Julian Adorney
Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Panoptikon… sellise nime andis inglise filosoof Jeremy Bentham 18. sajandil hüpoteetilisele jälgimisühiskonnale, mis võimaldaks kogu elanikkonna jälgimist ja kontrolli minimaalsete ressurssidega. Kuigi toona tehniliselt teostamatu, on panoptikon tänapäeval esimest korda inimkonna ajaloos muutunud mitte üksnes tehniliselt teostatavaks, vaid infotehnoloogia ja inimpsüühika peene tundmise läbi suuresti ka teostatuks.
Panoptikoni algupärane definitsioon on järgnev: “Panoptikon on distsiplinaarne kontseptsioon, mis väljendub vangikongide ringi keskele paigutatud vaatetornis. Tornist näeb valvur kõiki konge ja kinnipeetavaid, kuid kinnipeetavad ise ei näe torni sisse. Vangid ei teagi kunagi, kas neid parajasti jälgitakse või mitte.”
Sisuliselt toimiks panoptikon sarnaselt George Orwelli teoses “1984” kujutatud kahesuunaliste teleritega. Orwell kirjeldas kõikide kodanike eluruumidesse riigi poolt paigaldatud telerite funktsiooni järgnevalt: “Muidugi ei olnud võimalik teada, kas sind parasjagu mingil hetkel jälgitakse või mitte. . . sa pidid elama . . . teadmises, et iga heli, mida sa tekitasid, oli pealt kuulatud ja, välja arvatud pimeduses, iga su liigutus analüüsitud.”
Viimastel aastatel oleme suutnud luua tõelise panoptikoni – see on sotsiaalne tsensuurisüsteem, mille juhtpuldis on vasakradikaalid, kelle instrumendiks on ühiskonnale peale surutud tühistamiskultuur.
Viimastel aastatel oleme suutnud luua tõelise panoptikoni – see on sotsiaalne tsensuurisüsteem, mille juhtpuldis on vasakradikaalid, kelle instrumendiks on ühiskonnale peale surutud tühistamiskultuur.
Julian Adorney
Selle süsteemi valvurid on “tühistajad”, sisuliselt veebijõuk, mis nõuab jõhkrat karistust neile, kelle ideoloogilist truudusetust nad on võtnud oma kohustuseks tuvastada. Võite tänapäeval leida ühe loo teise järel headest inimestest, kes kaotavad oma töökoha vasakäärmuslikust ortodoksiast kõrvalekaldumise patu eest.
Toon järgnevalt mõned näited:
- 2020. aastal lükati transsooline kirjanik Isabel Fall internetist välja pärast seda, kui ta kirjutas novelli, mis oli kriitikute sõnul transfoobne (Fall avaldas oma teose pseudonüümi all).
- Alles hiljuti kolledži lõpetanud noormees Griffin Green vallandati tarkvarafirmast ühe toidupoodidega seotud nalja eest (jah, see juhtus päriselt).
- Müügiedetabelites figureeriva lastekirjaniku Gillian Philipi vallandas tema kirjastaja aga pelgalt selle eest, et ta lisas oma Twitteri kasutajanimele loosungi “ma toetan J. K Rowlingut” #IStandWithJKRowling.
Kõikide seesuguste karistuste mõte on hirmutada neid inimesi, kes julgeksid heakskiidetud arvamusest kõrvale kalduda.
55 protsenti küsitletud ameeriklastest ütles, et nad on viimase aasta jooksul hoidnud oma keelt hammaste taga, kuna nad on mures kas ühiskondliku kättemaksu või karmi kriitika pärast.
NEW york timesi küsitlus
Selle panoptikoni vangid on tavalised ameeriklased, kelle veebitegevust saab igal ajal vaadata praktiliselt igaüks ja kes reguleerivad seetõttu oma käitumist, et ennast tühistamise eest kaitsta. New York Timesi küsitlus näitas, et “55 protsenti küsitletud ameeriklastest ütles, et nad on viimase aasta jooksul hoidnud oma keelt hammaste taga, kuna nad on mures kas ühiskondliku kättemaksu või karmi kriitika pärast.”
Kolledži ülikoolilinnakutes on olukord veelgi hullem. Emma Camp märkis: “Vastavalt 2021. aasta uuringule, milles väljaanne College Pulse küsitles üle 37 000 üliõpilase 159 kolledžis, tsenseerib 80 protsenti ameerika tudengitest end vähemalt osa ajast.” Sotsialistist kirjanik Freddy DoBoer võttis kogu süsteemi kokku nii: “Õigeid mõtteid” jõustatakse vastastikuse jälgimise süsteemi kaudu, mis kasutab ära internetitehnoloogia võimalusi jälgimiseks ja seejärel karistamiseks.
On tõsi, et tühistamiskultuur pole veel nii laiahaardeline kui Benthami kujutletud panoptikon, kus ükski vang ei saa kunagi valvurite soovidest kõrvale kalduda. Kuid seda mitte visiooni puudumise tõttu. Tühistamiskultuuri silmapaistvatel sihtmärkidel, nagu näiteks Jordan Petersonil ja J. K. Rowlingil, on endiselt karjäär alles ja seda hoolimata teatud “sotsiaalse õigluse sõdalaste” jõupingutustest neid avalikust elust likvideerida.
Need on needsamad inimesed, kes püüdsid peatada Jordan Petersoni raamatu “Beyond Order: 12 More Rules for Life” ning Rowlingu lasteraamatu “The Ickabog” avaldamist ja alustasid boikotikampaaniaid mõlema autori vastu.
“Õigeid mõtteid” jõustatakse vastastikuse jälgimise süsteemi kaudu, mis kasutab ära internetitehnoloogia võimalusi jälgimiseks ja seejärel karistamiseks.
Julian Adorney
Mingis mõttes on iga episood, kus tühistatu jääb jalgadele ja oma karjääri hoolimata vasakäärmuslike aktivistide parimatest jõupingutustest jätkab, tühistamiskultuuri läbikukkumine. See on märk sellest, et nende ehitatud panoptikon ei tööta veel ideaalselt.
Kuid me ei tohiks kunagi lasta süsteemi ebatäiuslikkusel juhtida meie tähelepanu kõrvale sellelt, mis on sellise süsteemi eesmärk.
Selle uue kultuuri(tuse) kõige fanaatilisemate pooldajate jaoks on eesmärgiks luua kultuur, kus kellelgi ei lubata vasakäärmuslikust ortodoksiast ilma karistuseta kõrvale kalduda.
Kui me mõistame, et need aktivistid, kes tegelevad tühistamiskultuuriga, on panoptikoni valvurid, näeme me koheselt läbi ühe tühistamiskultuuri keskse müüdi. Tühistamiskultuuri komissarid üritavad endid ühiskonna silmis alati mitte tagakiusajate, vaid tagakiusatutena kujutada. Nad üritavad ennast kujutada mitte võimsate ketikoerte, vaid marginaliseeritud häältena.
Tühistamiskultuuri komissarid üritavad endid ühiskonna silmis alati mitte tagakiusajate, vaid tagakiusatutena kujutada.
Julian Adorney
Santa Barbara California ülikooli eelmine Aafrika-Ameerika keeleteaduse õppetooli juhataja Anne Charity Hudley väitis, et tühistamiskultuur ei ole midagi enamat kui hääle andmine marginaliseeritud inimestele. “Mustanahaliste kultuuri ja madalama sissetulekuga ning valimisõigusest ilma jäetud inimeste kultuuride jaoks,” väidab Hudley, “on see esimene kord, kui neil on sellistes vestlustes hääl.” Survegrupi Procon.org sõnul on üks argument selle uue kultuuri kasuks, et see “annab hääle hääleõiguseta või vähem mõjukatele inimestele”. See argument on aga ekslik.
Tühistajad ei ole tegelikkuses sugugi ebasoodsas olukorras olevad inimesed, kes astuvad välja võimulolijate vastu; paljudel juhtudel on nad ise võimupositsioonil. Kui veebijõuk saavutab äsja kooli lõpetanu oma esimeselt töökohalt vallandamise, kuna ta ei saa aru, mis asi on bodega, kulub omajagu palju vaimset võimlemist, et väita, nagu oleksid tühistamiskomissarid vaese ja jõuetu ohvri rollis.
Kui professorid räägivad tänapäeval eraviisiliselt, et nad kardavad oma töökohtade pärast ideoloogilise joone mittejärgimise pärast, on selge, et vasakäärmuslikud aktivistid on need, kes tegelikult akadeemia üle võimu omavad.
Kui professorid räägivad tänapäeval eraviisiliselt, et nad kardavad oma töökohtade pärast ideoloogilise joone mittejärgimise pärast, on selge, et vasakäärmuslikud aktivistid on need, kes tegelikult akadeemia üle võimu omavad.
Julian Adorney
Hea uudis on aga see, et erinevalt füüsilisest panoptikonist ei eksisteeri veel seinu, mis meid meie kongides hoiaks. Valvuritel puuduvad relvad ja kuulid. Ainus vahend, mis tühistajatel tühistatavate üle on… on hirm. Niipea kui leiame endas julguse keelduda enesetsensuurist keelatud teemadel keelatud seisukohti avaldamast paljastub tühistajate olemuslik nõrkus.
Me võime nende blufi paljastada koheselt, sest meid on palju ja neid on väga vähe. Olles sunnitud seisma silmitsi vabadust armastava kultuuriga, mis keeldub ideoloogilise diktatuuri ees “põlve painutamast”, paljastatakse tühistajad nendena, kes nad on: regresseerunud hinged, kelle tühistamisvõim on tühistatud ning kes on sunnitud tunnistama, et ka teistsugustel arvamustel ja arvajatel on eluõigus.
Niipea kui leiame endas julguse keelduda enesetsensuurist keelatud teemadel keelatud seisukohti avaldamast paljastub tühistajate olemuslik nõrkus.
Julian Adorney
Julian Adorney on Majandushariduse Sihtasutuse (fee.org) autor ja turunduskonsultant ning on varem kirjutanud National Review’le, The Federalistile ja teistele väljaannetele.
Adrian Bachmanni kommentaar:
“Vabale mehele on omane karta orjust rohkem kui surma. “
Sedasi resümeeris Platon 2400 aasta eest inimtüübi, kelle osakaalust populatsiooni tervikus sõltub lõppastmes see, kas ühiskond on rajatud personaalsust kinkivale vaimsele algele (mille keskmes on vabadus kui personaalsust omava olendi defineeriv karakteristik) või sotsiobioloogilisele tribalismile, kus “tõde on võimulolijate suva”.
Olemuslikult ei erine tribalistlikule alluvusprintsiibile rajatud ühiskond hundikarjast, kus tähendust kandva sõna asemel käibib võimul oleva isendi tahet väljendav häälitsus (“maskid näkku”, “vaktsiin kerre”, “slava Ukraina”, “süsinikukvoot on täitmiseks” jms), mille suhtes ülejäänud karja liikmed peavad tegema karjast heitmise või surnuks puremise hirmus pidevalt teadlikke kapituleerumise akte, koormates sedasi oma alateadvust enesepõlguse üha talumatuma koormaga. Selline näeb välja totaalse hirmu, paranoia ja ligimesekartuse ühiskond.
Olemuslikult ei erine tribalistlikule alluvusprintsiibile rajatud ühiskond hundikarjast, kus tähendust kandva sõna asemel käibib võimul oleva isendi tahet väljendav häälitsus (“maskid näkku”, “vaktsiin kerre”, “slava Ukraina”, “süsinikukvoot on täitmiseks” jms), mille suhtes ülejäänud karja liikmed peavad tegema karjast heitmise või surnuks puremise hirmus pidevalt teadlikke kapituleerumise akte, koormates sedasi oma alateadvust enesepõlguse üha talumatuma koormaga.
Adrian Bachmann
Fundamentaalselt türanlikule ühiskonnale on omane tõe tõukamine eksistentsi keskse mõiste positsioonilt esmalt kollektiivse teadvuse äärealadele ning seejärel pagendamine semantilisest süsteemist sootuks. Täiuslikult türanlik ühiskond on seega mitte ilmtingimata selline, kus vabaduse puudumist tuletatakse meelde vägivallainstrumentide eksponeerimisega, vaid milles türannia on tajutav tõelist tähendust kandvate sõnade asendamisega võimulolijate meelevallast antud ning pidevalt muutuvate ideoloogiliste loosungitega. Selline on ühiskond, mis ei ole vaba mehe jaoks elamisväärne.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: