Majandus & raha

Kas Hiina suudab maailmamajanduse koroonakriisist välja vedada?

William Engdahl
F. William Engdahl on riskikonsultant ja lektor. Engdahl on geoökonoomika ekspert ning majandusajaloolane kelle huviorbiidis on finantssektori, energeetika, põllumajanduse ja poliitökonoomika võtmeküsimused globaalses mõõtkavas. Saudi Araabia pikaaegse naftaministri Ahmed Zaki Yamani sõnul on tegemist ainsa autoriga, kes on käsitlenud Lähis-Ida naftakriise kõiki (sh. avalikkusele teadmata) tõsiasju arvesse võttes terviklikult.

William Engdahl

Detsembri alguses kuulutas Hiina Kompartei peasekretär Xi Jinping võidukalt, et vaesus on Hiinas täielikult likvideeritud. Ka Lääne finants- ja arvamusliidrid on ülistanud Hiinat märkimisväärselt kiire taastumise eest, mis järgnes majanduse lukkupanemisele alates veebruarist 2020, et seljatada koroonaviirus. Levimas on arusaam, et täpselt nagu 2008. aasta ülemaailmse majanduskriisi ajal, saab ka seekord Hiinast vedur, mis maailmamajanduse kasvuteele tirib.

Pekingi triumfaalsete teadaannete taustal ilmneb aga üha enam märke, et Hiina aastakümnetepikkune majandusbuum ei pruugi samal viisil jätkuda ning maailma tööstusgigant seisab silmitsi olulisemalt tõsisemate süsteemsete probleemidega, kui ametlikult tunnistatakse. Hiina majandusmootori aeglustumise tagajärjed saaksid olema kogu maailmamajandusele monumentaalsed.  

Hiina “likvideeritud vaesus” – ametlik ja tõeline

2020. aasta detsembril teadustas Xi Jinping, et Hiina on saavutanud oma eesmärgid: juurida välja absoluutne vaesus ning saada „mõõdukalt jõukaks ühiskonnaks“. Juba G20 tippkohtumisel novembris kiitles Xi, et see saavutus edestab ÜRO raamprogrammis „Jätkusuutlik arengukava aastaks 2030“ seatud eesmärke kümne aastaga. Ometi on see saavutuseks, mille suhtes ka Hiina enda analüütikud on välja toonud üha enam küsitavusi.

Hiina algupärased eesmärgid olid märksa ambitsioonikamad. Pekingi järjestikult kolmeteistkümnes viisaastakuplaan (aastateks 2016 – 2020) seadis eesmärgiks 2020. aasta lõpuks absoluutse vaesuse seljatamise Hiinas. Niipalju on selge. Muljetavaldava täpsusega sai see plaan ka täidetud, vähemalt ametnike sõnul.

Lähemal vaatlusel selgub aga, et päris nii muljetavaldav see tulemus tegelikult ei ole. Suurem osa vaesust kannatavast elanikkonnast koosneb Kesk- ja Lääne-Hiina maapiirkondade sisserändajatest, kellest paljud elatuvad põllumajandusest. Jõukam osa elanikkonnast elab valdavalt rannikupiirkondades. Hiina Rahvusliku Statistikaameti kohaselt oli 2015. aastal vaesuse osakaal Hiina kõrgelt arenenud ja jõukates idapiirkondades 1,8%, Kesk-Hiinas 6,2% ja Lääne-Hiinas 10%.

Siinkohal peab märkima, et Hiina ei kasuta Maailmapanga standardset lähenemist vaesusele. Esiteks, Maailmapanga arvestuse järgi kuulub Hiina keskmise sissetulekuga riikide arvestusse, mille vaesuspiiriks on 5,5 USA dollarit inimese kohta päevas. Hiina kasutab taustsüsteemina aga maailma kõige vaesemate riikidele arvestust, mille vaesuspiiriks on 1,9 USA dollarit elaniku kohta päevas. Teiseks, Hiina statistika käsitleb vaid maapiirkondade vaesust, ignoreerides ulatuslikku vaeste osakaalu linnades.

Kui Peking kasutaks Maailmapanga vaesuse definitsiooni, oleks Hiina 1,7% vaesuse määra asemel tulemuseks 17% – see on 10-kordne erinevus tingituna esmapilgul teisejärgulisena näiva statistilise metoodika erinevusest. Koroonaviiruse põhjustatud ülemaailmse majanduste sulgemise tulemustel on vaesuse määr arvatavasti suurenenud, kuigi ametlikult seda kinnitatud ei ole.

Kui Peking kasutaks Maailmapanga vaesuse definitsiooni, oleks Hiina 1,7% vaesuse määra asemel tulemuseks 17% – see on 10-kordne erinevus tingituna esmapilgul teisejärgulisena näiva statistilise metoodika erinevusest.

Hiina peaminister Li Keqiang tõi mais toimunud pressikonverentsil siiski välja ka kainestavat statistikat. Keqiang andis teada, et umbes 600 miljonit hiinlast – ligikaudu pool Hiina elanikkonnast – pidid 2019. aastal hakkama saama sissetulekuga alla 1000 jüaani (ligikaudu 150 USA dollarit) kuus. Kui siia kõrvale panna ka mitmete eluks vajalike toiduainete ja majapidamistarvete viimastel aastatel kahekohaliseks osutunud inflatsioonimäär, siis selles valguses paistavad Hiina Kommunistliku Partei majandusvõidud üha enam statistilise miraažina.

Sisetarbimise stimuleerimine

Arusaamine vaesuse tegelikust olukorrast ja majapidamiste reaalsest sissetulekust on praegu ülioluline, kuna Peking on teada andnud, et majanduse stimuleerimisel keskendub Hiina senisest rohkem sisetarbimisele, toomaks leevendust koroonaviiruse poolt põhjustatud eksporditulude vähenemisele. Muutunud lähenemist nimetatakse „kaheseks ringluseks“, mis keskendub paralleelselt nii ekspordi kasvule kui ka sisetarbimise elavdamisele. Kuidas aga kavatseb Hiina stimuleerida elanike sisetarbimist ja sellega majandust elavdada, kui elanike kuine sissetulek jääb alla 150 USA dollari? Eelmise aasta mais toimunud riigitelevisiooni vahendusel edastatud pressikonverentsil kommenteeris peaminister Keqiang väljatoodud statistikat: „ Selle raha eest ei saa isegi suures linnas üüri maksta, rääkimata oma elujärje parandamisest või eksportturgudele toodetud hüviste ostmisest, mis omakorda aitaks tootjaid“.

Probleem seisneb selles, et Hiina noor, äsja tärganud keskklass, mis elab Kunmingi, Xi’an’i, Chengdu ja Shanghai-laadsete hiidlinnastute modernsetes pilvelõhkujates, on juba laenudega ülekoormatud. Nad on ostnud endale esimese auto ja seejärel korteri üha paisuval kinnisvaraturul. Praeguseks hetkeks on nähtavaks saanud esimesed märgid tarbimisvõlgade maksetega hättajäämisest. Mitte ainult ameeriklased ei ela maksimaalse võla piiril.

Hiina noor, äsja tärganud keskklass, mis elab Kunmingi, Xi’an’i, Chengdu ja Shanghai-laadsete hiidlinnastute modernsetes pilvelõhkujates, on juba laenudega ülekoormatud.

Võlakriisi süvenemine

2008. aastal, kui Lehman Brothersi pankrotist sai viimne päästik ülemaailmse majanduskriisi vallandumisele, tulid Hiina võimud välja üllatusliku nelja triljoni suuruse stiimulpaketiga, et säilitada mingisuguselgi määral majanduse stabiilsust. Ligikaudu pool sellest summast eraldati kohalikele omavalitsustele kapitali kaasamiseks. Põhiliselt toimus see läbi eriotstarbeliste infrastruktuuri võlakirjade või kohalike riigiettevõtete laenude. Progrmmi võib lugeda Hiina võlakoormuse hüppelise kasvu alguspunktiks, mis on tänaseks mitmeid kohalikke omavalitsusi tüürimas finantskitsikuse kursile. Viimase kahe aasta jooksul on see saatuslikuks saanud juba mitmetele väiksematele pankadele ning seda kõike juba enne koroonakriisi ja USA kaubanduspiiranguid.

Oma majanduslike eesmärkide säilitamiseks otsisid Hiina provintsiparteide ametnikud abi nn varipangandusest – s.o pangandusest, mis on Pekingi poolt reguleerimata, mida ei deklareerita ja mis ei paku garantiisid. See oli lühinägelik samm majanduse käigushoidmiseks. Meetmete hinnaks oli tohutusuur kohalike omavalitsuste võla kasv, millest suures osas Pekingit ei teavitatud. Sellise ulatuslikult kasvanud võla suurus on senini täpselt teadmata. “Varivõlgade” maksetähtajad hakkasid suures osas saabuma 2020. aastal, kuid mitmetel omavalitsustel puudusid vahendid võlgade tagasimaksmiseks või võlakirjade refinantseerimiseks.

Ametlikult on Hiina keskvalitsuse poolt tagatud võlgade suurus 25,8 triljonit USA dollarit (summa, mis ületab kogu USA siseriikliku kogutoodangu). Sellest 15 triljonit USA dollarit ehk 95 triljonit renminbit on paigutatud valitsuse omanduses olevatesse ettevõtetesse nagu ChemChina ja Sinopec. Lisaks on Hiina Kommunistliku Partei kohalikud osakonnad deklareerinud võlgu 6,3 triljoni USA dollari eest. Kogu see astronoomiline võlasumma on de facto riigi tagatud.

Hiina võlakoorma raskuskese peitub riigi kohalike omavalitsuste deklareerimata võlgades. Nende tegelik suurus on teadmata, sest kohalikud ametnikud valisid võlgade varjamise, et näidata oma piirkonnas majanduskasvu ja parandada oma karjäärivõimalusi Kompartei sisemises hierarhias. Vastavalt Liu Shijini, Hiina Rahva Poliitika Nõuandva Kongressi majanduskomitee asedirektori sõnadele, on uuritud piirkondade deklareerimata võlg vähemalt sama suur, kui deklareeritud võlg, mõnel juhul aga lausa kolm korda suurem. See teeks peidetud võlakoorma suuruseks 6,3 – 18,9 triljonit USA dollarit.

Hiina võlakoorma raskuskese peitub riigi kohalike omavalitsuste deklareerimata võlgades.

See on viitsütikuga pomm. Alates 2014. aastast on nii Hiina keskpank kui ka Pekingi linnavalitsus püüdnud kohalikku laenuvõimendust vähendada. Et varjatud võlgade emiteerimine kontrolli alla saada, avaldas Pekingi Rahandusministeerium 09.12.2020 direktiivi „Kohalike omavalitsuste võlakirjade emiteerimise haldamise meetmetest“. See püüab lahendada kohaliku võla suurendamist, andes 1. jaanuarist kohalikele omavalitsustele täieliku vastutuse võlgade emiteerimise eest. Võlgade emiteerimine ja tagasimaksmine hakkab nüüdsest olema kohalike omavalitsuste finantsosakondade pärusmaa. Nende kohustuseks on pandud õigeaegne intresside ja põhiosa tagasimaksmine, et säilitada valitsuse reputatsioon. Nüüdsest on see kohalik probleem.

See on suur muudatus. Varasemalt emiteeris kohalike omavalistuste jaoks võlakirju Pekingi Rahandusministeerium ja laenas seejärel saadud raha kohalikele omavalitsustele. Kui kohalik omavalitsus sattus maksetega hätta, siis astus mängu keskvalitsus. Peale kuut aastat probleemidega tegelemist on olukorra tõsidusest arusaadud ning lõpuks astuti ühemõtteline samm, et lõpetada peidetud võlgade emiteerimine. Probleem peitub aga selles, et Peking ei tea täpselt, kui paljud riigi omavalitsustest hoiavad nina vee peal üksnes tänu nn “peidetud võlgadele”. Provintside omavalitsuste võlaprobleemi lahendamisega kaasneb reaalne oht, et vallandatakse suureulatuslik pankrotistumislaine, mis tirib endaga kaasa kogu Hiina finantssüsteemi.

Provintside omavalitsuste võlaprobleemi lahendamisega kaasneb reaalne oht, et vallandatakse suureulatuslik pankrotistumislaine, mis tirib endaga kaasa kogu Hiina finantssüsteemi.

Antud kontekstis muutub üha küsitavamaks, kuidas suudab Peking täita oma keskse eesmärgi ja stimuleerida tarbimist, seda eriti vaesemates piirkondades.

Kõrge töötuse määr

Probleemide loetelust ei saa jätta välja ka reaalset töötuse määra. Töötud ei saa võtta laenu, et soetada eluaset ega autot. Keskvalitsuse andmetel on Hiina töötuse määr 6-7%, mis on kadestusväärne mitme OECD riigi jaoks. Anomaalia seisneb selles, et Hiina liigitab töötuks vaid linnaelanikke. Pekingi andmed ei sisalda inimesi maapiirkondadest ega 290 miljonit migranti, kes peamiselt töötavad madalapalgalistel ametikohtadel ehituses ja tootmises. Vastavalt Hiina Sotsiaalteaduste Akadeemia uurimiskeskuse majandusteadlase Zhang Bini 2020. aastal läbiviidud uuringule, võis töötute arv koos migrantidega ulatuda 2020. aasta märtsi lõpus 80 miljonini ja olla tegelikkuses 10-13% tööealisest elanikkonnast. Mõningate ökonomistide hinnangul võib Hiina reaalne töötuse näitaja ulatuda praeguseks juba 20 protsendini.

Kõrge töötuse tase ja võlasüsteemi poolt pealesurutud tegelik deflatsioon muudavad Hiinal Xi poolt välja käidud majandusprogrammi rakendamise keeruliseks. Seda kõike maailma kõige kiiremini vananeva rahvastiku taustal. 2018. aastal vähenes Hiina elanikkond esimest korda pärast Mao 1960. aastate „Suurt hüpet“.

Hiina sisenemine majandusliku jahenemise ja võlakriisi epohhi tooks maailma majandusele kaasa väga kaugeleulatuvad tagajärjed. Samuti annavad Hiina tohutule ekspordile löögi pandeemiaga kaasnevad majanduste sulgemised Euroopas ja USAs.

Juba on näha märke, et Hiina võime avada uusi eksporditurge oma „Vöö ja tee“ algatusega 21. sajandi uue Siiditee kaudu, on tõsiselt kahjustunud. 8. detsembril andis Financial Times teada Bostoni Ülikooli teadlaste uuringust, mille järgi vähendas Hiina Kompartei paljutähenduslikult kahe suurima riigipanga ülemere laene juba enne koroonakriisi algust.

Kümnetes miljardites krediidiraha rahanduslikult nõrkadele riikidele nagu Pakistan, Etioopia ja Venetsueela, mis ei pruugi laenumaksetega toime tulla, tekitavad küsimuse, kas mitte uued potentsiaalsed eksporditurud, mida Peking 21. sajandi Siiditeega võita püüdis, ei saa hoopis Hiinale lisakoormaks? Seda kõike lisaks siseriiklikele laenuprobleemidele. Hiina majanduse süsteemne kriis või kasvõi tõsisem majanduslangus on aga miskit, mida koroonakriisist vaevatud maailmamajandus praegu kindlasti ei oota ega vaja.


Jaga artiklit sõpradega:

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga