Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Mohammed Zo’rab on 11-aastane. Ta läheb igal hommikul Gaza lõunaosas asuvasse Rafah` linna, et täita oma päevamissiooni.
Ta võtab suure plastkausi ja suundub koolidesse, millest on saanud pagulaskeskused, ja teeäärsetesse põgenikelaagritesse, kus inimesed küll kannatavad, kuid on valmis sellest hoolimata loovutama oma viimased palukesed, et toita võõrast last.
Mohammed suundub ka haiglatesse, kuhu saabub haavatuid kõikidel kellaaegadel, ja ka kõikjale mujale, kus võib leida veel mõne lahtisel tulel podiseva paja.
“Kui ma selle toiduga oma pere juurde tagasi lähen, muutuvad nad rõõmsaks ja me saame kõik taas perena üheskoos süüa,” ütleb Mohammed. “Mõnikord ma tulen tagasi tühjade kätega ja tunnen end kurvalt.”
Kui ma selle toiduga oma pere juurde tagasi lähen, muutuvad nad rõõmsaks ja me saame kõik taas perena üheskoos süüa.
Mohammed Zo’rab, 11a
Mohammed on vanim neljast lapsest. Ta elab koos oma ema, isa ja õdede-vendadega plastmassist ja tõrvaplaadist valmistatud varjualuses.
Mohammedi isa Khaled rändab Rafah`s ringi ja otsib juhutöid, et koguda viis seeklit (umbes 1,38 dollarit), et osta mähkmeid nende kahe kuu vanusele tütrele Howaidale.
Mohammed on üks tuhandetest lastest, kellest on saanud oma perede peamised toiduga varustajad.
“Kui järjekord on täis ja minu ees seisab peaaegu 100 inimest, hiilin ma nende vahele,” ütleb Mohammed, olles uhke oma oskuse üle suurtes rahvamassides orienteeruda ja teha seda ilma kaklustesse sattumata.
Iga päev pakub uusi alandusi kohas, kus 1,5 miljonit inimest – viis korda rohkem kui varemalt – on Egiptuse piiri ääres üheks inimmassiks kokku surutud.
Kodus annab Mohammed kausi küpsetatud ube üle oma emale Samarile, kes jagab toidu teistele lastele. Samara on kõhn ja sööb ise vaevu.
“Mul on vähk luudes,” paljastab ta. “Ma olen 31-aastane, aga kui mind näed, siis arvad, et olen 60. Ma ei jaksa enam kõndida. Kui ma kõnnin, siis väsin kiiresti ära. Kogu mu keha on valus ja ma vajan ravi ja toitu.”
Nagu paljud teisedki, tulid Samar ja tema pere Rafahi oma kodust põhjapoolsemast Khan Younisist. Nad tulid Rafahi, kuna Iisraeli relvajõud ütlesid neile, et seal olevat neil turvaline. See kõik leidis aset kolm kuud tagasi.
Sellest ajast saati on sõda Rafah`le üha lähemale hiilinud. Vähem kui kaks nädalat tagasi hukkus seal üle 70 inimese, kui Iisrael alustas rünnakut, et vabastada kaks Hamasi poolt kinnipeetavat pantvangi.
Zo’rabi perekonna varjualune lekib ja selle põrand täitub vihmaga. Sageli ei ole beebi Howaidal värskeid mähkmeid.
ÜRO andmetel läheks piisavaks abiks vaja viissada veoautot tarneid päevas, ent keskmine tarnete tase küünib senini vaevu 90 veokini. Eriti terav on olukord Gaza põhjaosas.
Iga päev pakub uusi alandusi kohas, kus 1,5 miljonit inimest – viis korda rohkem kui varemalt – on Egiptuse piiri ääres üheks inimmassiks kokku surutud.
Kuna 85% Gaza elanikkonnast on nüüdseks ümberasustatud, ei ole enklaavi jõudvate abisaadetiste hulk kaugeltki selline, nagu vaja oleks.
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) andmetel läheks piisavaks abiks vaja viissada veoautot tarneid päevas, ent keskmine tarnete tase küünib senini vaevu 90 veokini. Eriti terav on olukord Gaza põhjaosas.
Iisrael väidab, et ÜRO ei suuda põhjaosas abi jaotada ja et abisaadetised on logistiliste probleemide tõttu hangunud.
ÜRO on peatanud toiduabi liikumise Gaza põhjaosas, sest organisatsiooni sõnul ei ole selle veoautojuhid kaitstud, kuna neid on rünnanud kuritegelikud jõugud. Üks Gaza palestiinlastele toitu vedav veoauto sai hiljuti löögi mürsutulest, mis ÜRO väitel tulistati humanitaarabi veoki pihta Iisraeli mereväe laevast.
Lisaks kõigele muule ei soovi Hamasi juhitud Gaza politsei enam ÜRO toiduautosid eskortida, sest nad kardavad, et Iisraeli sõjavägi avab seetõttu konvoi pihta tule.
Üks Gaza palestiinlastele toitu vedav veoauto sai hiljuti löögi mürsutulest, mis ÜRO väitel tulistati humanitaarabi veoki pihta Iisraeli mereväe laevast.
Iisraelis toetab Gaza-vastast sõjaväelist rünnakut aga jätkuvalt valdav enamus elanikkonnast.
Ühes hiljutises küsitluses vastas 68% juutidest vastanutest, et nad on vastu mistahes humanitaarabi edastamisele Gazasse seni, kuni Hamas hoiab endiselt vangistuses Iisraeli pantvange. Seevastu küsitluses osalenud Araabia iisraellased olid 85% ulatuses abi andmise poolt.
Zvika Mor, kelle vanim poeg Eitan on Gazas pantvangis, räägib poisist, kes oli “esimene inimene, kes kutsus mind isaks”, ning sellest, kui väga tema, tema naine ja nende ülejäänud seitse last Hamasi poolt 7. oktoobril röövitud noormeest igatsevad.
Eitan tegutses relvastamata turvamehena Nova muusikafestivalil, kus Hamas tappis hinnanguliselt 360 inimest piirkonnas ja selle ümbruses.
Härra Mor juhib väikest rühma pantvangide perekondi, kes soovivad oma lähedaste tagasisaatmist enne läbirääkimisi Hamasiga. Nad on vastu sellele, et valitsus sõlmiks kokkuleppe, mille tingimuseks oleks relvarahu, humanitaarabi suurendamine Gazas ja Palestiina vangide vabastamine.
“Iisrael tekitab nimelt humanitaarkriisi Gazas. Seda tehakse, kuna meie eesmärk on vabastada meie inimesed,” ütleb härra Mor.
Küsimusele, kas see ei ole brutaalne, arvestades, et kaalul on ka Gaza tsiviilelanike elu, vastab hr Mor: “See võib nii olla, aga ka meil on lapsed ja naised… ning me tahame neid tagasi”.
Gazas kasutavad heategevusorganisatsioonid seda, mis nende toiduvarudest veel järele on jäänud, et pakkuda sõjapõgenikele vähemalt mõningast abi.
Mahmoud Al-Quishawi USAs asuvast heategevusorganisatsioonist Pious Projects of America seisab nukralt keeva oapoti lähedal, kust ka Mohammed sai oma perele toitu.
“Me püüame iga päev väsimatult ulatada neile inimestele abistava käe… öelda neile, et “me oleme teiega, me ei jäta teid üksi”,” tõdeb hr Al-Quishawi.
Heategevusorganisatsioonil on lõppenud hiljuti otsa gaas, mille abil toitu soojendada, mistõttu vabatahtlikud on asunud koguma hagu, et hoida tuld veel alles jäänud padade all põlemas.
“Õhkkond on sünge,” ütleb ta. “Olukord on katastroofiline.”
Allikas
Adrian Bachmanni kommentaar:
“Ja tõesti… mida iganes te olete teinud nendele vähimatele minu vendadest… olete te teinud minule.”
Matteuse 25:40
Sellisena kõlavad Piiblis kirja panduna Jeesuse Kristuse sõnad, mille kohaselt mõistetavat kohut kõikide inimeste ja rahvaste üle nende tegude ja tegemata jätmiste eest. Lausutu valguses ei ole vaja kuigipalju kujutlusvõimet mõistmaks, milline saab olema nende igavikuline saatus, kes on Gazas toimuva veresauna, vaesuse, viletsuse ja surma eest vastutavad nii oma tegudes kui tegemata jätmistes, olgu selle aluspõhjuseks siis argus, südame külmus või (ilmsesti kõige neetuma valikuna) soov teenida selle maailma vägevate kannuseid iseenese turvalisuse ja heaolu suurendamise nimel.
Ei ole vaja kuigipalju kujutlusvõimet mõistmaks, milline saab olema nende igavikuline saatus, kes on Gazas toimuva veresauna, vaesuse, viletsuse ja surma eest vastutavad nii oma tegudes kui tegemata jätmistes, olgu selle aluspõhjuseks siis argus, südame külmus või (ilmsesti kõige neetuma valikuna) soov teenida selle maailma vägevate kannuseid iseenese turvalisuse ja heaolu suurendamise nimel.
Adrian Bachmann
Kummatigi saavad Gazas praegu aset leidvate sündmuste tagajärjed mõjutama maailma kurssi ilmselt sajandite pikkuselt. Iseenda geopoliitliste huvide edendamise nimel küüniliselt valikulist hukkamõistu viljelevate Lääneriikide haudvaikus või õigustused Gaza palestiinlaste kallal toime pandud inimsusvastaste kuritegude suhtes on nullinud tänaseks mitte üksnes islamimaailma, vaid inimkonna kui terviku silmis kogu Lääne moraalse kredibiilsuse nii Lähis-Idas, Aafrikas, Aasias kui Ladina-Ameerikas.
Kuigi see pakub vaid vähest lohutust hukkunutele, nende omastele ja miljonitele, kelle elud on viimaste kuude jooksul Gazas hävitatud, võimaldab antud tõdemus siiski äratundmist, et nende kannatused ei ole olnud mõttetud, vaid omavad hirmuäratavat kaalu kosmilise õigluse kaalukausil, mis otsib, ja ka saavutab paratamatult taas oma tasakaalupunkti. Ja seda mitte üksnes igavikulises, vaid ka ajaloolises ning tõenäoliselt juba lähiajaloolises kontekstis.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangaülekandega järgmistel rekvisiitidel:
MAKSE SAAJA: Adrian Bachmann
KONTO NUMBER: EE271010011832141226
SELGITUS: Annetus
Esifoto: Mohammad Bash/Shutterstock.com