fbpx
Maailmavõim & Geopoliitika

Ameerika arst Gazas: See, mida ma nägin, ei olnud sõda – see oli hävitusaktsioon

Irfan Galaria

Ameeriklasest arst räägib oma kogemustest Gaza sektoris ning tunnistab, et hetkel Gazas aset leidev ei kujuta endast relvakonflikti, vaid massimõrva etnilise puhastuse eesmärgil.

Jaanuari lõpus lahkusin oma kodust Virginias, kus töötan plastilise ja taastava kirurgina, ning ühinesin arstide ja meditsiiniõdedega, kes sõitsid koos humanitaarabiühinguga MedGlobal Egiptusesse, et teha sedasi vabatahtlikena tööd Gazas.

Olen töötanud varemalt ka teistes sõjapiirkondades. Kuid see, mida ma järgmise 10 päeva jooksul Gazas nägin, ei olnud sõda – see oli hävitamine. Vähemalt 28 000 palestiinlast on tänaseks Iisraeli pommituskampaanias tapetud.

Olen töötanud varemalt ka teistes sõjapiirkondades. Kuid see, mida ma järgmise 10 päeva jooksul Gazas nägin, ei olnud sõda – see oli hävitamine. Vähemalt 28 000 palestiinlast on tänaseks Iisraeli pommituskampaanias tapetud. Sõitsime Egiptuse pealinnast Kairost 12 tundi ida poole Rafah` piirile. Teel olles möödusime kilomeetrite kaupa pargitud humanitaarabi veokitest, millel ei lubatud siseneda Gazasse. Peale minu meeskonna ja teiste ÜRO ja Maailma Terviseorganisatsiooni saadikute leidus seal väga vähe teisi.

Gaza lõunaossa (kuhu paljud palestiinlased on põhja poolt tänaseks põgenenud) sisenemine 29. jaanuaril tundus nagu kirjeldus mõne düstoopilise romaani esimestelt lehekülgedelt. Meie kõrvad olid pidevast suminast tuimestatud; mulle öeldi, et seda heli tekitavad pidevalt ringi tiirutavad jälgimisdroonid. Meie ninna tungis lehk, mis evis 1 miljonist ümberasustatud inimesest, kes elasid tihedalt lähestikku ilma vajamineva sanitaarsüsteemita. Meie silmad eksisid telkide merre. Ööbisime Rafah` külalistemajas. Meie esimene öö oli külm ja paljud meist ei saanud magada. Seisime rõdul ja kuulasime pommide kärgatusi ning nägime Khan Yunisist tõusvat suitsu.

Lähenedes järgmisel päeval Euroopa Gaza haiglale, olid tänavad ääristatud ja blokeeritud telkide ridadega. Paljud palestiinlased liikusid selle ja teiste haiglate poole, lootes, et see kujutab endast varjupaika vägivalla eest… nad eksisid.

Inimesed valgusid haiglasse: nad elasid koridorides ja trepikodades… isegi panipaikades. Koridorid, mille Euroopa Liit projekteeris mahutama meditsiinitöötajate, kanderaamide ja seadmete tihedat liiklust, olid kahanenud ühe inimeste rea laiuseks läbikäiguks. Mõlemal pool läbikäiku rippusid laest tekid, mis piirasid väikesed alad tervete perede jaoks, pakkudes neile killukestki privaatsust. Haigla, mis oli kavandatud esialgselt umbes 300 patsiendi vastuvõtmiseks, pidi nüüd nägema vaeva, et hoolitseda enam kui 1000 patsiendi ja sadade varjupaigaotsijate eest.

Kohalike kirurgide arv oli äärmiselt piiratud. Meile öeldi, et paljud neist olid tänaseks Iisraeli vägede poolt tapetud või arreteeritud ning nende asukoht või isegi olemasolu oli teadmata.

Kohalike kirurgide arv oli äärmiselt piiratud. Meile öeldi, et paljud neist olid tänaseks Iisraeli vägede poolt tapetud või arreteeritud ning nende asukoht või isegi olemasolu oli teadmata. Teised olid sattunud lõksu okupeeritud aladele põhjas või asusid mujal paikades, mis olid küll lähedal, ent kust haiglasse sõitmine oli liiga riskantne. Alles oli jäänud vaid üks kohalik plastiline kirurg, kes täitis haigla vajadusi ööpäevaringselt. Ka tema kodu oli nüüdseks hävitatud, nii et ta oli sunnitud elama haiglas. Põgenedes suutis ta kõik oma isiklikud asjad kuidagi kahte väikesesse käekotti toppida. Sellised lood olid haiglasse allesjäänud personali seas tavalised. Kirurgil oli omajagu õnne, sest tema naine ja tütar olid veel elus, kuigi peaaegu kõik teised haigla personali liikmed leinasid oma lähedaste kaotust.

Alustasin kohe tööd, tehes 10-12 operatsiooni päevas ning töötades 14-16 tundi järjest. Operatsioonisaal värises lakkamatute pommitamiste tõttu, kohati iga 30 sekundi järel. Opereerisime ebasteriilsetes tingimustes, mis oleks Ameerikas olnud mõeldamatu. Meil oli vaid piiratud juurdepääs kriitilistele meditsiiniseadmetele: teostasime iga päev käte ja jalgade amputeerimisi, kasutades Gigli saagi, kodusõja aegset tööriista, mis oli vaid pisut enamat kui pelk okastraadijupp. Paljusid amputatsioone oleks saanud vältida, kui meil oleks olnud vaid juurdepääs tavapärastele meditsiiniseadmetele. Oli raske püüda hoolitseda kõigi vigastatute eest täielikult kokku varisenud tervishoiusüsteemi raames.

Kuulasin oma patsiente, kes sosistasid mulle oma lugusid, kui ma neid operatsioonisaali tassisin. Enamik neist olid maganud oma kodus, kui neid pommitati. Ma ei saanud jätta mõtlemata, et õnnelikumad pommirahe alla jäänud surid koheselt, kas plahvatuse jõu tõttu või siis varemete alla mattudes. Ellujäänud seisid silmitsi tundide pikkuse operatsiooni ja korduvate operatsioonisaali külastustega, leinates samal ajal oma laste ja abikaasade surma. Nende kehad olid täis pommikilde, mis tuli kirurgiliselt ükshaaval nende lihast välja tõmmata.

Lõpuks ei jõudnud ma enam pidada arvestust selle üle, kui paljusid lapsi ma pidin opereerima, kes olid äsja jäänud orbudeks. Pärast operatsiooni said nad kuskil haiglas ära paigutatud, ma ei tea tänini, kes nende eest hoolitseb või kuidas nad ellu jäävad. Ühel korral kandsid vanemad haiglasse grupi lapsi, kõik umbes 5-8-aastased, kes toimetati edasi erakorralise meditsiini osakonda. Kõik nad olid saanud üksiku snaiprilasu pähe. Need pered olid naasmas oma kodudesse Khan Yunisis, umbes 3 kilomeetri kaugusel haiglast, pärast seda, kui Iisraeli tankid olid taandunud. Kuid snaiprid jäid ilmselt maha. Ükski neist lastest ei jäänud ellu.

Ühel korral kandsid vanemad haiglasse grupi lapsi, kõik umbes 5-8-aastased, kes toimetati edasi erakorralise meditsiini osakonda. Kõik nad olid saanud üksiku snaiprilasu pähe. Need pered olid naasmas oma kodudesse Khan Yunisis, umbes 3 kilomeetri kaugusel haiglast, pärast seda, kui Iisraeli tankid olid taandunud. Kuid snaiprid jäid ilmselt maha. Ükski neist lastest ei jäänud ellu.

Viimasel päeval, kui ma naasin külalistemajja, kus kohalikud teadsid, et seal elavad välismaalased, jooksis üks noor poiss minu juurde ja ulatas mulle väikese kingituse. See oli rannast leitud kivi, millel oli markeriga kirjutatud araabia kirjas: “Gazast, armastusega, hoolimata valust”. Kui ma seisin rõdul ja vaatasin viimast korda Rafah`t, kuulsime taas kord droone, pommirünnakuid ja kuulipildujate möirgamist, kuid midagi oli seekord teisiti: helid olid valjemad ja plahvatused kostusid lähemalt.

See oli nädal, mil Iisraeli väed ründasid veel ühte suurt haiglat Gazas, planeerides pealetungi Rafah`s. Tunnen end uskumatult süüdi, et sain lahkuda, samal ajal kui miljonid inimesed Gazas elavad jätkuvalt selles luupainajas. Ameeriklasena mõtlen ma sellele, et patsiendid, keda ma üritasin elus hoida, said tõenäoliselt oma vigastused tänu pommidele, mis olid ostetud minu maksudollarite eest. Need on inimesed… kellel ei ole enam kuhugi põgeneda.

Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!

Allikas

Aita Makroskoobil edasi ilmuda

Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.   

Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:

ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop

KONTO NUMBER: EE687700771007683571

SELGITUS: Makroskoobi annetus

Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.

Aitäh!

Esifoto: Anas-Mohammed/Shutterstock.com

Jaga sõpradega:
Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.