AUDIOLOO leiad lehekülje lõpus…
Neil Oliver
Neil Oliver on šoti ajaloolane, ühiskonnakriitik ning Ühendkuningriigi mitmete hinnatuimate telesaadete autor ja saatejuht. Olles palju aastaid Briti peavoolumeedias tuntust kogunud, on Oliver viimastel aastatel omandanud kompromissitult julge ja võimukriitilise maailmavaate ning pühendanud oma loomingulise tegevuse suuresti ühiskonna topeltstandardite ja “kohustuslike valede” paljastamisele. Järgnevas arutelus mõtiskleb Oliver selle üle, kuidas lõhe virtuaalsete ideoloogiliste narratiivide ning reaalse elu tõsiasjade vahel on tänaseks paralleelreaalsustesse kärisenud ning kuidas me saaksime üha hullumeelsemas maailmas kaine mõistuse säilitada…
Ma pean teile midagi üles tunnistama… olen suurema osa oma elust veetnud teadmatuses, olles varemalt olnud võimetu kõnelema asjadest, mis kõik maailmas valesti on. Olulised sündmused möödusid minust, kes ma viibisin õndsas teadmatuses, suletuna oma väikesesse maailma. Kuid vaatamata vanarahvatarkusele ei ole teadmatus siiski õnnis ning võhiklikkus ei ole kunagi pakkunud kaitset ülekohtu ja valede vastu.
Mõned päevad tagasi mainis üks mu tuttavatest vestluse käigus Ameerika draamasarja „West Wing“. Tegemist on tuntud telesarjaga, mis jutustab loo väljamõeldud sündmustest Valges Majas. Pean tunnistama, et olin kunagi isegi selle menuka telesarja vaatajate hulgas. Tõtt öelda on meil peres isegi kollektsioon selle sarja erinevate hooaegadega.
Ent olles jõudnud oma maailmatunnetuses teise punkti, ei kannata ma seda sarja enam taluda ning on ebatõenäoline, et suudan ealeski midagi sellist enam vaadata. See võib kõlada banaalselt, aga „West Wing“ on üks järjekordne näide paljudest lihtsadest asjadest, mida ma ei suuda enam taluda, sest igaüks neist tuletab mulle meelde suuremat probleemi. See menukas telesari kuulub aega mu elus, mil võtsin iseenesest mõistetavana näiteks seda, et demokraatlik Valge Maja tähendas aksiomaatiliselt “heade inimeste” valitsemisaega. Olid ajad… Mõistagi pole mul probleeme üksnes selle konkreetse sarjaga – tegemist on vaid ühe näitega paljudest. Massikultuuri filme ja sarju, mida mul on tänaseks võimatu jälgida, on virnades, kuna nende vaatamine oli võimalik üksnes naiivses ignorantsuses kulgeva Neili jaoks ning selle tobukese – eilse päeva mina – meenutamine põhjustab mulle omajagu piinlikkust.
Olen tänaseks väga hästi teadlik sellest, kuidas kogu meie maailm liigub üha kiiremini allakäigutrepist alla. Kõik need neoliberaalsed narrid oma dändilikes ülikondades, oma tuhandedollariliste soengute ja sajatuhandedollariste käekelladega, kes käisid kõik samasugustes koolides ja kes kuuluvad samasugustesse eraklubidesse, keda juhendasid ühed ja samad vanakooli kupjad ning kellel on täpselt samad sidemed ühtede ja samade rahvusvaheliste majandusüksuste ja korporatsioonidega. Meie tänapäevase “eliidi” näol on tegemist isiksuseta, äravahetamiseni sarnaste “kohatäitjatega”, kes etendavad absurditeatrit “võrdsusest” ja “mitmekesisusest”, mille taga seisab üksnes küüniline omakasu iseendi majandusliku ja sotsiaalse positsiooni edendamiseks. Kuid tänasel päeval on sellel enesega ülimalt rahuloleval seltskonnal üha rohkem hirm nahas – ning seda arusaadaval põhjusel.
Internet on neile endi huvide edendamisel mõistagi tohutult suureks abimeheks olnud. Ilma veebita oleks eliidil olnud võimatu teostada kõigest kolme aasta jooksul sellise ulatusega võimu ja raharöövi, nagu hiljuti kogesime.
Samas on internet kahe teraga mõõk, mis on sama vahe selle mõlemas servas. Mitte kunagi varem pole nii paljudel inimestel olnud juurdepääsu nii suurele teabehulgale kõige selle kohta, mis maailmas toimub. Neoliberaalidele või pigem neofeodalistidele meeldib aga tembeldada kõike, mis pole nende huvides, täiesti meelevaldselt “valeinformatsiooniks”. Kuid see ei veena enam inimesi… üha rohkemad meist näevad prototürannidest läbi ning see teeb nad tigedaks.
Kuid juba on liiga hilja – džinn on pudelist välja pääsenud ja seega ei ole neil teha muud, kui võtta endale üha rohkem ja rohkem vabadusi… vabadusi meie arvelt. Aina maniakaalsemalt kehtestatakse üha enam õigusakte, ehitamaks müüre võimurite ja masside vahele. See meenutab poejooksu, kus minitürannid tormavad mööda vahekäike edasi-tagasi, kuhjates meeleheitlikult kõike oma kärudesse – seni kuni veel aega on.
Ajastu võtab hästi kokku episood, kus Emmanuel Macron libistab salamisi luksuskella oma randmelt püksitaskusse niipea, kui arvab, et keegi ei vaata. Järgmine päev aga teeb seesama väike Napoleon ebaseaduslikuks filmida ja jagada videoklippe politseinikest, kes peksavad prantslasi kumminuiadega ja piserdavad neile gaasi näkku. Peavoolumeedia narratiiviks Prantsusmaal, Suurbritannias ja mujal on, et prantsuse lihtrahvas mässab pensioniea muudatuste tõttu. Milline täielik jama… Hiljutised rahutused Prantsusmaal, see revolutsioon, mis on seal vallandunud, ei leia peaaegu kindlasti aset üksnes pensioniea tõttu. Kas te olete üldse märganud protestijate vanust? Need on 20ndates noorukid, kes arvatavasti ei hooli karvavõrdki, millist pensioni nad nelja aastakümne pärast võivad saada või mitte saada. See on “kollavestide” poolt algatatud sõja teine vaatus. Prantsusmaal mässavad tavalised inimesed, kes on tüdinud ja väsinud süsteemist, mida Macron esindab. Nad näevad läbi tema sisutühjast jutust võrdsusest ja mitmekesisusest kuni tuumani – selleni, mida Macron tegelikult representeerib. Nad näevad läbi Macroni soovist vaigistada kõik eriarvamused. Pole ka ime, et ta pidi kuningas Charlesi visiidi tühistama. Oleks kahetsusväärne, kui üks kuningas oma peast ilma jääb. Kahest ilma jäämine oleks juba hooletus.
Siin Ühendkuningriigis peame toime tulema koroonakriisi ja ühiskonna sulgemise kulukate tagajärgedega. Meie liidriks on hetkel Rishi Sunak – peaminister, kes on juhtumisi rikkam kui kuningas. Ta on läbinisti seotud pankade ja suurkorporatsioonidega. Sunak on mees, kes toetab tulihingeliselt digitaalset valuutat. Siinkohal tasub meeles pidada, et Sunaki äi on ettevõtte Infosys asutaja – Infosys on aga ettevõte, mis töötab välja keskpankade digitaalsete valuutade, digitaalsete isikutõendite ja sotsiaalse krediidisüsteemi jaoks vajalikke tehnoloogiaid.
USA-s, kus endisele presidendile Donald Trumpile on esitatud kriminaalsüüdistus, õrritab president Joe Bideni administratsioon üha jultunumalt sadat miljonit Trumpi toetajast ameeriklast, lootes sedasi kutsuda esile mõnda uut mässu, mis õigustaks opositsiooni karmi mahasurumist. Kui USA riigiaparaat keskendub täna nii fanaatiliselt sellele, et leida põhjus valitsusevastase opositsioonijuhi arreteerimiseks, peab mõtlev inimene esitama küsimuse, mis seisus on demokraatia ja õiglus niinimetatud “vabade inimeste maal” (Land of The Free).
Endine USA esindajatekoja spiiker Nancy Pelosi ütles sotsiaalmeedias, et Donald Trumpil on õigus kohtuprotsessile selleks et… ja siinkohal tsiteerin tema sõnu… selleks, et oma “süütust tõestada”. Parandage mind, kui ma eksin, kuid varem oli demokraatlikus riigis elav inimene süütu, kuni tõestati vastupidist. Usun, et sellist fopaad kirjeldatakse kui oma tõeliste mõtete kogemata valjusti välja ütlemist. Võib-olla tuleks sellisel juhul käsitleda sedasi ka Joe Bidenit ja tema perekonda ning laskma neil tõestada oma süütust veidrate tehingute suhtes Ukrainas, Hiinas ja mujal.
Kui on olemas päriseluline metafoor, mis käibib Lääne moraalse ja kognitiivse allakäigu kujundina, siis on selleks Joe Biden. Mees, kes kõnnib poodiumilt poodiumile, imestades, kus ta on ja miks. Justkui me ei teaks, et võimud on eksiteel. Et neil puudub nüüdseks igasugune moraalne kompass. See väljendub Ameerika Ühendriikide 46. presidendi ilmselges dementsuses. USA asepresident Kamala Harris on Aafrikas ringi reisinud, püüdes kohalikke nii-öelda võluda, sest Ühendriike on suurriikide kasvav mõjujõud mustal mandril närviliseks muutnud. Kamala on Aafrikas, et pajatada aafriklastele demokraatia olulisusest. Kuna Kamala esindab USA-d, mis on aastate jooksul Aafrikas ohtralt suveräänsete riikide valitsusi kukutanud, nõuab selline patroneeriv käitumine erilist jultumust.
Kanada peaminister Justin Trudeau andis seevastu endale erakorralised volitused riigi veokijuhtide protesti maha surumiseks. Kas te mäletate veel veokijuhtide koroonapiirangute vastast meeleavaldust? Sealhulgas veokijuhtide ja nende toetajate pangakontode riigipoolset külmutamist ja arestimist. Rekkajuhid seisavad endiselt oma õiguste eest, nagu ka Hollandi põllumehed, kollavestid Prantsusmaal ning terve Iisraeli rahvas. Needsamad inimesed, kes olid pandeemia ajal maailma katsejänesteks, on täna Tel Avivi tänavatel.
Ma ütlesin, et internet on kahe teraga mõõk ja mõtlesin seda tõsiselt. Aina rohkem ja rohkem inimesi räägivad tehisintellektist ja tunnevad selle pärast muret ning ilmselt teevad nad seda õigustatult. Kahtlemata jätavad ChatGPT ja ülejäänud tehnoloogiad üha rohkem inimesi tööta. Paljud ennustavad koguni eksistentsiaalset ohtu meie liigile ja… võib-olla on neil õigus. Tehisintellekt on seesama vana juba teadaolev tarkus tehtud kujuteldamatult kiireks ja kontrollimatuks.
Tehisintellekt tugineb kõigele, mida meie liik on seni õppinud ning peegeldab meile sekundi murdosa jooksul tagasi seda, mille õppimiseks meie esivanematel kulus aastatuhandeid. Vahel mõtlen, kas kiirus on selle ainus oskus. Mind ületas aritmeetikas esimene kalkulaator, millega 50 aastat tagasi kokku puutusin. Arvutid on kiiremad kui kõik siin päikese all ja ma olen ometi ikka veel siin. Tehisintellekt elab tegelikult kõigi meiega koos vaala kehas. Tal on praegu piisavalt palju süüa, kuid seda ainult sellepärast, et see vaal eksisteerib. Samal ajal jätkab vana hea Homo sapiens kangekaelselt arenemist, et paremini oma nišiga kohaneda. Ükskõik kas siin Ühendkuningriigis, Ameerika Ühendriikides, Prantsusmaal, Hollandis, Saksamaal, Aafrikas, Lähis-Idas või igalpool mujal.
Aastatel 1811 kuni 1816 mässasid kvalifitseeritud kaupmehed Ühendkuningriigis, et protesteerida oma elatise kao vastu seoses masinate kasutuselevõtuga. Kangurid hakkasid lõhkuma kangastelgi, mis võtsid neilt ära nende töö. Neid mässajaid mäletatakse ajalooveergudel kui ludiite. 1812. aastal kehtestas tooride peaminister Spencer Percival masinate lõhkumise eest karistuseks surmanuhtluse. Lord Byron oli sellele sammule vastu. Ta pidas lordide kojas kõne sellest, kuidas kunagisest lojaalsest ja töökast rahvast on saanud õnnetud mehed, keda vaesus sunnib meeleheitlikele tegudele. Byron tõdes, et te võite nimetada rahvast tülikaks jõuguks, kuid ärge unustage, et see jõuk peegeldab sageli kogu rahva tundeid.
Heade sidemetega neoliberaalid, kes teesklevad, et nad hoolivad ligimestest, kuid keskenduvad tegelikkuses üksnes endasarnastele suurema jõukuse ja võimu kindlustamisele, ei saa nende inimeste vastu, kelle poolt seisab õigus. Olin isegi suurema osa oma elust maailmas toimuva suhtes pime. Tunnistan seda nüüd ausalt ja mulle tundub oluline seda välja öelda.
Kui teid ümbritsev maailm tundub hetkel anormaalsena, kui see tekitab teis sisimas suurt ebamugavust, ei ole selle põhjuseks asjaolu, et te olete mõistust kaotamas, vaid tõsiasi, et teete vahet õigel ja valel ning elate maailmas, mis on tänaseks valedest läbi imbunud.
Ei ole absoluutselt valitsuste ja juhtide ülesanne teha nii palju inimesi õnnetuks ja sedavõrd kartlikuks oma tuleviku suhtes. On täiesti vale, et selles protsessis antakse üha suuremat mõjuvõimu rahvusvahelistele organisatsioonidele, mis koosnevad rahva poolt mittevalitud ning igasuguse vastutuseta ametiisikutest Maailma Terviseorganisatsioonis ja Maailma Majandusfoorumis.
On aeg kindlaks teha, kas need institutsioonid ikka täidavad oma eesmärke: ÜRO, NATO ja kõik need ülejäänud. Kõik organisatsioonid võivad käituda ja käituvadki valesti ning kui nad seda teevad, on igal inimesel moraalne kohustus seda öelda ja midagi ette võtta.
Internet on kahe teraga mõõk ja lõikab mõlemat pidi. Rikkad ja võimsad ei mõista veel tervenisti sotsiaalmeedia uusi tehnoloogiaid. Nad ei pannud tähele, et need revolutsioonilised infosüsteemid ei anna jõudu mitte üksnes neile, vaid ka meile kõigile. Ameerika koomik George Carlin vaatas võimulolijaid oma kodumaal ja ütles: “See on suur klubi ja sina ei kuulu sinna.” Ja see võibki olla suur klubi nii võimu kui raha poolest, kuid selle liikmeid on väga vähe. Meid on seevastu palju ja meie poolt on õigus ning õiglus, samal ajal kui nemad on ülekohtu poolel. Meie teame seda ja… sügaval sisimas teavad seda ka nemad.
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!