Ameerika Ühendriikides läbi viidud uuringute kohaselt on koroonapiirangud toonud kaasa mitte üksnes täiskasvanute, vaid ka alaealiste ülekaalulisuse probleemi ulatusliku süvenemise. Areng on eriliselt kõnekas, kuna koroonapiirangutega on seega reaalsuses kaasnenud peamise COVID-19 põdemist raskendava asjaolu oluline halvenemine elanikkonnas.
Ohufaktor, mida SARS-CoV-2 (ja enamike teiste ohtlike haiguste ja tervisehädade) juures sisuliselt ei käsitleta, on ülekaalulisus. Tervislik toitumine ja immuunsüsteemi tugevdamine on parim vaktsiin enamike meie ühiskonda vaevavate haiguste vastu. Meie päralt on olnud 18 kuud, mil tervishoiuasutused ja valitsused oleksid saanud vastava sõnumi inimesteni tuua, kasutades ära asjaolu, et koroonahirm oleks motiveerinud inimesi viimaks ennast liigutama.
Selle asemel on võimud tegelenud inimeste lukustamise ja laste sportimisvõimaluste piiramisega, vähendanud sealjuures elanikkonna D-vitamiini taset, ning mis kõige hullem, põhjustanud suurima ülekaalulisuse kriisi USA ajaloos.
Augusti lõpus avaldasid Michigani Ülikooli ja Kaiser Permanente teadlased USA Meditsiiniteadlaste Assotsiatsiooni ajakirjas JAMA uuringu, mis näitas, et mitte ainult täiskasvanud ei võtnud piirangute ajal oluliselt kaalus juurde, vaid ka väikesed lapsed kogusid lisakilosid. Kasutades Lõuna-California Kaiser Permanente elektroonilisi terviseandmeid laste tervise kohta pandeemia ajal ning enne seda, leidsid teadurid, et rasvumine noorte laste seas on läbi teinud hämmastava kasvu.
„Ülekaalulisus või rasvumine suurenes 5 kuni 11-aastaste laste seas pandeemia ajal 36,2% pealt 45,7% peale. See on 8,7% suurune absoluutne kasv ning lausa 23,8% suurune suhteline kasv võrdlusperioodiga võrreldes,” kirjutasid autorid. „Ülekaalulisuse või rasvumise absoluutne kasv 12–15-aastaste seas oli 5,2% (suhteline kasv 13,4%) ning 16-17-aastaste seas 3,1% (suhteline kasv 8,3%).”
Selline tulemus on sama palju traagiline, kui see oli ette ennustatav. Laste kodudesse lukustamine ja sporditegevuse lõpetamine on kõige madalama riskitasemega rühmale toonud kaasa kõige suurema kasvu COVID-19 tüsistuste ja paljude muude terviseprobleemide peamise riskiteguri esinemises. Sellest saatuslikust poliitilisest veast tulenev diabeedi ja südamehaiguste esinemise hulk on mõõtmatu.
Juba praegu on palju andmeid, mis viitavad rasvumise kasvule noorte täiskasvanute seas. Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni poolt läbi viidud uuringu kohaselt koges 61% inimestest viimase aasta COVID-i paanika ajal soovimatut kehakaalu tõusu, kusjuures keskmine kaalutõus oli lausa 13 kg. Y-generatsiooni esindajad võtsid keskmiselt juurde enam kui 18 kg.
Kasutades Lõuna-California Kaiser Permanente elektroonilisi terviseandmeid laste tervise kohta pandeemia ajal ning enne seda, leidsid teadurid, et rasvumine noorte laste seas on läbi teinud hämmastava kasvu.
Märtsis avaldatud Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse (Centers for Disease Control and Prevention – CDC) uuringus leiti, et „J-kujuline (mittelineaarne) seos on tuvastatav kehamassiindeksi ja kolme võimaliku riski realiseerumise vahel.” Need kolm riski on intensiivravi vajamine, hingamisaparaadi vajamine ning surm. Uuringus leiti, et 78% COVID-19 tõttu haiglaravi vajanud inimestest olid kas ülekaalulised või rasvunud. Niisiis võeti noorem elanikkond, keda viirus suuresti ei mõjuta, ning muudeti nad liigse kehakaalu tõttu viiruse suhtes rohkem haavatavaks.
See, mida oleme teinud oma lastele neid kodus istuma sundides, on kuritegelik. Enamik USA koolidest jättis ära isegi õues sportimise, kus lapsed saavad nii füüsilist koormust kui D-vitamiini, ja kus nakatumise oht on madal. Wisconsini Ülikooli meditsiini- ja rahvatervise osakond (School of Medicine and Public Health) avaldas eelmise aasta juulis keskkooli sportlaste seas läbi viidud vaimse tervise uuringu, milles leiti, et ligikaudu 68% küsitletud 3243 õpilas-sportlasest koges ärevuse ja depressiooni tunnet sellisel tasemel, mis tavaliselt vajaks meditsiinilist sekkumist.
Oktoobris avaldas sama osakond uuringu, milles võrreldi spordiga tegelevaid Wisconsini kooliõpilasi nendega, kes sporti ei teinud. Tulemused näitasid, et 80% spordiga tegelevatest inimestest ei tundnud mingit ärevust, samas kui spordiga mitte tegelevate õpilaste seas oli see vaid 26,4%. Vaid 6,6% sporti tegevatest noortest koges mõõdukat või tugevat ärevust, sporti mitte tegijate seas oli sama näitaja 44,1%. Lisaks teatas peaaegu kaks korda rohkem sporti tegevatest õpilastest, et nad kogevad depressiooni minimaalselt või üldse mitte, kui need, kes spordiga ei tegelenud.
Ei pea olema just geenius, et mõista, et sportimisvõimaluste puudumine, koolide sulgemine ning suurenenud ärevustunne toob noorte seas kaasa suurema rasvumise.
Pandeemia alguses vaatas USA valitsus Jaapani madalat COVID-i suremust ja tegi täpselt vale järelduse. Selle asemel, et proovida üle võtta nende tervislikku eluviisi ja toitumist, mis aitab vältida põletiku tekkimist, kopeerisid nad hoopis nende naeruväärset maski kandmise kultuuri. Poolteist aastat kestnud peaaegu universaalsest maskide kandmisest hoolimata on nakatumiste arv kogu riigis hüppeliselt kasvanud.
Seega on katsetused viiruse levikut maskide kandmise abil peatada täielikult ebaõnnestunud. Jaapanlased on suutnud pandeemiast läbi tulla palju väiksema surmade arvuga ennekõike seetõttu, et nad on palju tervemad. Ehkki sellel võib olla mitmeid põhjuseid, on asjaolu, et USA rasvunute osakaal on Jaapaniga võrreldes 8,5 korda suurem, paratamatult üks süüdlastest.
Kahjuks tuleb sulgude eest tasuda kogu ülejäänud elu. Diabeedi ja südamehaiguste esinemise sagenemine on vaid üks sellega seotud kuludest.