AUDIOLUGU kuulatav lehekülje lõpus
Ameerika Ühendriikide viimase sajandi üks mõjuvõimsamaid politolooge, rahvusvaheliste suhete “realistliku” koolkonna esindaja John Mearsheimer selgitab, miks tema arvates lõppeb Washingtoni geopoliitiline projekt Ukrainas peagi Ukraina pöördumatu hävinemisega.
Ma arvan, et tänaseks huvitab kõiki, millega see lugu Ukrainas lõppeb. Lubage ma ütlen paar sõna selle kohta ja las ma alustan USA tegutsemisviisist. USA strateegia on endale alati kindlaks jääda ja mitte karvavõrdki järele anda. Me jääme endale kindlaks, maksku mis maksab. Seda tegime me ka aastal 2014. Selle asemel, et olukorda uuesti hinnata ja öelda, et võib-olla NATO laienemine ei olnudki nii hea mõte, läksime me vastupidist teed.
Ma ütlen teile, et aastaks 2021 said venelased aru, et me tahame Ukrainat NATO tegelikuks liikmeks. Nad mõistsid seda. Me jäime endale kindlaks 2014, me oleme endiselt endas kindlad ja plaanime seda olla ka tulevikus. Mida see kõik aga tähendab?
USA plaan on võidelda kuni viimase ukrainlaseni, ilma et me enda elusid ohtu asetaks. Selles mõttes on ukrainlased endiselt üksinda.
Me ärgitame ukrainlasi alati vastu hakkama. USA plaan on võidelda kuni viimase ukrainlaseni, ilma et me enda elusid ohtu asetaks. Selles mõttes on ukrainlased endiselt üksinda. Me anname neile aga relvastust, teeme oma parima nende treenimisel ja loodame, et nad suudavad vastu pidada ja venelastega sõdida. Keegi ei usu, et nad suudavad venelasi lüüa, aga võib-olla neil õnnestub saavutada patiseis. Mida teevad venelased? See on oluline küsimus, mida me peame endalt küsima.
Mulle tundub, et paljud Lääne inimesed arvavad, et kui ukrainlased piisavalt vastupanu osutavad, siis venelased viskavad püssi põõsasse. Või et Vladimir Putin tõstab käed üles ja annab alla. Ta ütleb, et see kõik oli üks halb mõte ja ta kahetseb tehtut. Või unistatakse sellest, et Moskvas toimub riigipööre, Vladimir Putin kõrvaldatakse võimult ja tema asemele asuvad juhid, kes teevad meiega koostööd ja Ukraina elab õnnelikult elu lõpuni. Et meie elame õnnelikult elu lõpuni ja venelased saavad karistatud.
Te peate mõistma, et venelaste jaoks on Ukrainas aset leidev eksistentsiaalne oht.
Ma olen terve oma täiskasvanud elu uurinud parapoliitikaid ja ma ütlen, et asjad ei käi nii. Ja päris kindlasti ei kavatse venelased sedasi toimida. Te peate mõistma, et venelaste jaoks on Ukrainas aset leidev eksistentsiaalne oht. Nad ütlesid seda juba 2008. aasta aprillis. Seega juba enne praegust sõda nähti Venemaal Ukraina liitumist NATO-ga eksistentsiaalse ohuna. Nüüd räägite te situatsioonist, kus Ukraina võidab venelasi. See oleks venelaste jaoks palju hullem lõpptulemus, kui see oli aprillis 2008 ja veebruaris 2014. Venelased ei kavatse pikali visata ja surnut mängida. Ultimatiivselt kavatsevad venelased Ukraina purustada. Nad kasutavad oma kõige võimsamaid relvi ja teevad Kiievist ja teistest Ukraina linnadest lõpuks suured kivihunnikud. Mis juhtus 1945. aasta alguses, kui Ameerika Ühendriigid pidid teise maailmasõja käigus arvestama võimalusega, et neil tuleb Jaapani põhisaartele tungida? Mõte põhisaartele tungimisest peale Hiroshimas ja Okinawas toimunut hirmutas meid. Seepärast otsustasime me alates 1945. aasta märtsist Jaapani linnad lihtsalt maatasa põletada. Me tapsime Tokyo pommitamisel esimese ööga rohkem inimesi, kui Hiroshimas või Nagasakil. Me põletasime süstemaatiliselt Jaapani linnu maatasa. Miks? Sest me ei soovinud tungida Jaapani põhisaartele. Kui suur võim tunneb end ohustatuna, kui venelased tunnevad end ohustatuna, siis nad teevad kõik selleks, et võita.
Ultimatiivselt kavatsevad venelased Ukraina purustada. Nad kasutavad oma kõige võimsamaid relvi ja teevad Kiievist ja teistest Ukraina linnadest lõpuks suured kivihunnikud.
Me peame selles olukorras arvestama ka tuumarelvadega. Venelaste tuumarelvad on juba praegu kõrgendatud valmisolekus. See on väga tähendusrikas, sest nad saadavad meile võimsa signaali selle kohta, kui tõsine see kriis ja toimuv nende jaoks on. Taaskord tahan rõhutada, et juhul kui me hakkaksime võitma ja venelased hakkaksid kaotama, siis peab mõistma, et me surume sedasi nurka tuumarelvadega varustatud suurvõimu, mis näeb toimuvat kui eksistentsiaalset ohtu. See on aga väga ohtlik.
Meenutagem Kuuba raketikriisi. Ma ei usu, et Kuuba raketikriis oli meie jaoks nii ohtlik, kui tänane situatsioon on ohtlik venelaste jaoks. Tollased Ameerika võimud olid hirmust kanged ja pidasid Nõukogude rakette Kuubas eksistentsiaalseks ohuks. Paljud Kennedy nõunikud olid valmis Nõukogude Liidu vastu tuumaarsenali kasutama. Suured jõud võtavad eksistentsiaalseid ohte niivõrd tõsiselt. Minu arvates viibime me väga ohtlikus olukorras. Ma arvan, et tuumasõja tõenäosus on väga väike. Aga ma muretsen tuumasõjaga kaasnevate tagajärgede pärast ka siis, kui tõenäosus ei ole väga suur. Parem oleks, et me oleme äärmiselt ettevaatlikud selles osas, kuidas me venelased nurka surume.
Me peame siinkohal endalt küsima, et kellel on selles olukorras suurem kindlameelsus? Kas sõda Ukrainas läheb rohkem korda venelastele või ameeriklastele? Ameeriklased ei hooli nii väga Ukrainast. Ameeriklased on selgeks teinud, et nad ei ole isegi valmis Ukraina nimel võitlema ja surema. Seega ei ole see meie jaoks nii oluline.
Ma ei ole aga kindel, et meil tekib selleks üldse vajadus. Ma arvan, et meie ja venelaste vahelises võitluses jäävad venelased peale. Sa küsid endalt, et miks ma seda ütlen? Me peame siinkohal endalt küsima, et kellel on selles olukorras suurem kindlameelsus? Kas sõda Ukrainas läheb rohkem korda venelastele või ameeriklastele? Ameeriklased ei hooli nii väga Ukrainast. Ameeriklased on selgeks teinud, et nad ei ole isegi valmis Ukraina nimel võitlema ja surema. Seega ei ole see meie jaoks nii oluline. Venelased on aga teinud selgeks, et nende jaoks on tegu eksistentsiaalse ohuga. Minu oletus on, et mida rohkem olukord eskaleerub, seda rohkem jäävad peale venelased mitte ameeriklased, kuna nende sihikindlus on lihtsalt tugevam.
Me oleme ässitanud ukrainlasi teele, mis viib lõpuks nende hävinguni.
Nüüd on küsimus selles, kes sõja kaotab. Ma ei usu, et Ameerika Ühendriike väga mõjutab see, kui venelased Ukrainas peale jäävad. Ma arvan, et ultimatiivsed kaotajad on selles sõjas ukrainlased. Me oleme ässitanud ukrainlasi teele, mis viib lõpuks nende hävinguni. Me oleme agaralt julgustanud ukrainlasi tahtma liituda NATO-ga. Me oleme agaralt üritanud neid teha NATO liikmeks. Me oleme agaralt üritanud teha neist Lääne taraan Venemaa piiril, kuigi venelased on väga selgelt öelnud, et see on nende jaoks vastuvõetamatu.
Lääs on põhimõtteliselt haaranud oksa ja torganud selle Vene karule otse silma.
Lääs on põhimõtteliselt haaranud oksa ja torganud selle Vene karule otse silma. Nagu me teame, siis karu tõenäoliselt ei naerata sellise teguviisi peale sõbralikult, vaid võitleb vastu. Täpselt see ongi juhtunud. Karu rebib Ukraina tükkideks. Karu on hetkel Ukrainat tükkideks rebimas. Kuid kes kannab selle eest vastutust? Ei ole küsimustki, et Venemaa teeb Ukrainas ära kogu musta töö, aga küsimus on selles, mis ajendas venelasi sedasi tegutsema? Minu arvates on vastus väga lihtne… selleks põhjuseks olid Ameerika Ühendriigid.
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!