Kanada meditsiiniliselt abistatud surma programmi (Medical Assistance in Dying, MAiD) raames on hiljuti avaldatud dokumentide kohaselt esinenud sadu juhtumeid, kus inimeste elu lõpetati viisil, mis on kriminaalõiguslikult klassifitseeritav. Vaatamata sellele ei ole ühtegi eutanaasia läbi viinud isikut ega institutsiooni kriminaalvastutusele võetud.
Tänase seisuga on eutanaasia seaduslikult lubatud Hollandis, Belgias, Luxemburgis, Hispaanias, Kanadas, Kolumbias, Uus-Meremaal, Ecuadoris, Uruguais ning Austraalias. Neist kõige liberaalsem ehk kõige lihtsamatel tingimustel inimesi soovi korral surma saatev seadusandlus on Kanadas, kus alates eutanaasia seadustamisest 2016. aastal kuni 2024. aasta lõpuni suri sel moel 76 475 inimest.
Ainuüksi 2024. aastal esitati Kanadas 22 535 taotlust meditsiiniliselt abistatud enesetapuks, millest 16 499 rahuldati, samas kui 4017 taotluse esitanud inimest surid muudel põhjustel, 692 inimest võtsid avalduse tagasi ning 1327 tunnistati eutanaasiaks vajalikele tingimustele mittevastavateks.
Kuigi algselt oli eutanaasia mõeldud üksnes isikutele, kes olid niikuinii lähiajal suremas, laiendati seadusandlust 2021. aastal nõnda, et lubada assisteeritud enesetappu kõigile, kes “kannatavad raske ja ravimatu seisundi all”, kusjuures “ravimatu” all peeti silmas ka olukorda, kus inimene loobub ravist. Kuigi hetkel ei luba Kanada ametlikult vaimse tervise häireid eutanaasia ainsa põhjendusena ega ka alla 18-aastaste isikute surmamist, püütakse mõlemaid tingimusi läbi suruda.
Kriitikute sõnul seab eutanaasia seadustamine ohtu eelkõige haavatavad inimgrupid, sest suhteliselt lihtsasti ligipääsetava abistatud enesetapu võimalusega kaasneb oht, et inimestele avaldatakse survet või et surm valitakse adekvaatse ravi või majandusliku toe puudumise tõttu. Kanada Inimõiguste Komisjoni juht Marie-Claude Landry hoiatas, et eutanaasia “ei tohiks olla Kanada riigi poolt inimõiguste kaitsmise kohustuse täitmist asendav vaikevalik.”
Landry tõi välja, et ÜRO inimõiguste ekspertide sõnul rikub Kanada eutanaasiaseadus ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni, “mõjutades diskrimineerivalt” puuetega inimesi, ning ei ole kooskõlas Kanada kohustusega tagada rahvusvaheliste inimõiguste standardite täitmine. “Ajal, mil me tunnistame inimeste õigust surra väärikalt, peame tagama ka õiguse elada väärikalt,” märkis Landry.
Ajal, mil me tunnistame inimeste õigust surra väärikalt, peame tagama ka õiguse elada väärikalt.
Marie-Claude Landry, Kanada Inimõiguste Komisjoni juht
Kanada abistatud enesetapuga seotud nõuded erinevad nii mõneski punktis teistest riikidest. Erinevalt Belgiast ja Austraalia Victoria osariigist, kus arstidel on keelatud patsiendile eutanaasiat mainida, et seda ei käsitletaks meditsiinilise nõuandena, soovitab Kanada abistatud enesetappu administreerivate tervishoiutöötajate assotsiatsioon arstidel ja õdedel informeerida patsiente eutanaasiast kui ühest “kliinilise ravi võimalusest”. Samuti ei ole eutanaasia teel hukatud inimese lähedastel Kanada seaduste järgi õigust tutvuda abistatud surma üksikasjadega.
Valdavalt jääb nii lähedaste kui meditsiinitöötajate poolt osutatav surve avalikkuse eest varjule, kuid mitte alati. Neurodegeneratiivse haiguse tõttu Ontario haiglas ravil viibinud Roger Foley salvestas talle eutanaasia soovitamisest hirmununa salaja vestlusi. Ühes salvestatud vestluses ütles haigla eetikadirektor Foley’le, et tema haiglasse jäämise kulud on “üle 1500 dollari päevas”. Foley küsimusele, millised on tema pikaajalise hoolduse plaanid, vastas eetikadirektor: “See ei ole minu rida. Minu osa selles oli ainult Sinuga rääkida ja vaadata, kas oleksid huvitatud abistatud enesetapust.” Haigla kommenteeris hiljem, et personalil ei ole keelatud eutanaasia teemat tõstatada.
Neurodegeneratiivse haiguse tõttu Ontario haiglas ravil viibinud Roger Foley salvestas talle eutanaasia soovitamisest hirmununa salaja vestlusi. Ühes salvestatud vestluses ütles haigla eetikadirektor Foley’le, et tema haiglasse jäämise kulud on “üle 1500 dollari päevas”. Foley küsimusele, millised on tema pikaajalise hoolduse plaanid, vastas eetikadirektor: “See ei ole minu rida. Minu osa selles oli ainult Sinuga rääkida ja vaadata, kas oleksid huvitatud abistatud enesetapust.”
Toronto Ryersoni Ülikooli emeriitprofessor Catherine Frazee sõnul “on keeruline selliste juhtumite hulka arvudes hinnata, sest neid ei ole võimalik jälgida, kuid nii mina kui teised õiguste eest seisjad kuuleme iga nädal eutanaasiat kaaluvatest puuetega inimestest.” Ühe näitena mainis Frazee Candice Lewist, 25-aastast tserebraalparalüüsi ja seljaajusongaga naist, kelle emale teatas arst haiglas, et Candace kvalifitseerub eutanaasiaks ning et sellest loobumine oleks emast “isekas”.
2024. aasta novembri seisuga oli Kanadas ilmnenud kokku 428 juhtumit, kus rikuti eutanaasia seaduses ette nähtud nõudeid, kusjuures neist 428-st juhtumist vaid 4 jõudsid regulatoorse asutuse lauale, samas kui ülejäänud kaasused märgiti üksnes madalama astme rikkumisteks. Politseisse ei teatatud ühestki rikkumisest.
2024. aasta novembri seisuga oli Kanadas ilmnenud kokku 428 juhtumit, kus rikuti eutanaasia seaduses ette nähtud nõudeid, kusjuures neist 428-st juhtumist vaid 4 jõudsid regulatoorse asutuse lauale, samas kui ülejäänud kaasused märgiti üksnes madalama astme rikkumisteks.
Ajakirjas Academic Forensic Pathology vaadeldi 2017. aastal lähemalt Ontario 100 esimest eutanaasia juhtumit, lähtudes koroneride aruannetest ning leiti, et juba eutanaasia seadustamisest alates rikuti selle raames regulaarselt kriminaalseadust. Hiljem on rikkumiste hulk üksnes kasvanud.
Algselt nõuti seadusandluses muu hulgas, et meditsiiniliselt abistatud enesetapu avalduse esitamise ning täide viimise vahele jääks 10 päeva, kindlustamaks, et patsiendil on võimalik soovi korral ümber mõelda. Sellest tingimusest võis loobuda üksnes juhul, kui patsient oli kas kohe loomulikel põhjustel suremas või võis kaotada nõusoleku andmiseks vajaliku otsustusvõimelisuse. Sellele vaatamata rakendati eutanaasiat juba esimesel aastal kiirkorras näiteks “tungivate nõudmiste” ning inimese “surma peresündmuste suhtes ebasobiva ajastuse” tõttu.
Juba esimesel seadustatuse aastal rakendati eutanaasiat kiirkorras näiteks “tungivate nõudmiste” ning inimese “surma peresündmuste suhtes ebasobiva ajastuse” tõttu.
Esinenud on juhtumeid, kus eutanaasia läbiviija on patsiendi koju saabudes protseduuriks ette valmistamata ning manustab inimesele valesid aineid. Näiteks rääkis Ontario peakoroner Dirk Huyer medtöötajatele suunatud hoiatuses arstide ja kirurgide kolleegiumini jõudnud juhtumist, kus protseduuri läbiviija, Dr. Eugenie Tjan, põhjustas nii patsiendile kui tema lähedastele ränki kannatusi, manustades vaid osaliselt toiminud ainet ning lahkudes surija voodi kõrvalt rohkem kui kaheks tunniks, et käia lisapreparaatide järel. Ka selle juhtumi osas ei algatatud kriminaaluurimist. Kuigi dr Eugenie Tjan “alahindas jätkuvalt meditsiiniliselt toetatud surma ning sellega kaasneva vastutuse tõsidust”, tühistas kolleegium üksnes tema eutanaasia läbi viimise õiguse ning lubas tal Ontarios teise arsti järelevalve all litsenseeritud arstina edasi tegutseda.
Alles 2024. aasta jaanuaris rajas Kanada 16 liikmest koosneva meditsiiniliselt abistatud surmajuhtumite läbivaatamise komitee, kes analüüsib regulaarselt eutanaasiajuhtumeid eesmärgiga “tõstatada diskussiooni ning esitada kaalutlusi praktikate parandamiseks”. Ühes komitee lauale jõudnud juhtumis palus eutanaasiat 70-tes eluaastates mees, härra C, kelle abikaasa oli mõne aasta eest surnud. Härra C “enesehinnang ja enesekindlus olid kahjustatud” tema essentsiaalse treemori tõttu ning ta “ei olnud suutnud luua uut suhet ja seega elus uut algust ning leida tähendust”, mida härra C nimetaski suremise soovi põhjusena.
Esinenud on juhtumeid, kus eutanaasia läbiviija on patsiendi koju saabudes protseduuriks ette valmistamata ning manustab inimesele valesid aineid.
Avaldust tagantjärele analüüsinud komitee leidis, et kuigi neuroloogi hinnangul ravimatu, ei vasta essentsiaalne treemor siiski raske ja parandamatu seisundi tingimusele, sest “progresseerub väga harva tõsise puude põhjustamise tasemele.” Samuti avaldasid mõned komitee liikmed arvamust, et härra C surmasoov oli “ajendatud peamiselt sotsiaalsest eraldatusest, leinast ja lootusetuse tundest” ehk olukorrast, mida on võimalik parandada. Sellegipoolest rahuldati härra C avaldus. Komitee liikme dr Ramona Coelho hinnangul kinnitas antud juhtum erivajadustega inimeste poolt esile tõstetud hirmu, et abistatud enesetapp ohustab nende õigust elule.
Ühes teises juhtumis viidi eutanaasia läbi avalduse esitamisega samal päeval, hoolimata asjaolust, et selleks soovi avaldanud 80-tes eluaastates naine mõtles ümber ja palus palliatiivhooldust. Proua B kannatas hiljutisele koronaararteri šunteerimisele järgnenud komplikatsioonide tõttu ning teatas oma perele, et soovib abistatud enesetappu, misjärel kutsus tema abikaasa ametniku olukorda hindama. Proua B ütles ametnikule, et ta “soovib avaldusest loobuda isiklike väärtuste ja religoossete uskumuste tõttu” ning eelistab “palliatiiv- või hospiitsravi”.
Paraku keelduti proua B-le palliatiiv- või hospiitsravi pakkumast ning tema abikaasa esitas uue kutse olukorra hindamiseks, misjärel avaldus rahuldati vaatamata esimese olukorda hinnanud ametniku reservatsioonidele seoses “kiirustamise vajalikkuse, drastilise muutusega elu lõppu puudutavate perspektiivide osas ning sunduse või ülemäärase mõjutamise võimalusega seoses hooldaja läbipõlemisega”. Ühtlasi keelduti probleeme esile toonud ametniku palvest kohtuda proua B-ga uuesti, sest teise ja tollega nõustunud kolmanda hindaja sõnul “nõudsid kliinilised asjaolud otsuse kiiret täideviimist”.
Kanada parlamendisaadik Rachael Thomas kommenteeris, et proua B “elu võeti vastu tema tahtmist. Seda nimetatakse mõrvaks.”
Kanada parlamendisaadik Rachael Thomas kommenteeris, et proua B “elu võeti vastu tema tahtmist. Seda nimetatakse mõrvaks.”
Ka eutanaasiajuhtumeid analüüsiva komitee liige dr Coelho tõi välja, et “Eesmärgiks oleks pidanud olema proua B-le adekvaatse palliatiivravi ning tema abikaasale toe pakkumine. Olukorra tõsidust arvestades oleks tulnud koheselt kaasata hospiits- ja palliatiivravi meeskond. Meditsiiniliselt abistatud enesetapu läbiviija kiirendas protsessi, hoolimata proua B vastuseisust ning kaalumata abikaasa läbipõlemise rolli selles otsuses.”
Kanada eutanaasiaseaduse kuritarvitamise juhtumid on leidnud vastukaja ka teistes riikides. Näiteks hoiatas Ühendkuningriigi kuningliku meditsiinikolledži (Royal College of Physicians, RCP) president professor Mumtaz Patel Ülemkojas toimunud terminaalselt haigete täiskasvanute ehk elulõpu seaduse eelnõu valikkomisjoni istungil, et inimesed võivad abistatud enesetapu valida palliatiivse ravi puudumise ning teenuste ebavõrdse kättesaadavuse tõttu.
“Kardan, et vahel langetavad inimesed sellise valiku seetõttu, et neile ei pakuta korralikku palliatiivravi. Teenuste ebavõrdne kättesaadavus on sügavalt vale ja mitmed meie liikmed on sellest kõnelnud. Ebasoodsas olukorras elavatele inimestele pakutakse vähem teenuseid kui vaja ning seetõttu lõhe aina suureneb,” rääkis Patel.
Ühendkuningriigi organisatsiooni Õigus elule pressiesindaja Catherine Robinson märkis samuti, et “Proua B juhtum annab tunnistust, et abistatud suitsiidi teenus ei saa kunagi toimida täiuslikult ning vältimatult kaasneb sellega tragöödiaid. On häbiväärne, et ajal, mil proua B vajas ja palus palliatiivravi, sai talle selle asemel osaks enneaegne surm. Oma rohkete puudustega abistatud enesetapu seadust kriitiliselt analüüsides peaks Westminster võtma kuulda Kanada hoiatavat näidet. Sel ohtlikul, ebaadekvaatsete piirangutega eelnõul ei tohi kunagi lasta seaduseks saada.”
Kanada seadus viitab, et puudega inimese elu on automaatselt vähem elamisväärne ning et mõnedel juhtudel on surm eelistatav.
Theresia Degener, Saksamaa Protestantliku Rakendusteaduste Ülikooli professor
Ka Saksamaa Protestantliku Rakendusteaduste Ülikooli professori, puuetega inimeste õigusi uuriva Theresia Degeneri väitel rikub üksnes puude olemasolu alusel eutanaasia lubamine selgelt inimõigusi. “Kanada seadus viitab, et puudega inimese elu on automaatselt vähem elamisväärne ning et mõnedel juhtudel on surm eelistatav,” märkis Degener.
Briti Kolumbia Ülikooli juures tegutseva Kanada Kaasamise ja Kodakondsuse Instituudi direktor Tim Stainton läks aga veelgi kaugemale, nimetades Kanada eutanaasiaseadust “tõenäoliselt suurimaks eksistentsiaalseks ohuks puuetega inimestele pärast Saksamaa natsiprogrammi 1930-tel aastatel”.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole.
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!