AUDIOLOO leiad lehekülje lõpus…
Aastatel 1880–1920 nõudis Briti koloniaalpoliitika Indias rohkem elusid kui kõik näljahädad Nõukogude Liidus, maoistlikus Hiinas ja Põhja-Koreas kokku. Uuringust selgub, et Suurbritannia ekspluateeriv poliitika oli seotud umbes 100 miljoni ülemäärase surmaga Indias perioodil 1881–1920, kirjutavad uurijad Sullivan ja Hickel.
Viimastel aastatel on taas puhkenud nostalgia Briti impeeriumi järele. Menukad raamatud nagu Niall Fergusoni “Impeerium: kuidas Suurbritannia lõi kaasaegse maailma” ja Bruce Gilley “Viimane imperialist” on postuleerinud, et Briti kolonialism tõi Indiasse ja teistesse kolooniatesse jõukust ja arengut. Kaks aastat tagasi leidis YouGovi küsitlus, et 32 protsenti Suurbritannia inimestest on jätkuvalt uhked oma riigi koloniaalajaloo üle.
Majandusajaloolase Robert C. Alleni uuringute kohaselt suurenes Briti ülemvõimu alla surutud Indias äärmine vaesus 23 protsendilt 1810. aastal enam kui 50 protsendini 20. sajandi keskel.
Seesugune ilustatud pilt kolonialismist on paraku dramaatiliselt vastuolus ajalooliste andmetega. Majandusajaloolase Robert C. Alleni uuringute kohaselt suurenes Briti ülemvõimu alla surutud Indias äärmine vaesus 23 protsendilt 1810. aastal enam kui 50 protsendini 20. sajandi keskel. Reaalpalk langes Briti koloniaalperioodil samuti drastiliselt, jõudes 19. sajandil madalaima punktini, samal ajal kui näljahädad muutusid üha sagedasemaks ja surmavamaks. Kolonialism ei olnud seega kaugeltki India rahvale kasulik, vaid inimlik tragöödia, mille mastaapidele esineb inimkonna ajaloos vähe paralleele.
Eksperdid nõustuvad, et Suurbritannia imperiaalse võimu kõrgpunkt ajavahemikus 1880-1920 oli India jaoks eriliselt laastav. 1880. aastatel alanud koloniaalrežiimi poolt läbi viidud põhjalikud rahvaloendused näitavad antud perioodil märkimisväärset suremuse kasvu, 37,2 surmalt 1000 inimese kohta 1880-tel aastatel 44,2 surmani 1910-tel aastatel. Oodatav eluiga vähenes vaadeldaval perioodil 26,7 aastalt 21,9 aastani.
Ajakirja World Development hiljutises artiklis kasutasime rahvaloenduse andmeid, et hinnata Briti imperiaalse poliitika poolt nelja eriti jõhkra aastakümne jooksul tapetud inimeste arvu. Kindlad andmed suremuse kohta Indias pärinevad nimelt alles 1880. aastatest. Kui me kasutame seda “normaalse” suremuse lähtealusena, leiame, et umbes 50 miljonit ülemäärast surma toimus Briti kolonialismi egiidi all ajavahemikul 1891–1920.
Viiskümmend miljonit surmajuhtumit on erakordne arv, kuid märkimist väärib, et ka selle numbri näol on tegemist pigem konservatiivse hinnanguga. Andmed reaalpalkade kohta näitavad, et 1880. aastaks oli Koloniaal-India elatustase juba varasemalt tasemelt dramaatiliselt langenud. Allen ja teised teadlased väidavad, et enne kolonialismi võis India elatustase olla “võrdväärne Lääne-Euroopa arenevate osadega”. Me ei tea kindlalt, milline oli India koloniaalajastu-eelne suremus, kuid eeldades, et see oli sarnane Inglismaa omaga 16. ja 17. sajandil (s.o 27,18 surma 1000 inimese kohta), leiame, et Indias toimus ajavahemikul 1881–1920 165 miljonit ülemäärast surma.
Me ei tea kindlalt, milline oli India koloniaalajastu-eelne suremus, kuid eeldades, et see oli sarnane Inglismaa omaga 16. ja 17. sajandil (s.o 27,18 surma 1000 inimese kohta), leiame, et Indias toimus ajavahemikul 1881–1920 165 miljonit ülemäärast surma.
Kuigi surmajuhtumite täpne arv on tundlik eelduste suhtes, mida me teeme algsuremuse kohta, on selge, et kusagil 100 miljoni inimese läheduses suri Briti kolonialismi haripunktis enneaegselt. See on üks suurimaid poliitikast tingitud suremuskriise inimkonna ajaloos, ületades kõigi näljahädade ajal Nõukogude Liidus, maoistlikus Hiinas, Põhja-Koreas, Pol Pot’i Kambodžas ja Mengistu Etioopias toimunud surmade koguarvu.
Ent mis viisil põhjustas Briti valitsemine seesuguse seninägematu inimkaotuse? Mehhanisme selleks oli mitu. Esiteks hävitas Suurbritannia efektiivselt kogu India tootmissektori. Enne koloniseerimist oli India üks suurimaid tööstustootjaid maailmas, eksportides kvaliteetseid tekstiile igasse maailma nurka. Inglismaal toodetud odav ja kehv kangas lihtsalt ei suutnud sellega konkureerida. Asjade seis hakkas muutuma, kui Briti Ida-India Kompanii omandas 1757. aastal kontrolli Bengali üle.
Ajaloolase Madhusree Mukerjee sõnul kõrvaldas koloniaalrežiim praktiliselt kõik India kaitsetariifid, võimaldades Briti kaupadel selle siseturgu üle ujutada, kuid lõi samas ülemääraste maksude ja sisetollimaksude süsteemi, mis takistas indialastel riide müümist oma enda riigis, rääkimata selle eksportimisest.
Inglise tootjad omandasid koloniaalpoliitika tõttu tohutu eelise, samas kui India paisati vaesusesse, muutes selle inimesed nälja ja haiguste ohvriks.
Seesugune ebavõrdne kaubandusrežiim laastas India tootjad ja deindustrialiseeris riigi tõhusalt. Ida-India ja Hiina Assotsiatsiooni esimees kiitles Inglise parlamendile 1840. aastal: “Sellel ettevõttel on õnnestunud muuta India tootmisriigist toortoodangut eksportivaks riigiks.” Inglise tootjad omandasid koloniaalpoliitika tõttu tohutu eelise, samas kui India paisati vaesusesse, muutes selle inimesed nälja ja haiguste ohvriks.
Olukorra halvendamiseks kehtestasid Briti kolonisaatorid seadusliku rüüstamise süsteemi, mida kaasaegsed teavad kui “rikkuse äravoolu”. Suurbritannia maksustas India elanikkonda ja kasutas sedasi riisutud tulusid India toodete – indigo, teravilja, puuvilla ja oopiumi – ostmiseks, saades vallutatud maa kaubad endale sisuliselt tasuta. Seejärel tarbiti neid kaupu kas Suurbritannias või eksporditi välismaale, kusjuures tulud pistis taskusse Briti riik ja kokku riisutud rikkust kasutati Suurbritannia ja selle asunike kolooniate – Ameerika Ühendriikide, Kanada ja Austraalia – tööstusliku arengu rahastamiseks.
Suurbritannia maksustas India elanikkonda ja kasutas sedasi riisutud tulusid India toodete – indigo, teravilja, puuvilla ja oopiumi – ostmiseks, saades vallutatud maa kaubad endale sisuliselt tasuta.
Kurnajalik süsteem tühjendas India kaupadest, mille väärtus on tänases rahas väärt triljoneid dollareid. Britid olid rikkuse äravoolu kehtestamisel halastamatud, sundides Indiat toitu eksportima ka siis, kui põud või üleujutused ohustasid India enda rahva toiduga kindlustatust. Ajaloolased on kindlaks teinud, et kümned miljonid indialased surid nälga mitme märkimisväärse poliitikast tingitud näljahäda ajal 19. sajandi lõpus, kuna nende ressursid eksproprieeriti Suurbritanniasse ja selle asunike kolooniatesse.
Koloniaalhaldurid olid sealjuures oma poliitika tagajärgedest täiesti teadlikud. Britid vaatasid külmalt pealt, kuidas miljonid nälgisid, kuid ei muutnud ometi kehtestatud kurssi. Koloniaalvõimud jätsid inimesed jätkuvalt teadlikult ilma ellujäämiseks vajalikest ressurssidest. Hilise viktoriaanliku perioodi erakordne suremuskriis ei olnud seega juhus. Ajaloolane Mike Davis väidab, et Suurbritannia keiserlik poliitika “oli sageli täpne moraalne vaste 18 000 jalalt valla päästetud pommidele”.
Britid olid rikkuse äravoolu kehtestamisel halastamatud, sundides Indiat toitu eksportima ka siis, kui põud või üleujutused ohustasid India enda rahva toiduga kindlustatust.
Uuringud näitavad seega, et Suurbritannia ekspluateeriv poliitika oli seotud umbes 100 miljoni ülemäärase surmaga perioodil 1881–1920. Tegemist on kriminaalse kaasusega hüvitiste maksmiseks, millel on juba olemas pretsedent rahvusvahelises õiguses. Pärast teist maailmasõda sõlmis Saksamaa hüvituslepingud holokausti ohvritele valuraha tasumiseks ja nõustus hiljuti maksma ka Namiibiale reparatsioone Aafrika riigis 1900. aastate alguses toime pandud koloniaalkuritegude eest. Apartheidi järel maksis ka Lõuna-Aafrika Vabariik hüvitist inimestele, keda valge vähemuse valitsus oli terroriseerinud.
Ajalugu ei saa paraku muuta ja Briti impeeriumi kuritegusid olematuks teha. Kuid heastamine võib kasvõi osaliselt leevendada puuduse ja ebavõrdsuse pärandit, mida kolonialism tekitas. See on samm õigluse ja tervenemise suunas.
Adrian Bachmanni kommentaar…
Kuna võitjad kirjutavad ajalugu ning ajalugu olevat väidetavasti minevikku pööratud poliitika, siis ei tohiks tulla erilise üllatusena ka asjaolu, et ennast maailma üldsusele inimõiguste majakana esitlev anglosfäär on inimkonna ajaloos jõuks, mis on ühtaegu toime pannud kõige arvukamalt sõjalisi kallaletunge teistele riikidele ja olnud süüline kõige suurema hulga inimeste surmades läbi sõdade, orjanduse, embargode, blokaadide, ning tervete tsivilisatsioonide rikkuste süstemaatilise eksproprieerimise. See on tegevus, mida on viljeletud ligi 400 aastat ning mis on hõlmanud endasse miljardeid inimesi kõikidel kontinentidel, kelle elujõud kanaliseeriti sajandite vältel impeeriumi tsentrumisse udusel albionil.
Ometi on hämmastav, kuidas moraliseeriva ajaloo ideoloogiliselt laetud ning omakasupüüdlikult kirjutatud veergudel on brittide kümnetesse, kui mitte sadadesse miljonitesse ulatuvate inimohvritega imperialism täheldatud üles kui mitte kiiduväärse, siis vähemasti moraalselt ambivalentse nähtusena.
Kummatigi võib olla kindel, et maailma rahvaste kollektiivne ajalooline mälu ei ole anglosfääri tänini dominantse “pehme jõu” (filmid, telesaated, muusika, infotehnoloogia ning muud poliitilise, ideoloogilise ja ajaloolise müüdiloomise instrumendid) kiuste unustanud sajandite jooksul toime pandud kuritegusid. Sestap on loogiline eeldada, et anglosfääri finantsilise ning militaarse jõu kahanemisega jõuab tulevikus kätte aeg, mil varemalt imeperiaalse tsentrumina funktsioneerinud saareriik on tõrjutud geopoliitilise mõju perifeersetele äärealadele.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: