Maailmavõim & geopoliitikaSuur lugu

Kas Afganistanis toimuvast räägitakse (täit) tõtt? 6 olulist küsimust

Mis Afganistanis tegelikult toimub? Kas Talibani näilik „võit” varjutab tegelikku narratiivi? Arutleb Kit Knightly

Afganistan on „langenud” ‒ see on praeguse aja lööklause. Talibani väed on ära kasutanud USA ja NATO vägede tagasitõmbumist ning liikunud kulutulena üle kogu riigi, võttes vaid ühe nädala ja sisuliselt ilma ühegi püssipauguta üle kõik suuremad linnad.

USA presidenti Joe Bidenit süüdistatakse „plaani puudumises,” ehkki demokraadid annavad endast parima, et nihutada süükoormat hoopis endise presidendi Donald Trumpi õlule, kes enam kui 18 kuud tagasi langetas esialgse otsuse USA väed Afganistanist välja viia.

Samal ajal on meedia täis uudiseid humanitaarkriisist, režiimi eest põgenevatest inimestest, naiste saatusest Talibani võimu all, ning meeleheitel inimesi näitavatest „šokeerivatest videotest.”

See on ametlik versioon. Aga mis tegelikult toimub?

1. Kas Taliban tõesti just võitis?

Esiteks, et oleks täiesti selge, USA ei „tõmbunud Afganistanist tagasi,” vähemalt mitte selle fraasi tõelises tähenduses, sest nad on jätnud endale õiguse seda kohta pommitada, eraettevõtetest alltöövõtjad on endiselt riigis sees, ning Pentagon broneerib juba tagasilende.

Teiseks, Taliban ei „võitnud,” vaid nad jäid ilma vastuseisuta. Enamgi veel, nad said otsest abi. Kui USA hülgas Bagrami lennuväebaasi, jätsid nad sinna maha sadu soomukeid, relvi ning enam kui 5000 vangi võetud väidetavat Talibani sõdurit, kes kõik „kogemata” Talibani peale tungivate vägede kätte sattusid.

USA ei „tõmbunud Afganistanist tagasi,” vähemalt mitte selle fraasi tõelises tähenduses, sest nad on jätnud endale õiguse seda kohta pommitada, eraettevõtetest alltöövõtjad on endiselt riigis sees, ning Pentagon broneerib juba tagasilende.

Afganistani sõjavägi, mida juhtis USA marionetist president Ashraf Ghani, andis sisuliselt ilma igasuguse vastupanuta alla. Kümned tuhanded ameeriklaste poolt treenitud sõdurid ei teinud mitte midagi, et peale tungivat vaenlast takistada.

Peavoolumeedias on hulgaliselt artikleid, mis püüavad seda olukorda kuidagi seletada. The Guardian, The Telegraph, The Financial Times ja ka lihtsalt Times ‒ nad kõik on oma panuse andnud.

Max Boot väljaandest Washington Post ajas end Välissuhete Nõukogu (Council on Foreign Relations) jaoks kirjutades mentaalselt sõlme, üritades seletada, kuidas Afganistani sõjavägi, olles ülekaalus nii sõdurite arvu kui relvastuse poolest, „varises pinge all kokku.”

Väljaanne The Independent vahendas, et need miljardid dollarid, mida Pentagon kulutas Afganistani vägede treenimiseks, osutusid „kogemata” kasulikuks hoopis Talibanile, kelle käes on nüüd hulgaliselt sõidukeid, rakette ja lennukeid.

Kui USA hülgas Bagrami lennuväebaasi, jätsid nad sinna maha enam kui 5000 vangi võetud väidetavat Talibani sõdurit, kes kõik „kogemata” Talibani peale tungivate vägede kätte sattusid.

Ajakirjandus näeb olukorda selgelt sellisena, nagu see on ‒ narratiivis on auk, mis tuleb kuidagi kinni mätsida.

Sageli kipuvad kõige lihtsamad põhjendused olema kõige tõenäolisemad. Praegusel juhul on kõige lihtsam põhjendus olukorrale see, et Afganistani vägedele anti osana Talibaniga sõlmitud kokkuleppest käsk mitte tegutseda. Sotsiaalmeediast leiab nii raporteid kui ka kuulujutte sellest, et kokkuleppeid sõlmiti.

Loomulikult ei ole teada täpsed tingimused, mis eelmisel aastal Trumpi ja Talibani vahel sõlmitud vaherahus sisaldusid, ent sellegipoolest on huvitav tähelepanek, et see kokkulepe nõudis täpselt 5000 Talibani vangi üleandmist, sest sama palju vange jäi Bagrami lennuväebaasis „juhuslikult” järelevalveta.

Üks tõlgendus olukorrale on, et taganemine on toimunud täpselt nii, nagu Trumpi sõlmitud rahulepe ette nägi, ning kogu melodraama ja „kaos,” mis lahkumisega on kaasnenud, on kas osa kokkuleppest või hilisem täiendus üldsuse tähelepanu hajutamiseks või enda maine kaitsmiseks.

Ei ole teada täpsed tingimused, mis eelmisel aastal Trumpi ja Talibani vahel sõlmitud vaherahus sisaldusid, ent sellegipoolest on huvitav tähelepanek, et see kokkulepe nõudis täpselt 5000 Talibani vangi üleandmist, sest sama palju vange jäi Bagrami lennuväebaasis „juhuslikult” järelevalveta.

2. Kas valitsev kaos on tegelik?

Meedia on usinalt välja mõelnud meeme, mille abil Talibani pealetungiga kaasnenud „kaost” rahvale müüa. Peamiseks võrdluseks on olnud Saigoni langemine, sest (täiesti tahtmatult) „peaaegu identsed pildid” hakkasid (täiesti tahtmatult) „viraalselt levima.”

Me oleme näinud ka hulgaliselt populaarseid videoid toimuvast, mis on olnud kahtlased või isegi täiesti veidrad.

See kõik teenib eesmärki, mis ei seisne üksnes emotsioone üles kütvate metafooride ja pealkirjadega inimeste tähelepanu hajutamises. See kõik aitab luua narratiivi.

Afganistani sõja „lõppu” kasutatakse selleks, et kirjutada ümber selle sõja algus.

Praegusel juhul keskendutakse pikalt ja põhjalikult USA „vigadele,” „ebakompetentsusele” ning „soovmõtlemisele,” ilma et puudutataks kordagi Afganistani sissetungimise keskmes olnud valelikkust.

Afganistani sõja „lõppu” kasutatakse selleks, et kirjutada ümber selle sõja algus. Taliban tõstetakse taas esile kui kamp kurikaelu ning seostatakse Al Qaeda’ga, nagu nad oleksid kunagi olnud midagi muud kui üksnes Lääne tööriist.

Inimesed räägivad „demokraatia levitamisest” ja „terrorismivastasest võitlusest,” nagu need oleksid selle sõja tõelised eesmärgid ja mitte ammu ümber lükatud valed.

Keskendutakse pikalt ja põhjalikult USA „vigadele,” „ebakompetentsusele” ning „soovmõtlemisele,” ilma et puudutataks kordagi Afganistani sissetungimise keskmes olnud valelikkust.

Afganistani sõja „lüüasaamisena” reklaamimine annab USA-le hea võimaluse tõde kinni mätsida ‒ see sõda polnud kunagi midagi muud kui väga tulus äritegevus.

Loomulikult aitab see kinnistada ka 11. septembri terrorirünnakute habrast ametlikku versiooni, mis on olnud meie geopoliitilise „reaalsuse” väljakujundamisel fundamentaalse tähtsusega.

Inimesed räägivad „demokraatia levitamisest” ja „terrorismivastasest võitlusest,” nagu need oleksid selle sõja tõelised eesmärgid ja mitte ammu ümber lükatud valed.

3. Aga kuidas siis on heroiiniga?

Ajakirjandus on aastaid Afganistani heroiini kohta mitte ainult valetanud, vaid ka tõde täielikult ümber pööranud. Näiteks 2019. aasta Afganistani dokumentide farsliku „lekkimise” tagajärjel tegi ajakirjandus USA-d maha „suutmatuse” tõttu oopiumikaubandust ohjes hoida.

Praeguseks toodetakse ligikaudu 90% kogu maailma heroiinist Afganistanis. Kui USA 2001. aastal Afganistani sisse tungis, oli see number nullilähedane. Taliban keelustas oopiumimoonide kasvatamise 2001. aasta esimeses pooles ning aasta lõpuks oli see tegevusharu peaaegu täielikult välja surnud.

USA tungis Afganistani 2001. aasta novembris ning sellest ajast alates on sealne oopiumi tootmine iga aastaga aina kasvanud. Meil ei ole vaja keskenduda USA Luure Keskagentuuri (Central Intelligence Agency ‒ CIA) seotusele sealse narkokaubandusega, ega ka sellele, kui palju raha inimesed heroiini tootmise pealt teeninud on, sest see ei oma hetkel tähtsust. Küsida tuleks, mis edasi saab?

Kas taas võimule pääsenud Taliban teeb sellele ärile taas lõpu või tootmine jätkub?

Praeguseks toodetakse ligikaudu 90% kogu maailma heroiinist Afganistanis. Kui USA 2001. aastal Afganistani sisse tungis, oli see number nullilähedane. Taliban keelustas oopiumimoonide kasvatamise 2001. aasta esimeses pooles ning aasta lõpuks oli see tegevusharu peaaegu täielikult välja surnud.

Ajakirjanduse arvates jätkub heroiinikaubandus ka edaspidi. Tegelikult on oodata tootmise suurenemist, sest „ebaseaduslikud narkootikumid aitavad nende tegevust rahastada.”

Reuters’i hinnangul on USA plaan heroiini tootmine peatada „täielikult ebaõnnestunud” ning oopiumiäri on Talibani jaoks „õnnistus.”

Väljaande The Telegraph pealkiri ütleb, et „Taliban kaalub Lääne heroiiniga üle ujutamist, et Afganistani majandust ergutada.” Seega peaksime me olema valmis ebaseadusliku heroiiniäri kasvuks nüüd, kus USA on Afganistanist „tagasi tõmbunud.”

Tegelikult on arusaam, et heroiin on Talibanile kasulik ning USA soovib sellele ärile lõpu teha, üksnes müüt. Afganistanis heroiini tootmine on ja on algusest peale olnud üdini üksnes USA/Süvariigi/korporatsioonide ettevõtmine.

Seega, kui Taliban lubab USA-l ka edaspidi oma maad kasutada heroiini massiliseks tootmiseks, siis on see järjekordseks tõestuseks selle kohta, et Talibani ja Lääne vahel on kokkulepe sõlmitud.

Arusaam, et heroiin on Talibanile kasulik ning USA soovib sellele ärile lõpu teha, on üksnes müüt.

4. Kas on oodata poliitilisi probleeme?

Mis siis on järgmised sammud? Kuhu kõik edasi liigub?

USA president Joe Bidenit on kodumaal tabanud üsna tugev kriitikarahe. Isegi tema tavaliselt truud toetajad CNN-ist avaldasid loo pealkirjaga „Joe Biden seisab silmitsi kompetentsuskriisiga.” See võib tähendada, et oleme tegemas esimesi samme rahva ettevalmistamiseks president Kamala Harrise jaoks.

Geopoliitilisel tasandil keerleb diskussioon ennekõike Venemaa ja Hiina, ainsate Talibani valitsust ametlikult tunnustanud riikide, „haigutava tühimiku täitmise” ümber. Seda käsitletakse samuti kui võitu USA vaenlaste kasuks (ning järjekordset kaigast, millega Bidenit taguda), kuid kas see ka tegelikult midagi tähendab?

Tegelikult ei oma tähtsust see, millised riigid või rahvad Afganistani üle mõju omavad, sest tulu, mida sõja, liitiumi või heroiini arvelt teenitakse, liigub ikka samadesse taskutesse.

COVID-19 „pandeemia” on olnud silmiavav selles osas, mis puudutab rahvastevahelisi konflikte. See on näidanud, et kui tõesti vaja, siis on nad suutelised koos ja ühise eesmärgi nimel töötama. Nad kordavad samu valesid, müüvad samu lugusid, tahavad ühte ja sedasama. Selles mõttes on kardin teatrilava taga tõusnud.

Tegelikult ei oma tähtsust see, millised riigid või rahvad Afganistani üle mõju omavad, sest tulu, mida sõja, liitiumi või heroiini arvelt teenitakse, liigub ikka samadesse taskutesse. Korporatsioonid valitsevad, mitte riigid. Rahvusriigid ei ole enam Suures Mängus tegijad, nad on nupud. Mänguasjad korporatiivsete gigantide jaoks. Nende omanikud saavad lasta neil üksteise vastu sõdida või neid nägupidi kokku suruda ja musitama panna ‒ mõlemad omavad täpselt sama vähe tähtsust.

5. Kas meid on järjekordne „põgenike kriis” ees ootamas?

Afganistani narratiiv aitab edaspidi tuult tiibadesse puhuda ka teistele suurtele narratiividele.

Üks nendest on ees ootav „põgenike kriis.”

„Halvim alates teisest maailmasõjast,” väidab Tobias Elwood, Ühendkuningriigi (ÜK) parlamendisaadik (keda võib Süvariigi küsimuste propageerimise osas alati usaldada), mis on kummaline, sest sama väideti ka 2016. aasta põgenike kriisi ajal. Aa, ja 2019. aastal ka.

ÜK kaitseminister on juba teatanud plaanidest lubada Afganistani põgenikel ilma dokumentideta riiki siseneda. Merkel on samuti toetust avaldanud sarnaste sammude astumisele Saksamaal ning ka USA meedia paistab asjaga nõus olevat.

Kas ka põgenikud peavad jääma mõneks ajaks omal kulul „hotellidesse karantiini”? Kas nad on „kahekordselt süstitud”? Ei tea. Selle peale ei mõtle keegi, sest see on osa hoopis teisest narratiivist. Me keskendume praegu põgenikele, koroona võib oodata.

Igaüks, kes on COVID-19 tõttu varjupaigaotsijate riiki sisse lubamise vastu, saab häbimärgistatud rassistiks ning meditsiinitöötajad hakkavad väitma, et „rassism on rahvatervisele palju ohtlikum kui koroona,” täpselt nagu eelmisel suvel, kui koroona narratiiv sattus vastuollu Black Lives Matter („mustanahaliste elud loevad”) narratiiviga.

Kas ka põgenikud peavad jääma mõneks ajaks omal kulul „hotellidesse karantiini”? Kas nad on „kahekordselt süstitud”? Ei tea. Selle peale ei mõtle keegi, sest see on osa hoopis teisest narratiivist. Me keskendume praegu põgenikele, koroona võib oodata.

Ettepanek tuua sisse ilma dokumentideta varjupaigaotsijad peaaegu täielikult läbi kukkunud riigist ajal, mil maailmas möllab „surmav pandeemia,” on märk sellest, kui ilmselged väljamõeldised mõlemad narratiivid tegelikult on.

Sellele ei pöörata piisavalt tihti tähelepanu, aga korporatsioonid armastavad põgenikke. Just nagu illegaalseid immigrante, saab ka ilma dokumentideta põgenikke kasutada odava tööjõuna, kellel puuduvad riigi kodanikega võrdsed õiguslikud meetmed enda kaitsmiseks. Neid saab süüdistada elatustaseme languses, töötuse kasvus ning palgataseme stagneerumises. Nad täidavad suurepäraselt rahva viha absorbeerimise funktsiooni.

Lisaks on dokumentideta „põgenikud” suurepärane viis viia oma koolitatud palgasõdurid, agitaatorid, diversandid ja/või eriüksused üle riigipiiride, ilma et sellest ühtegi märki maha jääks.

Ettepanek tuua sisse ilma dokumentideta varjupaigaotsijad peaaegu täielikult läbi kukkunud riigist ajal, mil maailmas möllab „surmav pandeemia,” on märk sellest, kui ilmselged väljamõeldised mõlemad narratiivid tegelikult on.

Selliselt tekkiv armee parimas sõdurieas dokumentideta mehi on väga hea grupp potentsiaalseid „terroriste,” keda saab „radikaliseerida” igal vajalikul hetkel ning kasutada paanika külvamiseks nii kodus kui välismaal.

Mis juhatab meid ilusti edasi järgmise küsimuse juurde… .

6. Kas me näeme lähiajal suurt terrorirünnakut?

On möödunud vaid mõned päevad Kabuli „langemisest,” kuid juba on uudistes kõmu tekitamas „taas tärganud terrorismioht.”

Ajaleht The Sun ütles oma tavapäraselt tagasihoidlikus pealkirjas: „PUNANE HOIATUS Talibani poolt Afganistani ülevõtmine ning uue laine terrorism Lääne vastu kujutab Ühendkuningriigi jaoks otsest terroriohtu.”

AP (Associated Press) vahendas pisut tagasihoidlikumalt: „Mure USA-vastaste terrorirünnakute pärast kasvab koos Talibani võimuhaarde laienemisega.”

Väljaande The New York Times sõnavõtt oli peaaegu skisofreeniline: „Kümme aastat tagasi avas USA Iraagist taandumisega ukse Islamiriigile. Kas taandumine Afganistanist avaldab Talibanile samasugust mõju?” Lisaks hoiatati tulevikus aset leidvate terrorirünnakute eest

…ilma kordagi tunnistamata, et USA ei ole kunagi Iraagist „taandunud.” Või et nad relvastasid ja treenisid ISIS-t.

Bloomberg hoiatab, et „Taliban õhutab juba terrorit ka väljaspool Afganistani.” The Times väljendas muret „terrorismi eliidi” pärast, kelle Taliban Bagrami vanglast vabastas.

Project Syndicate teatab, et „Maailm ei tohiks ignoreerida ohtu, et Afganistan võib Talibani võimu all kujuneda rahvusvahelise terrorismi kasvulavaks.”

„Mind ei üllataks põrmugi, kui me näeksime uut 11. septembri rünnaku mõõtmetega terroriakti kordamas seda, mis juhtus 20 aastat tagasi.”

Poliitikud Prantsusmaalt, USA-st ja ÜK-st on suure rõõmuga sõna sekka öelnud.

Endine NATO peasekretär on öelnud, et Lääs peab end „terrorismi vastu kaitsmiseks polsterdama,” samas kui Ühinenud Staabiülemate (Joint Chiefs of Staff) esimees ütles, et „terrorirühmitused taastuvad Afganistanis oodatust kiiremini,” ning ÜRO nõuab „üksmeelt globaalse terrorismiohu vastu.”

Kõigil neil kohutavatel hoiatustel on üks ühine tunnus. ÜK parlamendisaadik Tobias Elwood ütles väljaandele Independent:

„Mind ei üllataks põrmugi, kui me näeksime uut 11. septembri rünnaku mõõtmetega terroriakti kordamas seda, mis juhtus 20 aastat tagasi.”

Üks teine Briti Konservatiivse partei vanemliige Ivor Roberts kasutas täpselt sama väljendit väljaandes Metro ning see kordus ka ühes väljaande The Sun artiklis.

Seda kõike vaid kahe päeva jooksul.

Kas see tähendab, et me saame olema tunnistajaks suurele terrorirünnakule?

Võib olla, võib olla mitte. Kindlasti oleks juba ammu pidanud midagi aset leidma. Ulatuslik rahvusvaheline terrorism, sarnaselt gripiga, võttis „pandeemia” ajal aja maha. Tegelikult on rünnaku oht suuresti sama efektiivne kui rünnak ise.

Koroonahirmu udu on hakanud hajuma, inimesed on hakanud vähehaaval üles ärkama, ning “kardinatagustel” on vaja, et kõigil oleks hirm.

Ulatuslik rahvusvaheline terrorism, sarnaselt gripiga, võttis „pandeemia” ajal aja maha.

Järeldus

Võtame USA Afganistanist taandumise narratiivi olulisemate punktidega kokku:

  • Trump sõlmis Talibaniga enam kui aasta tagasi kokkuleppe USA vägede riigist väljaviimiseks ning enam kui 5000 vangi üleandmiseks.
  • Hoolimata sellest, et neil oli enam kui aasta selleks ettevalmistuda, oli USA „taandumine” kaootiline ja korratu.
  • USA jättis “kogemata” maha relvi, helikoptereid, laskemoona ja soomukeid, mis langesid Talibani kätte.
  • USA jättis “kogemata” maha 5000 vangi, kelle Taliban vabastas.
  • Ilma USA toetuseta Afganistani armee, mis on Talibanist üle nii sõdurite arvu kui relvastuse poolest, andis alla ilma ühtegi lasku tegemata ning Taliban võttis terve riigi vähem kui nädalaga enda kontrolli alla.
  • Hoolimata sellest, et enne USA sissetungi oli Taliban heroiini tootmise peatanud, plaanitakse nüüd sellega jätkata ning tootmist isegi suurendada.

Kas te usute seda lugu? On see üldse usutav?

Ära pane tähele meediast tulevat müra ja raevu. Ajakirjandus on nagu tänavamustkunstnik ‒ kui sa tahad aru saada, millega ta tegelikult tegeleb, siis tuleb sul mööda vaadata käest, millega ta su näo ees vehib, ning keskenduda sellele, mis tal selja taga on.

On üsnagi ilmselge, vähemalt minu jaoks, et USA andis relvad ja sõidukid Talibanile üle vastutasuks lubaduse eest heroiini tootmisega jätkata (ning võib-olla ligipääsu eest mineraalide kaevandustele, aga selle kohta pole veel sõnagi kuulda olnud).

Samal ajal kasutatakse tehisliku „kaose” konflikti hirmu-pornograafia süte lõkkele puhumiseks, erimeelsuste õhutamiseks varjupaigataotlejate küsimuses ning paanika tekitamiseks terrorismiohu ees.

Lühidalt öeldes, Afganistani lugu, nagu peavoolumeedia seda kajastab, on moonutatud ja ebaloogiline segaduse pundar, mille eesmärk on anda toidet tuleviku kontrollinarratiividele.

…mida saab tegelikult öelda enam-vähem kõige kohta, mis praegusel ajal uudistest läbi käib.


Jaga artiklit sõpradega:

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga