Orion Taraban
Meie maailm on sügavalt läbi imbunud valest, mida kaitstakse kiivalt, kuid mis sellegipoolest hävitab ühiskondi. Minu hinnangul ei ole tegemist mitte niivõrd tahtliku pettuse kui suutmatusega mõista inimese olemust.
Seda valet aitab ehk kõige paremini mõista võrdlus Aldous Huxley romaaniga “Hea uus ilm”. Huxley teos viib meid düstoopilisse tulevikku, milles kogu maailma üle valitseb ühtne, totalitaarne režiim. Muu hulgas toodab see režiim omale kodanikke, kujundades geneetiliselt sobivaid isendeid vastavalt ühiskonnas vajalikele rollidele. “Heas uues ilmas” algab inimese elu riikliku reproduktiivjaama katseklaasil, gesteerub pudelist tehisemakas ning 9 kuu pärast dekanteeritakse laps. Vanemaid, perekondi ning monogaamseid suhteid selles reaalsuses ei eksisteeri. Iga indiviid kujundatakse nii geneetiliselt, looteetapi keskkonnalt kui sotsiaalselt täiuslikult sobituma talle määratud positsiooniga kastisüsteemis.
Erinevalt enamikust muudest düstoopiatest, mis kalduvad masendusse ja ühtlasesse hallusesse, tutvustab Huxley “Heas uues ilmas” lugejale ühiskonda, kus iga inimese iga soov täidetakse koheselt, kus kuritegevust, vaesust, tööpuudust ega isegi teadlikku kontrollitud olemise taju ei esine, kus tarbitakse turvalisi eufooriat tekitavaid aineid ning kus igasugune negatiivne emotsioon puudub täielikult. Kokkuvõttes jätab Huxley düstoopia mulje turvalisest, mugavast, meeldivast ja stabiilsest ühiskonnast.
Ometi loeme tema teost värinaga, sest näeme, kuivõrd hingeliselt laostunud see ühiskond tegelikult on. Samastame lugejatena end noore peategelase Johniga, keda tabavad esmakordselt hea uue ilma ning selle tavadega kokku puutudes segadus, vastikus ja raev. Kuid samal ajal peame endile ka meelde tuletama, et valdav enamus selle ühiskonna liikmetest on õnnelikud – vähemalt niivõrd kui nad üldse on suutelised õnne tundma.
Hingelist laostumust tajuvad raamatu tegelastest vaid üksikud alfa++ isendid ehk eriliselt kõrge intelligentsustasemega erudeeritud isikud, kes on geneetiliselt ja sotsiaalselt kujundatud juhtivate positsioonide täitmiseks. Teiste kastide liikmed – beetad, gammad, deltad ja madalad üpsilonid – ei suuda sellist probleemi ettegi kujutada, rääkimata selle tagajärgede tajumisest.
Samamoodi nagu kannataks alfa-inimene, keda sunnitakse täitma delta-inimese jaoks mõeldud sotsiaalset funktsiooni, kannataks ka delta, keda sunnitakse täitma alfa rolli. Alfa-inimest eeldav roll jääks täielikult väljapoole delta-inimese suutlikkust ning tekitaks temas üksnes frustratsiooni, segadust ja lootusetust.
Aldous Huxley “Hea uus ilm” on tõepoolest fenomenaalne teos ja soovitan kõigil, kes seda veel lugenud ei ole, see kindlasti ette võtta.
Ja siinkohal jõuamegi demokraatliku vale juurde. Täpsemalt seisneb demokraatilik vale uskumuses, justkui oleks kõik inimesed loodud võrdsetena. Isegi kogu maailma demokraatiatele eeskujuks olev Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsioon kuulutab, et “kõik inimesed on loodud võrdsetena.” Kuid uskumus, et inimeste vahel ei eksisteeri mingeid põhimõttelisi erinevusi, ei vasta oma idealistlikule ilule vaatamata tõele.
Küsimus on keerulisem, kui esmapilgul tundub. Oleme fraasi “kõik inimesed on loodud võrdsetena” demokraatliku vale kontekstis tõlgendanud nõnda, et mitte keegi ei ole kellestki teisest üheski aspektis parem ega halvem, ning jõudnud moraalse järelduseni, et kõik peaksid võrdselt suutma teha kõike, kusjuures olukordades, kus keegi ilmselgelt midagi ei suuda, peavad mängus olema ebademokraatlikud, teenimata privileegid ja/või sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus ning ebaõiglus või lihtsalt informatsiooni või võimaluse puudumine. Lühidalt öeldes oleme hakanud uskuma, et kõik inimlikud ebavõrdsuse ilmingud lähtuvad sotsiaalsetest põhjustest. Ja see ei vasta tõele.
Arvestatav osa inimlikust ebavõrdsusest lähtub bioloogilistest teguritest. Võib-olla ei ole meid Huxley “Hea uue ilma” tegelaste kombel geneetiliselt kujundatud sotsiaalsesse kastisüsteemi sobituma… kuid samahästi võiks see nõnda olla. Vaadake endi ümber ringi. Inimestel esineb laias valikus karakteristikuid, mille tugev geneetiline taust on üldteada, sh intelligentsus, atleetlikkus ning atraktiivsus. Muidugi sooviksime kõik, et see nii ei oleks. Geneetiliste erinevuste teema tekitab meis ebamugavust, sest me ei saa nende suhtes eriti midagi ette võtta.
Madalama intelligentsitasemega inimene võib pühendada kogu oma elu õppimisele ja jääda siiski alla kellegi teise pingutuseta avalduvale geeniusele. See ei ole õiglane. Inetu inimene võib kulutada sadu või tuhandeid dollareid kosmeetikale ja ilukirurgiale ja siiski kahvatuda atraktiivsema inimese loomuliku ilu kõrval. Ka see ei ole õiglane ja vihastab isegi tipptegijaid. Kirka näite sellisest ebavõrdsusest ajendatud kadedusest leiate 1984. aastal linastunud filmis “Amadeus”.
Ometi peame tunnistama, et kui teenimata privileegi üldse maailmas eksisteerib, siis ilmneb see just geneetikas. Kahjuks on geneetilisi erinevusi juba pikemat aega seostatud moraalihinnangutega ning nende najal on õigustatud ajaloo kõige koletumaid kuritegusid. Ja geneetiliste eeliste sidumine moraalihinnangutega omakorda selgitab, miks meie jaoks on niivõrd vastumeelne tunnistada, et geneetikal võib olla midagi pistmist individuaalse sooritusega.
Ei ole kuigi keeruline jõuda väitelt “isik või grupp A on nutikam kui isik või grupp B” väiteni “isik või grupp A on moraalselt ülimuslik isiku või grupi B suhtes”. Enamik inimkonna kõige jõletumaid otsuseid lähtub sellisest moraalse üleoleku tundest. Nüansirikka eristuse asemel oleme kollektiivselt otsustanud lapse koos pesuveega välja visata ning keeldunud geneetika mõju tunnistamast – kuid millegi tunnistamast keeldumine ei kaota selle eksistentsi. Geneetika ei määra küll kõike, kuid omab teatud isikute soorituses siiski olulist rolli, vahest isegi suuremat kui me ühiskonnana tunnistada sooviksime.
Praktilises vaates tähendab see, et erakordsete isikute probleemid ja lahendused ei pruugi haakuda tavaliste inimeste probleemide ja lahendustega. Tuletage seda meelde eriti taskuhäälinguid kuulates, sest neis tutvustatakse enamasti just erakordseid isikuid. Need kaks inimrühma ei saa mööda sama rada samade eesmärkide suunas liikuda. Huxley kujutatud maailmaga võrreldes oleks see sama nagu alfa õpetaks deltadest koosnevale grupile, kuidas kõige paremini saavutada alfa eesmärki. Me ei saa öelda, et tema õpetus vale oleks, see lihtsalt ei resoneeru tõenäoliselt sihtgrupiga.
Kõik see ei tähenda, nagu ei oleks inimestel võimalik oma olukorda parandada. Ilmselgelt on see võimalik. Kuid kõik ei suuda oma olukorda parandada samal määral. Ja kuigi suutlikkust mõjutavad kultuuriline programmeerimine ja sotsiaalmajanduslikud tingimused, ei määra need kõike. Inimesed lihtsalt ei ole võrdsetena loodud. Ning ehk on just ebavõrdsus või mitmekesisus lõpuks see, mis elu huvitavaks ja jätkusuutlikuks muudab.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole.
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!