Isadeta hävinevad pered, peredeta hävineb tsivilisatsioon

“Isata kasvamine on meie ühiskonnas laste heaolu vähenemise peamiseks põhjuseks. See on ka mootoriks, mis toidab meie kõige pakilisemaid sotsiaalseid probleeme … Kuid vaatamata probleemi ulatuslikkusele ja selle sotsiaalsete tagajärgede ränkusele ignoreeritakse või eitatakse isata kasvamise probleemi tänini.”
David Blankenhorn, Isatu Ameerika (Fatherless America)

Perekonnad kujutavad endast ühiskonna mikrokosmost. Tugevad ja stabiilsed perekonnad aitavad kõikjal ja alati kaasa sotsiaalsele õitsengule, samas kui düsfunktsionaalsed pered juhivad ühiskonda lagunemise suunas. Rohkem kui kunagi varem ajaloos on pereüksus tänapäeval purunenud, kuna märkimisväärne hulk lapsi kasvab üles ilma isata. Järgevas loos vaatleme Ameerika sotsioloogi David Popenoe uurimustööle tuginedes, kuidas isade puudus kahjustab lapsi ja hävitab ühiskonda ning kuidas seda probleemi lahendada.

Rohkem kui kunagi varem ajaloos on pereüksus tänapäeval purunenud, kuna märkimisväärne hulk lapsi kasvab üles ilma isata.

“Tõendite põhjal võib kindlalt väita, et isata jätmine, mis väljendub isade füüsilises, majanduslikus ja emotsionaalses kättesaamatuses oma laste jaoks, on tänapäeval muutunud kõige levinumaks laste väärkohtlemise vormiks … Isad kaovad pereelust ning ainult emad jäävad laste eest hoolitsema. Ja emadest… paraku ei piisa.”
David Popenoe, Isadeta perekonnad (Families Without Fathers)

Tänapäeval sünnib ligikaudu 40% lastest vallalistele emadele. Üle 50% abieludest lõppevad lahutusega, kusjuures laste hooldusõigus antakse enamasti emale. Isegi peredes, kus isa on füüsiliselt olemas, ei ole suur osa isadest laste elus siiski emotsionaalselt kohal. Paljud isad on sõltuvuses nutitelefonidest, narkootikumidest või alkoholist. Teised jällegi on sunnitud töötama pikki tunde või pidama mitut töökohta, et raha üha väheneva ostujõuga silmitsi seistes oma pere eest hoolt kanda. Kuid olenemata sellest, kas isa puudub emotsionaalselt või füüsiliselt, on puuduvate isade probleem saavutanud endeemilised mõõtmed ning ema ei saa täita isast jäänud tühimikku.

Paljud isad on sõltuvuses nutitelefonidest, narkootikumidest või alkoholist. Teised jällegi on sunnitud töötama pikki tunde või pidama mitut töökohta, et raha üha väheneva ostujõuga silmitsi seistes oma pere eest hoolt kanda.

Meestel ja naistel on kaasasündinud bioloogilised erinevused, mis väljenduvad erinevates, kuid üksteist täiendavates vanemlikes stiilides. Naised on kaastundlikumad ja suhetele orienteeritud, samas kui mehed on konkurentsivõimelisemad, agressiivsemad ning orienteeritud riskide võtmisele ja enesega toimetulekule. Emad pakuvad lastele hoolitsevat, kaitsvat ja emotsionaalselt turvalist keskkonda, samal ajal kui isad esitavad oma lastele väljakutseid, suurendavad nende võimeid ja aitavad neil oma autonoomiat kasvatada. Kuna psühholoogiline tervis sõltub nii iseseisvuse kui ka seotuse, väljakutse kui ka emotsionaalse kindlustunde, riskide võtmise kui ka turvalisuse vajaduse piisavast rahuldamisest, peab arenev laps puutuma kokku nii isa- kui ka emamaailmaga, või nagu Popenoe selgitab:

“Sooliselt diferentseeritud vanemluse tähtsus on kahtlemata seotud millegi fundamentaalsega inimeseks olemises … Vanemate androgüünsus ei ole see, mida lapsed vajavad. Mehed ja naised pakuvad lastele erinevaid omadusi… Sotsiaalteaduslike tõendite mass annab tuge ideele, et sooliselt diferentseeritud vanemlus on inimarengu jaoks kriitiline ning et isade panus laste kasvatamisse on ainulaadne ja asendamatu.”
David Popenoe, Isadeta perekonnad

Sotsiaalteaduslike tõendite mass annab tuge ideele, et sooliselt diferentseeritud vanemlus on inimarengu jaoks kriitiline ning et isade panus laste kasvatamisse on ainulaadne ja asendamatu.

David Popenoe

Kahjuks ei ole kasuisad usaldusväärne lahendus isatuse probleemile, sest kasulapsed on sageli veelgi halvemas olukorras kui üksikemade lapsed. Geneetiliste sidemete puudumine võib aja, energia ja muude ressursside lapse arengusse investeerimise kasuisale vastumeelseks muuta ning mõned kasuisad kipuvad oma kasulapsi tajuma kui konkurente ema tähelepanu pärast võistlemisel.

“Viimaste aastate perekonnauuringute üks üllatavaid leide on see, et kasuisade kohalolek võib tegelikult süvendada laste kasvatamisega seotud probleeme ja seeläbi suurendada laste negatiivsete väljavaadete taset elus.”
David Popenoe, Isadeta perekonnad

Viimaste aastate perekonnauuringute üks üllatavaid leide on see, et kasuisade kohalolek võib tegelikult süvendada laste kasvatamisega seotud probleeme ja seeläbi suurendada laste negatiivsete väljavaadete taset elus.

David Popenoe

Kahes oma raamatus, “Isadeta perekonnad” ja “Sõda perekonna pärast” (The War Over the Family), võtab David Popenoe kokku rohked uuringud, mis näitavad, et lastel, kes kasvavad üles ilma füüsiliselt kohal oleva ja emotsionaalselt pühendunud bioloogilise isata, on suurem oht kannatada emotsionaalsete, käitumuslike ja füüsiliste terviseprobleemide all. On vähem tõenäoline, et nad kujunevad hariduslikult edukaiks, ning tõenäolisemalt saavad nad sotsiaalselt kahjustatud ja kipuvad täiskasvanutena looma düsfunktsionaalseid suhteid. Puuduvate isade tütardest saavad tõenäolisemalt teismelised üksikemad ning poegadest kurjategijad ja moraalselt hälbinud isikud. See nimekiri on üksnes väike sissejuhatus isata kasvamise teadaolevatesse negatiivsetesse tagajärgedesse.

Lastel, kes kasvavad üles ilma füüsiliselt kohal oleva ja emotsionaalselt pühendunud bioloogilise isata, on suurem oht kannatada emotsionaalsete, käitumuslike ja füüsiliste terviseprobleemide all.

“Tõepoolest, peaaegu kõik halb, mis lapsega juhtuda võib, juhtub palju sagedamini lahutuse üle elanud lastega ja nendega, kes elavad üksikvanemaga peredes.”
David Popenoe, Isadeta perekonnad

Pärast lahutust väheneb järsult nii laste isaga veedetava aja kvaliteet kui kvantiteet. Raamatus “Lõhenenud perekonnad” (Divided Families) selgitavad Frank Furstenberg ja Andrew Cherlin, et juba mõni aasta pärast lahutust on ainult igal kümnendal lapsel iganädalane kontakt oma isaga, samas kui kahel kolmandikul pole isaga üldse kontakti. Kuid isegi sidet hoidvate lahutatud isade puhul on kontakt enamasti juhuslik ja pealiskaudne ning lapsele vähe või üldse mitte kasulik. Teisisõnu, kuigi ema-lapse side on esmane side, mida harva, kui üldse, katkestatakse, sõltub mehe side oma lastega suuresti sellest, kas ta on oma lapse emaga endiselt suhtes.

“Mehed kipuvad abielu ja laste kasvatamist ühe paketina nägema. Kui nende abielu halveneb, halveneb ka nende isaks olemine. Kui nad ei ole abielus või on lahutatud, väheneb oluliselt nende huvi ja vastutustunne laste suhtes.”
David Popenoe, Isadeta perekonnad

Peaaegu kõik halb, mis lapsega juhtuda võib, juhtub palju sagedamini lahutuse üle elanud lastega ja nendega, kes elavad üksikvanemaga peredes.

David Popenoe

Just sellepärast, et mehed kalduvad abielu ja isadust ühe paketina nägema, on peaaegu iga ühiskond ajaloos pannud suurt rõhku abielu institutsioonile, mille esmane ülesanne on luua sotsiaalselt pidavaid sidemeid, mis hoiavad meest laste hüvanguks oma naisega koos. Või nagu Popenoe kirjutab:

“Meestel on võime isaks saada, aga ka võime kõrvale kalduda… Nii on kõik edukad ühiskonnad kehtestanud meestele sotsiaalsed sanktsioonid, et julgustada nende isalikku käitumist. Neist sanktsioonidest kõige olulisem on abielu institutsioon, kõige universaalsemalt leitav sotsiaalne institutsioon üldse…”
David Popenoe, Isadeta perekonnad

Juba mõni aasta pärast lahutust on ainult igal kümnendal lapsel iganädalane kontakt oma isaga, samas kui kahel kolmandikul pole isaga üldse kontakti.

Frank Furstenberg ja Andrew Cherlin

Kuni 20. sajandi keskpaigani peeti abielu mehe ja naise vaheliseks pühaks lepinguks, mis purunes ainult kõige ekstreemsemates olukordades. Sealt edasi on abielu institutsioon kiiresti nõrgenenud. Tänapäeval väldivad paljud inimesed abielu ja nende jaoks, kes siiski abielluvad, on lahutus statistiline normaalsus.

“… Kui püüda kujundada kultuuri ja sotsiaalsüsteemi konkreetse eesmärgiga õõnestada abielu ja isadust ning meeste panust pereellu, siis oleks meie praegune ühiskond lähedal selle katse tulemusele.”
David Popenoe, Isadeta perekonnad

1960. aastatel alanud seksuaalrevolutsioon oli abielu allakäigu peamine tegur. Seksuaalse vabanemise varjus normaliseerus lodevus ja kuna rohkem naisi oli valmis astuma madala pühendumise astmega seksuaalsuhetesse, loobus rohkem mehi monogaamiast ja abielust “ringi tõmbamise” kasuks. Kahju, mida seksuaalrevolutsioon tekitas abielule, isadusele ja perekonnale, oli üks sellesse liikumisse sisse kavandatud tulemusi. Seksuaalse revolutsiooni kahe intellektuaalse juhi Wilhelm Reichi ja Herbert Marcuse`i ideid kokku võttes selgitab Carl Trueman:

“Sigimisele ja perekonnale keskendunud seks on kodanliku kapitalistliku ühiskonna repressiivne relv. Ja vaba armastus ning ohjeldamatu seksuaalne eksperimenteerimine on ühiskonna revolutsioonilise vabanemise keskne osa … Et muuta ühiskonda poliitiliselt… tuleb muuta ühiskonda seksuaalselt… hiliskapitalismi seksuaalsed kombed, mis on keskendunud monogaamia ja patriarhaalse perekonna säilitamisele, ei ole tegelikult enam nii vajalikud, kui nad kunagi olid.”
Carl Trueman, Kaasaegse mina tõus ja triumf (The Rise and Triumph of the Modern Self)

Just sellepärast, et mehed kalduvad abielu ja isadust ühe paketina nägema, on peaaegu iga ühiskond ajaloos pannud suurt rõhku abielu institutsioonile.

Kogu ühiskonda hõlmav väärtuste allakäik on nõrgestanud ka abielu institutsiooni. Vastutus ja teistele pühendumine on kõrvale heidetud ning asendatud nartsissistliku ego rahuldamise kinnisideega. Kui varem oli abielu peamine ülesanne luua majanduslik ja reproduktiivne partnerlus tervete laste kasvatamise nimel, siis tänapäeval nähakse abielu peaaegu eranditult oma vajaduste ja soovide rahuldamise vahendina ning müüt, et romantiline armastus võib lahendada isiklikke probleeme, on jätkuvalt levinud. Kui armumise või armastuse tunded seetõttu vaibuvad või kui partner tunneb end rahuldamata või mitte terviklikuna, on lahutusest – isegi kui olukorda on kaasatud lapsed – saanud sotsiaalselt heakskiidetud lahendus. Või nagu Popenoe kirjutab:

“… See ei olnudki nii ammu, kui lahutusrevolutsiooni massikultuuris kummaliselt positiivselt kujutama hakati. Arvati, et kui lahkuminek on vanematele parem, siis see ei saa ka lastele eriti halb olla. See, mis hoiab vanemaid õnnelikuna, peaks ka lapsi õnnelikuna hoidma. Kuidas saab nii vale idee olla nii levinud? Osaliselt oli see muidugi mugav, lahkuminevate vanemate süütunnet vähendav ratsionaliseerimine.”
David Popenoe, Isadeta perekonnad

On selge, et vägivaldne või äärmiselt düsfunktsionaalne abielu peaks kõigi asjaosaliste huvides lõppema. Kuid selleks, et puuduva isa probleem saaks lahendatud, tuleb abielu institutsioon taaselustada ja uuesti rõhutada asjaolu, et peamine põhjus, miks abielu üldse arenes, oli laste heaks, mitte täiskasvanud partnerite rahuldamine või täiendamine.

“Ühiskond on oma tarkuses tunnistanud, et isa hoidmiseks ema ja lapse juures on vaja välja töötada kultuuriline side seal, kus bioloogiline side on nõrk….[abielu] on ühiskonna viis anda tulevastele lapsevanematele märku, et nende pikaajaline suhe on sotsiaalselt oluline.”
David Popenoe, Isadeta perekonnad

Kui varem oli abielu peamine ülesanne luua majanduslik ja reproduktiivne partnerlus tervete laste kasvatamise nimel, siis tänapäeval nähakse abielu peaaegu eranditult oma vajaduste ja soovide rahuldamise vahendina.

Lisaks sellele, et abielu toob kasu lastele, edendab pühendunud isadus ka meeste heaolu ja eneseteostust. Pereelu motiveerib mehi oma agressiivset energiat positiivselt suunama, sotsiaalselt produktiivseks hakkama ning kasvatama aususe, usalduse, eneseohverduse ja distsipliini voorusi, mis on vajalikud oma laste toetamiseks ja neile eeskujuks kujunemiseks. Psühholoog Angus Campbell märgib oma raamatus “Heaolutunne” (A Sense of Well-Being), et üldise eluga rahulolu poolest läheb kõige paremini meestel, kel on täiskasvanud lapsed ja kes on endiselt oma naisega abielus. Kõige õnnetumad on seevastu lahutatud mehed ja üksikud mehed, kel pole naist ega lapsi. Kuna meestel on sotsiaalsete suhete loomisega rohkem raskusi kui naistel, on naise ja lasteta mees sageli mees, kel pole üldse lähedasi suhteid.

“Asi pole ainult selles, et eriti terved ja kompetentsed ning tugeva moraaliga inimesed abielluvad tõenäolisemalt, vaid et abielu edendab tegelikult tervist, pädevust, vooruslikkust ja isiklikku heaolu … Meeste jaoks on tsiviliseeriv mõju pelgalt naiste ja laste seltsis olemisel; see tähendab keskkonnas, mis tavaliselt edendab elu toetavaid väärtusi … Isatuse jätkuva kasvuga… võime oodata, et näeme rahvast, mis koosneb inimestest, kes on halvimal juhul moraalselt kontrolli alt väljas ja parimal juhul õnnetud, terviseprobleemidega ning rahuldamata.”
David Popenoe, Isadeta perekonnad

Kuid just lapsed kannatavad puuduva isa pärast kõige rohkem ja kuna lapsed on ühiskonna tulevik, kannatab ka ühiskond laiemalt. Puuduvad isad tähendavad katkiseid lapsi ja katkistel lastel on oht kasvada katkisteks meesteks ja naisteks, kes põlistavad ühiskondlikku düsfunktsiooni.

“Mida ühiskond teeb oma lastega, seda teevad ka lapsed ühiskonnaga.”
Cicero, Kohustustest (De Officiis)

Ja nagu Popenoe järeldab:
“… tugevad perekonnad, kus eluaegsetes abieludes isad laste elus osalevad, on asendamatud tugeva ja stabiilse moraalse korra, täiskasvanute heaolu ning lõpuks ka nende laste heaolu ja edu jaoks elus….Kui jätkame isatuse teed, suundume sotsiaalse katastroofi poole … Lõppkokkuvõttes… loeb iga isa.”
David Popenoe, Isadeta perekonnad

Mida ühiskond teeb oma lastega, seda teevad ka lapsed ühiskonnaga.

Cicero

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:

On öeldud, et tsivilisatsioon sai alguse hetkel, mil inimene istutas esimese viinapuu ja oliivipõõsa. Kuigi ka selles tähelepanekus on kahtlemata oma tõetruudus, vähemasti mis puudutab õhtumaade tsivilisatsiooni, siis on olemas üks teine ütelus, mis tabab küllap veelgi sügavamalt mitte üksnes ühiskonna kui tsivilisatsiooni, vaid ka inimese kui persooni sünnihetke. Ning see lause kõlab järgnevalt:

“Tsivilisatsioon sai alguse hetkel, mil meessugu hakkas huvituma oma järelkasvust.”

Tegemist on ühega nendest tähelepanekutest, mis võimaldab ennast sellesse mõeldes avada nii inimese kui inimkonna tekke ja arenguloo müsteeriumi. Perekond kui üksus, mis küll pärsib bioloogiliselt ilmselt mitte monogaamseks loodud mehe vabadust, ent kanaliseerib suure osa tema võimekusest järgnevate põlvede elujärje kvaliteedi – nii moraalse, emotsionaalse, vaimse, füüsilise kui materiaalse kvaliteedi – parandamise teenistusse, on institutsioon, mille olemasolu või puudumine on seeläbi sisuliselt sünonüümne tsivilisatsiooni olemasolu või puudumisega.

Kuigi perekond ei ole päris sünonüümne tsivilisatsiooniga, siis vähemasti käibib see kindlasti tsivilisatsiooni olemasolu möödapääsmatu eeltingimusena ning sellest tulenevalt tähendab perekonna hävinemine paratamatult ka tsivilisatsiooni hävinemist.

Adrian Bachmann

Kuigi perekond ei ole päris sünonüümne tsivilisatsiooniga, siis vähemasti käibib see kindlasti tsivilisatsiooni olemasolu möödapääsmatu eeltingimusena ning sellest tulenevalt tähendab perekonna hävinemine paratamatult ka tsivilisatsiooni hävinemist. Seega võivad perekondade lagunemise ning mitte tekkimise indikaatorid olla ehk parimaks näitajaks tsivilisatsiooni elujõust või selle puudumisest. Ning need indikaatorid kõnelevad tänasel päeval ühemõtteliselt “arenenud Läänemaailma” langusest kiirusega, mida ei ole võimalik enam nimetada isegi dekadentsiks, vaid puhtakujuliseks disintegratsiooniks.

Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!