Site icon Makroskoop

Jeffrey Sachs avab Ukraina sõja avalikkuse eest varjatud geopoliitilised tagamaad 

https://makroskoop.ee/wp-content/uploads/2023/03/20230310-SUUR-LUGU-Jeffrey-Sachs-avab-Ukraina-soja-avalikkuse-eest-varjatud-geopoliitilised-tagamaad-MAAILMAVOIM-GEOPOLIITIKA-AUDIO.mp3

Professor Jeffrey Sachs on 20. sajandi üks mõjuvõimsamaid majandusteadlasi, kelle nõuannete järgi toimus paljude Ida-Euroopa riikide üleminek plaanimajanduselt turumajanduslikele mehhanismidele NSV Liidu lagunemise järgsel perioodil. Kõigest 28-aastaselt Harvardi Ülikooli majandusprofessoriks valitud Sachs on tegutsenud aastakümneid Ameerika Ühendriikide poliitikakujundajate kõige kitsamas ringis, omades vahetut kogemust töötamisest USA valitsuse kõrgematel tasanditel, mis on andnud talle rahvusvahelise kogemuse erinevates riikides Ladina-Ameerikast Ida-Euroopani. Järgnevas intervjuus avab professor Sachs Ukraina sõja avalikkuse eest varjatud tagamaad, olles töötanud nii USA kui Vene valitsuste nõunikuna alates 1990-ndate algusest.  

Meil on väga hea meel ja suur au, et täna on meiega Jätkusuutliku Arengu Keskuse juhataja Jeffrey Sachs. Meil on intervjuuks aega umbes 30 kuni 45 minutit, seega asume kohe asja kallale. Ma annan sõnajärje üle Alexanderile Londonis, sest kõik soovivad juba kuulda professor Sachsi mõtteid globaalsest majanduskriisist ja geopoliitilistest tagajärgedest. 

Meil on tõesti suur privileeg vestelda härra Sachsiga, sest minu arvates on sündmused arenenud täpselt nii, nagu ta on varemalt ennustanud. See on ebatavaline kriis, sest sellel on majanduslik külg, sellel on geopoliitiline külg ja need ristuvad omavahel. Härra Sachs oli pealtvaatajaks mitmes võtmesündmuses, mis on meid selle geopoliitilise kriisini viinud. Ta on avaldanud majandusteemalisi tekste juba pikka aega ning tal oli n.ö “esimese rea istekoht” hiljutisel G20 kohtumisel Indoneesias, kus võis arvatavasti juba mõningaid geopoliitilisi lahknemisi kasvamas näha. Esiteks, kas sa oled nõus, et geopoliitika on olnud oluline osa (Ukraina) kriisis ja et ilma selleta käesolevat kriisi üldse ei eksisteeriks? Võib-olla saad sa ajas tagasi liikuda ja omas tempos lahata suhteid Venemaaga ning mis hetkel kogu asi rööbastelt sõitis? 

Muidugi on see geopoliitiline kriis ning sellel on maailmale suur mõju paljudeks järgnevateks aastateks. On kaks vaadet. Esimene on vaade, et meil on avatud, rahumeelne ning omavahel ühendatud maailm ning teine vaade on, et maailm on jaotatud kaheks ning me oleme üksteisega sõjas. Käes on tõehetk ning ei ole veel selge, kumb vaade peale jääb. 

Sa mainisid, et ma olen olnud paljudes sündmustes pealtvaatajaks ning nii see tõesti on. Seda juba 33 aastat tagasi. Ma olin peanõunik esimesele Poola valitsusele peale kommunistliku režiimi kokkuvarisemist. Ma olin Gorbatšovi majandustiimi nõunik läbi Grigori Javlinski aastatel 1990 ja 1991. Minust sai Jeltsini nõunik aastatel 1991 kuni 1993 ja ma olin nõunikuks ka iseseisva Ukraina esimesele presidendile Leonid Kutšmale. 

Ma olen õrna hingega ja väikest viisi idealist ning mulle väga meeldis Gorbatšov. Mulle meeldis tema nägemus maailmast, kus valitses rahu. Tema põhimõtteks oli, et vägivald ei ole lahendus, ning see viis lõpuks ka Nõukogude Liidu lagunemiseni. Gorbatšov tegi lõpu Varssavi paktile ning arvas, et Ameerika Ühendriikide poolt juhitav NATO mõistab, et on tekkinud unikaalne võimalus rahumeelse maailma loomiseks, kus ei ole enam kaht omavahel võistlevat poolt. Ja minagi jagasin Gorbatšovi nägemust. 

Gorbatšov tegi lõpu Varssavi paktile ning arvas, et Ameerika Ühendriikide poolt juhitav NATO mõistab, et on tekkinud unikaalne võimalus rahumeelse maailma loomiseks, kus ei ole enam kaht omavahel võistlevat poolt. Ja minagi jagasin Gorbatšovi nägemust. 

Me oleme muidugi näinud seda nägemust kildudeks purunemas. Ma olen 30 aastat juurelnud, et kuidas see nii kiiva kiskus. On selge, et mõlemad osapooled on siin oma rolli mänginud, aga ma panen väga pahaks, et 30 aastat tagasi ei saanud USA juhtivad poliitikud aru, et Venemaa ei pea olema meie vaenlane. Venemaa võiks olla partner paljudes teemades ning rasketel aegadel peale Nõukogude Liidu lõppu oli käes hetk leida tee rahuni. Minu arvates Gorbatšovi plaan arendada Nõukogude Liidus demokraatiat oli olemuselt hea ning seda oleks tulnud ka majanduslikult toetada. Üks kõige erakordsem hetk minu elus leidis aset Kremlis 1991. aasta detsembris, kui Boriss Jeltsin astus toa teises otsas olevast uksest sisse, sammus üle toa meie väikese majandusdelegatsiooni juurde, istus maha ja ütles: “Härrasmehed, ma tahan teile öelda, et Nõukogude Liiduga on kõik.” Ta osutas ukse poole, kust ta oli sisenenud ja ütles: “Ma kohtusin just Nõukogude Liidu armee juhtidega ning nad on nõus Nõukogude Liidu lagunemisega.” Ma kuulsin seda otse Jeltsini suust ning uskusin, et see viib rahu ja koostööni, aga seda pole ilmselgelt juhtunud. 

See ei ole sõda Venemaa ja Ukraina vahel. Peamiselt on see sõda Venemaa ja Lääne vahel, eriti Venemaa ja USA vahel. See on sõda väikeste gruppide vahel, kes neid riike juhivad. Ameerika Ühendriikides on nendeks neokonservatiivid, kes on USA välispoliitikat juhtinud viimased 30 aastat ning kes on seda minu hinnangul teinud katastroofiliselt.       

See ei ole sõda Venemaa ja Ukraina vahel. Peamiselt on see sõda Venemaa ja Lääne vahel, eriti Venemaa ja USA vahel. See on sõda väikeste gruppide vahel, kes neid riike juhivad. Ameerika Ühendriikides on nendeks neokonservatiivid, kes on USA välispoliitikat juhtinud viimased 30 aastat ning kes on seda minu hinnangul teinud katastroofiliselt.

Kuidas on nii, et mitte ainult Lääs, vaid ka Ida-Euroopa on nii radikaliseerunud? Ma mäletan Poola peaministrit Tadeusz Mazowieckit, kes näis mulle väga mõõduka, mõistliku ja ratsionaalse mehena. Ta ei otsinud vastasseisu venelastega. Ka Tšehhis olid võimul inimesed, kes olid nõus venelastega koostööd tegema. See kõik on aga muutunud. Venemaa vastu ollakse väga vaenulikud ning Ida-Euroopa süvendab seda vaenulikkust Euroopa Liidu siseselt veelgi. Kas see on jagunemise tagajärg? Kas see on NATO laienemise tagajärg ning kas NATO laienemine on siin juurpõhjuseks? 

Vaen Poola ja Venemaa vahel on sügav ning on kestnud sajandeid. Poola mäletab, kuidas Vene impreerium Poola alad tükeldas ning venelased mäletavad poolakate sissetunge rasketel aegadel. Nende konfliktid on pika ajalooga, aga miski pole vältimatu. Oleneb, kuidas sündmusi on kujundatud ning kuidas nende toimumist mõistetakse. 90ndatel arutati igal pool tuleviku üle. Miski polnud veel kindlalt kivisse raiutud. 

Nende inimeste, kes uskusid, et Venemaaga on võimalik normaalseid suhteid luua, ja neokonservatiivide vahelised arutelud Ameerika Ühendriikides keskendusid peamiselt NATO küsimusele. George W. Bush vanema ametiajal oli võimul palju mitte eriti kompromissivõimelisi inimesi ja ka mina ristasin nendega piike. Kui ma olin nõunik Poolale, siis ma teadsin, kuidas lõpetada finantskriisi, andsin palju häid nõuandeid ja need ka reaalselt toimisid. Minu jaoks oli hämmastav ning tol hetkel ei saanud ma sellest aru, et iga nõuanne võeti Valge Maja poolt põhimõtteliselt kohe vastu. Mult küsiti, kas ma arvan, et sellest on kasu. Ma vastasin, et jah, see on õige viis toimida, ja päeva lõpuks oli Poola valuuta stabiliseerimise fondi eraldatud hetkega 1 miljard dollarit. 

Kaks aastat hiljem andsin ma Poola abipaketiga väga paljuski sarnanevaid nõuandeid ka Jeltsini valitsuse aitamiseks ning peaaegu iga mu nõuanne lükati USA valitsuse poolt tagasi. Minu jaoks oli see arusaamatu, sest nad ju nägid Poola põhjal, et see programm töötab väga hästi. Nemad keskendusid aga geopoliitikale, samas kui mina tahtsin tõepoolest aidata päästa Vene majandust kokku varisemast.  

Meie fookus oli erinev ja tollal ei saanudki ma sellest aru. 90ndatel oli vabariiklastest neokonservatiividel Cheney’l, Rumsfeldil ja Wolfowitzil mõttekaaslasi ka demokraatide seas. Madeleine Albright ei teinud samuti mingisuguseid kompromisse. Tema nägemuses oli Kesk-Euroopa “kodu” ning Venemaa oli olemuslikult vaenlane. Ka Brzezinski ei olnud venelastest vaimustuses. Clinton ise oli kui tuulelipp ja poliitiline friik. Ta tahtis võita valimisi ja uskus, et NATO laienemine on õige viis seda saavutada ning asus Albrighti poolele.  

Tollane kaitseminister Bill Perry kirjutas 20 aastat hiljem oma memuaarides, et tema jaoks oli toona aset leidnu kõik väga murettekitav. Ta teadis, et see on vale lähenemine ja et see puhub paratamatult lõkkele kriisi Venemaaga, mis oli alles lõpuks suudetud maandada. Perry oli loomas rahulikke ja usalduslikke suhteid vene osapooltega ning see kõik lendas järsku vastu taevast. Albright, Holbrooke, Clinton ja teised ei mõelnud väga tagajärgedele.  

George Kennan, Ameerika suur ajaloolane ja riigimees, kes oli iroonilisel kombel üks venelaste “ohjeldamispoliitika” autoreid külmas sõjas, soovis alguses (1990ndatel) samuti venelastega häid suhteid alustada. Tema sõnul pandi (NATO laienemisega) alus paratamatule uuele külmale sõjale. Mina vaatasin neid sündmusi pealt ja uskusin samuti, et see on suur viga.  

Aastal 2008 tegi Bush täiesti ebavajaliku provokatiivse ja äärmiselt ohtliku avalduse, et NATO peaks laienema ka Ukrainasse ja Gruusiasse. See viinuks täide plaani, mida Brzezinski kirjeldas oma raamatus “Suur malelaud. Ameerika ülivõim ja geostrateegilised kohustused” (The Grand Chessboard: American Primacy and Its Geostrategic Imperatives). Brzezinski kirjutas, et Venemaa on vaja suruda nurka, tehes sedasi alatiseks lõpu Venemaa võimule ja mõjule, mis võimaldaks Ameerikal kontrollida kogu Euraasiat. Minu arvates oli see kõigi neokonservatiivide eesmärk.

George W Bush noorema ametiajal läks asi veel hullemaks. 11. septembri sündmused ajasid kõik endast välja. Neokonservatism võttis Cheney juhtimisel täielikult võimust.  NATOga liitus veel 7 riiki, sealhulgas Balti riigid ja Bulgaaria ning Rumeenia Musta mere ääres. Aastal 2008 tegi Bush täiesti ebavajaliku provokatiivse ja äärmiselt ohtliku avalduse, et NATO peaks laienema ka Ukrainasse ja Gruusiasse. See viinuks täide plaani, mida Brzezinski kirjeldas oma raamatus “Suur malelaud. Ameerika ülivõim ja geostrateegilised kohustused” (The Grand Chessboard: American Primacy and Its Geostrategic Imperatives). Brzezinski kirjutas, et Venemaa on vaja suruda nurka, tehes sedasi alatiseks lõpu Venemaa võimule ja mõjule, mis võimaldaks Ameerikal kontrollida kogu Euraasiat. Minu arvates oli see kõigi neokonservatiivide eesmärk. 

Putin oli võimule saades põhimõtteliselt Euroopa-meelne. NATO ja Venemaa kohtumisel Bukarestis aastal 2008 kohe pärast NATO tippkohtumist ütles ta Bushile, et kui NATO veel laieneb, võtab ta Krimmi tagasi. Siis tuli võimule Obama ja nagu kõik teised presidendid, tõmmati ka teda neokonservatismi mõjuvälja. Ma ei usu, et see tuli otseselt temalt, Obama oli nendes teemades kogenematu ning Hillary Clinton ja Victoria Newland olid need, kes seda poliitikat ajasid. 

Minu arust mängis ka Janukovõtši valitsusaeg olulist rolli, sest ta püüdis päris kavalalt ja osavalt hoida teatud tasakaalu nende suurte võimude vahelises vastasseisus tema riigi pärast. Janukovõtš ütles targalt, et Ukraina jääb neutraalseks riigiks, et Venemaale jääb alles mereväebaas Krimmis, mis pärineb aastast 1783. Neokonservatiivid aga töötasid kompromissitult oma eesmärkide saavutamise nimel. Me ei tea senini kõiki üksikasju Janukovõtši kukutamise kohta veebruaris aastal 2014. 

Sõda oli seega alanud. Sõda algas, sest seni püsinud õhkõrn tasakaal löödi uppi. Me oleme olnud 8 aasta sõjas. See, mis aset leiab, on tragöödia Ukrainale ja suur õnnetus maailma jaoks. 

Kas ma võin küsida eurooplaste kohta? Saksamaal on palju halbu kogemusi selles piirkonnas, viidates just esimesele ja teisele maailmasõjale. Võiks arvata, et Saksa võim Merkeli juhtimisel ei lubaks sellist kriisi Euroopas tekkida ja mõistaks Venemaaga suhete hoidmise vajalikkust. Miks nad ei ole teinud rohkem jõupingutusi selles olukorras? Miks nad lasid Bushil 2008. aastal Bukarestis sellise avaldusega esineda? 

Aastal 2008 rääkisin ma Euroopa tipp-poliitikutega, kes küsisid, et mida paganat George Bush teeb. Nende jaoks oli see ohtlik ja provokatiivne. Seda rääkisid nad silmast silma, mitte avalikult, mis on eurooplaste puhul tüüpiline. Prantsusmaal, Saksamaal ja paljudes teistes riikides mõisteti, kui ohtlik on NATO edasi laienemise idee. Nad mõistsid, kui ohtlik see on, aga nad ei rääkinud sellest avalikult. Teadaolevatelt põhjustel ei olnud Saksamaal aastakümneid välispoliitilistel teemadel erilist sõnaõigust ja Berliin ei avaldanud avalikult arvamust. Ühendkuningriigid aga ei seadnud USA arvamust kunagi kahtluse alla, ükskõik kui mõtlematu see ka polnud. Nad olid isegi entusiastlikumad kui ameeriklased ise. Teised riigid blokeerisid taktikaliselt uute riikide NATO-sse võtmist, kuid ei teinud avalikke sõnavõtte sellel teemal. 

On hämmastav, et Euroopa riikide liidrid ütlevad, “Meil ei ole sõnaõigust. Ameerika otsustab kõik.”

On hämmastav, et Euroopa riikide liidrid ütlevad, “Meil ei ole sõnaõigust. Ameerika otsustab kõik.” Euroopa on suur ja jõukas piirkond, millel on rohkem ajalugu ja kogemust kui Ameerika Ühendriikidel. Võiks arvata, et nad saavad Ameerika Ühendriikidele öelda, mis nende endi seisukoht on. Mulle isiklikult meeldis Merkel, aga tema hiljutine intervjuu oli kohutav. Ma arvan, et see, mida ta ütles Minski leppe kohta, oli diplomaatiline katastroof. 

Mu Ukraina sõbrad, kes enam ei ole väga sõbrad, sest neile ei meeldi, mida ma asjadest arvan, ütlesid, et nad ei kavatse Minski leppest mitte mingil juhul kinni pidada. Ma ütlesin, et te ju allkirjastasite selle leppe. Ma sain vastuseks, et vahet pole. Saksamaa ja Prantsusmaa oleksid pidanud teadma paremini, sest Minski lepe oli oluline. See oli õige lähenemine konflikti lahendamisele ja Ukraina valitsus lihtsalt ütles, et neid ei huvita. Rasketes ja ohtlikes oludes on see väga vastutustundetu käitumine. 

2021. aasta lõpus, kui kriisi süvenemine oli ilmselge, helistasin ma Valgesse Majja. Nad ei taha minust midagi kuulda, aga vaatamata sellele ma helistasin ja ütlesin, et lõpetage see asi ära. Et suuremat sõda on võimalik vältida. Putin on pannud lauale punktid, mille üle on võimalik läbirääkimisi pidada. NATO, Krimmi ja Donbassi küsimustes on kõigis võimalik läbi rääkida. Mulle öeldi, et nad ei kavatse kunagi NATO küsimustes läbi rääkida ja mitte muretseda, sest NATO ei laiene kunagi Ukrainasse. Ma palusin Valgel Majal siis ka avalikult deklareerida, et NATO ei laiene Ukrainasse, et päästa Ukraina suuremast sõjast. Ning vastuseks oli: “Ei. Me ei saa seda välja öelda.” Täiesti uskumatu. Ei mingit diplomaatiat ja see kõik plahvatas. Sa ei saa allkirjastada ühe aasta jooksul kolme olulist dokumenti Ukraina välisministeeriumiga, Ukraina kaitseministeeriumiga ja NATO tippkohtumisel, mis viitavad sellele, et NATO laieneb ja öelda, et mul pole põhjust muretsemiseks. 

Ma palusin Valgel Majal siis ka avalikult deklareerida, et NATO ei laiene Ukrainasse, et päästa Ukraina suuremast sõjast. Ning vastuseks oli: “Ei. Me ei saa seda välja öelda.” Täiesti uskumatu.

Kas inimesed ei mõistnud, kui seotud meie majandused on? Kui hakata sanktsioone kehtestama, siis sellel on mõju ka Lääne enda ühiskonnale. Vähemalt on see nii Euroopas, ma ei tea, kui suurt mõju on see avaldanud Ameerika Ühendriikidele. 

Euroopa oleks kindlasti võinud sellele pidurit tõmmata, aga see oleks nõudnud seda, et kõik suuremad riigid, Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia töötavad koos. Nad ei astunud USA vastu üles.  Ameerika lükkas kõrvale nii Macroni, Schultzi kui ka Draghi ja on liikunud edasi. USA välispoliitika Euroopas keskendub nüüd Lääne-Euroopa asemel oluliselt rohkem Balti riikidele, Poolale ja Ukrainale, mis paitab nende riikide ego, kuna neile meeldib olla USA imperiaalse poliitika tähelepanu keskel.   

USA välispoliitika Euroopas keskendub nüüd Lääne-Euroopa asemel oluliselt rohkem Balti riikidele, Poolale ja Ukrainale, mis paitab nende riikide ego, kuna neile meeldib olla USA imperiaalse poliitika tähelepanu keskel. 

Tuginedes 40 aasta pikkusele kogemusele, ei kahtle ma hetkekski, et kui Euroopa tipp-poliitikud oleksid privaatselt või avalikult Bidenile öelnud, et see ei ole õige, me ei soovi seda sõda, me peame leidma teise lahenduse ja Putiniga tuleb istuda laua taha ja läbi rääkida, siis oleks see ka nii läinud. USA ei oleks saanud sellele vastu seista. Eurooplased aga kaotasid oma võimaluse, Brüssel on täiesti mõttetu pealtvaataja, mis on osa probleemist. Suurbritannia on seevastu nii elevil võimaluse pärast pidada teist Krimmi sõda, et nad ei suuda end talitseda. Esineb suhtumist, et kui Palmerston ei saanud oma tahtmist 1856. aastal, siis meie saame seda nüüd.  

Mu arvates planeeris Brzezinski neid niinimetatud malemänge inimesi arvesse võtmata. Kui sa kohtled riike kui maleruute, siis on midagi tõsiselt valesti. See on 20. sajandi algusest pärit arusaam, mis levib siiamaani. Nüüd on veel sootuks teine maailm väljaspool Euroopat. Sa olid kohal Balis ja nägid kõiki neid riike ennast kehtestamas. Mul on tunne, et me võitleme hetkel lahingutes, mis pärinevad 170 aasta tagusest asjast. 

Sul on täiesti õigus. Ja me oleme selles keerulises olukorras kahel erineval põhjusel. Esiteks mängib siin väga suurt rolli USA arusaam, et tegu on jätkuvalt “Ameerika sajandiga”. Lisaks neokonservatiivide põhimõte, et keegi ei ütle Ameerika Ühendriikidele, mida teha. Neokonservatiivid on täiesti veendunud, et ülejäänud maailm lihtsalt peabki kuulama Ameerika sõna. Ma arvan, et üks suurimaid valearvestusi, mida USA strateegid 2022. aastal tegid, oli uskumus, et kui Venemaa sõtta läheb, siis ülejäänud maailm kuulutab ta paariaks. Seda muidugi ei juhtunud. Kui sa võtad arvesse riikide rahvaarvud ja kuidas nad erinevates ÜRO hääletustes hääletavad, siis vaid 25% kogu maailma rahvastikust on Venemaa vastu meelestatud. Lääne maailm ja Ameerika Ühendriigid annavad kokku umbes kümnendiku kogu maailma rahvast. Ameerika võimud ei saanud aru, et ülejäänud maailm lihtsalt ei usu NATO laienemise headusesse ega meie poolt esitatud narratiivi, et Ukrainas on tegemist täiesti provotseerimata sõjaga, mis algas ühtäkki 24. veebruaril 2022. Venemaa ei ole majanduslikult isoleeritud. See on esimene osa läänemaailma naiivusest.  

Neokonservatiivid on täiesti veendunud, et ülejäänud maailm lihtsalt peabki kuulama Ameerika sõna. Ma arvan, et üks suurimaid valearvestusi, mida USA strateegid 2022. aastal tegid, oli uskumus, et kui Venemaa sõtta läheb, siis ülejäänud maailm kuulutab ta paariaks. Seda muidugi ei juhtunudAmeerika võimud ei saanud aru, et ülejäänud maailm lihtsalt ei usu NATO laienemise headusesse ega meie poolt esitatud narratiivi, et Ukrainas on tegemist täiesti provotseerimata sõjaga, mis algas ühtäkki 24. veebruaril 2022.

Sellele on veel teine külg, mida me pole jõudnud arutada, mis mängib samuti olulist rolli. Selleks on USA lahing Hiinaga, mis võiks ehk olla isegi “maailmalõpu lahing”. Ameerika Ühendriigid viibivad hetkel sügaval neuroosis seoses sellega, kuidas maailmakord on reaalselt välja kukkunud. Ameerika Ühendriikidel ei pidanud plaanide kohaselt olema konkurenti. Neokonservatiivid soovisid unipolaarset maailma USA ülemvõimu all ja soovisid, et nii see ka jääks. Siis tuli aga mängu Hiina. Ma tooks välja ka India, mis on omaette tsivilisatsioon ja mis ei ole hetkel kellegi mõjuväljas ning paljud teised piirkonnad, mis samuti ei järgi Ameerika Ühendriikide diktaati. USA ei saa sellest aru, kuna tal on umbes 30 aastat iganenud vaated sellest, kuidas toimib maailma majandus, milline on maailma struktuur ja kõigest muust.  

Ameerika Ühendriigid viibivad hetkel sügaval neuroosis seoses sellega, kuidas maailmakord on reaalselt välja kukkunud. Ameerika Ühendriikidel ei pidanud plaanide kohaselt olema konkurenti. Neokonservatiivid soovisid unipolaarset maailma USA ülemvõimu all ja soovisid, et nii see ka jääks. Siis tuli aga mängu Hiina.

Ameerika Ühendriigid võitlevad tegelikult kahel rindel ja nende jaoks on võitlus Ukrainas üpris väikeseks lahinguks, sest seejärel astub Euroopa ja NATO suurde vastasseisu Hiinaga. Miski ei lähe plaanipäraselt ja kõik on muutumas aina ohtlikumaks. Me ei tohiks ennast liiga rahulikult tunda, sest mõlemad pooled on võimelised selles konfliktis veel kaugemale minema. Me ei ole konflikti lõpetamas, sest USA juhtivatel poliitikutel on nägemus, et tegemist on maailmaga, mida nemad valitsevad ja nii see ka jääb. See muidugi ei saa nii olla ning reaalsus ja nägemus põrkuvad täielikult. Reaalsus ei pruugi aga võidule pääseda rahuliku alistumisega. Olukord võib minna kõigi jaoks palju hullemaks. 

Ameerika Ühendriigid võitlevad tegelikult kahel rindel ja nende jaoks on võitlus Ukrainas üpris väikeseks lahinguks, sest seejärel astub Euroopa ja NATO suurde vastasseisu Hiinaga.

Mõlemad maailmasõjad olid osaliselt põhjustatud soovist suruda oma nägemust peale ülejäänud maailmale. Nägemust, mille realiseerimine oli võimatu ja millele ilmselgelt hakati vastu. Minu poolt on kõik. Alex, kas sul on midagi öelda? 

Kõik, mida sa kirjeldasid, meenutas mulle Thukydidese lõksu. Me oleme jõudnud sellesse situatsiooni. 

Nii on. Võiks arvata, et kuna Peloponnesose sõda ei lõppenud hästi kummalegi osapoolele, siis me suudame olla natuke kavalamad kui inimesed 404 aastat enne Kristust. 

Võtame veel mõned küsimused vaatajatelt ning tõmbame siis otsad kokku. Vaataja Carill küsib, kas sa oled tuttav strukturaalse finantskriisi teooriaga, mida arendas üks Vene ökonomist. Ta ennustas, et maailm jaotub valuutatsoonideks.  

Ma ei ole selle teooriaga kahjuks tuttav, aga ma ütleks valuutatsoonide kohta järgnevat. Esiteks, me ei tohiks neid tahta. Ma ei usu eriti ettemääratusse. Ma usun valikuvabadusse, kuigi me teeme tihti väga halbu valikuid. Teiseks, USA ütles, et Venemaa SWIFT süsteemist välja viskamine oli äärmuslik. Tegelikult oli see aga üsna tagajärjetu ja põhjus on üsna lihtne. Ma ütlesin ka tollal USA valitsusele, et ärge lootke, et teie sanktsioonid eriti mõju avaldavad. On palju viise kauplemiseks. Ei pea ilmtingimata kasutama dollareid, ei pea kasutama SWIFT süsteemi. On võimalik kasutada jüaane, ruupiaid, rublasid. Olles õpetanud Harvardis ja Columbia Ülikoolis juba 40 aastat, võin öelda, et me õpetame kohe alguses tudengitele, et raha on kõigest kattevari. Teisisõnu, see ei ole päris majandus, vaid vahend, mis jooksutab majandust. Selline uskumus, et dollar on asendamatu vääring, et läbi selle hoiab USA oma globaalset võimu, ainult kiirendab dollari tähtsuse vähenemist. Kui sa ei saa Ameerika Ühendriikidega geopoliitiliselt läbi, nagu Venetsueela, Iraan või Venemaa, siis ei ole mõistlik hoida reserve dollarites, sest need krabatakse ära. On teisi viise hoida reserve ja arveldada ja me oleme seda juba näinud. 

Olles õpetanud Harvardis ja Columbia Ülikoolis juba 40 aastat, võin öelda, et me õpetame kohe alguses tudengitele, et raha on kõigest kattevari. Teisisõnu, see ei ole päris majandus, vaid vahend, mis jooksutab majandust. Selline uskumus, et dollar on asendamatu vääring, et läbi selle hoiab USA oma globaalset võimu, ainult kiirendab dollari tähtsuse vähenemist.

Danielle küsib, millist rolli mängib ÜRO tulevikus? Kas seda organisatsiooni on võimalik reformida, et see esindaks rohkem liikmesriike ja maailma inimesi, mitte Ameerika Ühendriike ja valitud huvigruppe

Ma olen veetnud 22 aastat üritades ÜRO-d aidata ja pean ütlema, et mulle pole selle eest veel makstud. Nad võlgnevad mulle ühe dollari iga aasta eest. Ma ei ole neid dollareid veel näinud. Aga ma usun ÜRO-sse. Organisatsioon oli meie ühe kõige olulisema presidendi Franklin Roosevelti nägemus. Ma ei oma sama arvamust paljude meie presidentide kohta, aga tema oli tõesti tähelepanuväärne mees ja tal oli nägemus, et oleks olemas organisatsioon nagu ÜRO. Sellel on küll palju vigu, aga see on samas väga vajalik.  

Kliimakriis on üks teema, millele olen pühendanud peaaegu terve oma karjääri, see on päris ja nüüd me muidugi ei pööra sellele piisavalt tähelepanu. Mu mõte on selles, et tänasel päeval ei ole võimalik midagi ära teha ülemaailmse koostööta. Ülemaailmseks koostööks on aga vaja institutsioone ja selleks ongi ÜRO. Kui meil ei oleks ÜRO-d, siis me leiutaks ta ja mõistaks, kui raske on ülemaailmselt koostööd teha. Poliitikutel on oma võimubaas ja näiteks demokraatiate puhul sõltuvad nad oma valijatest. Koostööks on vaja omakorda nende inimeste koostöövalmidust. Rolli mängivad ka varem jutuks tulnud neokonservatiividele omased illusioonid suurejoonelisusest.  

Aga jah… Ma usun ÜRO-sse. Ma usun, et see on väga vajalik. USA on rünnanud ÜRO-d vetoõiguse pärast, mis on tegelikult väga vajalik. Kui USA kuulaks teisi riike, siis võinuks paljud katastroofid olemata olla. Hiina ja Venemaa kasutasid vetoõigust 2003. aasta Iraagi sõja ära hoidmiseks. See ei olnud USA-vastane samm, vaid lihtsalt kainemõistuslik käitumine. Kui USA oleks kuulanud, oleks võinud säästa triljoneid dollareid ja palju ülemaailmset leina ja valu oleks võinud olemata olla. See tähendab midagi, kui suurvõimud ütlevad, et nad ei ole nõus, ning osapooled peaksid omavahel rääkima.  

Tänasel päeval ei ole võimalik midagi ära teha ülemaailmse koostööta.

ÜRO julgeoleku nõukogust on paraku saanud teater, nad ei mõtle järele, nad ei analüüsi, nad lihtsalt peavad kõnesid. See on alla käinud, sest kui nad päriselt uuriksid päevakorras olevaid probleeme, analüüsiksid asitõendeid, kaasaksid ausaid väliseksperte, siis oleksid kõik probleemid lahendatavad. Mulle meeldib, kuidas Vatikanis paavsti valitakse. Kardinalid lukustatakse ühte tuppa.  Ma usun, et Ukraina sõda võiks lõppeda rahuga, kui me ainult lukustaks julgeoleku nõukogu ühte tuppa ja ei lubaks tulla välja enne, kui 38. korruse kohal on näha valget suitsu.  

Ma usun, et Ukraina sõda võiks lõppeda rahuga, kui me ainult lukustaks julgeoleku nõukogu ühte tuppa ja ei lubaks tulla välja enne, kui 38. korruse kohal on näha valget suitsu.  

Commando Crossfire küsib, kas Venemaa poliitiline süsteem võimaldab kasvada tugeval liidril, kes järgneks Putinile või lämmatab see tugevaid ambitsioone. Milline on Venemaa “süvariik” ja milline on Nõukogude Liidu järgse riigi tulevik? 

Need pole just lihtsad küsimused. Me oleks pidanud vist varem lõpetama. Ma paraku ei tea vastuseid nendele küsimustele. Ma olen viimase 40 aasta jooksul nõustanud üle 100 riigi valitsusi ja märganud, kui sügavale juurdub poliitiline kultuur. Poliitkultuur on palju sügavam kui majanduslikud struktuurid või tehnoloogiad. Minu arvates võib XI Jinpingis näha Hani dünastia keisrit. Praegune rahvavabariik, kuigi täiesti teise poliitilise struktuuriga, on väga sarnane keskselt valitsetud Hiinale. Kui ma vaatan Putinit, siis ma näen tsaari, sest riigi poliitiline kultuur on sarnane. See ei ole ka üllatav, sest see on sadu aastaid vana ning on ühiskonda sügavalt juurdunud.  

Üksteise peale näpuga näitamine ja riigikordade vastandamine on väga lapsik ja vale käitumine. Hiina ei hakka kunagi järgima USA süsteemi. USA-l on omad juured ja ajalugu. Seega ma arvan, et tuleviku Venemaa on väga sarnane mineviku Venemaale, mis puudutab poliitkultuuri. Minu arust ei oleks see ka halb, sest on palju viise, et täita ühiskonna vajadusi ja jagada avalikke hüvesid. Ei ole üks kindel viis, mis on ainuõige. Mida rohkem sa elad ja mõistad enda ühiskonda ja selle kitsaskohti, seda rohkem märkad teisi riike ja näiteid, kuidas mingeid asju paremini lahendada. Sellepärast rõhutangi ma USA ja Hiina vahelise dialoogi vajalikkust. Tuleb tuua kokku Vana-Kreeka ja Vana-Hiina tarkused ja omavahel rääkida ja üritada teineteist mõista. Arvata, et on üks ainuõige viis millegi tegemiseks, on lapsik, ülbe ja tekitab meile palju probleeme. 

Viimane küsimus, härra Sachs… see peaks selle diskussiooni loodetavasti hästi kokku võtma ja see küsimus tuleb Davidilt… Mis saab edasi? 

Esiteks, tasub alati meeles pidada, et meil on võimalik valida. Asjade käik ei ole ettemääratult kivisse raiutud. Seda tasub meeles pidada, kui öeldakse, et kellegagi on võimatu läbi rääkida. Kui öeldakse, et see sõda kestab paratamatult veel palju aastaid. See võib ju olla tõsi, aga see ei ole üldsegi vältimatu. Ma olen iga päev öelnud, et meil tuleb pidada läbirääkimisi. Juba enne sõja algust palusin ma Valgel Majal istuda läbirääkimistelaua taha, sest Putini nõudmised olid kindlasti läbiräägitavad. Ma usun, et võimalus rahuks on olemas.  

Ma usun, et võimalus rahuks on olemas. Esiteks, tuleb lõpetada NATO laienemine. Venemaale jääb Krimm. Donbassis tuleb jõuda kompromissile. Sõda peab lõppema, vene väed peavad lahkuma ja teineteist tuleb austada. See kõik on võimalik.

Esiteks, tuleb lõpetada NATO laienemine. Venemaale jääb Krimm. Donbassis tuleb jõuda kompromissile. Sõda peab lõppema, vene väed peavad lahkuma ja teineteist tuleb austada. See kõik on võimalik. On ebatõenäoline, et see juhtub täna, aga ei ole võimatu, et see juhtub täna.  

Ma ei usu, et USA-l ja Hiinal on tõelist põhjust olla teineteise vaenlaseks. Majandusteadlast õpetatakse mitte mängima nullsumma mängu – et keegi peab võitma ja keegi peab kaotama. Meid õpetakse mõtlema nii, et kõik võidaks võit-võit valemiga. Kauplemine on hea. Vahetuskauba tegemine on hea. USA välispoliitikas keskendutakse liialt sellele, et kellel on võimu, kes on kaotamas võimu, kes on kogumas võimu ning minu arust on see lähenemine väga vale ja ohtlik. Kõike seda räägin ma selleks, et rõhutada, et me ei pea aastaid sõdima. USA ja Hiina vahel ei pea olema konflikti. Me ei pea vaatama, kuidas Ukraina riiki hävitatakse lõppematu rünnaku all. Me võime tegelikult täna maha istuda ja öelda, et nii 2008, 2014 kui 2021 läks kõik väga valesti, aga me leiame lahenduse. See kõik võiks päriselt juhtuda, kuna see oleks ju mõlema osapoole huvides… 

Allikas

Aita Makroskoobil edasi ilmuda

Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.   

Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:

ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop

KONTO NUMBER: EE687700771007683571

SELGITUS: Makroskoobi annetus

Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.

Aitäh!

Jaga sõpradega:
Exit mobile version