Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Ryan McMaken
Ameeriklaste ülekaaluka enamuse tahte vastaselt teostatud kallaletung Iraanile kinnitab ühtaegu nii Donald Trumpi administratsiooni võltsopositsiooniks olemist kui ka arvukate uurimuste käigus tuvastatud fakti, et Ühendriikide valitsuse poolt ellu viidavatel poliitikatel puudub praktiliselt seos riigi elanike tahtega.
See juhtus taas… Donald Trumpi administratsioon on paisanud ameeriklased järjekordsesse sõtta – seekord Iraani vastu – ning seda loomulikult ilma vähimagi ühiskondliku aruteluta ning sõja vajalikkuse ja maksumaksjate dollarite kulutamise õigustatuse küsimust Kongressi hääletusel tõstatamata. Pidagem meeles, et Reutersi uudisteagentuuri poolt 1. märtsil läbi viidud küsitluse kohaselt toetas vaid 27 protsenti vastanud ameeriklastest USA sõda Iraani vastu. Samuti on ütlematagi selge, et ameeriklasi, kes oleks helistanud oma esindajatele Kongressis, ning palunud korraldada veel üks sõda Lähis-Idas, ei leidunud just ülemäära palju…
Reutersi uudisteagentuuri poolt 1. märtsil läbi viidud küsitluse kohaselt toetas vaid 27 protsenti vastanud ameeriklastest USA sõda Iraani vastu.
Ryan McMaken
Millest see siis tuleb, et Ameerika Ühendriigid Iraanile sõja kuulutasid? Vastust sellele küsimusele ei tea päris kindlalt isegi valitsus ise. Pärast sõja algust on Valge Maja korduvalt muutnud oma avalikkusele esitatud põhjendusi, miks ikkagi oli vaja Iraanile kallale tungida. Algselt väitis Washington, et soovib Iraani režiimi kukutada selleks, et „vabastada” iraanlased. Kuid hiljem ei maininud Trump sõja alustamise põhjuseid loetledes režiimivahetust enam üldse ning põhiliseks tugipunktiks näis kujunevat väide, et Iraani režiim oli mingil arusaamatul moel töötamas välja raketiprogrammi, mis ohustavat Ameerika Ühendriike.
Samas ei usu praktiliselt keegi, et Iraani režiimi käsutuses oleks kunagi olnud selliseid pikamaarakette, mis suudaksid jõuda isegi Ameerika Ühendriikide territooriumi naabrusse. Kui on üldse võimalik rääkida mingist Iraani poolt kujutatavast “ohust” Ameerika Ühendriikidele, siis seda vaid USA võõrriikides asuvate baaside kontekstis – baaside, mille Washington on lasknud ehitada 10 000 miili kaugusele Ühendriikide territooriumist ja mille olemasolu ei ole vähimalgi määral seotud Ameerika Ühendriikide elanike turvalisuse tagamisega.
Algselt väitis Washington, et soovib Iraani režiimi kukutada selleks, et „vabastada” iraanlased. Kuid hiljem ei maininud Trump sõja alustamise põhjuseid loetledes režiimivahetust enam üldse ning põhiliseks tugipunktiks näis kujunevat väide, et Iraani režiim oli mingil arusaamatul moel töötamas välja raketiprogrammi, mis ohustavat Ameerika Ühendriike.
Ryan McMaken
Märtsi alguses selgitas USA välisminister Marco Rubio, et Ameerika Ühendriigid alustasid sõda Iraani vastu seetõttu, et Iisrael kavatses Iraani rünnata ja sellega oleks kaasnenud Iraani kättemaksurünnak USA baaside vastu. Sisuliselt väitis Rubio, et Tel Aviv sundis Washingtoni sõtta astuma. Trump seevastu tunnistas, et: „Võimalik, et ma avaldasin selleks survet.”
Tasub tähele panna, et kõigis vasturääkivates katsetes sõja alustamist tagantjärele õigustada puudub vähimgi viide ameeriklastele, nende maksudollarite kulutamisele teise riigi ründamiseks, ameeriklaste vabadustele või isegi Ameerika kodanike väidetavatele esindajatele Kongressis. Mitte miski sellest ei ole paraku üllatav. Tänane sõda tuletab meile taas kord meelde, et Ühendriikide eliidi silmis kujutavad tavalised ameeriklased USA välispoliitika kujundamisel endist üksnes tülikaid tagantjärele korraks meenuvaid tegureid. Samal ajal väidab USA režiim, et neile annab moraalse ülimuslikkuse just väidetavalt „demokraatlik“ ja „rahva“ toetusel ellu viidav valitsemisviis…
Tänane sõda tuletab meile taas kord meelde, et Ühendriikide eliidi silmis kujutavad tavalised ameeriklased USA välispoliitika kujundamisel endist üksnes tülikaid tagantjärele korraks meenuvaid tegureid.
Ryan McMaken
Paraku saame tõdeda, et Trumpi administratsioon on tänaseks teinud üheselt selgeks, et USA välispoliitika seisukohalt ei oma valimised ja avalik arvamus peaaegu mitte mingit kaalu. Kogu oma valimiskampaania kestel nimetas Trump end korduvalt rahukandidaadiks ning kuulutas oma kõnedes, et tema lõpetab sõjad, mitte ei alusta uusi. 2024. aasta presidendivalimiste eel kujutas vabariiklaste partei Trumpi juhitavat administratsiooni sotsiaalmeedias selgelt „rahu pooldava valimisliiduna“.
Kuid vähem kui aasta pärast oma teise ametiaja algust ei erine Donald Trumpi välispoliitika praktiliselt üldse Barack Obama või Joe Bideni poolt viljeletust. Õigupoolest võime Iraani sõja venima jäämise korral öelda, et Trumpi välispoliitika sarnaneb kõige enam George W. Bushi administratsiooni omale.
Vähem kui aasta pärast oma teise ametiaja algust ei erine Donald Trumpi välispoliitika praktiliselt üldse Barack Obama või Joe Bideni poolt viljeletust. Õigupoolest võime Iraani sõja venima jäämise korral öelda, et Trumpi välispoliitika sarnaneb kõige enam George W. Bushi administratsiooni omale.
Ryan McMaken
Oma presidendikampaania valimisprogrammis püüdis Trump ära kasutada avalikkuse meelsust, mis pooldas USA poolt välissõdadesse sekkumiste vähendamist. Kuid Ühendriikide reaalses välispoliitikas ei ole valimistulemustele kaalu ette nähtud. Seda asjaolu rõhutas hiljuti muuhulgas Tucker Carlsonile antud intervjuus USA suursaadik Iisraelis Mike Huckabee.
Carlsoni lihtsale küsimusele „Kui oluline on see, mida ameeriklased arvavad?” vastas Huckabee, et „Ameeriklaste arvamus on vägagi oluline,“ lisades veidi aja pärast “Me hoolime sellest väga.” Seejärel märkis Carlson, et Ühendriikide sõda Iraaniga toetab ligikaudu 21% ameeriklastest, ning küsis Huckabeelt, kas sellest piisab, et Washington alustaks sõda Iraaniga. Huckabee väitis seepeale, et: „Me ei ela sellises maailmas, kus korraldatakse küsitlusi, tegemaks kindlaks, kas meie poliitika peaks liikuma teatud suunas.“
Kui Carlson viitas Huckabee äsjasele väitele, nagu oleks avalik arvamus väga oluline, ning küsis: „Kui me seda ignoreerime, siis kuidas on võimalik öelda, et me sellest „väga hoolime“?“, vastas Huckabee: „Ma arvan, et me hoolime väga sellest, kui näeme, et eksisteerib mingi oht.” Seejärel jätkas Huckabee veelgi segasemate väidetega, püüdes meeleheitlikult tekitada meelevaldseid seoseid avaliku arvamuse ja oma isiklikele vaadetele vastava poliitika vahel, mis näeb ette üha uute õigustamatute sõdade algatamist Lähis-Ida režiimidega, kuigi viimased ei kujuta endast mingit ohtu USA elanikkonna jaoks.
Tegelikkuses on tõele muidugi lähemal Rubio selgitus, mille järgi oli Iraani sõja ajendiks USA valitsuse soov järgida Iisraeli eeskuju. Ilmselt sobib selline asjade käik üsna hästi suursaadik Huckabeele, kes Carlsoni küsimusele, kas tema hinnangul on Iisraelil „õigus“ haarata endale suurem osa Lähis-Idast, vastas: „Oleks hea, kui nad selle kõik endale võtaksid.”
Ent mis saab siis, kui enamik ameeriklasi Huckabee seisukohta ei jaga? Ilmselgelt ei huvita selline pisiasi ei USA valitsust, Mike Huckabeed ega Donald Trumpi. Trump on omalt poolt kuulutanud, et temal on arvamusküsitlustest ükskõik, mistõttu ta ei olevat valmis välistama ka Ameerika maavägede saatmist Iraani.
Vaatamata kogu USA valitsuse näitemängule „rahva tahte“ ja „esindusdemokraatia“ teemadel Kongressis, läheb Washingtonile tegelikult korda vaid mõjuvõimsate huvigruppide tahe. Maksumaksjad on sealjuures pelgalt ressurss, mida kurnata eliidi võimupositsiooni säilitava patroonide ja klientide süsteemi huvides eraldatavate sõja-, protektsionismi ja föderaalkulutuste katteks.
USA Lähis-Ida suunalise välispoliitika kujundamise kontekstis on kõige mõjukamaks huvitatud osapooleks tänaseks mitte enam Ameerika rahvas, vaid Iisraeli riik. Praktikas tagavad Iisraeli huvide kaitse USA valitsuse otsustes Ameerika-Iisraeli avalike suhete komitee (AIPAC) ja teised üksused, mida välispoliitika teadlased John Mearsheimer ja Stephen Walt nimetavad kokkuvõtvalt „Iisraeli lobiks”. Ootuspäraselt süüdistati 2007. aastal raamatu „Iisraeli lobi” avaldanud Mearsheimerit ja Walti antisemitismis. Siiski oli nende teos oma ajast ees, kirjeldades detailselt, kuidas Iisraeli-meelseid huvirühmi on saatnud erakordne edu USA poliitikakujundajatelt Iisraeli projektide jaoks rahaliste, sõjaliste ja strateegiliste teenete kogumisel.
USA Lähis-Ida suunalise välispoliitika kujundamise kontekstis on kõige mõjukamaks huvitatud osapooleks tänaseks mitte enam Ameerika rahvas, vaid Iisraeli riik.
Ryan McMaken
Mis peamine… Kõik kirjeldatu on aset leidnud tervenisti Ameerika maksumaksjate kulul. Selline lobitöö on vorminud justnimelt sellise Ameerika välispoliitilise eliidi, kes pooldab ülekaalukalt pidevaid välisinterventsioone teise riigi – st Iisraeli – huvides, pööramata tähelepanu siseriiklikule asjaolule, et vastavad kulud tuleb kanda ameeriklastel, ega ka võimalusele, et Ameerika Ühendriigid leiavad end keset laiaulatuslikke konflikte, mis ei suurenda vähimalgi määral USA julgeolekut.
2007. aastal mõjus raamat „Iisraeli lobi“ paljude jaoks vastuolulisena. Kuid 2026. aastal on selles käsitletu juba päevselge tõdemus, et USA välispoliitika peamine ülesanne on tagada ühe teatud huvirühma, mitte tavaliste valijate huvide kaitse. Ja selline põhimõte on omane huvirühmadepõhisele poliitikale tervikuna. Valijaskond ei ole oluline ja pole seda juba ammu olnud. Seda näitavad empiirilised uuringud, milles on püütud leida seost avaliku arvamuse ja Washingtonis tegelikult viljeletud poliitiliste suundumuste vahel. Parimal juhul on seos nõrk.
2007. aastal mõjus raamat „Iisraeli lobi“ paljude jaoks vastuolulisena. Kuid 2026. aastal on selles käsitletu juba päevselge tõdemus, et USA välispoliitika peamine ülesanne on tagada ühe teatud huvirühma, mitte tavaliste valijate huvide kaitse.
Ryan McMaken
Näiteks märgivad Martin Gilens ja Benajmin Page oma 2014. aasta uuringus, et „USA valitsuse poliitikale avaldatava mõju osas… on tavakodanike ja massilise toetajaskonnaga huvirühmade osakaal iseseisval tasemel vähene või puudub täiesti.” Gilens ja Page märgivad, et „majanduseliidi eelistustel … on poliitiliste muutuste suhtes palju suurem iseseisev mõju kui tavalise kodanikkonna eelistustel.”
Sama põhimõte kehtib ka Trumpi kampaaniate rahastuse puhul, arvestades, et üks tema suurimaid annetajaid, miljardär Miriam Adelson, on tuntud oma äärmiselt Iisraeli-meelsete seisukohtade poolest, mis kajastuvad ehedalt ja sugugi mitte üllataval moel Trumpi välispoliitikas.
Näiteks märgivad Martin Gilens ja Benajmin Page oma 2014. aasta uuringus, et „USA valitsuse poliitikale avaldatava mõju osas… on tavakodanike ja massilise toetajaskonnaga huvirühmade osakaal iseseisval tasemel vähene või puudub täiesti.”
Ryan McMaken
Gilensi ja Page’i lõppjäreldused on ühesed: „Meie uurimistulemused näitavad, et Ameerika Ühendriikides ei valitse enamuse tahe – vähemalt mitte poliitiliste tulemuste tegeliku määramise põhjuslikus mõistes. Kui enamik kodanikke ei nõustu majanduseliidi või organiseeritud huvigruppidega, siis jäävad nad kaotajaks pooleks. Lisaks, kuna Ameerika Ühendriikide poliitilisse süsteemi on sisse ehitatud tugev status quo eelistamine, ei suuda ameeriklased poliitilisi muudatusi üldjuhul läbi suruda isegi juhul, kui neid soovib üsna suur enamus.”
Võimalik, et ei eksisteerigi ühtegi „majanduseliidi“ gruppi, mis avaldaks Ameerika Ühendriikide välispoliitikale suuremat mõju kui need, kes kontrollivad valimiskampaaniate rahastust – ja selles valdkonnas domineerivad ülekaalukalt Iisraeli-meelsed huvirühmad nagu AIPAC ning jõukad eraisikud nagu Miriam Adelson.
Leidub teisigi uuringud, mis on jõudnud samasugustele järeldustele. Näiteks järeldas John Matsusake 2017. aastal avaldatud artiklis valijate eelistuste kohta, et valitsevate poliitikute eelistused ei korreleeru Ameerika Ühendriikides reaalsuses valijate eelistustega: „Olukordades, kus poliitikute eelistused erinesid piirkonna elanike arvamusest mingis küsimuses, hääletasid poliitikud vastavalt piirkonna seisukohale vaid 29 protsendil juhtudest. Andmed ei näita usaldusväärset seost eelistuste kooskõla ja konkurentsivõimeliste valimiste, ametiaja piirangute, kampaaniatoetuste ega ka meedia tähelepanu vahel. Tõendid viitavad kodaniku ja poliitiku suhte mudelile, milles poliitikud hääletavad vastavalt isiklikele eelistustele.“
Teadlaste poolt läbi viidud uurimuste järeldused on nüüdseks üheselt kokkulangevalt selged: kui poliitiku valimiskampaania rahastamine sõltub konkreetsele huvirühmale meele järele olemisest, siis valijate eelistustel pole Ameerika riigijuhtimises tegelikult tähtsust.
Teadlaste poolt läbi viidud uurimuste järeldused on nüüdseks üheselt kokkulangevalt selged: kui poliitiku valimiskampaania rahastamine sõltub konkreetsele huvirühmale meele järele olemisest, siis valijate eelistustel pole Ameerika riigijuhtimises tegelikult tähtsust.
Ryan McMaken
Samamoodi kirjutab Michael Barber 2016. aastal läbi viidud uuringus, et USA senatis hääletamisel on vähe seost avaliku arvamusega: „Senaatorite eelistused erinevad olulisel määral nende osariigi keskmise valija eelistustest. Erinevus on peaaegu sama suur, nagu oleks juhul, kui valijad oleksid senaatoritega seotud juhuslikkuse alusel.”
Kui poliitikud tegutsevad võimule saades valdavalt sõltumatult valijatest, keda nad väidetavalt „esindavad“, siis jääb mõistagi üle vaid küsida, et mis on siis ikkagi see võim, mis tegelikult määrab riigi poliitika?
Tänane sõda Iraaniga kujutab endast üksnes hiljutisimat meeldetuletust sellest, et Ühendriikides ei valitse mitte pluralism, vaid võimueliit. Sellist võimukandjat, kellele Ühendriikide konstitutsioonis viidatakse kui „meie, rahvas“, reaalsuses ei eksisteeri.
Kui poliitikud tegutsevad võimule saades valdavalt sõltumatult valijatest, keda nad väidetavalt „esindavad“, siis jääb mõistagi üle vaid küsida, et mis on siis ikkagi see võim, mis tegelikult määrab riigi poliitika?
Ryan McMaken
On aeg vaadata reaalsusele näkku… Me ei ela „esindusdemokraatias“ ning kõige olulisemate küsimuste puhul nagu sõda, riigieelarve ja pangandussüsteem pole valimistel lihtsalt mingisugust tähtsust. Sellepärast jätkabki USA välispoliitika aasta aasta järel ettemääratud rajal, olenemata sellest, kes parajasti presidendiks valitakse.
Ja see ongi põhjus, miks vaid umbes iga neljas ameeriklane on huvitatud USA järjekordses keskmise ameeriklase seisukohast kasutus Lähis-Ida sõjas osalemisest. Valitsus muudab oma selgitusi konflikti põhjuste kohta nagu sokke, teades, et väited, nagu kujutaks Iraan mingit ohtu ameeriklastele, on valed, mille absurdsus asetab need samasse kategooriasse Iraagi massihävitusrelvadega.
Ometi ei saa režiim lihtsalt otsesõnu deklareerida, et: „Meie Iisraeli-meelsed rahastajad käskisid meil Iraaniga võidelda.“ Seega räägib Rubio meile, et sõja alustamine tähistas „ennetavat lööki” võimaliku vastulöögi suhtes, mis tuleneks USA rahastusel sooritatavatest Iisraeli rünnakutest Iraanile. Paraku on see selgitus oma usutavuse juba kaotanud, mistõttu on Trump hakanud seda eitama.
On aeg vaadata reaalsusele näkku… Me ei ela „esindusdemokraatias“ ning kõige olulisemate küsimuste puhul nagu sõda, riigieelarve ja pangandussüsteem pole valimistel lihtsalt mingisugust tähtsust. Sellepärast jätkabki USA välispoliitika aasta aasta järel ettemääratud rajal, olenemata sellest, kes parajasti presidendiks valitakse.
Ryan McMaken
Ent lõppastmes ei ole Ühendriike valitseval režiimil mingisugust vajadust mingit usutavat selgitust välja mõeldagi. Sõja poliitilised tagajärjed võivad peagi langeda hetkel Valges Majas pesitseva seltskonna õlule, ent reaalset võimu, kes valitseb sõltumata sellest, kes parajasti presidenditoolil istub, ei taba ei need ega tulevased tagajärjed… kunagi.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Ameerika Ühendriikide demokraatia näitemängu illusoorsus on teema, mis kerkib enamasti esile juhtudel, kui rahva esindajatena välja käidud persoonid on järjekordselt täide viimas mingisugust poliitikat, mille suhtes puudub ilmsesti ameeriklaste enamuse mandaat. Mitte ühegi riigi ega välisjõu poolt militaarselt vähimalgi määral ähvardatud, ent ülemaailmselt enam kui 800 sõjaväebaasi omava riigi puhul kerkib antud fenomen perioodilise regulaarsusega esile siis, kui üksnes Ühendriikide valitsemisega mitte rahulduv võimueliit otsustab käivitada kuskil maailmanurgas järjekordse sõja.
Ameerika Ühendriikide demokraatia näitemängu illusoorsus on teema, mis kerkib enamasti esile juhtudel, kui rahva esindajatena välja käidud persoonid on järjekordselt täide viimas mingisugust poliitikat, mille suhtes puudub ilmsesti ameeriklaste enamuse mandaat.
Adrian Bachmann
Tänase seisuga on Ameerika Ühendriigid II maailmasõja järgselt peetud 249st relvakonfliktist käivitanud 202, võisteldes ajalooliselt antud näitaja poolest üksnes Ühendkuningriigiga. Kuigi ameeriklaste enamusel pole ajalooliselt kunagi olnud erilist isukust sõdade järele, on maailmavalitsemise ambitsiooni omava Ühendriikide võimueliidi sõjaiharus leidnud rahulduse suuresti tänu asjaolule, et enamik valla päästetud sõdadest (milles on tänaseks hukkunud kümneid miljoneid inimesi) on ameeriklastelt endilt nõudnud üksnes minimaalseid vereohvreid ning materiaalset kulu.
Kulutatud dollarite kokku lugemine ulatub, tõsi küll, triljoniteni, ent senikaua kuni dollar omab jätkuvalt käibivust maailma reservvaluutana, on tegemist üksnes illusoorse ressursikuluga, kuna materiaalsed kulud on võimalik katta, ostes (samuti triljonitesse dollaritesse ulatuvate kaubandusdefitsiitide abil) ülejäänud maailma rahvastelt kõik, mida nii elamiseks kui sõjapidamiseks vaja. Sedasi eksisteerib dollari reservvaluuta positsiooni säilimisega olukord, mis on tegelikult eksisteerinud terve impeeriumite ajaloo vältel ning milles ka USA impeerium ei ole erandiks. Ehk teisisõnu… vallutatud rahvad maksavad kinni vallutajate vallutussõdadele tehtud kulud ehk veelgi otsesemalt väljendudes iseendi kallal toime pandud hävitustöö.
Tänase seisuga on Ameerika Ühendriigid II maailmasõja järgselt peetud 249st relvakonfliktist käivitanud 202, võisteldes ajalooliselt antud näitaja poolest üksnes Ühendkuningriigiga.
Adrian Bachmann
Ometi peavad kõik trendid, mis ei saa igavesti kesta, millalgi lõppema. Ning dollari ostujõu languse kaudu aasta-aastalt üha enam ka tavaliste ameeriklasteni – tõsi, mitte USA valitseva eliidini – jõudev majandusliku heaolu langus võib tuua juba mitte kuigi kauges tulevikus kätte momendi, kus tavalised ameeriklased ei näita oma vastumeelsust Washingtoni sõdade suhtes üles enam pelgalt arvamusküsitluste raames.
Juba keskpikas perspektiivis on keskseks küsimuseks, kas Washingtoni võimueliidi poolt ülemaailmselt viljeletavad sõjad leiavad lõpu tänu kaua ennustatud maksejõuetusele – teadupärast ületas USA impeeriumite lagunemise tasakaalupunkti kaks aastat tagasi, mil riigivõlamaksed ületasid Pentagoni sõjalised kulutused – või tänu ameeriklaste vastumeelsusele, mis leiab väljenduse reaalses poliitilises liikumises, mitte enam Trumpi “Ameerika ennekõike” poliittehnoloogilistes miraažides.
Sedasi eksisteerib dollari reservvaluuta positsiooni säilimisega olukord, mis on tegelikult eksisteerinud terve impeeriumite ajaloo vältel ning milles ka USA impeerium ei ole erandiks. Ehk teisisõnu… vallutatud rahvad maksavad kinni vallutajate vallutussõdadele tehtud kulud ehk veelgi otsesemalt väljendudes iseendi kallal toime pandud hävitustöö.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.
Esifoto: Aspects and Angles/Shutterstock.com
