Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
USA legendaarse paroodiakanali The Babylon Bee autorid kõnelevad sellest, millisel määral üha rangemaks muutuv tsensuur ja grupiviisiline tagakiusamine on tänasel päeval likvideerinud sõnavabaduse praktiseerimise.
Mõni aeg tagasi teavitati mind, et videode jagamise keskkond Vimeo blokeeris David Horowitzi “Vabaduskeskuse” oma keskkonnast jäädavalt ühe minu tsensuuri- ja vihakõneteemalise kõne avaldamise pärast, nimetades avaldatut vihakõneks. Kas pole irooniline? Ühelgi muul moel kui tsensuuri- ja vihakõneteemalist kõnet tsenseerides ja vihakõneks nimetades ei oleks neil õnnestunud minu kõne sisu minust endastki tugevamalt kinnitada.
Oleme jõudnud absurdsesse olukorda, kus me ei tohi enam rääkida isegi sellest, et su väljaannet ebaõiglaselt tsenseeritakse… ilma et sind ka selle eest tsenseeritaks. Näitlejal ja koomikul Dave Chappelle`il oli õigus, kui ta ütles, et rääkimine ei tohiks nii ohtlik olla.
Oleme jõudnud absurdsesse olukorda, kus me ei tohi enam rääkida isegi sellest, et su väljaannet ebaõiglaselt tsenseeritakse… ilma et sind ka selle eest tsenseeritaks.
Mida tsensuuriarmastajad meist siis tahavad? Minu jaoks on vastus sellele küsimusele selge: nad ootavad vastuvaidlemata ja küsimusi esitamata allumist ja konformsust. Nad tahavad, et me annaks alla ja lõpetaks õigluse eest võitlemise, naljade tegemise, tõe välja ütlemise. Tsensorid tahavad vabalt rääkimise hinna tõsta sedavõrd kõrgele, et kõigi nende tekitatavate probleemide ja karistuste vältimiseks hoiaksime me ise pigem oma suud kinni.
See oleks ju lihtsama tee valimine, kas pole? Kohandame oma käitumist, astume ühte sammu nende nõudmiste taktikepti all, anname endast parima “virgunute” reeglite järgi mängimisel, millega üritatakse samm-sammult reaalsust ümber kujundada. Kindlasti oleks see lihtsam kui võidelda ja kõigega riskida. Me vabaneksime pead valutama panevatest probleemidest, hoiatusblokkidest, katkestustest meie sissetulekutes – ja kõik, mis see meile maksma läheks, on meie eneseväärikus. See, mille peaksime vahetama meelerahu vastu oma veebiplatvormi haldamisel, on tõde ise ja meie õigus seda välja öelda. Peaksime vaid vahetama vabaduse – midagi nii sügavalt väärtuslikku, mille saavutamise nimel nii mõnedki mehed on oma elud andnud – vangistuse ja taganemise vastu. Kas sina oleksid valmis sellist vahetuskaupa tegema, et asjad liiguks su elus veidi sujuvamalt? Pakkumine on ahvatlev…
Tsensorid tahavad vabalt rääkimise hinna tõsta sedavõrd kõrgele, et kõigi nende tekitatavate probleemide ja karistuste vältimiseks hoiaksime me ise pigem oma suud kinni.
Meiegi seisime Babylon Bee kanalil sellise valikuga silmitsi, kui Twitter meid Bideni administratsiooni transsoolise ase-terviseministri Rachel Levine`iga seotud nalja eest blokeeris. Loo taust on selline, et päevaleht USA Today oli nimetanud Rachel Levine`i aasta naiseks. Ju siis oli neil reaalsete naiste osas kandidaatide valik ammendunud. Silmitsesime selle uudise pealkirja ja meie jaoks kõlas see juba valmis paroodiana. Kuidas seda teisiti mõista, kui kleidis mees valitakse aasta naiseks? See kõlab nagu lugu, mida võiks kohata mõnes South Parki multika episoodis. Aga üks koomikuna töötamise väljakutseid seisnebki tänapäeval selles, et on vaja välja mõelda midagi absurdsemat kui demokraatide tegemised päriselus ja see ei ole enam sugugi kerge ülesanne.
Hakkasime siis USA Today pöörase valiku teemal ideid põrgatama ning pinnale jäi mõte heita olukorra üle nalja lihtsalt Levine`i korrektselt meheks nimetades. Avaldasime pealkirja paroodia sellisena: Babylon Bee aasta mees on Rachel Levine.
Meie peatoimetaja Kyle kommenteeris naljatades, et selle eest visatakse meid kindlasti Twitterist välja. Selle peale nad just loodavadki. Nad teavad, et kui nad suudavad tekitada inimestes hirmu platvormist ilma jäämise ees, siis tehakse nende töö nende eest ära ja inimesed tsenseerivad end ise. Iga konkreetse otsese tsensuuri rakendamise juhtumi kohta, kus kellegi avaldatud sisu sotsiaalmeedia platvormi haldajate poolt reaalselt jõumeetodil eemaldatakse, esineb tuhat “pehme tsensuuri” juhtumit, kus kasutajad hammustavad ise keelde, teades, et kui nad vabalt räägivad, siis neid karistatakse.
Iga konkreetse otsese tsensuuri rakendamise juhtumi kohta, kus kellegi avaldatud sisu sotsiaalmeedia platvormi haldajate poolt reaalselt jõumeetodil eemaldatakse, esineb tuhat “pehme tsensuuri” juhtumit, kus kasutajad hammustavad ise keelde, teades, et kui nad vabalt räägivad, siis neid karistatakse.
Aga Babylon Bees me ei kavatse kapituleeruda. Me keeldume ennast tsenseerimast. Seega postitasime oma nalja Rachel Levine`i kui aasta mehe kohta, teades, et see võib meile probleeme tuua. Muidugi ei läinudki kaua kui mingid trans-aktivistid postituse leidsid ja hakkasid sellest massiliselt Twitterile teatama. Twitter vaatas postituse üle, tegi kindlaks, et olime rikkunud “vihakõne” reeglit, mis keelab inimestele vale sugu omistada, ning saatis meile teate, et meie ligipääs oma kontole on peatatud. Nagu sotsiaalmeediaplatvormidel sageli kombeks, andsid nad meile valiku, kas kustutada oma säuts ja saada konto tagasi või keelduda ja jääda määramata ajaks ilma ligipääsust oma kontole.
Twitter oleks saanud selle säutsu ise kustutada. See oleks loomulikult olnud tsensuur, aga ma oleks eelistanud seda varianti tegelikult toimunule. Omaalgatuslikult säutsu kustutamise asemel teatasid nad, et me peame selle mitte üksnes kustutama, vaid ka tegema linnukese lahtrisse, millega kinnitame, et olime käitunud vihkamist levitaval moel. See ei ole enam lihtsalt tsensuur, see on allutamine. Keeldusime allumast ja vastasin mõne minuti jooksul avalikult, et me ei kustuta midagi. Postitasin, et kui tõe rääkimise hind on meie Twitteri konto kaotus, siis olgu nii.
Teadsime, et see tähendab kontakti kaotamist meie miljonite jälgijatega ja meie vestlusest kõrvale jätmist, kuid teadsime ka seda, et taganedes loobuksime me millestki veel olulisemast. Inimesed hakkasid meid koheselt mõnitama ja väitma, et on üksnes aja küsimus, millal me oma säutsu kustutame. Nad ei suutnud oodata, millal saavad meid näha kaotatud klikkide ja publiku tagasi saamise nimel oma põhimõtetele selga keeramas. Mulle mõjus nende soov meie nõrkust näha aga üksnes motiveerivalt. See tekitas minus tahtmise ülekohtule topelt jõuga vastu astuda. Mis võiks olla lõbusam kui karjale vasakpoolsetele pettumust valmistada?
Mõni päev hiljem helistas meile Elon Musk, kes tahtis teada, kas meid oli tõesti oma kontolt välja heidetud. Ütlesime, et olime ligipääsust ilma jäetud ja et oma konto tagasi saamiseks oleks me pidanud ühe säutsu kustutama. Ta küsis, miks see meie jaoks probleemne on, ning meie selgitasime oma seisukohti ja tema respekteeris neid. Seejärel ta vaikis hetkeks ja sõnas, et võibolla ta peaks lihtsalt Twitteri ära ostma. Mõtlesime, et ta teeb nalja, aga paistab, et ei teinud…
Mõni päev hiljem helistas meile Elon Musk, kes tahtis teada, kas meid oli tõesti oma kontolt välja heidetud. Ta küsis, miks säutsu kustutamine meie jaoks probleemne on, ning meie selgitasime oma seisukohti ja tema respekteeris neid. Seejärel ta vaikis hetkeks ja sõnas, et võibolla ta peaks lihtsalt Twitteri ära ostma. Mõtlesime, et ta teeb nalja, aga paistab, et ei teinud…
Musk tunneb tsensuuri ohtusid, ta teab, et vabadus vaielda ja nalja heita on oluline mitte üksnes meelelahutuse jaoks, vaid seetõttu, et halbadele ideedele on vaja väljakutse esitada, neid on vaja naeruvääristada või vastasel juhul nad levivad nagu mõtteviirused – sest just seda nad on –, hävitades kõik oma teel.
Kõige ulatuslikum tänapäevane mõtteviirus on “virgumisideoloogia” (wokeness). Elon Musk on nimetanud “virgumist” üheks suurimaks ohuks kogu tsivilisatsioonile ja toonud selle leviku välja ühe peamise põhjusena, miks ta tundis vajadust Twitter ära osta. Küsisin talt, miks “virgumine” tema meelest nii suur oht on, ja ta vastas: “”Virgumine” on oma olemuselt lõhestav, siseringist välja jättev ja vihkav, see annab õelatele inimestele vabanduse võltsvoorustesse rüütatult julm olemiseks.”
“Virgumine” on oma olemuselt lõhestav, siseringist välja jättev ja vihkav, see annab õelatele inimestele vabanduse võltsvoorustesse rüütatult julm olemiseks.
Elon Musk
See on hästi sõnastatud, kuid olulisem on, et see on tõsi. Me näeme seda realiseerumas vasakpoolsete rünnakutes koomikute vastu. Kiusukotid tahavad ära võtta meie vabadust rääkida nalju. Nad teevad seda teiste kaitsmise sildi all, aga nad ei kaitse tegelikult kedagi. Kõik, mida nad kaitsevad, on nende endi halvad ideed, millele ei tohi kriitikat ega naeruvääristamist osaks saada. “Virgumine” on rõhuv julmus, mis on loodud võltsvooruste loori alla peituvate juhtide languse vältimiseks.
Nende väitel kasutame me satiiri “vihkamise levitamiseks”, aga see väide on pelgalt projektsioon nende endi mõttelaadist. Tegelikkuses kasutavad virgumisideoloogid n-ö marginaliseeritute pärast muretsemise sildi all jõudu türannidena meie vabadustel trampimiseks.
Nägime selle reaalsuse avaldumist, kui reklaamipinna ostjad sotsiaalmeediaplatvormi X boikoteerisid. Mõjuvõimsad brändid nagu Disney, Apple ja IBM loobusid oma reklaamipindadest ja seeläbi rahavoogude pakkumisest selle nimel, et väänata Muski käsi ja panna teda nende soovide järgi tantsima. Nad arvasid, et suudavad sõnavabaduse hinna sedavõrd kõrgeks tõsta, et isegi Elon Musk ei oleks nõus seda maksma, aga nad eksisid. Tuleb välja, et on asju, mis on tähtsamad kui raha. Kiusajad ja türannid olid selle unustanud.
Mõjuvõimsad brändid nagu Disney, Apple ja IBM loobusid oma reklaamipindadest ja seeläbi rahavoogude pakkumisest selle nimel, et väänata Muski käsi ja panna teda nende soovide järgi tantsima. Nad arvasid, et suudavad sõnavabaduse hinna sedavõrd kõrgeks tõsta, et isegi Elon Musk ei oleks nõus seda maksma, aga nad eksisid. Tuleb välja, et on asju, mis on tähtsamad kui raha. Kiusajad ja türannid olid selle unustanud.
Kindlasti on enamus teist näinud videot, kus Musk teatas neile, et ärgu siis reklaamigu, kasutades sõnu, mida ma ei hakka siin kordama. Ta ütles, et ei soovi nende raha, kui sellega kaasnevad piirangud nii tema enda kui ka miljonite platvormi kasutajate jaoks, kelle ta neist just vabastanud oli.
Ma ei usu, et inimesed saavad aru, kui tähendusrikas see on, kui keegi astub ette ja ütleb, et te ei saa mind rahaga lehvitades vaikima ja oma tahte järgi käituma sundida. Sõnavabadus on väärt rohkem kui ükskõik mis, mida te võite üritada minult ära võtta. Keegi ei ole varem Disney`le vastu hakanud ega nende rahamägedele “tänan, ei” öelnud.
See oli pööraselt inspireeriv episood ja selles peitub ka meile üks oluline õppetund. Musk on näidanud meile selle võitluse võitmise saladust – me peame lõpetama hoolimise, mida vabadus meile maksma võib minna. Ning loomulikult me mõistame, et seda on lihtsam öelda kui teha. Maailma kõige rikkam inimene suudab üsna suuri kaotusi kanda, ilma et ta peaks vanemate juurde tagasi kolima. Ent kuidas on lood meie ülejäänutega?
Võin teile kindlalt öelda, et Baylon Bee ei oleks suutnud enda seisukohale Twitteri vastu astudes kindlaks jääda ilma meie toetajate abita. Tellijad on meie turvavõrk, mis annab meile kindlustunnet tehnohiidude vastu võitlemisel. Me ei pea kartma, et mõni platvorm meid täiesti tegevuseta jätab – nad võivad meile haiget teha, meie leviulatust vähendada ja meie mainet meedias määrida, aga nad ei saa meie tegevust lõpetada. Ning see on võimalik üksnes tänu meie toetajatele.
Selleks, et meil oleks vabadust, mille eest seista, on oluline, et me seisaksime nende taga, kellel on piisavalt julgust, et öelda tõde välja, isegi siis, kui see neile kalliks maksma läheb. Eriti, kui see neile kalliks maksma läheb. Teie toetuse võrra on tõe rääkijad kartmatumad ja neid on raskem peatada, kui nende selja taga on vabadust armastavate tellijate armee.
Selleks, et meil oleks vabadust, mille eest seista, on oluline, et me seisaksime nende taga, kellel on piisavalt julgust, et öelda tõde välja, isegi siis, kui see neile kalliks maksma läheb.
Adrian Bachmanni kommentaar:
The Babylon Bee andekad humoristid on kinnituseks Gilbert Keith Chestertoni lausumisele, kelle kohaselt vastuvoolu ujumiseks peab elus olema… surnukeha läheb ka omasoodu vooluga kaasa. Antud põhimõte käibib mitte üksnes füüsilises, vaid ka vaimses tähenduses elus olemise kohta. Lootuses, et Makroskoobi lugejad ja kuulajad seda oma toetuste läbi võimaldavad, on ka Makroskoobi eesmärgiks jätkata vastuvoolu ujumist seni, kuni rammu on. Käesoleva loo lõpust leiavad Makroskoobi huvilised aga täiendavad artiklid, mis kõnelevad sõnavabaduse teemadel.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD:
