Massid massimeedia kütkeis – miks me ei esita kõige olulisemaid küsimusi?

Neil Oliver

AUDIOVERSIOON lehekülje lõpus

Neil Oliver on šoti ajaloolane, ühiskonnakriitik ning Ühendkuningriigi mitmete hinnatuimate telesaadete autor ja saatejuht. Olles palju aastaid Briti peavoolumeedias tuntust kogunud, on Oliver viimastel aastatel omandanud kompromissitult julge ja võimukriitilise maailmavaate ning pühendanud oma loomingulise tegevuse suuresti ühiskonna topeltstandardite ja “kohustuslike valede” paljastamisele. 

Olen üha enam haaratud ideest, et me seisame silmitsi meie juhtide näol üsna saamatute lavakunstnikega, kes vajavad alatasa, et me suunaksime oma pilgud mujale, samal ajal kui nad teevad seda, mida nad soovivad meie vaateväljast eemal hoida. Nagu mustkunstnikud, kes näpsavad sisetaskust valget tuvi või tõmbavad kaarti oma varrukast välja. Meie juhtidel on alatasa vaja, et publik vaataks üht kätt, kui nad teise käega oma keerulist maagilist äri ajavad.

Mida aeg edasi, seda enam ma tunnen, et ainus asi, mida meile meedia vahendusel pidevalt pakutakse, on kohmakas tähelepanu hajutamine.

neil oliver

Mida aeg edasi, seda enam ma tunnen, et ainus asi, mida meile meedia vahendusel pidevalt pakutakse, on kohmakas tähelepanu hajutamine. Ma ei arva, et see toimub sedasi ainult siin Suurbritannias. Ma räägin siinkohal kogu Läänemaailmast. Lääne all pean silmas Euroopat, Põhja-Ameerikat, Austraaliat, Uus-Meremaad – kõigis nendes maailma riikides, mis peaksid olema liberaalsed demokraatiad, võite näha sama asja toimumas. Austraalias hajutatakse inimeste tähelepanu. Põhja-Ameerikas hajutatakse inimeste tähelepanu. See kõik on osa samast mudelist. Hiljuti kutsuti meid kõiki Suurbritannias keskenduma Gary Linekerile. Ma ei ole jalgpallist vähimalgi määral huvitunud, seega vaatasin veidrate sündmuste kulgu ebamäärases lummuses. Tõtt öelda ei teadnud ma enamikku viimase meediamulliga seotud inimesi.

Kuhu ma jõuda tahtsin, on see, et ühelt poolt utsitatakse meid olema kohutavalt mures kliimakriisi, Ukraina sõja, “Netonulli” ja Agenda 2030 pärast, kuid kummalisel kombel võivad sellised ilmselgelt olulised asjad kergesti ajakavast välja kukkuda nagu klaver aknast. Ning ühtäkki juhtub sedasi, et meid ei hoita nende sündmustega nädalate viisi kursis ning meie tähelepanu suunatakse sellele, et selgitada välja, kas mingi multimiljonärist endine jalgpallur hakkab või ei hakka laupäeva õhtul BBC spordisaadet juhtima. See tundub veider. Me kas valmistume tuumasõjaks Venemaaga või ei. Kui valmistume, siis võiks arvata, et ei ole soovitatav lõpetada sellega seotud sündmuste kajastamist. Huvitav, mitmeid kordi me seda sündmuste jada vaatame tõsiseid küsimusi esitamata või esitamata piisavalt tõsiseid küsimusi, mis võiks tegelikult kutsuda esile mingisuguseid muutusi.  

Ma mõtlesin tagasi oma suhtelisele noorusele aastal 2003 ja massihävitusrelvadele, mis Saddam Husseinil väidetavalt Iraagis olid, nagu meile meedia vahendusel kinnitati. See kõik toimus teise lahesõja eel. Meisse sisendati toona, et Saddam Hussein võib korraldada Euroopa vastu keemiarünnakuid vaid 45-minutilise ette teatamise ajaga. Hiljem tuli välja, et peavoolumeedias tuntuks saanud “septembri toimik” või teisega nimega ilustatud toimik (sexed up dossier) näitas, et kõik need väited põhinesid pehmelt öeldes liialdustel. Sellel ajal leidis aset ka traagiline lugu kaitseministeeriumi ametniku David Kellyga, kes selle kõige eel enesetapu sooritas. Ja olin toona naiivne. Ma mõtlesin: „Tõesti? Vaid 45 minutit? Massihävitusrelvad? Kas me tõesti seisame silmitsi mingisuguse biorelva ohuga Saddam Husseini poolt?“ See kõik haaras mind kaasa.

Nüüd, 20–30 aastat hiljem mõtlen ma: „Kas  tõesti põhineb kogu kapitalistlik süsteem sõjal?“ See on küsimus, mis hetkel mu peas tiirleb.

neil oliver

Nüüd, 20–30 aastat hiljem mõtlen ma: „Kas  tõesti põhineb kogu kapitalistlik süsteem sõjal?“ See on küsimus, mis hetkel mu peas tiirleb. Ei saa eitada, et me lihtsalt liigume ühe juurest teise juurde ja me oleme seda teinud tegelikult kogu minu täiskasvanuelu. Esimene lahesõda. Teine lahesõda. 9/11. Afganistani sõda, millest Biden hiljuti nii katastroofiliselt väljus. Sõda Ukrainas.

Nad mööduvad meist pidevalt nagu bussid, kuid nende säilivusaeg ei ole tingimata pikk. Tundub, et Ukraina sõjal on mingil määral aur otsa saamas. Nad ei müü seda sõda meile enam nii tõhusalt. Millest me nüüd kuuleme? Meid on kutsutud kaaluma sõda Hiinaga. Meile antakse mõista, et Ameerika võib olla valmis Hiinaga Taiwani tõttu vastamisi minema. See on hullumeelsus. See on kokku segatud, kureeritud, segadusse ajav hullus, mis peaks meid selles pidevas ärevusseisundis hoidma, sest kas teate? Sõda on ärile kasulik. Kõigi tapmiste juures teenitakse terve varandus. Viimase saja aasta jooksul pole olnud sõda ilma tohutu kasumita mõnele sõjatööstuskompleksi väikesele juhtrühmale.

See on hullumeelsus. See on kokku segatud, kureeritud, segadusse ajav hullus, mis peaks meid selles pidevas ärevusseisundis hoidma, sest kas teate? Sõda on ärile kasulik. Kõigi tapmiste juures teenitakse terve varandus. Viimase saja aasta jooksul pole olnud sõda ilma tohutu kasumita mõnele sõjatööstuskompleksi väikesele juhtrühmale.

neil oliver

Lääne peavoolumeedia seda uudist laialdaselt ei kajasta. Arvake Xi Jinpingist ja Hiina kommunistliku partei režiimist, mida soovite, kuid Shia Iraani ja sunniitliku Saudi Araabia vahel on suudetud sõlmida rahuleping. Sellel arengul on tõeliselt kõrge uudisväärtus. Selle rahulepingu tagajärgi peame lihtsalt ootama ja nägema. See võib olla tektooniliste alusplaatide nihkumine kogu Lähis-Ida maailmajaos. Millal üritas Lääs viimati rahu vahendada? Ma arvan, et see on õigustatud küsimus. Me osaleme pidevalt sõdades, kuid millal oli viimati Camp Davidis keegi, kes kaalus oluliste rahulepingute sõlmimist. Seda lihtsalt ei juhtu enam.

Üks tõde, mida oleme viimase kahe-kolme aasta jooksul kõik õppinud, on… „Järgne rahale!“ Peame kõik selle kohta alatasa küsimusi esitama. Viimased kaks-kolm aastat on olnud tegemist rahaga suurtes farmaatsiarahades, suures põllumajanduses, rahaga sõjatööstuskompleksi jaoks. Oleme viimase kolme aasta jooksul näinud ajaloo suurimat jõukuse üle kandumist vaestelt miljardäridele. Sellest ei tohi lihtsalt mööda vaadata. Hakkan juba endalt küsima, kas sõda on tõepoolest ainus asi, mille nimel Lääs maailmas tegutseb? Sõda selleks, et hoida osareserviga pangandusest sündinud hullumeelsuse rongi rööbastel.

Hakkan juba endalt küsima, kas sõda on tõepoolest ainus asi, mille nimel Lääs maailmas tegutseb? Sõda selleks, et hoida osareserviga pangandusest sündinud hullumeelsuse rongi rööbastel.

neil oliver

Mis siis veel maailmas hiljuti aset leidnud on? Toimus Silicon Valley panga kokkuvarisemine. Olukord on USA-s ühel või teisel moel kontrolli alla saadud ja seda ei kirjeldatagi ametlikult kui panga päästmist. Siis on Silicon Valley panga Ühendkuningriigis paiknev, Euroopa haru päästetud, kuna HSBC ostis või omandas selle kuidagi ja meile lubati, et sellega pole seotud sentigi maksumaksja raha.

Ma ei tea. Pean sellel veel silma peal hoidma. Minu instinkt on, et kui Jeremy Hunt võib iga kell naeratades televiisorisse ilmuda ja öelda, et probleem on lahendatud, siin pole enam midagi näha ja maksumaksja raha ei kasutatud, võib kahtlustada, et tõde peab olema vastupidine.

Raha on ainus asi, mis on tehtud eimillestki. Jumal lõi universumi ja kõik, mis seda ümbritseb. See on Jumala töö – asjade loomine eimillestki. Ainus teine asi, mida eimillestki luuakse, on raha, mille loovad erakasumipõhised pangad.

neil oliver

Kui te pole veel osareserviga panganduse toimimisega kursis, siis see on suurepärane rahatrikk, mille abil on erapankadele antud õigus luua raha täiesti tühja koha pealt. Raha on ainus asi, mis on tehtud eimillestki. Jumal lõi universumi ja kõik, mis seda ümbritseb. See on Jumala töö – asjade loomine eimillestki. Ainus teine asi, mida eimillestki luuakse, on raha, mille loovad erakasumipõhised pangad. Pangad on ainsad, kes on selleks privilegeeritud. Kui sina ja mina prooviksime seda teha, pandaks meid otsemaid pettuse eest vangi. Kuid erapankadele on see õigus antud. Olles selle raha mitte millestki loonud, saavad nad seda välja laenata. Nad mitte ainult ei laena seda. Kui nad loovad sada naela, ei laena nad ühele inimesele sada naela. Nad laenavad sama sada naela, mida ei eksisteerinud, enne kui nad ütlesid, et see eksisteerib, aina uuesti ja uuesti. See ongi osareserviga pangandus lühidalt kokku võetuna. Nagu ma olen juba öelnud, kui keegi meist prooviks sellises skeemis osaleda, oleks see Ponzi skeem ja me lõpetaksime vanglas.

Olgem teadlikud osareserviga panganduse hullumeelsusest ja mõelgem, milliseid äärmusi kuni sõjani võib rataste vaguni küljes hoidmiseks ikka ja jälle vaja olla.

neil oliver

Inglise Pank on tegutsenud sedasi sadu aastaid. USA Föderaalreserv muudeti 1913. aasta jõulude paiku, kui kõik olid puhkusel, erakasumipõhiseks üksuseks, millel oli õigus laenata lõputult olematut raha. Seega olgem teadlikud osareserviga panganduse hullumeelsusest ja mõelgem, milliseid äärmusi kuni sõjani võib rataste vaguni küljes hoidmiseks ikka ja jälle vaja olla. Selline on kapitalismi reaalsus Läänes.

Erastatud kapitalistlikud üksused kasutavad raha raha teenimiseks. Ilmselgelt võtavad nad vastu hoiuseid. Pangad võtavad sinult, minult ja ettevõtetelt raha, mille eest pakuvad vastu tühist intressi, kuid järgmise liigutusega laenavad selle raha välja ning nõuavad selle eest kõrgeid intressimäärasid. Kogu see asi on lihtsalt üks suur pettus. Petturlik pettus. Ja sedasi satumegi sellistesse olukordadesse nagu Silicon Valley panga puhul.

See juhtub, kui ilmnevad asjaolud, mistõttu hoiustajad tahavad oma raha tagasi, aga kuna pangad on seda kümne- või kahekümnekordselt edasi laenanud, ei saa nad kunagi hoiustajatele raha tagasi anda. See on sõna otseses mõttes võimatu. Ringluses pole piisavalt raha, et kummaski suunas võlgu tagasi maksta. Mis juhtub, kui hoiustajad lähevad panka ja ütlevad, et tahan nüüd oma raha, mille ma teile hoiule andsin, tagasi? Nad ei saa seda teha ja täpselt see juhtuski Silicon Valley pangaga. Silicon Valley pank oli tegelenud valitsusele raha laenamisega, investeerides valitsuse laenudesse ja valitsuse võlakirjadesse. Kõik läheb alati ja ikka hästi täpselt selle punktini kui… kõik ei lähe hästi…

Pangad võtavad sinult, minult ja ettevõtetelt raha, mille eest pakuvad vastu tühist intressi, kuid järgmise liigutusega laenavad selle raha välja ning nõuavad selle eest kõrgeid intressimäärasid. Kogu see asi on lihtsalt üks suur pettus.

neil oliver

Teine küsimus, mida tasub küsida, on, kas lõpuks kukub kogu süsteem lõplikult kokku? Kajastasime hiljuti lugu Ohios East Palestine’i külas toimunud rongiõnnetusest, mis paiskas atmosfääri mürgipilve, mida võis ka kosmosest näha. Ma ei tea, kas see, mida me East Palestine’is nägime, on metafoor meie tegelikust olukorrast. Mõnikord arvan, et universum ise üritab mulle midagi öelda. Arvasin, et aset leidnu oli sõnum universumist, sest see katastroof juhtus seetõttu, et eraraudteeettevõte oli ohutuse osas järeleandmisi teinud, mille tagajärjel jooksis rong sõna otseses mõttes rööbastelt maha.

Ohutust pidi reguleerima aga USA valitsus. USA valitsus on regulaatoriks, kuid kuna Ühendriikide valitsus on sisuliselt kasumile orienteeritud eraettevõtte käpa all, juhtuski see, mis juhtuma pidi. Ettevõte hoidis kokku ja seadis kasumi prioriteediks. Kasum tähendab ettevõttele rohkem kui turvalisus. Valitsus kui regulaator ei olnud aga positsioonis ettevõtet korralikult reguleerida, sest langes suurkorporatsioonide mõjuvõimu alla.

Kas see intsident võis olla kanaarilind söekaevanduses? Selle küla kogukond purustati. Hävitati. Kas see on väike näide sellest, mis meid ootab, kui suur rong suurtelt rööbastelt kord maha jookseb? Kas universum püüab meile sõna otseses mõttes midagi öelda?

Jätkuvalt tahan küsida: „Miks me liigume alatasa ühest sõjast teise?“ Kas Lääne kapitalism on jõudnud punkti, kus lõputu sõjatsükkel on ainus, mis hoiab rongi veel rööbastel? Mis hoiab metafoorseid rattaid metafoorse vaguni küljes? Kas see ongi punkt, kus me tänaseks maailma mõistes paikneme? Sellised on küsimused, mis väärivad tõeliselt järele mõtlemist.

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:

Kuigi massid on kõrgelt organiseerunud, keeruka tööjaotusega ühiskondades eksisteerinud aastatuhandeid ilma massimeediata, on võimatu, et massimeedia kui fenomen saaks eksisteerida ilma massideta, kelle olemasolu massimeedia ühtaegu vajab ja taastoodab. Massidele on omane tagasihoidlik intellektuaalne võimekus ja üleüldine apaatia protsesside suhtes, mille vahetu puutumus nende endi isikusse jääb neile tegelikkuses pigem tahte kui mõistuse defitsiidi tõttu mõistmatuks. Kriitiliselt mõtlevale ning temale edastatud informatsiooni rangelt empiirika ja loogika taustsüsteemis sõeluvale isikule on massimeedia ilmsesti absurdsed narratiivid õnneks kiiresti läbinähtavad ning seesugused inimesed otsivad fakte ja seoseid intellektuaalselt ausamatest, ent ka suuremat intellektuaalset pingutust nõudvatest allikatest.

Massidele on omane tagasihoidlik intellektuaalne võimekus ja üleüldine apaatia protsesside suhtes, mille vahetu puutumus nende endi isikusse jääb neile tegelikkuses pigem tahte kui mõistuse defitsiidi tõttu mõistmatuks.

adrian Bachmann

Paraku on massid definitsioonist lähtuvalt alati populatsioonis ärksama vähemuse suhtes ülekaalus. Ent juhul kui 10% ühiskonna erksamatest liikmetest on valmis võtma oma südameasjaks oma elus vahetu inimliku suhtluse käigus ametlike narratiivide valelikkuse, pooltõelisuse ja silmakirjalikkuse paljastamise, on võimalik jõuda punkti, kus varemalt masside mõistusele sisendusjõuline massimeedia muutub ka masside silmis naeruväärseks.  

Juhul kui 10% ühiskonna erksamatest liikmetest on valmis võtma oma südameasjaks oma elus vahetu inimliku suhtluse käigus ametlike narratiivide valelikkuse, pooltõelisuse ja silmakirjalikkuse paljastamise, on võimalik jõuda punkti, kus varemalt masside mõistusele sisendusjõuline massimeedia muutub ka masside silmis naeruväärseks.  

adrian bachmann