Maailm, kus me praegu elame, on tegelikkuses vabaduse vastand. Oleme saanud osaks konstrueeritud globalistlikust eksperimendist, mille märksõnadeks on sünteetiline toit, võltsinteraktsioonid sotsiaalmeedias, tehnoloogiline diktatuur ja nupuvajutusega loodud võltsraha, mis koondab nii rikkuse kui võimu raha kasutajatelt selle tekitajatele. Nimetatud suundumuste kulminatsiooniks on ühiskondlike tingimuste loomine, mis on äraspidisel viisil ideaalsed liigi välja suretamiseks. Vastavale suundumusele viitab 1960-ndatel aastatel maailmakuulsa etnoloogi ja käitumisteadlase John Calhouni poolt läbi viidud eksperiment.
Nimetatud eksperiment, juhul kui te pole sellega tuttav, hõlmas tuhandete hiirte paigutamist hiiglaslikku kasti, kus hiirtele tagati näiliselt kõik, mida loomakesed võiksid kunagi vajada – vähemasti eksperimenteerija vaatenurgast. Hiirtele anti kergesti kättesaadavalt kogu vajaminev toit ja vesi, hoides närilisi samal ajal eemal tavalistest kiskjatest, keda hiired looduses kohtavad.
Esialgu paistis koloonia õitsevat. Hiired sõid ja jõid külluslikult, paljunesid rikkalikult ja elasid õnnelikku elu. Aja jooksul hakkasid aga tekkima probleemid, mille tulemuseks oli populatsiooni vähenemine, mis päädis enesehävitamise ja väljasuremisega.
Sündimus on Läänes langenud, mis on loogiline, arvestades etteaimatavat hävingut, mida sotsiaalsete arhitektide poolt peale surutud programmid tekitavad. Toit, narkootikumid, meelelahutus ning lakkamatu psühholoogiline töötlemine massimeedia poolt on suure osa inimesi tänaseks täielikult ära kurnanud ja pannud paljud lihtsalt alla andma.
Calhoun kordas oma katset mitu korda, kasutades selleks nii hiiri kui ka rotte, ent tulemus oli iga kord sama: koloonia täielik väljasuremine 1 588 päeva jooksul. Tuleb välja, et väikesed närilised ei olnud mõeldud elama suletud ruumides, isegi kui seda oli näiliselt piisavalt kõikide eluvajaduste katmiseks.
Bioeetik Jan Kuba sõnul on Calhouni “hiire utoopia” eksperimendid “ühed olulisemad inimkonna ajaloos”, kuna need võimaldavad tõmmata paralleele, mis kehtivad ka tänapäeva inimkonna kohta.
Lääne ühiskond on tänaseks läbinisti vormitud globalistliku ambitsiooniga sotsiaalsete arhitektide poolt, kelle kinnisideeks on käsitleda inimesi karjana, kelle elumustrit võib kujundada vastavalt oma parimale äranägemisele.
Tänapäeval Ameerika Ühendriikides elavad inimesed saavad samuti enamasti nii palju rämpstoitu kui vähegi soovivad, olgu see siis lunastatud tööga või “toidukupongide” abil. Keemiliste mürkidega koormatud toit ruineerib nende tervise, põhjustades paljudele sõltuvuse farmatseutilistest ravimitest, mis kujutavad endast järjekordset näivust – seekord meditsiinilist laadi.
Calhouni katsed garanteeritud ainelise heaoluga, ent rangelt kontrollitud hiirtekoloonias kulmineerusid viimase generatsiooni närilistega, kes kaotasid ühtagu nii orientiirid kui ka võime ja tahte ellu jääda.
Halb toit ja sünteetilised ained on vaid kaks komponenti, mis viivad ühiskonda kollapsini, ent need on olulised, kuna mõlemad on hõlpsasti kättesaadavad ilma suurema pingutuseta. Ameerikas ei pea keegi võitlema kummagi eest, nagu peaksime tegema looduses toitu ja taimseid ravimeid otsides, kui oleksime jätkuvalt jahimehed ja korilased.
Kuigi inimesed ei ole hiired, on mõlema liigi seas palju kattuvaid baastendentse, mis viitavad sellele, et meie sünteetilise elu mudel on viimas inimkonda hävingu teele. Tänaseks võime selgesti täheldada, kuidas mitmed samad mustrid, mis kerkisid esile Calhouni hiirtekoloonias, on võtnud võimust ka inimühiskonnas.
Sündimus on Läänes langenud, mis on loogiline, arvestades etteaimatavat hävingut, mida sotsiaalsete arhitektide poolt peale surutud programmid tekitavad. Toit, narkootikumid, meelelahutus ning lakkamatu psühholoogiline töötlemine massimeedia poolt on suure osa inimesi tänaseks täielikult ära kurnanud ja pannud paljud lihtsalt alla andma.
Homoseksuaalsus normaliseerus alates 1960. ja 1970. aastatest ning sotsiaalse aktsepti piirid on nihkunud üha kaugemale, hõlmates transsoolisust, drag queen‘e, pedofiiliat. Mehi sunnitakse feminiseeruma, samal ajal kui naisi maskuliniseeritakse sunniviisiliselt ja surutakse programmiliselt kõigisse traditsiooniliselt meeste poolt loodud ja täidetud rollidesse.
Lääne ühiskond on tänaseks läbinisti vormitud globalistliku ambitsiooniga sotsiaalsete arhitektide poolt, kelle kinnisideeks on käsitleda inimesi karjana, kelle elumustrit võib kujundada vastavalt oma parimale äranägemisele.
Kõige selle lõpptulemuseks on – ja me juba näeme seda juhtumas – Lääne täielik kokkuvarisemine…
Calhouni katsed garanteeritud ainelise heaoluga, ent rangelt kontrollitud hiirtekoloonias kulmineerusid viimase generatsiooni närilistega, kes kaotasid ühtagu nii orientiirid kui ka võime ja tahte ellu jääda. Emased isendid lõpetasid beebihiirte saamise ja täitsid selle asemel enesekeskseid soove, mis tähendab, et noori hiiri ei kasvatatud enam tervete ja produktiivsete hiireühiskonna liikmetena.
“Puudub huvi sotsialiseerumise vastu,” sellisena kõlab viimane ülestähendus Calhouni hiirtekoloonia välja suremise eelsest faasist. “Puuduvad sotsiaalsed oskused, mida ellujäänud on õppinud. Puudub võime olla agressiivne, mis tähendab, et ei ole võimalik kaitsta oma noori ega pesasid. Valitseb täielik stressirohkete tegevuste, sealhulgas konkurentsi meenutavate tegevuste vältimine. Liiane mure enesehoole ja füüsilise atraktiivsuse pärast. Võimetus orienteeruda reaalse maailma väljakutsetes.”
“Ainult väline näilisus olla parem, kuid puuduvad kognitiivsed ja sotsiaalsed oskused. Täiesti võimetu paljunema, noori kasvatama või millegi nimel võistlema.”
