Kui demokraatia näitemäng ei paelu enam publikut

Neil Oliver

Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus

Neil Oliver on šoti ajaloolane, ühiskonnakriitik ning Ühendkuningriigi mitmete hinnatuimate telesaadete autor ja saatejuht. Olles palju aastaid Briti peavoolumeedias tuntust kogunud, on Oliver viimastel aastatel omandanud kompromissitult julge ja võimukriitilise maailmavaate ning pühendanud oma loomingulise tegevuse suuresti ühiskonna topeltstandardite ja “kohustuslike valede” paljastamisele. 

Järgnevas mõtiskluses arutleb Neil Oliver selle üle, kuidas tõsiasi, et üha suurem osa inimesi ei usu enam neile kohustuslikuks tehtud “ametlikke narratiive”, kätkeb endas inimkonna jaoks nii ohtu kui ka võimalust.

Elame suurte muutuste ajastul. Olen veendunud, et näeme 2024. aastal olulist perspektiivimuutust inimkonna teadvuses, millele järgnevalt hakkab inimeste silme all kogu maailmas paljastuma üha enam globalistide inimsusvastane olemus…

Üha rohkem on võimalik kuulda inimesi rääkimas peatselt saabuvast “apokalüpsisest”.

Neil Oliver

Aja märgid on kõikjal meie ümber… Üha rohkem on võimalik kuulda inimesi rääkimas peatselt saabuvast “apokalüpsisest”. Siinkohal olekski kohane pakkuda väikest selgitust, kuna tegemist on sõnaga, mida on tihtilugu valesti tõlgendatud. “Apokalüpsis” on algupäraselt tuletatud kreekakeelsest tegusõnast, mis tähendab katte eemaldamist, paljastamist või mingisuguse asja olemuse nähtavale toomist. Olen kindel, et 2024. aastal langeb nii mõnigi loor sellelt, kuidas maailm tegelikult töötab.

Üheks teiseks samaväärselt laialdaselt kasutatud ja valesti mõistetud sõnaks on “okultne”. Okultne tähendab midagi, mis on varjatud või peidetud; siinjuures tasub tähele panna, et sellel sõnal ei ole algupäraselt mingisugust maagilist tähendust. Ning minu hinnangul oleme jõudnud epohhi, kus see, mis oli varemalt okultne, ehk meie eest varjatud, ei saa enam kauaks varjule jääda.

Olen kindel, et 2024. aastal langeb nii mõnigi loor sellelt, kuidas maailm tegelikult töötab.

Neil Oliver

Selge on see, et 2024 saab olema pöördelise tähtsusega aasta. USA-s leiavad peagi aset presidendivalimised ning ameeriklasi on asutud aegsasti ette valmistama potentsiaalseteks ühiskondlikeks raputusteks.

Demokraatide toetajatele teatatakse resoluutselt, et presidendiks kandideerib üksnes Joe Biden ja ühtegi teist kandidaati ei kaaluta ega ilmselt ka tolereerita. Samal ajal on selge ka see, et demokraadid teevad kõik mis nende võimuses, et oma poliitilist pearivaali Donald Trumpi vangistada või muul moel poliitilisest protsessist likvideerida.

Sellist vaatemängu, mis hetkel Ameerika poliitilises süsteemis aset leiab, ei ole me varem kunagi kogenud. Meile sisendatakse, et kõik see, mis on hetkel aset leidmas – Trumpi mahasurumine ja süüdi mõistmine – toimub väidetavalt “demokraatia päästmise” nimel. Kasutada riigimasinat oma poliitilise rivaali likvideerimiseks, et “päästa demokraatia”, nagu demokraadid USA-s parasjagu Donald Trumpiga teevad, on sama absurdne nagu seksida ennast süütuks.

Kasutada riigimasinat oma poliitilise rivaali likvideerimiseks, et “päästa demokraatia”, nagu demokraadid USA-s parasjagu Donald Trumpiga teevad, on sama absurdne nagu seksida ennast süütuks.

Neil Oliver

Joe Biden seevastu paistab olevat väga pehmelt väljendades kognitiivselt piiratud võimetega vanahärra. Biden on juba aastaid mähkunud korruptiivsete tehingute müriaadi, kandes samas ballastina kaasas kokaiinikust ning prostituutide ja altkäemaksude sõltlasest poega, kes tirib ametisoleva presidendi toetust alla nagu sangpomm, millest on võimatu vabaneda.

Kogu selle taaga juures pole üllatav, et rünnakud Trumpi vastu muutuvad iga päevaga üha hüsteerilisemaks. Demokraadid ei põrkunud tagasi nimetamast USA endist presidenti hullemaks “diktaatoriks” kui Hitler ja Mussolini kokku… Süüdistuse teeb eriti absurdseks asjaolu, et Trump oli ainsaks presidendiks USA hiljutises ajaloos, kelle ametiaja jooksul ei tunginud Ühendriigid kallale ühelegi uuele riigile ja see on miskit, mis on Ameerika riigipeade puhul tõeliselt ebatavaline.

Enam ei tule kellelegi üllatusena, et globalistide plaani järgi pidi kaheksale aastale Barack Obama valitsusele järgnema kaheksa aastat Hillary Clintoni presidentuuri. Selline asjade korraldus oleks andnud globalistidest sõjaõhutajate leerile piisavalt aega oma plaanide ellu viimiseks.

Niinimetatud “poliitikud” on tänapäeval tühjad kestad, kelle funktsiooniks on valimata globaalsete võimuorganite – Maailma Majandusfoorumi, Maailma Tervishoiuorganisatsiooni ning eeskätt kogu maailma rahasüsteemi kontrolliva Rahvusvahelise Arvelduste Panga ning teiste anonüümsete akronüümide taha varjuvate organite diktaatide elluviimine oma kodumaal.

Neil Oliver

Ent asjad ei kulgenud plaanipäraselt ning Valges Majas võttis koha sisse hoopis Donald Trump – mees, kes ei oleks kunagi tohtinud saada ovaalkabineti peremeheks.

2016. aasta oli globalistide jaoks apsakaterohke ka selles mõttes, et tegemist oli aastaga, mil Suurbritannia elanikud otsustasid referendumil Euroopa Liidust välja astuda. Usun, et meil on alust oodata, et 2024 kujuneb samaväärselt turbulentseks.

Ühendkuningriigis on nii konservatiivid kui leiboristid – kaks peamist parteid – sedavõrd kärbunud, et neis ei ole enam piiskagi elumahla järel, ning suur osa Suurbritannia elanikkonnast on jõudnud tänaseks arusaamiseni, et valimistest osavõtt on täiesti mõttetu tegevus, kuna programm, mida meile peale surutakse, jätkub täiesti sõltumata sellest, kelle poolt me hääletame või kas me üldse seda teeme.

Niinimetatud “poliitikud” on tänapäeval tühjad kestad, kelle funktsiooniks on valimata globaalsete võimuorganite – Maailma Majandusfoorumi, Maailma Tervishoiuorganisatsiooni ning eeskätt kogu maailma rahasüsteemi kontrolliva Rahvusvahelise Arvelduste Panga ning teiste anonüümsete akronüümide taha varjuvate organite diktaatide elluviimine oma kodumaal.

Mõned, kes olukorda aduvad, räägivad elevusega üksikkandidaatide poolt hääletamisest, kuid ma paraku ei näe, kuidas seegi kurss saaks meile pakkuda toimivat lahendust. On aeg tunnistada, et poliitika kui selline on lakanud traditsioonilises mõttes olemast.

Üks peamisi probleeme globalistide jaoks on asjaolu, et üha vähem inimesi usuvad üha võimukuulekama meedia üha läbinähtavamaid valesid.

Neil Oliver

Üks peamisi probleeme globalistide jaoks on asjaolu, et üha vähem inimesi usuvad üha võimukuulekama meedia üha läbinähtavamaid valesid. Seega, mis iganes narratiivi meile parajasti ette ka ei valmistataks – olgu selleks küberrünnak Hiinast, õhus leviv Ebola, mingi järjekordne terrorirünnak või mõne tüütu probleemitekitaja palgamõrv – on selge see, et aina vähem inimesi usub ametlikku narratiivi toimuvast. Võimurite usalduse krediit on otsa saanud ning üha enam inimesi ei usu ette söödetud narratiive kas üldse või siis vähemasti mitte piisavalt kuulekalt.

USA-s nimetavad demokraadid Trumpi absurdselt fašistiks. Samas on tõeline fašism kõikjal meie ümber Klaus Schwabi Maailma Majandusfoorumi nn “huvigruppide kapitalismi” näol vohamas. Pean siinkohal silmas tõsiasja, et võim ja otsuste langetamine on rahvusriikide elanikelt kõikjal röövitud ja antud täielikult üle võimurite tagatubadele ning pankuritele. Viimased valitsevad nüüd maailma, mitte meie. Euroopas ja mujal levivad nn populistlikud liikumised. Populistlik tähendab rahvalikku ja sellel sõnal ei tohiks olla mingisugust negatiivset või hukkamõistvat varjundit, ent massimeedia poolt vormitud poliitilises leksikas on sellele antud sisuliselt solvangu tähendus.

See on saanud sõnaks, millega püütakse massidesse sisendada sõnumit, et igaüks, kes on huvitatud rahva sõnaõigusest oma riikide valitsemisel, on vähemasti Hillary Clintoni silmis põlastusväärne.

Tõsiasi, et demokraatia on tänapäevaks saanud muinasjutuks, on ilmne kõigile – ent mind on üha enam hakanud paeluma küsimus, kas sellel sõnal on kunagi üldse olnud reaalsust kirjeldavat tähendust?

Võim ja otsuste langetamine on rahvusriikide elanikelt kõikjal röövitud ja antud täielikult üle võimurite tagatubadele ning pankuritele.

Neil Oliver

Mõtlen nimelt, et kas meid mitte ei ole tõmmatud haneks ja pandud uskuma, et saime valida justkui võistlevate ideoloogiate vahel. Kas sel mängul on üldse olnud kunagi sügavam sisu? Või oli alati tegemist pelga illusiooniga – miraažiga, mis oli justkui präänik massidele, samas kui tegelik võim on alati olnud, nagu nüüdki, väikese grupi käes? Nimetage seda gruppi, kuidas soovite, sajandite jooksul on see ilmselgelt vahetunud: aristokraadid, oligarhid, kuritegelikud perekonnad, kes iganes.

Mõtlen ka sellele, et kes ikkagi olid I ja II maailmasõja võitjateks? Mis sai kõigist neist tuhandetest natsipartei liikmetest, kes kokku koguti ja viidi USA-sse (Operation Paperclip raames), kus nad leidsid probleemideta autoriteeti ja võimu pakkuvad ametid nii teaduses kui poliitikas? Ilmselt olete kuulnud ütelust, et Saatana kõige tähtsam trikk on veenda inimesi, et teda pole olemas…

Inimkond on tänaseks jõudnud ristteele, kus ühes suunas kulgeb tee globalistide poolt visandatud tulevikku, mis koosneb üdini kõigest, mis on inimsuse, vabaduse ja elu vastane. Teisele poole rindejoont jäävad aga kõik need, kes armastavad oma perekonda, lapsi ja elu ning vabadust ja kõike, mida see meile kinkida võib.

Olen ka varemalt öelnud, et mida aeg edasi, seda rohkem valdab mind teatud kaaluta oleku tunne. Mulle tundub, et eilse päeva maailm kadus mu jalge alt ühtäkki kaks-kolm aastat tagasi ja olen sealtsaadik olnud justkui vabalangemises, leidmata korrakski kindlat maad jalge all.

Asja tuum on peidus sõnas Apokalüpsis – ehk teisisõnu ilmutus… ilmutus sellest, kuidas maailm tegelikult on – arusaamine, mis on paljudel juba aset leidnud ja veelgi enamatel aset leidmas.

Inimkond on tänaseks jõudnud ristteele, kus ühes suunas kulgeb tee globalistide poolt visandatud tulevikku, mis koosneb üdini kõigest, mis on inimsuse, vabaduse ja elu vastane. Teisele poole rindejoont jäävad aga kõik need, kes armastavad oma perekonda, lapsi ja elu ning vabadust ja kõike, mida see meile kinkida võib.

Neil Oliver

Maskid on langenud, kuid maskikandjad ei näi enam hoolivat, et me neid ja nende kavatsusi näeme ja teame. Nad teavad, et me teame. Nad teavad, et me teame, et nad valetavad, aga nii peabki olema. Me peamegi teadma, sest nende arust oleme me abitud ning meie teadmine ei maksa vähimatki.

Võimurid sisenesid paari aasta eest mängu kõrgetele panustele… nad nõudsid kõige sulgemist. Nad nõudsid “suurt lähtestamist” ja suutsid ilmselt vaevu oma silmi uskuda, kui nii suur osa maailmast tegi, mis kästud… istudes vaguralt kodus ja oodates järgmisi käske.

Globaalne eliit arvas koroonasulgude järgselt, et massid on neil pihus ning nad otsustasid ühe korraga lasta käiku kogu oma arsenali: sõda, kliimakriis, netonull, veel rohkem sõda, teeme naised meesteks, mehed naisteks, lapsed sootuks… koorime maksudega kogu inimeste raha ning jätame nad ilma viimsetestki vabadustest ja õigustest. Kõik on läinud nagu õlitatult, kuid… on üks väike probleem. Üha enam on tekkinud inimesi, kes julgevad vaadata võimuritele silma, pööramata pilku ära.

Globaalne eliit arvas koroonasulgude järgselt, et massid on neil pihus ning nad otsustasid ühe korraga lasta käiku kogu oma arsenali: sõda, kliimakriis, netonull, veel rohkem sõda, teeme naised meesteks, mehed naisteks, lapsed sootuks… koorime maksudega kogu inimeste raha ning jätame nad ilma viimsetestki vabadustest ja õigustest. Kõik on läinud nagu õlitatult, kuid… on üks väike probleem. Üha enam on tekkinud inimesi, kes julgevad vaadata võimuritele silma, pööramata pilku ära.

Neil Oliver

Ning sedasi olemegi tänaseks jõudnud punkti, kus globalistlikud sõjaõhutajad ja inimsusevastane salaliit on pilgutanud esimesena. Nad ei ole veel paraku mängust väljas, kuid nad on paljastatud, haavatud ja haavatavamad kui kunagi varem. See kätkeb endas inimkonnale nii häda kui ka võimalust, kuna teadupärast on haavatud kiskja kõige ohtlikum ning valmis kõige meeleheitlikumateks rünnakuteks, kuna ta teab, et kaalul on tema elu.

Seega sättigem vaim valmis, kuna ees seisev võitlus saab olema mitte üksnes võitlus, vaid apokalüpsis selle sõna tõelises tähenduses… paljastus, mis langetab maski, mis liiga kaua masside eest tõde varjul on hoidnud.

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:
Abraham Lincoln olevat kunagi resümeerinud valitsejate ja valitsetavate vahelise suhte järgnevalt: “Mõnda inimest on võimalik lollitada kogu aeg ning kõiki inimesi mõnda aega… ent kõiki inimesi ei ole võimalik lollitada kogu aeg.” Selle väite tõesuse ilmestamiseks käibivad hästi Neil Oliveri eelnevalt lausutud mõtted, mille põhimotiiv on justkui USA ikoonilise presidendi tarkuse manifestatsiooniks ligi 200 aastat hiljem.

Poliitilise võimu küünilisuse kombinatsioon masside naiivsuse ning argusega on läbi aegade andnud tulemuseks olukorra, kus tõde ning avalikkusele “kohustuslike valede” abil sisse söödetud narratiivid hargnevad teineteisest üha radikaalsemalt, jõudes lõpuks punkti, kus igasugune “parketikõlbulik” jutt maailmas toimuvast muutub võimalikuks vaid absurdses võtmes ja eneseväärikuse hinnaga.

Poliitilise võimu küünilisuse kombinatsioon masside naiivsuse ning argusega on läbi aegade andnud tulemuseks olukorra, kus tõde ning avalikkusele “kohustuslike valede” abil sisse söödetud narratiivid hargnevad teineteisest üha radikaalsemalt, jõudes lõpuks punkti, kus igasugune “parketikõlbulik” jutt maailmas toimuvast muutub võimalikuks vaid absurdses võtmes ja eneseväärikuse hinnaga.

Adrian Bachmann

See on alati hetkeks, mil valedele rajatud süsteem iseenese vastuolude raskuse all kokku variseb, mattes sealjuures enda alla suure osa nendest, kes valede kandjana ultimatiivselt oma moraalse selgroo murdsid.

Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!