Ühendkuningriigi strateegilise analüütika keskuse RUSI (Royal United Services Institute) analüüs lahkab Hiina Rahvavabariigi poolt äsja katsetatud unikaalse rakettrelva tähendust Aasia üliriigi tuumastrateegiale, mille keskmes paistab olevat soov säilitada heidutava tuumalöögi andmise võime, tavarelvastuses Aasia regioonis Hiinast üha enam maha jääva USA vastu.
Dr Sidhardth Kaushal ja Sam Cranny-Evans
Mida kujutab endast “osalise orbitaaltrajektooriga pommitamise süsteem” ja mis on selle tähendus Hiina RV-le?
Hiina lennutas 2021. aasta augustis Maa-lähedasele orbiidile raketi, mis kannab ülihelikiirusel liikuvat liugraketti (HGV – hypersonic glide vehicle). Liugrakett sisenes seejärel uuesti atmosfääri, maandudes sihtmärgist umbes 24 miili kaugusel. Raporti tulemused kinnitavad varasemaid tõendeid, mis annavad tunnistust uue relvasüsteemi täpsusest, mis viitab selle võimalikule rollile linnadevastastel rünnakutel sõjaolukorras.
Teatud mõttes on see relvasüsteemi iseloomu silmas pidades vähem alarmeeriv tõdemus, kuna viitab selle funktsioonile pigem vasturünnaku ja mitte esmase rünnaku teostamise instrumendina. Kaudselt peegeldab aset leidnud katsetus ka muutust Hiina tuumaheidutusdoktriinis, mis keskendus varemalt tuumakonfliktis n.ö “teisese tuumalöögi” andmise võimekusele, andes teed kaasaegsele enesekindlamale “esimese vastulöögi” teooriale.
Värske raporti järgi on Hiina testinud osalise orbitaaltrajektooriga pommitamise süsteemi (FOBS – fractional orbit bombardment system), mille arendamisega tegeles ka Nõukogude Liit 1960tel aastatel, jõudes 1969. aastal R-36-0 tüüpi raketi katsetuseni. Tollane Nõukogude versioon orbitaalpommitamisest toimis üle lõunapooluse kulgevate trajektooride, mis jättis Ameerika ballistiliste rakettide hoiatussüsteemile oluliselt vähem reageerimisaega tuumaünnaku märkamiseks. Madalam täpsusklass ja löögivõime võrreldes tavapäraste kontinentidevaheliste ballistiliste rakettidega muudab osalise orbitaaltrajektooriga pommitamise süsteemi sobivamaks ennetavate löökide jaoks n.ö “pehmete” sihtmärkide pihta, nagu strateegilised tulejuhtimiskeskused, valitsusasutused või staabid (märkus – ehk siis Hiina uus relvasüsteem ei ole mõeldud tuumarünnaku algatamiseks vastaste tuumaraketi šahtide pihta – see ei ole relv, mis on mõeldud alustama tuumasõda).
FOBSi aluseks olev tehnoloogia on kontseptuaalselt lihtne, kuid selle praktiline rakendamine nõuab teatud tehniliste raskuste ületamist. Kanderaketti ja täiendavat kiirenduslaengut kasutatakse lõhkepea orbiidile viimiseks, misjärel lõhkepea orienteerib end lõppsihtmärgile. Trajektoori mugandamiseks lõppsihtmärgile kasutatakse aga omapärast aeglustusraketti, mis vähendab Maa orbiidil olles uuesti lõhkepea kiirust, kuni saavutatakse vajalik lõpptrajektoor. Sellest iseärasusest tuleneb ka osalise orbitaaltrajektoori nimetus.
Tehniliselt kõige nõudlikum osa relvaprogrammist on hiigelvõimsusega raketid, mis on vajalikud orbiidile jõudmiseks. Nõukogude raketid R-36-0 ja UR-200A saavutasid vastavalt 241 tonni ja 228 tonni tõukejõudu vaakumis, samas kui kiirendraketid pakkusid vastavalt 96-tonnist ja 62-tonnist tõukejõudu. Kolmandas etapis, orbiidilt lahkumisel, kasutatav aeglustusrakett peab aga vastama eriti kõrgele täpsusklassile ja toimima samas ülitäpse ajastusega, et saavutada lõhkepea laskumine õigele lõppsihtmärgile.
Peking kasutas katsetustes liugraketti, mis lisab kogu disainile veel ühe keerukuselemendi. Üheks lisateguriks on langemisel akumuleeruv kuumus, mis tekib suurel kiirusel atmosfääris lennates, küündides kuni 3000 kraadise (Celsiuse skaalal) pinnatemperatuurini. Antud teemal on Hiina Aeronautika instituudis avaldatud 2020. aastal teadustöö, mille kohaselt on Hiina teadlased juba pikalt maadelnud probleemiga, kuidas arendada erilist keraamilist pinda, mis sellist kuumust kannataks, pöördudes koostööettepanekutega ka erinevate ülikoolide poole.
On märkimisväärne, et kui varasemalt pidasid kommunistliku Hiina liidrid piisavaks minimaalset tuumaheidutuse võimekust, siis täna arendatav mitmekülgne arsenal peab Pekingile tagama juba täiesti kindlalt toimiva tuumavastulöögi võimekuse (märkus – ehk siis Hiina juhtkond soovib luua riigile garanteeritud tuumavastulöögi võimet Ameerika Ühendriikide, aga potentsiaalselt ka Venemaa vastu).
Varasem pinnahõõrdumise probleem on omandanud hoopis tõsisema dimensiooni, arvestades uue disaini keskendumist uue põlvkonna liugraketile (HGV-le), mis on võimeline ülikiireteks ristsuunalisteks manöövriteks, eesmärgiga vältida raketitõrjesüsteeme. HGV liikumisest parema ettekujutuse saamiseks võite kujutleda veele visatud lutsukivi, mis enne vette sukeldumist mitu korda veepinnal põrkub. Säärased “põrked” suurendavad nii lõhkepea tegevusraadiust, lõppkiirust kui ka ennustamatust, mille ainsaks puuduseks on relva väiksem täpsus. HGV peab olema manöövrite kõrval võimeline taluma ülisuurt temperatuuri ja liikumisel tekkivaid jõude, hoides raketti siiski lõppsihtmärgi trajektooril.
Sellest disainist tulenevad tehnilised piirangud, mis on tekitanud teatava võimekuste piiratuse ahela, mille tulemusel uudne relvasüsteem on võrreldes klassikalise kontinentidevahelise raketisüsteemiga väiksema tegevusulatuse, täpsuse ja ka piiratuma orbiidivalikuga. Eelisteks on seevastu lõppsihtmärgi ennustamatus oponendi jaoks, nagu ka ebatavaliste manöövritega lennutrajektoorid, mis teeb FOBS rakettide tõrjumise väga keeruliseks.
Pekingi strateegia
Katsetused FOBSiga on osa laiemast plaanist parandada Hiina tuumarelva võimekusi, mis on praeguse “teise laine” doktriini tõttu üsna nõrkadel alustel. Näiteks piirab [Ida-Hiina mere] geograafia oluliselt allveelaevade liikumiskoridore, mis jätavad koos allveelaevade enda puudustega – nagu 094 tüüpi allveelaeva mürarikkus ja sellel kantava JL-2-tüüpi raketi piiratud ründeraadius – Aasia draakoni allveelaevadelt antava strateegilise tuumaründe võimekuse pigem marginaalseks. Tänased tuumarelva kandvad Hiina allveelaevad ei elaks tõenäoliselt USA-poolset allveelaevatõrjet konflikti korral üle. Sama võib öelda Hiina maismaa raketibaasides paiknevate DF-5A/B tüüpi rakettide kohta, mis on statsionaarse asukoha tõttu tõenäoliselt haavatavad tänapäevaste kaugjuhitavate Ameerika täpsusrakettide poolt, mis suudavad läbida ka betoonkaitset. Seevastu mobiilsetel raketikompleksidel DF-31A ja DF-41 on suurem võimalus ellu jääda, sõltudes nende konkreetsest valmidusastmest ja asukohast.
Hiina tuumasõja planeerijate peamine mure on see, et vastase (s.t USA) edusammud nii konventsionaalsete raketirünnakute kui tuumarünnakute osas koos USA raketikaitse arenguga võivad Hiina tuumaheidutuse võime anulleerida. Toetudes mudelanalüüsile, on Hiina raketisüsteemidel tänase jõudude tasakaalu korral üllatusrünnaku puhul võimalik vaid 10% tõenäosusega tabada tuumalöögiga vähemalt kolme USA linna (s.t Hiina tuumarelva heidutav mõju Ameerika Ühendriikide vastu on muutumas väga tagasihoidlikuks). See tõenäosus võib tulevikus veelgi langeda, kui USA raketikaitse kilbi eristusvõimekused täiustuvad koos Ühendriikide poolt kosmosesse paigutatava seirevõrguga.
Osalise orbitaaltrajektooriga raketisüsteemi arendused Hiinas toimuvad kontekstis, kus näeme uut lainet arenguid tuumavõimekuse vallas, mille eesmärgiks on muuta Aasia hiiglase tuumaheidutuse tase tõsiseltvõetavaks. Mitmete algatuste hulgas on sõltumatute atmosfääri sisenemise ja kiirendusvahendite arendamine DF-41 tüüpi rakettide jaoks. Sellele lisaks leiab aset klassikaliste kontinentidevaheliste raketibaaside arendamine, mille eesmärk võib olla nii täiendava tuumavõimekuse lisamine, kui ka n.ö “tühjade” sihtmärkide lisamine vastasele. FOBS süsteem asetub sobivalt sellesse pilti, olles küll kergelt ebatäpne esimese löögi andmiseks, kuid oluline täiendus teise laine vastuheidutusena USA linnade ründamiseks.
Toetudes mudelanalüüsile, on Hiina raketisüsteemidel tänase jõudude tasakaalu korral üllatusrünnaku puhul võimalik vaid 10% tõenäosusega tabada tuumalöögiga vähemalt kolme USA linna (s.t Hiina tuumarelva heidutav mõju Ameerika Ühendriikide vastu on muutumas väga tagasihoidlikuks).
On märkimisväärne, et kui varasemalt pidasid kommunistliku Hiina liidrid piisavaks minimaalset tuumaheidutuse võimekust, siis täna arendatav mitmekülgne arsenal peab Pekingile tagama juba täiesti kindlalt toimiva tuumavastulöögi võimekuse (märkus – ehk siis Hiina juhtkond soovib luua riigile garanteeritud tuumavastulöögi võimet Ameerika Ühendriikide, aga potentsiaalselt ka Venemaa vastu). Olgugi, et tegu on rohkem evolutsioonilise arengu kui murrangulise muutusega Hiina tuumadoktriinis, on erinevus siiski märkimisväärne.
Valitsevast meelemuutusest annab aimu ka tähelepanuväärne Twitteri säuts, milles väljaande China’s Global Times peatoimetaja Hu Xijin teatas, et “Hiina tõstab enda tuumavõimekusi, kindlustamaks, et USA loobub jäädavalt ideest tuumarelvaga šantažeerida või sellega kompenseerida allajäämust konventsionaalsete relvade osas. Sarnaselt on M. Taylor Fravel viidanud oma raamatus “Active Defense” marssal Nie Rongzheni ütlemas: “Kui Hiina rahval on enda tuumarelv, siis igasugune tuumaähvardus kaob maailmast.”
Tegu on igati loogilise arenguga: kui Hiina peaks saavutama konventsionaalrelvade osas soovitud ülekaalu Vaiksel ookeanil, võiks USA oma mahajäämust tasalülitada tuumaähvarduse kaudu, nagu tehti ka Nõukogude Liidu vastu president Eisenhoweri administratsiooni poolt (märkus – see oli 1960ndatel, perioodil, mil USAl oli veel NSV Liidu suhtes arvestatav tuumarelvastuse alane ülekaal). Praeguse piiratud tuumarelvavõimekusega Hiina vastu toimiks see USA strateegia eriti edukalt, kuid värskemad arengud Hiina tuumarelvastuses näitavad Pekingi selget soovi vastavaid plaane juba eos lämmatada.