Droonid ja robotid ei päästa meid kokkuvarisemisest. Samuti ei päästa meid termotuumasünteesi reaktorid, elektrilised õhutaksod, miljardärid kosmoses, missioonid Marsile, vetikatel põhinev liha ega miski muust tuhandest “uuendusest”, mida propageerivad moraalsest allakäigust kasu saajad lootuses, et serveeritud tagajärgede pidusööki saab minema pühkida uute trikkide, nükete, pettekujutluste, fantaasiate, suhtekorralduse, keerutamise ja narratiivi kontrolliga.
Kokkuvarisemist ei saa minema trikitada. Kujutlus, et tagajärgi saab juhtida sama lihtsalt kui suhtekorraldust, on ülim nüke ja ülim pettekujutelm.
