Audio leiate artikli lõpust
Pikemat aega USA poolt agressioonis süüdistatava Hiina Rahvavabariigi väljaanne Global Times andis Washingtonile vastulause, loetledes üles II maailmasõja järgselt Ühendriikide poolt vallandatud sõdades hukkunud ja kannatanud. Hiina perspektiivist vaadatuna on Ameerika Ühendriigid mitte kõige enam, vaid kõige vähem õigustatud riik esitamaks agressioonisüüdistusi teistele maailma rahvastele, kuna USA poolt vallandatud sõdades on viimase kolmveerand sajandi jooksul hukkunud rohkem inimesi kui teiste riikide poolt vallandatud ründesõdades kokku.
USA algatatud sõdade tagajärjed on olnud katastroofilised…
Pärast teise maailmasõja lõppu on pea iga USA president oma ametiajal mõnes välisriigis sõda pidanud või mõne välisriigi siseasjadesse sekkunud. Selleks kasutatud ettekäänded on olnud erisugused: kommunismi leviku peatamine, õiguskorra kaitsmine, agressiooni peatamine, humanitaarabi andmine, terrorismivastane võitlus, massihävitusrelvade leviku tõkestamine, USA ülemeremaade kodanike turvalisuse kaitsmine jne. Kõigist neist sõdadest oli vaid üks vastuseks otsesele terrorirünnakule USA vastu; teised algatati olukorras, kus USA elulised huvid ei olnud otseses ohus.
Paraku oli isegi Ameerika ainumas „õigustatud vasturünnak” ilmselgelt ülemäärane kaitse demonstreerimine. Al-Qaeda ohu kõrvaldamise lipu all peetud terrorismivastases sõjas laiendasid USA sõjaväelased meelevaldselt üha rohkem ja rohkem rünnakute ulatust, järgides põhimõtet „parem kogemata tappa kui kogemata ellu jätta”. Antud poliitika tulemuseks oli arvukalt hukkunud tsiviilisikuid kõigis sõjast mõjutatud piirkondades. Ka suhteliselt täpsete droonilöökide kasutamisest hoolimata ei ole USA sõjaväel õnnestunud süütute kohalike elanike kaotusi vähendada.
Mis puudutab protseduure, mida USA on järginud agressioonisõdade alustamisel välisriikide vastu, siis mõned neist olid „legitiimsed protseduurid”, mille USA saavutas tänu Julgeolekunõukogu kaudu ÜRO-ga manipuleerimisele; enamasti aga heitis USA lihtsalt Julgeolekunõukogu kõrvale ning jättis ka teised riigid tähelepanuta, eirates kohati ka oma liitlaste vastuseisu tahtlikult, rünnates meelevaldselt suveräänseid riike nii nagu ise heaks arvas. Mõned sõjad algatati sealjuures ilma USA Kongressi nõusolekuta, mis peaks olema seaduse kohaselt Ühendriikides sõdade algatamise kohustuslikuks eeltingimuseks.
USA sõjad on põhjustanud hulgaliselt regionaalseid ja rahvusvahelisi kriise
USA poolt vallandatud sõjad on põhjustanud mõjutatud riikides humanitaarkatastroofe, inimkaotusi, rajatiste kahjustusi, tootmise seiskumist ning tarbetuid tsiviilohvreid. Sõjast mõjutatud piirkondades surid inimesed oma kodudes, turgudel ja tänavatel; hukkudes pommide, kuulide, isevalmistatud lõhkeseadeldiste ja droonirünnakute tõttu; nad kaotasid elu USA vägede õhurünnakutes ja nende valitsuse korraldatud haarangutes, terroristide ja äärmuslaste korraldatud veresaunades, aga ka siseriiklikes rahutustes.
2018. aasta novembris avaldas Browni ülikool uuringu, mille kohaselt hukkus Afganistanis tsiviilisikuid 43 074, Pakistanis 23 924, Iraagis 184 382 kuni 207 156, Süürias 49 591 ja Jeemenis 12 000. Nende sõdade ajal oma ametikohal hukkunud ajakirjanike ja meediatöötajate arv oli vastavalt 67, 8, 277, 75, ja 31. Hukkunud humanitaarabi andnud töötajate arv oli vastavalt 424, 97, 63, 185, ja 38.
USA valitsusel on kombeks sellistel juhtudel alahinnata tegelikku ohvrite arvu. The Intercepti 19. novembril 2018 avaldatud andmete kohaselt on tegelik Iraagis hukkunud tsiviilisikute arv palju suurem kui USA sõjaväe ametlikud andmed seda tunnistavad.
USA peetud sõjad on toonud kaasa hulgaliselt sotsiaalseid probleeme, millede hulka kuuluvad pagulaskriisid, sotsiaalsed rahutused, ökoloogilised kriisid, psühholoogilised traumad jms.
2018. aasta novembris avaldas Browni ülikool uuringu, mille kohaselt hukkus Afganistanis tsiviilisikuid 43 074, Pakistanis 23 924, Iraagis 184 382 kuni 207 156, Süürias 49 591 ja Jeemenis 12 000.
Statistika näitab, et iga USA sõjaline rünnak on toonud kaasa suure hulga sõjapõgenikke, nende hulgas 11 miljonit Afganistani põgenikku, 380 000 Pakistani põgenikku, 3,25 miljonit Iraagi põgenikku ja 12,59 miljonit Süüria põgenikku.
Need pagulased olid kõik sunnitud oma kodudest põgenema: 1,3 miljonit Afganistani elanikku on põgenenud Pakistani ja 900 000 Iraani, 3,5 miljonit Iraagi ja Süüria põgenikku põgenes Türki ning miljon iraaklast ja süürlast evakueerus Iraani. Afganistanis, Iraagis ja Pakistanis on arstiabi puudumisest, alatoitumisest ja keskkonna reostusest põhjustatud surmade ja vigastuste arv ületanud otseselt sõjast tingitud inimohvrite arvu neljakordselt.
Uraanisisaldus Iraagis Basras tõusis järsult vähem kui 70 bekerellilt enne 1991. aastat 10 000 bekerellini 2009. aastal ning sõjajäänustest saastatud piirkondades oli see koguni 36 205 bekerelli. Briti väljaande The Guardian veebisait teatas 22. augustil 2016, et 30% sõja järgselt Iraagis 2010. aastal sündinud lastest sündis mingisuguse anomaaliaga, samas kui tavaolukorras on see näitaja umbes kaks kuni neli protsenti.
USA poolt välisriikides peetavad sõjad toovad kaasa ka ulatuslikud kaudsed mõjud, põhjustades seeläbi kahju ka nendele riikidele, mis ei ole otseselt sõtta kaasatud. Näiteks viis USA sõjavägi Vietnami sõja lahingud üle ka naaberriikidesse, muuhulgas Ho Chi Minhi raja (Põhja-Vietnamist läbi Laose ja Kambodža kulgev sõjaline varustustee Lõuna-Vietnamisse) blokeerimise ettekäändel. Selle aktsiooni tulemuseks oli üle 500 000 tarbetu tsiviilohvri ning nendesse riikidesse jäi maha suurel hulgal endiselt plahvatusohtlikke sõjajäänuseid.
Afganistani sõjas terroriste rünnates kukutasid USA lennukid ja droonid sageli pomme Pakistanis asuvatele küladele ning isegi pulmaautodele ja sealsetele piirivalve sõduritele. Õhurünnakus Jugoslaaviale võtsid USA väed sihikule ka Hiina Rahvavabariigi saatkonna, mille tulemusel hukkus kolm Hiina ajakirjanikku ja sai vigastada kümmekond saatkonna töötajat.
Statistika näitab, et iga USA sõjaline rünnak on toonud kaasa suure hulga sõjapõgenikke, nende hulgas 11 miljonit Afganistani põgenikku, 380 000 Pakistani põgenikku, 3,25 miljonit Iraagi põgenikku ja 12,59 miljonit Süüria põgenikku.
Kindlasti ei ole vähem tähtis ka see, et USA sõdurid on ise langenud välisriikides alustatud sõdade ohvriks. USA veteranide ministeeriumi statistika kohaselt sai Korea sõjas füüsilisi vigastusi 103 284 USA sõdurit; Vietnami sõjas ulatus see arv 153 303-ni. Aastatel 2001–2005 diagnoositi Iraagi ja Afganistani sõdadest naasnud 103 788 sõjaveteranist umbes kolmandikul psühhiaatriline või psühholoogiline haigus ning 56% diagnoositud inimestest oli rohkem kui üks haigus. USA Kongressi heaks töötava uurimisteenistuse läbiviidud uuringu tulemuste kohaselt sooritas aastatel 2008–2016 igal aastal enesetapu üle 6000 veterani.
USA sõjaväe poolt Korea sõja veteranidele pakutava majandusliku hüvitise suurus küündib 2,8 miljardi USA dollarini aastas ning Vietnami sõja veteranidele ja nende peredele antav summa ületab 22 miljardit USA dollarit aastas. Afganistani sõja veteranide meditsiini- ja invaabikulud ületavad 170 miljardit USA dollarit. USA äri- ja tehnoloogiauudiste veebisait Business Insider teatas 2019. aasta detsembris, et Afganistani sõda on toonud kaasa enam kui 3800 USA palgasõduri surma. Antud arv ületab tunduvalt USA valitsuse ja isegi USA sõjaväe poolt avaldatavaid andmeid Afganistani sõja tagajärjel hukkunute kohta.
Kriiside aluspõhjus: USA hegemooniline mentaliteet
Vaadates arvukaid USA poolt algatatud agressioonisõdu, on selge, et paljud neist on omakorda viinud välja humanitaarkriisideni. Afganistanis, Iraagis, Süürias, aga ka teistes riikides on üpris sageli leidnud aset juhuslikke pommirünnakuid. Ka nendest riikidest pärit põgenikel pole kuhugi minna. Rünnatavate riikide infrastruktuur on lõhutud ja tootmine seisab. USA algatas need sõjad „humanitaarse sekkumise” või „suveräänsusest ülimuslikumate inimõiguste” kaitse ettekäändel, kuid miks muutuvad Ühendriikide humanitaarsetel eesmärkidel algatatud sõjad alatasa humanitaarkatastroofideks?
Aastatel 2001–2005 diagnoositi Iraagi ja Afganistani sõdadest naasnud 103 788 sõjaveteranist umbes kolmandikul psühhiaatriline või psühholoogiline haigus.
2011. aasta aprillis võttis USA ajakiri Foreign Policy kokku viis peamist USA sagedaste sõdade põhjust, näiteks USA ülekaalukas sõjaline võimekus, mistõttu olevat keeruline mitte anda järele kiusatusele oma jõudu kasutada, aga ka USA võimustruktuuride sisuline ebaõnnestumine võimude lahususe põhimõtte tõhusal rakendamisel.
Ometi jäid nimetatud analüüsist välja kõik Ameerika Ühendriikide “väärtustega” seotud põhjused. „Inimõiguste kaitsmine” ei ole reaalsuses USA algatatud sõdade peamiseks tõukejõuks ning sõjad ise on olnud pigem vahendiks mõne muu eesmärgi saavutamiseks. Siiski ei välista asjaolude tervik ka teatud laadi moraalset tunnetust.
USA võib olla motiveeritud sõda algatama, kui seda peetakse kasulikuks ning arvatakse olevat Ühendriikide enda huvides ja võimete piires, samas kui moraalitunne ei ole sellise sõja alustamiseks ei piisav ega ka möödapääsmatult vajalik tingimus. Mis puudutab Ameerika välissõdadega kaasnenud humanitaarkatastroofe, siis need tagajärjed jäävad teiste kanda ilma otseselt USA kodanikke kahjustamata. Ka ei takista need Ameerika Ühendriike oma eesmärke saavutamast. Sõjalise jõu kasutamine tagajärgedest sõltumata paljastab USA hegemoonilised püüdlused, mis sunnivad teda seadma endale prioriteedid, demonstreerima oma „võitja võtab kõik” mentaliteeti ja paljastama oma enesekesksed arusaamad maailma valitsemisest ja põhjendamatult teistele riikidele tehtavast ülekohtust.
USA poliitikud väidavad, et nad austavad „üldisi väärtusi”, kuid kas nad nõustuvad sellega, et nende endi loomuldasa eksisteerivad inimõigused laienevad samamoodi ka teistele maailma inimestele?
Miks muutuvad Ühendriikide humanitaarsetel eesmärkidel algatatud sõjad alatasa humanitaarkatastroofideks?
USA on formuleerinud seadused, et tagada oma riigis kõigi etniliste rühmade võrdsus, kuid kas ta usub ka seda, et teiste riikide inimestel peaksid olema samad õigused? Või arvab ta, et võib välisriikides oma tahtmist mööda tegutseda üksnes seetõttu, et sealsetel inimestel puudub USA valimistel hääleõigus?
Ameerika Ühendriigid usuvad, et terrorirünnakud tsiviilelanike vastu tema enda territooriumil on põlastusväärsed ja karistatavad. Miks on Washington siis ühtlasi veendunud ka selles, et USA sõjaväe poolt teistes riikides toime pandud teod, mis on päädinud suure hulga tsiviilisikute surma ja vigastada saamisega, on aktsepteeritavad ja isegi „vajalikud”?
Kui ameeriklased otsustavad järgida põhimõtet „parem kogemata tappa kui kogemata ellu jätta”, kui nad kasutavad meelevaldselt radioaktiivseid relvi ja hävitavad kogu taimestiku mürgiste reaktiividega ning kui nad avavad tule sihtmärkidele enne nende selget tuvastamist, siis kas võime me tõemeeli öelda, et USA väed austavad ka tegelikkuses neid „loomulikke” inimõigusi, mida nende riigi põhiväärtused tunnustavad?
Tsiviilelanikel, kel ei osutunud võimalikuks sõja keerisesse tõmmatud aladelt põgeneda ja keda koheldi terroristidena ning kelle suunas avati tuli täiesti meelevaldselt, ei olnud inimõigusi. Lastel, kes on USA keemiarelvade tõttu sündinud invaliididena ja kes jäävad elu lõpuni kannatama, ei ole mingeid inimõigusi. Pagulastel, kes on olnud USA sõdade tõttu sunnitud oma kodudest lahkuma ning on jäänud teistes riikides kodutuks, puuduvad need samuti.
Mis puudutab Ameerika välissõdadega kaasnenud humanitaarkatastroofe, siis need tagajärjed jäävad teiste kanda ilma otseselt USA kodanikke kahjustamata.
Kokkuvõttes on küsitav mõtteviis, mis tugineb vaidluste lahendamisel ühepoolsetele sõjalistele rünnakutele. Arvestades humanitaarsuse ja hegemoonia vahelist olemuslikku lepitamatust, oleks naeruväärne eeldada, et hegemooniline riik kaitseb teistes riikides inimõigusi. Rahvusvahelised vaidlused peaksid leidma oma lahenduse võrdsete vahenditega Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni raamistikus. Kooskõlastatud jõupingutused realiseeritakse rahvusvaheliste mehhanismide reguleerimise ja täiustamise kaudu.
Loobudes hegemoonilisest mõtlemisest, mis on tegelikkuses ajendatud omakasupüüdlikkusest, suudaksime tulevikus vältida „humanitaarsete sekkumiste” muutumist humanitaarkatastroofideks. Üksnes sedasi võime saavutada vastastikku kasuliku ja kõiki osapooli võrdselt rahuldava tulemuse. Ning vaid nende tingimuste austamise korral on võimalik loota sellele, et kõik inimesed maailmas saaksid nautida oma inimõigusi samaväärses ulatuses ja viisil.
Lisa
1. Nimekiri tsiviilohvritest, põgenikest ja majanduslikest kaotustest, mis tekkisid USA poolt käivitatud sõjaliste sekkumiste tagajärjel:
- Korea sõda: umbes 3 miljonit hukkunud tsiviilisikut, 3 miljonit põgenikku;
- Vietnami sõda: umbes 2 miljonit hukkunud tsiviilisikut, 3 miljonit põgenikku ja 3 miljonit defoliantide ohvrit;
- Õhurünnak Liibüale: hukkus umbes 700 sõjaväelast ja tsiviilisikut;
- Panama sissetung: umbes 302 hukkunud ja 3000 haavatud tsiviilisikut;
- Relvastatud sekkumine Somaalias: hukkus umbes 200 tsiviilisikut ja vigastada sai 300 tsiviilisikut;
- Lahesõda: umbes 120 000 sõjaga seotud tsiviilisiku surma ja 2 miljonit sanktsioonidega seotud tsiviilisiku surma. Majanduslik kahju kuni 600 miljardit USA dollarit;
- Kosovo sõda: üle 2000 hukkunu, 6000 vigastatut ning majanduslik kahju kuni 200 miljardit USA dollarit;
- Afganistani sõda: hukkus enam kui 30 000 tsiviilisikut, 70 000 tsiviilisikut sai vigastada, 11 miljonit põgenikku;
- Iraagi sõda: hukkus umbes 200 000–250 000 tsiviilisikut, 3,25 miljonit põgenikku;
- Süüria sõda: hukkus üle 40 000 tsiviilisiku, 12,59 miljonit põgenikku.
2. Nimekiri Ameerika Ühendriikide poolt peetud agressioonisõdadest ja USA sekkumistest välisriikides pärast Teise maailmasõja lõppu
- 1947-1949: sekkumine Kreeka kodusõtta
- 1947-1970: sekkumine Itaalia valimistesse ja kommunismivastase tegevuse toetamine
- 1948: valitsusvastaste jõudude toetamine Costa Rica kodusõjas
- 1949–1953: kommunismivastase tegevuse toetamine Albaanias
- 1949: sekkumine valitsuse vahetusse Süürias
- 1950-1953: Korea sõda
- 1952: sekkumine 1952. aasta Egiptuse revolutsiooni
- 1953: Iraani riigipöörde toetamine toonase Iraani valitsuse kukutamiseks
- 1954: tollase Guatemala valitsuse vahetuse toetamine
- 1956–1957: riigipöörde kavandamine Süürias
- 1957–1959: riigipöörde toetamine Indoneesias
- 1958: kriisi põhjustamine Liibanonis
- 1960–1961: riigipöörde toetamine Kongos
- 1960: Laose valitsuse reformi algatamise takistamine
- 1961: Kuuba Sigade lahe dessandi toetamine
- 1961–1975: kodusõja ja oopiumikaubanduse toetamine Laoses
- 1961–1964: valitsusvastase tegevuse toetamine Brasiilias
- 1963: tsiviilkonfliktide toetamine Iraagis
- 1963: rahutuste toetamine Ecuadoris
- 1963-1975: Vietnami sõda
- 1964: sekkumine Simba mässu Kongos
- 1965-1966: sekkumine Dominica kodusõtta
- 1965-1967: Indoneesia sõjaväevalitsuse kommunistide veresauna toetamine
- 1966: mässu toetamine Ghanas
- 1966-1969: konfliktide õhutamine demilitariseeritud tsoonis, piirkonnas Korea poolsaarel, mis eraldab Põhja- ja Lõuna-Koread
- 1966–1967: mässu toetamine Boliivias
- 1967: sekkumine Kreeka valitsuse vahetusse
- 1967-1975: sekkumine Kambodža kodusõtta
- 1970: Omaani siseasjadesse sekkumine
- 1970–1973: Tšiili sõjaväelise riigipöörde toetamine
- 1970–1973: Kambodža riigipöörde toetamine
- 1971: Boliivia riigipöörde toetamine
- 1972–1975: abi pakkumine Iraagi valitsusvastastele jõududele
- 1976: Argentiina riigipöörde toetamine
- 1976-1992: sekkumine Angola siseasjadesse
- 1977–1988: Pakistani riigipöörde toetamine
- 1979–1993: valitsusvastaste jõudude toetamine Kambodžas
- 1979-1989: Afganistani sõtta sekkumine
- 1980–1989: valitsusvastase ametiühingu Solidaarsus rahastamine Poolas
- 1980–1992: sekkumine El Salvadori kodusõtta
- 1981: vastandumine Liibüaga Sidra lahes
- 1981–1982: toonase Tšaadi valitsuse vahetuse õhutamine
- 1982–1984: osalemine mitmepoolses sekkumises Liibanonis
- 1982–1989: valitsusvastaste jõudude toetamine Nicaraguas
- 1983: sissetungimine Grenadasse
- 1986: sissetung Liibüa Sidra lahte
- 1986: Liibüa pommitamine
- 1988: Iraani reisilennuki allatulistamine
- 1988: vägede saatmine Hondurasesse
- 1989: vastandumine Liibüaga Tobrukis
- 1989: sekkumine Filipiinide siseasjadesse
- 1989-1990: Panama sissetung
- 1990-1991: Lahesõda
- 1991: sekkumine Haiti valimistesse
- 1991–2003: Iraagis lennukeelutsooni loomise eestvedamine
- 1992–1995: Somaalia kodusõtta sekkumine esimest korda
- 1992-1995: sekkumine Bosnia sõtta
- 1994–1995: vägede saatmine Haitile
- 1996: Iraagi riigipöörde toetamine
- 1997: vägede saatmine Albaaniasse
- 1997: vägede saatmine Sierra Leonesse
- 1998-1999: Kosovo sõda
- 1998: tiibrakettide rünnakud Sudaanile ja Afganistanile
- 1998–1999: vägede saatmine Keeniasse ja Tansaaniasse
- 2001–praegu: Afganistani sõda
- 2002: vägede saatmine Elevandiluurannikule
- 2003-2011: Iraagi sõda
- 2004 – praegu: Pakistani ja Afganistani vaheliste sõdade õhutamine nende piirialadel
- 2006–2007: Palestiina poliitilise ja sõjalise organisatsiooni Fatahi toetamine Hamasi valitud valitsuse kukutamisel
- 2007–praegu: Somaalia kodusõtta sekkumine teist korda
- 2009: Hondurase riigipöörde toetamine
- 2011: valitsusvastaste jõudude toetamine Liibüas
- 2011-2017: sõjaliste operatsioonide läbiviimine Ugandas
- 2014–praegu: sekkumisaktsioonide juhtimine Iraagis
- 2014–praegu: sekkumisaktsioonide juhtimine Süürias
- 2015–praegu: Saudi Araabia osalemise toetamine Jeemeni kodusõjas
- 2019: valitsuse vahetuse toetamine Venetsueelas