fbpx
AudioMaailmavõim & Geopoliitika

Humanitaarne imperialism sünnitas Liibüa õudusunenäo

Chris Hedges

Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus

NATO sõjaline sekkumine Liibüas 2011. aastal, millega kukutati Muammar Gaddafi valitsus, tõi kaasa kaootilise ja mõrvarliku läbikukkunud riigi. Liibüalased maksavad selle katastroofi eest tänini kohutavat hinda, kirjutab Pulizeri auhinnaga pärjatud ajakirjanik Chris Hedges.

“Me tulime, me nägime, ta suri,” märkis Hillary Clinton vaimutsedes, kui Muammar Gaddafi pärast seitse kuud kestnud USA ja NATO pommirünnakuid kukutati ning mõrvati märatseva bande poolt, kes teda bajonetiga sodomiseeris. Kuid Gaddafi ei olnud ainus liibüalane, kes sõja tagajärjel suri. 

Liibüa oli alles hiljuti Aafrika kõige jõukam ja stabiilsem riik. See oli riik tasuta tervishoiu ja hariduse, mandri madalaima imikute suremuse määra ja kõrgeima oodatava elueaga. Muuhulgas oli see riigiks, mis oli märkimisväärne oma kõrge kirjaoskuse taseme poolest ning selle poolest, et tagas kõikidele oma kodanikele õiguse kodule, subsideeritud elektrile, veele ja bensiinile. Paraku killustus Liibüa pärast Gaddafi kukutamist kiirelt sõdivateks fraktsioonideks. Tänasel päeval võitlevad Liibüas kontrolli nimel kaks rivaalitsevat režiimi koos hulga petistest relvarühmitustega. 

Lääne pommituskampaaniale järgnenud anarhias ujutasid riigi arsenalidest pärit relvad musta turu üle, kusjuures paljud neist relvadest haarasid omale rühmitused nagu Islamiriik. Kodanikuühiskond lakkas täielikult toimimast. Ajakirjanikud jäädvustasid pilte Nigeeriast, Senegalist ja Eritreast pärit migrantidest, keda peksti ja müüdi orjadeks põllutöödele või ehitusplatsidele. Liibüa infrastruktuur, sealhulgas elektrivõrgud, põhjaveekihid, naftaväljad ja tammid, lagunesid. Ja kui torm Danieli paduvihmad purustasid kaks juba lagunevat tammi, kihutasid 6 meetri kõrgused veemüürid alla, ujutades üle Derna ja Benghazi sadama ning jättes Derna linnapea Abdulmenam Al-Gaiti sõnul maha kuni 20 000 surnut ja umbes 10 000 kaduma jäänut.

“Riigi katastroofide ohjamise ja neile reageerimise mehhanismide killustatus ning halvenev infrastruktuur süvendasid probleemide tohutut ulatust. Poliitiline olukord on riskiteguriks,” tõdes Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni peasekretär professor Petteri Taalas, kirjeldades Liibüa katastroofi järgset olukorda.

Taalas tunnistas reporteritele, et enamikku Liibüa tammikatastroofis hukkunud inimohvreid oleks saanud vältida, kui Liibüas oleks jätkuvalt eksisteerinud “tavapäraselt töötav meteoroloogiateenistus”, mis “oleks edastanud vajalikud hoiatused ning hädaolukorra juhtimisega oleks suudetud inimesi evakueerida”.

Lääne režiimivahetuse kampaania, mis viidi läbi inimõiguste tagamise ettekäändel kurikuulsa “R2P” (Kohustus kaitsta, Responsibility to Protect) doktriini alusel, hävitas Liibüa – nagu ka Iraagi – ühtse ja stabiilse riigina.


Lääne režiimivahetuse kampaania, mis viidi läbi inimõiguste tagamise ettekäändel kurikuulsa “R2P” (Kohustus kaitsta, Responsibility to Protect) doktriini alusel, hävitas Liibüa – nagu ka Iraagi – ühtse ja stabiilse riigina.

Üleujutuse tagajärjel surnud on osa kümnetest tuhandetest Liibüa ohvritest, kes on hukkunud otseselt meie “humanitaarsekkumise” tagajärjel, mis muutis katastroofiabi olematuks. Meie Läänes kanname sedasi kollektiivset vastutust Liibüa pikaajaliste kannatuste eest. Kuid kui Lääs on mõne järjekordse riigi hävitanud, deklaratiivselt selle “päästmise” nimel, unustame me peagi, mille me korda saatsime ning hävitatud riigi olemasolu kaob sootuks avalikkuse huviväljast.

Karl Popper hoiatas teoses “Avatud ühiskond ja selle vaenlased” utoopilise ühiskondliku inseneeria ja massiivsete sotsiaalsete muutuste eest, mis on peaaegu alati jõuga peale surutud projektid ja mida juhivad isikud, kes usuvad, et neile on ilmutatud tõde.

“Utoopiainsenerid” hävitavad massiliselt süsteeme, institutsioone ning peeneid sotsiaalseid ja kultuurilisi struktuure, püüdes nürimeelselt vägivaldselt, ent tulutult oma visiooni saavutada. Selle käigus lammutavad nad järk-järguliselt ja vähehaaval toimuva reformi isekorrigeerivad mehhanismid, mis takistavad nende haige vaimusilma poolt esile manatud “suure visiooni” teostumist. Ajalugu on seetõttu täis mõrvarlikku utoopilist ühiskondlikku sahkerdamist: jakobiine, kommuniste, fašiste ja nüüd, meie endi ajastul, globaliste või neoliberaalseid imperialiste.

Kui Lääs on mõne järjekordse riigi hävitanud, deklaratiivselt selle “päästmise” nimel, unustame me peagi, mille me korda saatsime ning hävitatud riigi olemasolu kaob sootuks avalikkuse huviväljast.


Liibüa, nagu ka Iraak ja Afganistan, langes humanitaarinterventsionistide – Barack Obama, Hillary Clintoni, Ben Rhodose, Samantha Poweri ja Susan Rice’i – enesepettuste ohvriks. Obama administratsioon relvastas ja toetas mässulisi jõude, kes nende arvates USA huvides tegutsesid.  Obama kutsus hiljutises postituses inimesi üles toetama abiagentuure Liibüa rahva kannatuste leevendamiseks ning see palve sütitas arusaadavalt sotsiaalmeedias viha.

Meil puudub ametlik ülevaade viimase 12 aasta jooksul Liibüas toimunud vägivalla otsestest ja kaudsetest ohvritest. Olukorda halvendab veelgi asjaolu, et NATO ei suutnud kindlaks teha 2011. aastal riigi seitsmekuulise pommitamise tagajärjel hukkunute hulka. Kuid hukkunute ja vigastatute koguarv on tõenäoliselt kümnetes tuhandetes. Relvastatud Vägivalla Vastane Aktsioon registreeris aastatel 2011–2020 Liibüas seoses plahvatustega 8518 surmajuhtumit ja vigastatut, kellest 6027 olid tsiviilohvrid.

2020. aastal teatati seitsme ÜRO agentuuri ühisavalduses, et “alates konflikti algusest üheksa aastat tagasi on ümber asustatud ligi 400 000 liibüalast – umbes pooled neist viimase aasta jooksul, alates pealinn Tripoli rünnaku algusest [kindralfeldmarssal Khalifa Belqasim Haftari vägede poolt].”

“Liibüa majandust on räsinud kodusõda, COVID-19 pandeemia ja Venemaa sissetung Ukrainasse,” teatas Maailmapank oma käesoleva aasta aprillis avaldatud raportis. “Riigi haprusel on kaugeleulatuv majanduslik ja sotsiaalne mõju. SKP elaniku kohta vähenes Liibüas aastatel 2011–2020 50 protsenti, samas kui kogutoodang inimese kohta oli varemalt prognoositud antud perioodil kasvama 68 protsenti, kui majandus oleks järginud konfliktieelset trajektoori,” öeldakse aruandes. “See viitab, et Liibüa sissetulek elaniku kohta oleks ilma konfliktita võinud olla tänasest 118 protsenti suurem. 2022. aasta majanduskasv püsis madal ja oli volatiilne konfliktidega seotud häirete tõttu naftatootmises.”

Ajalugu on täis mõrvarlikku utoopilist ühiskondlikku sahkerdamist: jakobiine, kommuniste, fašiste ja nüüd, meie endi ajastul, globaliste või neoliberaalseid imperialiste.


Amnesty Internationali 2022. aasta Liibüa aruanne maalib riigi olukorrast samuti sünge pildi. “Miilitsad, relvastatud rühmitused ja julgeolekujõud pidasid jätkuvalt meelevaldselt kinni tuhandeid inimesi,” öeldakse raportis. “Hulganisti meeleavaldajaid, juriste, ajakirjanikke, kriitikuid ja aktiviste koondati kokku ning piinati ja väärkoheldi muul moel, inimesi sunniti kaduma ning kaamera ees “ülestunnistusi” andma.”

Amnesty kirjeldab oma ülevaates riiki, kus relvarühmitused tegutsevad karistamatult ning inimõiguste rikkumised, sealhulgas inimröövid ja seksuaalvägivald, on levinud kõikjal. Amnesty lisab, et “EL-i toetatud Liibüa rannikuvalve ja stabiilsuse tugiameti miilits pidasid merel kinni tuhandeid põgenikke ja migrante ning saatsid nad sunniviisiliselt Liibüasse tagasi. Kinnipeetud migrante ja põgenikke piinati, tapeti, nende vastu kasutati seksuaalvägivalda ja neid pandi sunnitööle.”

ÜRO Liibüa toetusmissiooni (UNSMIL) aruanded ei ole vähem kohutavad.

Muuhulgas on Liibüast varastatud tohutus koguses relvade ja laskemoona varusid – hinnanguliselt 150 000-200 000 tonni –  ning suur osa noosist on smugeldatud naaberriikidesse. Malis sütitati Liibüast pärit relvade abil tuareegide suikunud mässu, destabiliseerides sedasi järjekordset Põhja-Aafrika riiki. Lõpuks tõi sekkumine kaasa sõjaväelise riigipöörde ja džihaadi mässu, samuti pikaleveninud sõja Mali valitsuse ja džihadistide vahel.  See omakorda vallandas järjekordse Prantsusmaa sõjalise sekkumise ja viis 400 000 inimese ümberasustamiseni. Liibüast pärit relvad ja laskemoon on jõudnud ka Saheli regiooni teistesse osadesse, sealhulgas Tšaadi, Nigerisse, Nigeeriasse ja Burkina Fasosse. 

Viletsus ja tapatalgud, mis lõhenenud Liibüast viirusena välja lekkisid, said teoks Lääne poolt peale surutud sunddemokratiseerimise tagajärjena.

Gaddafi ja Saddam Hussein võeti sihikule mitte seepärast, mida nad tegid oma rahvaga, kuigi mõlemad võisid olla jõhkrad. Neid rünnati, sest nende riikidel olid suured naftavarud ja nad olid Lääne kontrolli alt sõltumatud. Nad pidasid Lääne naftatootjatega uusi läbirääkimisi oma rahvaste jaoks soodsamate lepingute üle ning sõlmisid naftalepingud Hiina ja Venemaaga. Gaddafi andis isegi Vene laevastikule juurdepääsu Benghazi sadamale.


Liibüa vastu teostatud kallaletungi ettekäändeks toodi, et Gaddafi plaanis käivitada sõjalise operatsiooni tsiviilisikute tapmiseks Benghazis, kus mässulised jõud olid keskvõimult võimu haaranud. See väide oli sama meelevaldne kui süüdistus, et Saddam Husseinil olid massihävitusrelvad. Ka see on näide utoopilisest sotsiaalsest manipuleerimisest, mille tagajärjel hukkus üle miljoni iraaklase ning mis muutis veel miljonid kodutuks.

Gaddafi – keda ma intervjueerisin kaks tundi 1995. aasta aprillis tema 1986. aastal USA sõjalennukitelt pommitatud kodu jäänuste lähedal – ja Saddam Hussein võeti sihikule mitte seepärast, mida nad tegid oma rahvaga, kuigi mõlemad võisid olla jõhkrad. Neid rünnati, sest nende riikidel olid suured naftavarud ja nad olid Lääne kontrolli alt sõltumatud. Nad pidasid Lääne naftatootjatega uusi läbirääkimisi oma rahvaste jaoks soodsamate lepingute üle ning sõlmisid naftalepingud Hiina ja Venemaaga. Gaddafi andis isegi Vene laevastikule juurdepääsu Benghazi sadamale.

Hillary Clintoni teabevabaduse taotluse kaudu saadud ning WikiLeaksi avaldatud e-kirjad paljastavad ka Prantsusmaa mure Gaddafi jõupingutuste pärast “pakkuda prantsuse keelt kõnelevatele Aafrika riikidele alternatiivi Prantsuse frangile (CFA)”. Clintoni kauaaegne nõunik Sidney Blumenthal rääkis oma vestlustest Prantsuse luureametnikega Liibüa rünnaku peaarhitekti Prantsuse presidendi Nicholas Sarkozy motiivide teemal. Blumenthal kirjutab, et Prantsuse president soovib “suuremat osa Liibüa naftast”, suurendada Prantsuse mõju piirkonnas, parandada oma sisepoliitilist positsiooni, taastada Prantsusmaa sõjaline jõud ning lõpetada Gaddafi katsed tõrjuda Prantsuse mõju “frankofoonilises Aafrikas”.

Sarkozy, kes on süüdi mõistetud kahes erinevas korruptsioonijuhtumis ja kampaania rahastamise seaduste rikkumises, seisab 2025. aastal silmitsi ajaloolise kohtuprotsessiga selle eest, et sai väidetavalt miljoneid eurosid salajasi ebaseaduslikke kampaaniaannetusi Gadaffilt 2007. aasta presidendivalimiste käigus.        

Sellised olid Gadaffi tõelised “kuriteod”. Kuid tõelised kuriteod jäävad alati varjatuks, looritatud leebe retoorikaga demokraatia ja inimõiguste kaitsmise kohta.

Ameerika eksperiment, mis põhines orjusel, algas genotsiidikampaaniaga põlisameeriklaste vastu ning eksporditi Filipiinidele ja hiljem ka sellistesse riikidesse nagu Vietnam. Narratiivid, mida me endale II maailmasõja kohta sisendame, peamiselt selleks, et õigustada meie õigust kõikjal maailmas sekkuda, on suuresti valed.


Ameerika eksperiment, mis põhines orjusel, algas genotsiidikampaaniaga põlisameeriklaste vastu ning eksporditi Filipiinidele ja hiljem ka sellistesse riikidesse nagu Vietnam. Narratiivid, mida me endale II maailmasõja kohta sisendame, peamiselt selleks, et õigustada meie õigust kõikjal maailmas sekkuda, on suuresti valed. See oli Nõukogude Liit, kes hävitas Saksa armee ammu enne seda, kui me Normandias maandusime. Me pommitasime Saksamaa ja Jaapani linnu, tappes sadu tuhandeid tsiviilisikuid. Sõda Vaikse ookeani lõunaosas, kus ka üks minu enda onudest võitles, oli elajalik, seda iseloomustas hullunud rassism, sandistamine, piinamine ja vangide rutiinne hukkamine. Hiroshima ja Nagasaki aatomipommitamised olid kohutavad sõjakuriteod. USA hävitab rutiinselt demokraatlikke riike, mis natsionaliseerivad USA ja Euroopa korporatsioone nagu juhtus Tšiilis, Iraanis ja Guatemalas, asendades need repressiivsete sõjaväeliste režiimidega. Washington toetas genotsiide Guatemalas ja Ida-Timoris. See viljeleb tõkestava sõja kuritegusid. Meie ajaloos on tegelikult vähe sellist, mis õigustaks inimkonna ees väidet ainulaadselt ameerikalikest voorustest. 

Õudusunenäod, mida me Iraagis, Afganistanis ja Liibüas korraldasime, on ajakirjanduses minimeeritud või ignoreeritud, samal ajal kui kallaletungide kasud on liialdatud või täiesti fabritseeritud. Ja kuna USA ei tunnusta Rahvusvahelist Kriminaalkohut, pole mingitki võimalust, et ükski Ameerika juht oma kuritegude eest inimkonna ees kunagi vastutusele võetaks.

Õudusunenäod, mida me Iraagis, Afganistanis ja Liibüas korraldasime, on ajakirjanduses minimeeritud või ignoreeritud, samal ajal kui kallaletungide kasud on liialdatud või täiesti fabritseeritud. Ja kuna USA ei tunnusta Rahvusvahelist Kriminaalkohut, pole mingitki võimalust, et ükski Ameerika juht oma kuritegude eest inimkonna ees kunagi vastutusele võetaks.


Niinimetatud “inimõiguste kaitsjatest” on saanud oluline hammasratas imperialistlikus projektis. USA võimu laiendamine on nende sõnul samaväärne headuse jõu kasvatamisega maailmas. Sellisena kõlab Samantha Poweri raamatu “Probleem põrgust: Ameerika ja genotsiidi ajastu” keskne tees. Humanitaarimperialistid tõstavad esile “Kaitsmise kohustuse” (R2P) doktriini, mis võeti 2005. aasta ÜRO tippkohtumisel ühehäälselt vastu. Selle doktriini kohaselt peavad riigid austama oma kodanike inimõigusi. Kui neid õigusi rikutakse, siis nende riikide suveräänsus tühistatakse. Välistel jõududel on lubatud nendesse riikidesse sekkuda. ÜRO Peaassamblee endine president Miguel d’Escoto Brockmann hoiatas 2009. aastal, et “kohutus kaitsta” doktriini võidakse kuritarvitada “meelevaldse ja valikulise sekkumise õigustamiseks nõrgimate riikide vastu”.

“Alates külma sõja lõpust on inimõiguste idee muudetud ettekäändeks maailma juhtivate majanduslike ja sõjaliste jõudude, eeskätt aga Ameerika Ühendriikide, sekkumisele riikides, mis on nende rünnakute poolt haavatavad,” kirjutab Jean Bricmont raamatus “Humanitaarimperialism: inimõiguste kasutamine sõja müümiseks” (Humanitarian Imperialism: Using Human Rights to Sell War). “Kuni USA sissetungini Iraaki olid osad vasakpoolsetest sageli kaassüüdlased selles sekkumisideoloogias, avastades vajaduse tekkides pidevalt üha uusi “Hitlereid” ja mõistes sõjavastased argumendid hukka kui rahusobitamise Müncheni eeskujul 1938. aastal.”

Humanitaarsekkumise usutunnistus on valikuline. Kaastunnet laiendatakse “väärilistele” ohvritele, samas kui “väärituid” ohvreid lihtsalt ignoreeritakse. Sõjaline sekkumine on hea, et tungida kallale iraaklastele, afgaanidele või liibüalastele, kuid mitte selleks, et kaitsta palestiinlasi või jeemenlasi. Väidetavalt on inimõigused pühad siis, kui räägitakse Kuubast, Venetsueelast ja Iraanist, kuid ebaolulised meie avamere karistuskolooniates, maailma suurimas vabaõhuvanglas Gazas või meie droonidega nakatunud sõjapiirkondades. Teisitimõtlejate ja ajakirjanike tagakiusamine on kuritegu Hiinas või Venemaal, kuid mitte siis, kui tagakiusamine on teostatud meie endi poolt ning sihtmärkideks on Julian Assange või Edward Snowden.

Humanitaarsekkumise usutunnistus on valikuline. Kaastunnet laiendatakse “väärilistele” ohvritele, samas kui “väärituid” ohvreid lihtsalt ignoreeritakse. Sõjaline sekkumine on hea, et tungida kallale iraaklastele, afgaanidele või liibüalastele, kuid mitte selleks, et kaitsta palestiinlasi või jeemenlasi.


Utoopiline sotsiaalne sahkerdamine on alati katastroofiline. See loob võimuvaakumi, mis suurendab nende kannatusi, keda utopistid väidavad end kaitsvat. Liberaalse klassi moraalne pankrot, millest kirjutasin raamatu “Liberaalse klassi surm”, on täielik. Liberaalid on prostituudi kombel müünud oma oletatavad väärtused impeeriumile. Suutmata võtta vastutust oma põhjustatud tapatalgute eest, külvavad nad maailma päästmiseks üha rohkem hävingut ja surma.

Allikas 

Esifoto: Ivanov Iliev/Shutterstock.com

Aita Makroskoobil edasi ilmuda

Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.   

Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:

ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop

KONTO NUMBER: EE687700771007683571

SELGITUS: Makroskoobi annetus

Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.

Aitäh!

Jaga sõpradega:
Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.