Miks tsivilisatsioonid kokku varisevad?  

AUDIOVERSIOON kuulatav lehekülje lõpus

“Ma näen teis kogu lagunemisele iseloomulikku stigmat. Ma võin teile tõestada, et … teie ateism ja teie pessimism ja küünilisus, teie ebamoraalsus, teie purunenud abielud … olid iidsete riikide surevate ajastute iseloomulikeks märkideks.”   

Oswald Spengler, Õhtumaa allakäik 

Kas me elame tsivilisatsiooni kokkuvarisemise ajastul? Järgnevas vaatame, mis viis varasemate tsivilisatsioonide languseni, et teha kindlaks, kas meiegi oma on ohus.   

“Targad mehed ütlevad… et igaüks, kes soovib tulevikku ette näha, peab konsulteerima minevikuga; sest inimlikud sündmused sarnanevad alati eelmiste aegade sündmustega.” 

Niccolò Machiavelli, Poliitilised, ajaloolised ja kirjanduslikud kirjutised  

Püüdes selgitada, miks tsivilisatsioonid kokku varisevad, eristavad ajaloolased ja sotsiaalteadlased väliseid ja sisemisi põhjuseid. Väline põhjus on miski jõud või nähtus, mis asetab tsivilisatsiooni välispidiselt surve alla, ületades selle toimetulekuvõime. Näideteks on välisvaenlase sissetungid ja nn jumalikud teod, sh epideemiad või loodusõnnetused. Mõned ajaloolased väidavad, et Minose tsivilisatsioon varises kokku vulkaanipurske tõttu, samas kui teised jällegi spekuleerivad, et Rooma langemise üks peamisi tegureid oli malaaria. Mesoameerika tsivilisatsiooni uurivad ajaloolased on väitnud, et kuulus Teotihuacani linn langes põhjapoolsete barbarite sissetungi tõttu ning germaani barbarite roll Rooma impeeriumi kokkuvarisemisel on hästi dokumenteeritud ja diskusseeritud.     

Nii köitvad kui tsivilisatsioonide lagunemise väliste põhjuste teooriad ka ei oleks, ei selgita nad piisavalt, miks tsivilisatsioonid ikkagi kokku kukuvad. Kõik suured tsivilisatsioonid taluvad loodusõnnetusi, püsivad epideemiate ajal ometi elus ja kaitsevad end edukalt rünnakute eest. Alles siis, kui tsivilisatsioonid kaotavad sisemise jõu, vastupidavuse ja kohanemisvõime väliste kriisidega toimetulemiseks, on ette aimata nende loojangut kaduvikku.  

Alles siis, kui tsivilisatsioonid kaotavad sisemise jõu, vastupidavuse ja kohanemisvõime väliste kriisidega toimetulemiseks, on ette aimata nende loojangut kaduvikku.  

Kuna väliste põhjuste teooriad ei selgita küllaldase aluse põhimõttele vastavalt, miks tsivilisatsioonid langevad, peame pöörama tähelepanu kokkuvarisemise sisemistele põhjustele ja uurima, mis põhjustab tsivilisatsiooni nõrgenemist – mädanemist seestpoolt väljapoole – ja lõpuks jõudmist sellisesse punkti, kus välisest kriisist saab n-ö õlekõrs, mis murrab kaameli selgroo.    

“Suurt tsivilisatsiooni ei vallutata väljastpoolt enne, kui see on end ise seestpoolt hävitanud.” 

Will Durant, Lood filosoofia ajaloost (ing The Story of Philosophy, eesti k 1936-1938, 1998) 

20. sajandil kirjutas Sir John Bagot Glubb, tuntud ka kui Glubb Pasha, vähetuntud essee pealkirjaga “Impeeriumide saatus ja ellujäämise otsingud”. Selles essees esitas ta väite, et tsivilisatsioonid sarnanevad bioloogiliste organismidega selles mõttes, et nendelgi on oma loomulik eluiga ja nad arenevad läbi rea etappide, mida iseloomustab vastavalt kasv, langus ja lõpuks surm. Jälgides nende etappide metamorfoose, saame suurema selguse selles, kuidas ja miks tsivilisatsioonid end seestpoolt hävitavad. Või nagu Glubb Pasha kirjutas:  

“Inimkonna kogemusi on kirja pandud … umbes neli tuhat aastat. Kui püüame uurida sellist ajaperioodi võimalikult paljudes tsivilisatsioonides, näib, et avastame ikka ja jälle samu mustreid, mis korduvad järjekindlalt väga erinevates kliima-, kultuuri- ja religioonitingimustes … Näib, et suure tsivilisatsiooni eluootus algab vägivaldse ja tavaliselt ettenägematu energiapuhanguga ning lõppeb moraalinormide alanemise, küünilisuse, pessimismi ja kergemeelsusega.”  

John Bagot Glubb, Impeeriumide saatus ja ellujäämise otsingud (ing The Fate of Empires and the Search for Survival) 

Näib, et suure tsivilisatsiooni eluootus algab vägivaldse ja tavaliselt ettenägematu energiapuhanguga ning lõppeb moraalinormide alanemise, küünilisuse, pessimismi ja kergemeelsusega.

John Bagot Glubb

Glubbi sõnul võib tsivilisatsiooni eluea esimest etappi kirjeldada kui pioneeride ajastut. Sel ajastul külvab väike, kuid sihikindel uuendajate, sõdalaste ja maadeavastajate populatsioon maha uue tsivilisatsiooni seemned.    

“Mehed murravad teed läbi džunglite, ronivad mägedesse või pistavad pisikestes paatides rinda Atlandi ja Vaikse ookeaniga … Vaesed, vastupidavad, sageli pooleldi näljas ja kehvasti riietatud, on neil see-eest külluses julgust, energiat ja algatusvõimet, nad ületavad kõik takistused, jäädes ka kõige lootusetumates situatsioonides olukorra peremeheks.  

John Bagot Glubb, Impeeriumide saatus ja ellujäämise otsingud (ing The Fate of Empires and the Search for Survival) 

Pärast oma äsja leitud või vallutatud territooriumile asumist ehitavad teerajajad väikelinnu ja asulaid, kasutavad piirkonna loodusvarasid ning hakkavad oma energiat tootmisele, töötlemisele ja kaubandusele suunama. Sedasi lõppeb teerajajate ajastu ja algab kaubandusajastu – tsivilisatsiooni eluea järgmine etapp.       

Kaubandusajastul ehitatakse suuremaid linnakeskusi, rajatakse avalikku infrastruktuuri ning tootmisest ja kaubandusest loodud tohutute rikkustega finantseeritakse heldelt kunsti ja ehitatakse monumente, paleesid, muuseume, maailmaimesid ja muid kultuurilisi sümboleid. See on ajastu, millel tsivilisatsioon jõuab perioodi, mida Glubb nimetas “jõukuse kõrgeks keskpäevaks” –  oma rikkuse ja hiilguse tippu.    

varsti pärast tippu jõudmist läheb tsivilisatsioon üle jõukuse ajastusse ja tohutu rikkus hakkab tsivilisatsiooni korrumpeerima. Isekus, ahnus ja edevus juurivad välja pühendumise, ohverdamise ja kohusetunde voorused, mis olid möödunud ajastutel normiks.

Vaatamata suurejoonelisusele külvatakse õitsengu kõrgel keskpäeval juba tsivilisatsiooni kokkuvarisemise seemned. Sest varsti pärast tippu jõudmist läheb tsivilisatsioon üle jõukuse ajastusse ja tohutu rikkus hakkab tsivilisatsiooni korrumpeerima. Isekus, ahnus ja edevus juurivad välja pühendumise, ohverdamise ja kohusetunde voorused, mis olid möödunud ajastutel normiks. Selle asemel, et pidada raha raske töö ja voorusliku tegevuse kõrvalsaaduseks, otsivad inimesed raha selle enda pärast ja näevad seda kui eesmärki iseeneses – piletit pääsemisele. Ja sedasi ilmub ajaloolisele stseenile jumalus mammona, kes sümboliseerib rikkuse moraalselt õõnestavat mõju.  

“Esimene suund, kus rikkus tsivilisatsiooni kahjustab, on moraalne … Noorte ja ambitsioonikate eesmärk ei ole enam kuulsus, au ega teenistus, vaid raha… Araabia moralist Ghazali (1058-1111) kurdab… [et õpilased] ei käi enam kolledžis, et õppida ja kasvada vooruslikkuses, vaid selleks, et omandada kvalifikatsioon, mis võimaldab neil rikkaks saada.”    

John Bagot Glubb, Impeeriumide saatus ja ellujäämise otsingud (ing the Fate of Empires and the Search for Survival) 

Noorte ja ambitsioonikate eesmärk ei ole enam kuulsus, au ega teenistus, vaid raha…

John Bagot Glubb

Veelgi enam, jõukuse ajastul on juurdepääs luksusele, naudingutele ja mugavustele külluslik ning isegi tavakodanikel on piisavalt jõukust ja vaba aega, et neid endale lubada. “Rikutud ühiskond hakkab mädanema seestpoolt,” selgitab William Ophuls. Kohanedes küllusega, muutuvad inimesed võimetuks taluma isegi kergeid raskusi ja kannatusi või nagu sageli öeldakse, head ajad loovad nõrgad mehed. “Heaolu valmistas lagunemise alused,” selgitas ka Edward Gibbon Roomale viidates.  

Kohanedes küllusega, muutuvad inimesed võimetuks taluma isegi kergeid raskusi ja kannatusi.

Tsivilisatsiooni allakäiku, mis leiab aset jõukuse ajastul, kiirendab veelgi kasvav mure heaolu pärast. Kuna rikkusest puudust ei ole, kutsuvad nii tavakodanikud kui ka valitsejad riiki üles kasutama oma jõumonopoli, et võtta mõnedelt kodanikelt raha selleks, et pakkuda teistele arstiabi, haridust, eluaset, sotsiaalkindlustust ja valitsuse jaotusmaterjale. Ja nagu Ophuls kirjutab:  

“Jõukus soodustab õigustatuse tunnet, aga ka tunnet, et kedagi ei tohiks maha jätta. Tulemuseks on heaoluriik, kus on kasvav klientide nimekiri ja toetuste koormus koos isikliku vastutuse ja sõltumatuse kadumisega.” 

William Ophuls, Mõõdutundetu suurejoonelisus (ing Immoderate Greatness) 

Näiteks Rooma jõukuse haripunktis, keiser Augustuse ja keiser Claudiuse valitsusaegade vahel, sai peaaegu iga kolmas kodanik Roomalt toetuseid ja ligikaudu 200 000 perekonda said riigilt tasuta nisu. Kõigest üks põlvkond hiljem alustas Rooma oma pöördumatut allakäiguprotsessi.  

“Võib-olla on vale kujutada heaoluriiki inimsaatuste tippsaavutusena. See võib osutuda vaid veel üheks regulaarseks verstapostiks vananeva ja laguneva impeeriumi eluloos.”  

John Bagot Glubb, Impeeriumide saatus ja ellujäämise otsingud (ing the Fate of Empires and the Search for Survival)  

Tänu heaolu turvavõrgule ja jõukuse rohkusele ei pea elanikkond enam suuremat osa oma ärkvelolekuajast eluks vajalike asjade kindlustamisele pühendama. Seetõttu pööravad paljud tähelepanu intellektuaalsetele püüdlustele. Jõukuse ajastu annab teed intellektiajastule ja tsivilisatsioon jätkab langust.   

Üks intellektiajastu silmatorkavamaid omadusi on see, et liiga ühekülgne ratsionalistlik lähenemine elule küllastab tsivilisatsiooni kõik tahud.

Vähesed eitaksid tohutuid hüvesid, mida intellektuaalsed püüdlused annavad üksikisikule ja ühiskonnale laiemalt, kuid nagu enamiku asjade puhul elus, võib ka midagi head olla liiga palju. Ja üks intellektiajastu silmatorkavamaid omadusi on see, et liiga ühekülgne ratsionalistlik lähenemine elule küllastab tsivilisatsiooni kõik tahud. Nietzschet parafraseerides muudetakse intellektiajastul ratsionaalsus türanniks ja mõistust peetakse ainsaks tõe avastamise vahendiks. Selle tulemusena visatakse müütidesse ja religiooni sisseehitatud sümboolsed, moraalsed ja sageli irratsionaalsed tõed kõrvale ning tsivilisatsioon kaotab sambad, millele see rajati. Näiteks Nietzsche pidas Platoni ja Sokratese poolt näitlikustatud äärmist ratsionaalsust “degeneratsiooni sümptomiks, Kreeka lahustumise vahendiks” (Nietzsche, Ebajumalate videvik, ing Twilight of the Idols) ja nagu ta jätkas:  

“Ilma müüdita… kaotab iga kultuur oma loomuliku tervisliku loova jõu.”  

Nietzsche, Tragöödia sünd 

Ilma müüdita… kaotab iga kultuur oma loomuliku tervisliku loova jõu.

Nietzsche

Või nagu ajaloolased Will ja Ariel Durant kirjutasid:   

“Isegi skeptilisel ajaloolasel tekib alandlik austus religiooni vastu, kuna ta näeb seda igal maal ja ajastul toimivana ja näiliselt asendamatuna… Tsivilisatsiooni hing on tema religioon ja tsivilisatsioon sureb koos oma usuga.”  

Will ja Ariel Durant, Ajaloo õppetunnid (ing The Lessons of History) 

Koos religiooni ja müüdi langusega iseloomustab intellektiajastut ka väga ratsionaalsete ja küüniliselt kriitiliste intellektuaalide esiletõus, kes on edukad domineerivate uskumuste ja väärtussüsteemide lahkamisel ja lõhkumisel. Viidates Rooma intellektiajastule, kirjutas ajaloolane Edward Gibbon:  

“Kriitikute, koostajate, kommentaatorite hulk heitis varju õppimise näole ja geeniuse langusele järgnes peagi maitse korrumpeerumine.”   

Edward Gibbon, Rooma impeeriumi allakäigu ja languse ajalugu (ing Decline and Fall of the Roman Empire, eesti k 2016) 

Küünilis-kriitiliste teooriate levides annavad traditsioonilised moraalikoodeksid teed moraalsele relativismile ja usk, et elul on tähendus, asendatakse eksistentsiaalse nihilismiga. Enamik inimesi usub, et pole olemas sellist asja nagu objektiivne tõde, et miski pole oma olemuselt moraalne ega väärtuslik ning et ajaloolisel protsessil ega elul pole tähendust.

Küünilis-kriitiliste teooriate levides annavad traditsioonilised moraalikoodeksid teed moraalsele relativismile ja usk, et elul on tähendus, asendatakse eksistentsiaalse nihilismiga. Enamik inimesi usub, et pole olemas sellist asja nagu objektiivne tõde, et miski pole oma olemuselt moraalne ega väärtuslik ning et ajaloolisel protsessil ega elul pole tähendust. Ja nagu William Ophuls kirjutab:  

“… Tänu intellektuaalide lammutustööle on ühiskond üha enam “väärtusvaba” – see tähendab, et ta ei usu enam eriti millessegi ega võta midagi tõsiselt. Tsivilisatsiooni algne élan, moraalne tuum ja juhtiv ideaal on nüüd vaid kauge mälestus.”   

William Ophuls, Mõõdutundetu suurejoonelisus (ing Immoderate Greatness)  

Pärast intellektuaalset lammutustööd saabub dekadentsiajastu – tsivilisatsiooni eluea viimane etapp. Ilma kõikehõlmava suunava ideaali või moraalse tuumata valitseb laialdane desorientatsioon, segadus ja moraalne lagunemine. Massid elavad tühja ja mõttetut elu, millest nad otsivad leevendust, uputades end baasmõnudesse, kujundades sõltuvusi ja võttes eluviisina omaks eskapismi. Inimesed muutuvad üha võimetumaks eristama tõde ja pettust, head ja halba, õiget ja valet ning seetõttu valivad nad sageli selle, mis on elu eitav ja kahjulik. Ilust ja geniaalsusest loobutakse banaalsuse, inetuse ja vulgaarsuse kasuks. Voorusi peetakse pahedeks ja pahesid voorusteks. Individuatsiooni ja ülevuse poole püüdlemise protsessist loobutakse apaatse konformsuse kasuks. Selle tulemusena saab vaimuhaigus normiks.  

Pärast intellektuaalset lammutustööd saabub dekadentsiajastu – tsivilisatsiooni eluea viimane etapp. Ilma kõikehõlmava suunava ideaali või moraalse tuumata valitseb laialdane desorientatsioon, segadus ja moraalne lagunemine. Massid elavad tühja ja mõttetut elu, millest nad otsivad leevendust, uputades end baasmõnudesse, kujundades sõltuvusi ja võttes eluviisina omaks eskapismi.

“Ühiskonna algne elujõud, vooruslikkus ja moraal, on täielikult hävitatud. Tuumani mädanenud ühiskond ootab kokkuvarisemist, ainult kuupäev on veel jäänud kindlaks määrata.” 

William Ophuls, Mõõdutundetu suurejoonelisus (ing Immoderate Greatness) 

Viidates dekadentsile, mis hakkas Roomat 1. sajandil pKr nakatama, selgitab Rooma ajaloolane Livius:   

“Rooma oli algselt, kui see oli veel vaene ja väike, ainulaadne näide karmist vooruslikkusest; siis see korrumpeerus, riknes, see mädandas end kõigi pahedega; nii et vähehaaval on meid viidud praegusesse olukorda, kus me ei suuda taluda hädasid, mille käes me kannatame, ega ka abinõusid, mida vajame nende ravimiseks.” 

Titus Livius, Rooma ajaloo tegelased ja sündmused (ing Characters and Events of Roman History)  

Me ei suuda taluda hädasid, mille käes me kannatame, ega ka abinõusid, mida vajame nende ravimiseks.

Titus Livius

Glubb Pasha kordab paljude teiste ajaloolaste järeldust, väites, et tsivilisatsiooni eluea progressiivsetest etappidest pole pääsu. Inimloomuse seaduste tõttu muudab iga põlvkond ennast prognoositaval viisil, lähtudes eelmiste põlvkondade loodud tingimustest. Kui see nii on, oleme sunnitud kaaluma midagi, mida William Ophuls nimetab “ebameeldivaks” järelduseks:  

“… tsivilisatsioon on põhimõtteliselt enesehävituslik.”  

William Ophuls, Mõõdutundetu suurejoonelisus (ing Immoderate Greatness) 

Ometi võib enesehävitus olla tsivilisatsioonidesse sisse kirjutatud teisel põhjusel. Sest läbi ajaloo on valitsevad või poliitilised klassid – halva juhtimise ja korruptsiooni kombinatsiooni kaudu – mänginud tsivilisatsioonide allakäigus ja languses silmapaistvat rolli. Järgmises loos uurime seda ideed üksikasjalikumalt.  

“Selline on tsivilisatsiooni tragöödia: selle “ülevus” – selle rikkuse ja võimu väljapanek – pöördub selle enda vastu ja viib selle langusesse.” 

William Ophuls, Mõõdutundetu suurejoonelisus (ing Immoderate Greatness)  

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:  

Sic Transit Gloria Mundi… Nii möödub maine hiilgus. Käesolevas essees on hästi kokku võetud tsivilisatsiooniteoreetikute peamised tähelepanekud, mis üksteisele erinevaid nüansse lisades tõsikindlust annavad. Kuna inimloomus on oma potentsiaalsuses muutumatu, on loogiline, et selles kätketud võimalikkused avanevad mustrites, mis on läbi ajastute kui mitte identsed, siis vähemasti isomorfsed oma kultuurilises, poliitilises ja moraalses dimensioonis. Keda tsivilisatsioonide sünni, arengu ja taandarengu temaatika huvitab, sellel tasub kindlasti tutvuda ka Rene Guenoni, Vladimir Vernadski, Frithjof Schuoni, Lev Gumiljovi ning Oswald Spengleri teostega.