AudioSuur luguÜhiskond & kultuur

Itaalias on sundsüstimise diktatuur omandanud düstoopilised mõõtmed

Audio leiad artikli lõpust

Matteo Salonia

Itaalia uudised on tänaseks hakanud kõlama klassikalise sissejuhatusena düstoopilisele fantaasiaromaanile või nagu mõni déjà vu Nõukogude Liidust. Jaanuaris kehtestati Draghi valitsuse poolt uued reeglid, mis piiravad nende inimeste elu, kellele ei ole süstitud uusimat vaktsiinitõhustust ja kes ei saa seetõttu näidata vaktsiinipassi viimast versiooni.  

Itaalia tõhustusdoosiga süstimata “teise klassi kodanikelt” on võetud õigus liikuda, töötada ja osaleda paljudes ühiskondlikes tegevustes, neil on keelatud siseneda postkontoritesse, et oma pensioni välja võtta, ja neile lubatakse juurdepääs supermarketitele üksnes “esmatarbekaupade ostmiseks”. Teisisõnu Itaalia valitsus on võtnud endale õiguse otsustada, millist toitu ja milliseid muid kaupu “tõhustusdoosiga” süstimata inimesed osta saavad.

Itaalia tõhustusdoosiga süstimata “teise klassi kodanikelt” on võetud õigus liikuda, töötada ja osaleda paljudes ühiskondlikes tegevustes.

On ebaselge, kuidas täpselt  valitsus kavatseb oma uut määrust jõustada. Kas hakkame nägema politseinikke käsipidi poodlejate kottides? Kas leib ikka on käsitletav kui “esmane” kaup ning kas habemeajamisvaht ja kommid konfiskeeritakse? Hullumeelsusel pole enam piire. Ja ametnike hiljutine olukorra selgitus ajas asja üksnes hullemaks: riik määrab nüüdsest, et vaktsineerimata inimesed võivad tegelikult osta ka mitteesmaseid kaupu nendes vähestes kauplustes, kuhu neil on lubatud siseneda. Praeguseks. Teisisõnu on Itaalia nüüd ühiskond, kus inimeste tegevussfäär ulatub ainult nii kaugele, kui peaministri veebileht selgesõnaliselt ja armulikult lubab. Lähete parki jalutama? Parem vaadake Mario Draghi viimast ajaveebi postitust, et näha, kas ta lubab teile selgesõnaliselt sellist vabadust!

Itaalia on nüüd ühiskond, kus inimeste tegevussfäär ulatub ainult nii kaugele, kui peaministri veebileht selgesõnaliselt ja armulikult lubab.

Kuidas asjad sellisesse luupainajasse on jõudnud?

Läänemaailmas on Itaalia viimase kahe aasta jooksul olnud üks kõige süstemaatilisemalt elementaarseid kodanikuõigusi tühistanud riike. Koalitsioonivalitsused esmalt Giuseppe Conte ja seejärel Mario Draghi juhtimisel ning valimata “ekspertidest” teadusnõukoda (Comitato Tecnico Scientifico) on vastastikku üksteist jõustanud, omistades igale täitevvõimu dekreedile, tegevusele ja sõnale teadusliku aura.

See on toonud kaasa lõputu hulga sulgemismeetmeid, mis on pikkadeks perioodideks kaotanud liikumisvabaduse, õiguse töötada, ettevõtete ja kaupluste omandiõigused, kogunemisvabaduse, jumalateenistusvabaduse ning isegi poliitilise ja kirikliku jurisdiktsiooni eristuse (riigi bürokraadid sulgevad kirikuid ja jagavad seejärel lubasid, milliseid riituseid võib läbi viia, kuidas liturgiat tuleks piirata ja kui palju inimesi, kui üldse, võib missadel ja matustel osaleda). Vahepeal on täitevvõimu valitsemine kiireloomuliste dekreetidega muutunud normiks. Riigi põhiseaduslikku struktuuri on moonutatud ja õhust on loodud uus mõiste nimega stato di emergenza (erakorraline seisukord), kuigi Itaalia vabariiklikus põhiseaduses seda terminit ei leidu.  

Kui me ei elaks CNN-i, võltsuudiste ja võimude poolt ajalehtedele ning meediale jagatud uskumatute subsiidiumite ajastul, võiks õigustatult küsida, kus olid ajakirjanikud selle kõige toimumise ajal? Tegelikult on ajakirjanikud Itaalia düstoopse reaalsuse peasüüdlasteks.

Meedia on andnud hääletoru sulgemiste ja muude valitsuse kontrolli meetmete õigustamisele pühendunud “ekspertidele”, pilgates ja marginaliseerides kõiki õues maskide kandmise mandaatide ja restoranipiirangute loogikat kahtluse alla seadnud arste ja teadlasi.

Igaüht, kes julges osutada pikaajalise sulgemise hukatuslikele tagajärgedele vaimsele tervisele ja muude patoloogiate all kannatavatele inimestele või seosele majanduse ja rahvatervise vahel, süüdistati “covidi eitamises”. See on muster, mille lugejad kindlasti ära tunnevad, sest nad on seda viimase kahe aasta jooksul teisteski riikides näinud.

Igaüht, kes julges osutada pikaajalise sulgemise hukatuslikele tagajärgedele vaimsele tervisele ja muude patoloogiate all kannatavatele inimestele või seosele majanduse ja rahvatervise vahel, süüdistati “covidi eitamises”.

Asjaolu, et peaaegu iga meedia poolt “vandenõuteooriaks” tembeldatud arvamus on tänaseks vaid kolm-neli kuud hiljem tõeks osutunud, ei ole kuidagi kõigutanud korrumpeerunud massimeedia ülbust, kes tänu riiklikule rahastusele ja poliitilistele teenetele on end uudistetsükli monopolis mugavalt sisse seadnud. Ja see muster kehtib Itaalias nagu praktiliselt kõikjal mujalgi.

Giuseppe Conte administratsioonile järgnes teine, peaminister Draghi juhitud ​​valitsuskoalitsioon mitte tänu vabadele valimistele, vaid vabariigi presidendi Sergio Mattarella sammule. 2021. aasta veebruaris peetud ametlikus kõnes selgitas president  riigile, et keset pandeemiat pole kohane valimisi korraldada – kuigi samal perioodil toimusid Rumeenias ja Portugalis valimised ning nende nakatumise määr ei muutunud. Selle asemel usaldas Mattarella valitsuse Draghile, väites, et see oleks poliitiliselt erapooletu, “tehniline valitsus”, mille ülesanneteks on lihtsalt EList raha hankimine ja vaktsineerimiskampaania järelevalve. Ilmselgelt on idee “tehnilisest”, neutraalsest valitsusest absurdne, kuna iga kaasaegne riik sundvõõrandab, paisutab ja liigutab rikkust ühtedelt sotsiaalsetelt gruppidelt teistele.

Ma ei hakka käsitlema Draghi ja tema ministrite paljusid valesid vaktsiinide tõhususe kohta ega ka grotesksete piirangute hulka, mida vaktsineerimata inimestele järk-järgult kehtestatakse. Piisab mainimisest, et taas kord oli meedia kaasosaline, kuna kattis kuude kaupa iga Draghi administratsiooni ebaõnnestumise metsikute süüdistustega “vaktsiinivastaste” vastu.

Nagu need, keda süüdistatakse “covidi eitamises”, ei eitanud kunagi covidi olemasolu, pole ka neil, keda on nüüd sildistatud “vaktsiinivastasteks”, enamikul juhtudel vaktsiinide kui selliste vastu midagi. Paljud neist lihtsalt selgitavad, et vaktsiini võtmise või mittevõtmise peaks iga inimene ise otsustama, arvestades tema vanust, kliinilist ajalugu ja muid tegureid; ja nad viitavad õigesti loomuliku immuunsuse ülimuslikkusele vaktsineeritud immuunsuse suhtes.

Need on aga ebaolulised faktid ajakirjanikele, kes aastalõpu pressikonverentsil andsid banaanivabariigiväärilise etenduse, tervitades Draghit pigem hõiskamise ja pika aplausi kui uurivate küsimustega. Huvitaval kombel on tüüri juures Conte Draghi vastu vahetamine näidanud Itaalia liberaalide tõelist olemust, milleks on tegelikult halvasti varjatult võimu koondamise pooldamine.

Pandeemia on olnud kaasaegsetele riikidele ettekäändeks astuda sammu võrra kaugemale oma kontrollis iga inimese keha ja vaimu üle.

Isegi Amnesty International on väljendanud muret vaktsineerimata inimeste diskrimineerimise pärast Itaalias, samal ajal kui Itaalia liberaalid ja vasakpoolsed kiidavad Draghile kaasa. Ainus koherentne ja julge vastuseis Draghile tuleb äärealadelt ja ebatõenäolistelt liitlastelt, nagu marksistist professor Ugo Mattei ja libertaarlasest professor Carlo Lottieri.

Mattei on väsimatult mõistnud hukka nii “erakorralise seisukorra” põhiseadusvastasust kui ka argpükslikku väljapressimist töötajatelt, kes on sunnitud valima vaktsiini võtmise ja töö kaotamise vahel. Lottieri on juhtinud väikest vastupanuliikumist ülikooli õppejõudude seas, kes võitlevad vaktsineerimata üliõpilaste diskrimineerimise vastu ja selgitavad, kuidas pandeemia on olnud kaasaegsetele riikidele ettekäändeks astuda sammu võrra kaugemale oma kontrollis iga inimese keha ja vaimu üle.

Meetmed, millele itaallased on nende kahe pika kontrollimatu totalitarismi ja häbitu propaganda aasta jooksul allutatud, pole olnud mitte ainult ülekohtused, vaid ka pandeemiaga võitlemisel täiesti kasutud. Itaalia on viiruse erinevates lainetes näinud täpselt samu trajektoore ja ajavahemikke, mida kogesid näiteks Rootsi või isegi Ühendkuningriik, kus vabadusel ja majandusel ei tallatud – või vähemalt ei tallatud samal määral… . Keskne planeerimine – olgu see siis majanduse või tervishoiu jaoks – on määratud läbikukkumisele. Teisest küljest teenib keskne planeerimine poliitilist klassi ja onupojapoliitika najal tegutsevaid korporatsioone, mille kinnisideeks on iga inimese elu üha terviklikum mikromanageerimine.

Kuula artiklit

Allikas: https://mises.org/wire/italys-covid-despotism-just-got-worse

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

error: Content is protected !!