Iain Davis
AUDIOVERSIOON kuulatav lehekülje lõpus
Keskpankade digivaluutad ja rahvusvahelise finantssüsteemi lõpp
Oluline on meeles pidada, et keskpangad on eraettevõtted nagu kommertspangadki. Täpselt nii nagu meie kaupleme kommertspankadega, kauplevad kommertspangad omakorda keskpankadega. Massidesse sisendatud arusaam, et keskpangad on valitsusasutused, osutub lähemal vaatlusel müüdiks.
Oluline on meeles pidada, et keskpangad on eraettevõtted nagu kommertspangadki. Täpselt nii nagu meie kaupleme kommertspankadega, kauplevad kommertspangad omakorda keskpankadega. Massidesse sisendatud arusaam, et keskpangad on valitsusasutused, osutub lähemal vaatlusel müüdiks.
Täna kasutame rahana midagi, mida nimetatakse “fiat valuutaks”. Kommertspangad loovad “fiat” raha pelga nupuvajutusega iga kord, kui väljastavad oma võlgnikele laenu. Vastutasuks laenulepingu eest loob kommertspank vastava “pangahoiuse” – tehes seda mitte millestki – millele klient pääseb ligi värskelt loodud rahana. See raha (ehk fiat-valuuta) eksisteerib kommertspangas hoiusena ja seda võib nimetada ka “laiapõhjaliseks rahaks”.
Kommertspankadel on omakorda keskpankades reservikontod. Need toimivad aga juba teist tüüpi fiat-valuutas, mida nimetatakse kas “keskpanga reservideks” või “baasrahaks”.
Kommertspangad loovad “fiat” raha pelga nupuvajutusega iga kord, kui väljastavad oma võlgnikele laenu.
Meie, tavakodanikud, ei saa vahetada “baasraha”, samuti ei saa seda vahetada ka “pangavälised” ettevõtted. Üksnes kommerts- ja keskpankadel on juurdepääs baasrahale. Selline olukord loob reaalsuse, mida John Titus kirjeldab “jagatud raharinglusena”.
Enne pseudopandeemiat eksisteeris olukord, kus teoreetiliselt baasraha laia raharinglusse (ehk tavaliste juriidiliste ja füüsiliste isikute kontodele) otseselt ei lekkinud. Selle asemel julgustas kommertspankade “reservide” suurendamine neid rohkem laenama ja seeläbi suurendama majandustegevust ebamäärase mehhanismi kaudu, mida nimetatakse monetaarseks stiimuliks.
Pärast 2008. aasta ülemaailmset finantskrahhi, milles olid süüdi kommertspangad ise, kes spekuleerisid kasumijahil üha suuremal hulgal väärtusetute tuletisinstrumentidega, “päästsid” keskpangad sisuliselt pankrotistunud kommertspangad, ostes nende väärtusetuid varasid (ehk väärtpabereid), kasutades selleks “baasraha”. Oluline on siinkohal tähele panna, et uus baasraha, mis loodi samuti keskpankade poolt mitte millestki, jäi kättesaadavaks üksnes kommertspankadele, mitte elanikkonnale laiemalt. Uus baasraha ei loonud seega otseselt uut laia raha.
Olukord muutus radikaalselt tänu plaanile, mille esitas keskpankadele ülemaailmne investeerimisfirma BlackRock. 2019. aasta lõpus andsid G7 keskpankurid BlackRocki soovitatud “otsesele” rahastrateegiale aktsepti.
Investeerimishiid BlackRock (märkus: mis valdab suuremat varade portfelli kui enamike maailma riikide riigireservid kokku panduna) väitis, et pankade päästmise tulemusel valitsenud rahalised tingimused on jätnud rahvusvahelise raha- ja finantssüsteemi “tühjaks”. Seetõttu pakkus BlackRock välja, et järgmise majanduslanguse korral oleks vaja kasutada uut lähenemist niipea, kui tekivad selleks vajalikud “ebatavalised asjaolud”.
Need asjaolud õigustaksid “ebatraditsioonilist rahapoliitikat ja enneolematut poliitika koordineerimist”. BlackRock selgitas:
Otseseks muutumine tähendab, et keskpank leiab viise, kuidas levitada keskpanga raha otse ja vahetult avaliku ja erasektori kulutajate kätte.
Täiesti juhusliku kokkusattumusena tekkisid üksnes paar kuud pärast maailma suurima investeerimiskontserni poolt välja käidud ettepanekut hakata keskpankade poolt väljastatud raha edastama otse isikute kontodele täpselt sellised “ebatavalised asjaolud”, nagu selle rakendamise õigustamiseks oli ette nähtud – ning nagu aimata võite ilmnesid need “ebatavalised asjaolud” ülemaailmsete koroonasulgude näol.
Täiesti juhusliku kokkusattumusena tekkisid üksnes paar kuud pärast maailma suurima investeerimiskontserni poolt välja käidud ettepanekut hakata keskpankade poolt väljastatud raha edastama otse isikute kontodele täpselt sellised “ebatavalised asjaolud”, nagu selle rakendamise õigustamiseks oli ette nähtud – ning nagu aimata võite ilmnesid need “ebatavalised asjaolud” ülemaailmsete koroonasulgude näol.
Selle asemel, et kasutada “baasraha” väärtusetute varade ostmiseks ainult kommertspankadelt, kasutasid keskpangad baasraha, et luua kommertspankades “laia raha” hoiuseid kõikidele isikutele. Kommertspangad tegutsesid selles mudelis passiivsete vahendajatena, võimaldades keskpankadel osta varasid mittepankadelt. Need pangavälised eraettevõtted ja finantsasutused ei olekski muidu saanud müüa oma võlakirju ja muid väärtpabereid otse keskpankadele, sest neil ei ole lubatud kaubelda keskpanga baasrahaga.
USA Föderaalreserv selgitab, kuidas nad kasutasid BlackRocki “otsese sekkumise” plaani, järgnevalt:
Märkimisväärne areng USA pangandussüsteemis pärast COVID-19 pandeemia algust on olnud pangahoiuste [ehk laia raha] kiire ja püsiv kasv. [. . .] Kui Föderaalreserv ostab väärtpabereid pangaväliselt müüjalt, loob ta uued pangahoiused, krediteerides hoiustamisasutuse reservkontot [baasraha], kus pangavälisel müüjal on konto, ja krediteerib seejärel hoiustamisasutuses pangavälise müüja hoiuse [laia raha] kontot.
See protsess, mille käigus keskpangad emiteerivad “valuutat”, mis leiab seejärel otsetee erakätesse, leiab oma ultimatiivse väljenduse keskpankade digitaalvaluutade kaudu. Rahvusvahelise finantssüsteemi ümberkujundamine, mida soovitas BlackRock, oli sisuliselt esimeseks sammuks teekonnal keskpankade poolt kontrollitud digivaluutade süsteemi kasutusele võtmisel.
Keskpankade digivaluutad ja avaliku ning erasektori partnerlused
Vahemärkusena tuletagem meelde, et keskpankade digivaluutasid “emiteerivad” üksnes ja ainult keskpangad. Kogu keskpankade digivaluuta mass toimib sedasi baasrahana. Kespankade digivaluuta teeb tulevikus lõpu seni eksisteerinud rahasüsteemile, kus keskpangad ja kommertspangad toimivad sümbiootiliselt ning see juhtub vaatamata nendele, kes usuvad, et “kahetasandiline pangandussüsteem” jätkub ka tulevikus.
Sisuliselt tähendab keskpankade digivaluutade kasutuselevõtt, et tänini mitte millestki raha loomise privileegi omanud kommertspankade tegevus leiab tulevikus lõpu.
Sisuliselt tähendab keskpankade digivaluutade kasutuselevõtt, et tänini mitte millestki raha loomise privileegi omanud kommertspankade tegevus leiab tulevikus lõpu. McKinsey & Company hiljutises aruandes rõhutatakse vajadust kesk- ja kommertspankade vahelise quid pro quo järele. Aruandes väidetakse:
Tarbijate ja ettevõtete otsekontosid hõlmava keskpanga digivaluuta edukas käivitamine võib välja tõrjuda olulise osa praegu kommertspankadel hoitavatest hoiustest ja luua makselahenduste pakkujatele uue konkurentsirinde.
McKinsey märgib raportis ka seda, et selleks, et keskpankade digivaluuta kasutusele võtmine oleks edukas, tuleb see reaalselt ka laialdaselt kasutusele võtta. McKinsey nendib järgmist:
Lõppkokkuvõttes mõõdetakse keskpankade digivaluutade turuletoomise edukust kasutajatepoolse kasutuselevõtuga, mis on omakorda seotud digitaalsete müntide aktsepteerimisega makseviisina koos väärtuspakkumisega, mis parandab olemasolevaid alternatiive. [. . .] Edu saavutamiseks peavad keskpankade digivaluutad leidma märkimisväärset kasutamist, asendades osaliselt muud maksevahendid ja nende väärtuse salvestamise funktsiooni.
McKinsey sõnul peaks edukas keskpanga digivaluuta asendama olemasolevad “maksevahendid”. Selle saavutamiseks peavad eraõiguslikud “makselahenduste pakkujad” olema aga keskpankade digivaluutade programmi osaks. Seega, kui nad kavatsevad aktsepteerida oma “hoiuste olulise osa” väljatõrjumist, vajavad kommertspangad selleks stiimulit.
McKinsey arendab mõttekäiku järgnevalt:
Kommertspangad mängivad tõenäoliselt võtmerolli keskpankade digivaluutade ulatuslikus kasutuselevõtus, arvestades nende võimeid ja teadmisi klientide vajadustest ja harjumustest. Kommertspankadel on klientide pardale saamiseks kõige paremad võimalused ning seega tundub tõenäoline, et keskpanakde digivaluuta mudeli edu sõltub avaliku ja erasektori partnerlusest kommerts- ja keskpankade vahel.
Kuidas keskpanga digivaluuta töötaks?
Sisuliselt tähendab keskpankade digivaluutade kasutuselevõtt, et tänini mitte millestki raha loomise privileegi omanud kommertspankade tegevus leiab tulevikus lõpu.
“Keskpankade keskpangana” tuntud Rahvusvaheliste Arvelduste Pank (BIS) pakub keskpankade digivaluutade niiöelda hulgimüügi variandi määratluse järgnevas kantseliidis:
Keskpankade digivaluutade “hulgimüük” on mõeldud reguleeritud finantsasutustele. See tugineb praegusele kahetasandilisele struktuurile, mis asetab keskpanga maksesüsteemi baastasemele, delegeerides samal ajal makseteenuse pakkujatele kliendile suunatud tegevused…
Keskpankade digivaluutade “hulgimüügi” programmil on küll mõningaid sarnasusi hetkel kehtiva keskpanga reservisüsteemiga, kuid sõltuvalt keskpankade digivaluutade ülesehituse lisafunktsionaalsusest suurendab see tegelikkuses keskpanga võimet kontrollida kõiki investeeringuid ja sisuliselt kogu äritegevust. Ainuüksi sellel faktil on tohutu sotsiaalne mõju.
Rahvusvaheliste Arvelduste Pank (BIS) selgitab keskpanga digivaluutade süsteemi toimimist järgnevalt:
… kaugeleulatuvam uuendus saab olema “jaemüügi keskpanga digivaluutade” kasutuselevõtt. Jaekaubanduse keskpanga digivaluutad muudavad tavapärast kahetasandilist rahasüsteemi, muutes keskpanga digitaalse raha üldsusele vahetult kättesaadavaks, nagu ka sularaha on üldsusele kättesaadav otsese nõudena keskpanga vastu. [. . .] Jaemüügi keskpanga digivaluuta sarnaneb digitaalse sularahavormiga ning see saaks eksisteerima kahes variandis. Üks võimalus on niinimetatud sularahalaadne kontsept, mis võimaldab sümbolipõhist juurdepääsu ja anonüümsust maksetes. See valik annaks üksikkasutajatele juurdepääsu keskpankade digivaluutadele, mis põhineb paroolitaolisel digitaalallkirjal, kasutades privaatse avaliku võtme krüptograafiat, ilma et oleks vajadust isikut tuvastada. Alternatiivne lähenemisviis põhineb kasutajate identiteedi kontrollimisel (ehk siis “kontopõhine juurdepääs”) ning see põhineks digitaalse identiteedi skeemil.
Niinimetatud jaekasutuses olev keskpanga digivaluuta saab olema instrumendiks, mis võimaldab keskpangal teostada reaalajas kõikehõlmavat järelevalvet kõikide tehingute üle ning kontrollida otseselt kõikide inimeste elude kõiki tahke. Teisisõnu on tegu luupainajaliku olukorraga.
Kuigi BIS kirjeldab jaemüügi digivaluutade põhikontseptsiooni, on see oma seletustega avalikkust põhjalikult eksitanud. Väide, et keskpankade digivaluutad on kasutaja “nõudeks keskpanga suhtes”, kõlab palju paremini kui tunnistamine, et keskpank tegelikkuses omab teie raha.
Väide, et keskpankade digivaluutad on kasutaja “nõudeks keskpanga suhtes”, kõlab palju paremini kui tunnistamine, et keskpank tegelikkuses omab teie raha.
Jaemüügi CBDC on tegelikult keskpanga “nõue” selle kohta, mis on teie CBDC rahakotis.
Rahvusvaheliste Arvelduste Panga väide, et CBDC on “sarnane digitaalse sularahavormiga”, on seega täiesti ebatõene. CBDC pole midagi sellist nagu “sularaha”, väita vastupidist tähendaks tõlgendada sularaha olemust väga loomingulisel viisil.
Nii sularaha, nagu me seda füüsilise kupüüri tähenduses mõistame, kui ka CBDC on küll juriidiliselt keskpanga kohustused, kuid sellega sarnasused ka ammenduvad. Keskpank või tema kommertspanga “partnerid” ei saa jälgida, kus me sularaha vahetame, ega kontrollida, mida me sellega ostame. Keskpanga digivaluuta võimaldab teha mõlemat ning seda reaalajas.
Ühendkuningriigi keskpank – Inglise Pank – avaldas hiljuti oma digitaalse valuuta tarbeks kavandatud tehnilise spetsifikatsiooni. ÜK keskpank väidab oma digivaluutat tutvustavas dokumendis ühemõtteliselt, et…
Keskpanga poolt väljastatud digivaluuta ei oleks anonüümne, sest finantskuritegevuse ennetamiseks ning kohaldatavate õiguslike ja regulatiivsete kohustuste täitmiseks on vaja võimalust kasutajaid tuvastada ja kontrollida.
ÜK keskpank väidab oma digivaluutat tutvustavas dokumendis ühemõtteliselt, et
“Keskpanga poolt väljastatud digivaluuta ei oleks anonüümne, sest finantskuritegevuse ennetamiseks ning kohaldatavate õiguslike ja regulatiivsete kohustuste täitmiseks on vaja võimalust kasutajaid tuvastada ja kontrollida.”
Jällegi on hädavajalik mõista, et keskpanga digivaluuta on nii kaugel füüsilisest sularahast, kui ette annab kujutada. Sularaha võivad küll eelistada ka “kurjategijad”, kuid seda eelistavad siiski põhiliselt tavalised inimesed, kes ei soovi jagada kõiki oma isikuandmeid lihtsalt äritegevuseks või kaupade ja teenuste ostmiseks.
Digitaalne nael lõpetab selle võimaluse brittide jaoks, nagu seda teevad ka kõik teised digitaalsed keskpanga vekslid teistes riikides.
Inglise Panga mudel ei jäta seega mingisugust põgenemisteed. Isegi nende jaoks, kes ei suuda nõudmisel esitada riiklikult heakskiidetud “pabereid”, jõustatakse “erinevad identifitseerimistasemed”, tagamaks, et keskpanga digivaluuta kontrollivõrk laienab “kõigile”.
Dokument paljastab veel olulise keskpanga digivaluutade tahu. Mida rohkem isikutuvastusandmeid Inglise Panga ja selle riiklike partneritega jagada, seda ahvatlevamaks on tehtud digivaluuta. Nõuete täitmata jätmine toob aga kaasa selle, et te ei saa kodanikuna tegutseda ja garanteerib, et teid sisuliselt “tühistatakse” ühiskonna liikmena.
Kui otsustame allaheitlikult nõustuda keskpanga digivaluutade kasutuselevõtuga, saab vaba inimese mõistest pelk mälestus. Ning mis eriti traagiline – üksnes esimesed paar digitaalraha orjusesse aheldatud põlvkonda suudavad veel mõista, mille nad on kaotanud.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Andke mulle vaid kontroll raha loomise üle ning ma ei hooli, kes kirjutab riigi seadusi.
Mayer Amsel Rothschild (1970)
Medicid, Fugerid, Rotshchildid, Warburgid, Kuhnid… rahavalitsejate dünastiate lugu õhtumaade ajaloo vormimisel on olnud vähemasti samaväärselt oluline, ning lahutamatult läbi põimunud, poliitilist võimu omavate grupeeringute looga. Seda vähemasti viimase pooletuhande aasta jooksul, kui Kiriku poolt kehtestatud keeld liigkasuvõtmise abil rikastuda Euroopas ning selle kolooniates kehtivuse minetas.
Ultimatiivselt ei eksisteeri mitte ühtegi tehnoloogilist, juriidilist või moraalset põhjust, miks rahaloome funktsioon ei võiks (või ei peaks?) olema riigi monopoliks. Ennetamaks ootuspäraseid vastuargumente, tuleb toonitada, et seda on võimalik teha viisil, mis ei ohustaks ei eraomandit ega eraettevõtlust ning mis ei oleks küüniliseks elanikkonna totaalkontrolli alla surumise instrumendiks, nagu keskpankade digivaluutade projekt seda on.
Ultimatiivselt ei eksisteeri mitte ühtegi tehnoloogilist, juriidilist või moraalset põhjust, miks rahaloome funktsioon ei võiks (või ei peaks?) olema riigi monopoliks. Ennetamaks ootuspäraseid vastuargumente, tuleb toonitada, et seda on võimalik teha viisil, mis ei ohustaks ei eraomandit ega eraettevõtlust ning mis ei oleks küüniliseks elanikkonna totaalkontrolli alla surumise instrumendiks, nagu keskpankade digivaluutade projekt seda on.
Selle eesmärgi saavutamiseks ei tarvitseks üldsegi (enamike õhtumaade filosoofide ja moraaliteoloogide poolt universaalselt taunitud) intressitulu teenivat kommertspangandust keelustada. Institutsionaliseeritud liigkasuvõtmise ära kaotamiseks piisaks vaid soodsamatel tingimustel krediiti väljastava riigipanga rajamisest (mis annaks nullintressiga laene näiteks noorperedele kodu muretsemiseks või alustavale ettevõtjale stardikapitaliks) ning juriidilisest reformist, mis lõpetaks intressitulude sissenõudmisel riigi vägivallamonopoli kasutamise. Protsendiga laenulepinguid võiks sõlmida igaüks, ent riik teostaks võlgniku võlgnevuse sissenõudmist üksnes laenu baasosa ulatuses. Kombinatsioonis riigipanga poolt pakutud intressivabade laenudega tähendaks antud meede mitte üksnes kommertspanganduse, vaid mistahes protsendiga laenamise – ehk olemuslikult vaesuse pealt rikastumise – lõppu.
Institutsionaliseeritud liigkasuvõtmise ära kaotamiseks piisaks vaid soodsamatel tingimustel krediiti väljastava riigipanga rajamisest (mis annaks nullintressiga laene näiteks noorperedele kodu muretsemiseks või alustavale ettevõtjale stardikapitaliks) ning juriidilisest reformist, mis lõpetaks intressitulude sissenõudmisel riigi vägivallamonopoli kasutamise.
Hetkel välja pakutud keskpankade digivaluutade süsteemi vaadates on paraku selge, et tegemist on projektiga, mille eesmärgiks ei ole maksimaalsele hulgale maksimaalse finantsvabaduse andmine, vaid vastupidi – maksimaalse hulga inimeste orjastamine punktini, mis seab küsimuse alla orjastatu säilimise mitte üksnes vaba inimesena, vaid inimese kui sellisena.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: