Hõbeda Instituudi poolt avaldatud raporti kohaselt on nõudlus hõbeda järgi maailmas plahvatuslikult kasvamas seoses elektroonikatööstuse vajadusega kasutada väärismetalli elektroonikakomponentide tootmises. Järgneva 10 aasta jooksul ennustatakse elektroonikahõbeda nõudluse kasvu 54%.
Lisaks kiiresti kasvavale tööstuslikule nõudlusele on hüppeliselt kasvanud ka investorite nälg investeerimishõbeda järele. USA riiklik rahapada U.S Mint suurendas 2020 keskpaigas koroonapaanika levides müntide tootmist, üritades tulla vastu märkimisväärselt kasvanud tellijate soovidele. Ent viimaste kuude andmed näitavad, et Ühendriikide rahapaja (üks maailma suurimaid investeerimishõbeda müntide tootjaid) tootmisvõimsused ei suuda enam tellimuste mahuga toime tulla.
Ametlikus pöördumises vabandab U.S Mint klientide ees seoses võimetusega tagada tarneid algselt kokku lepitud perioodiks.
USA rahapaja raskused nõudluse rahuldamisel ilmestavad üleüldist tendentsi, kus maailma reaalse füüsilise hõbeda hinnad on liikunud oluliselt kõrgemale „paberhõbedast“ (s.t väärtpaberid, mille hind on seotud hõbeda hinnaga, ent mille omanikul ei ole omandiõigust väärtpaberi väärtuse aluseks olevale füüsilisele hõbedale).
Kuigi hõbeda hinda kergitab tulevikus pidevalt kasvav tööstuslik nõudlus, peavad analüütikud hõbedat kulla sarnaseks monetaarmetalliks, mille pikaajalise hinnatõusu olulisimaks aluspõhjuseks on keskpankade rahatrüki poliitika, mida ei ole võimalik rahasüsteemi olemusest tulenevalt oluliselt koomale tõmmata.
Kommenteerib Adrian Bachmann
„Kulla hullumeelseks nõbuks“ kutsutud hõbe on väärismetall, mille hinnakonjunktuur on ajalooliselt kujunenud kullast oluliselt erinevatel alustel. Selle peamiseks põhjuseks on asjaolu, et kulla ja hõbeda nõudluse allikad on tänini mitte üksnes erinevad, vaid osaliselt ka vastandlikud.
Kui kulla nõudlusest moodustavad tööstuslikud rakendused vaid 10-15% (peamiselt tehnoloogiaintensiivsed elektroonilised, optoelektroonilised, meditsiinilised ja militaarsed väljundid) ning 85-90% ehete ning investeerimise funktsioonid, siis hõbeda kasutusväli on jätkuvalt 50-70% ulatuses määratud tööstusliku nõudluse poolt. Seega on hõbeda roll „vaese mehe kulla“ ehk alternatiivse investeerimismetallina jätkuvalt hõbeda tööstusliku nõudluse varjus. Antud asjaolu seletab suuresti, miks korrelatsioon hõbeda ja kulla hinna vahel on nõrk ning kohati isegi vastandlik.
Hõbe on väärismetall, mille hinnakonjunktuur on ajalooliselt kujunenud kullast oluliselt erinevatel alustel. Selle peamiseks põhjuseks on asjaolu, et kulla ja hõbeda nõudluse allikad on tänini mitte üksnes erinevad, vaid osaliselt ka vastandlikud.
Kui hõbe omaks kullaga sarnaselt peamiselt investeerimismetalli funktsiooni, siis liiguksid nende hinnad suuresti sünkroonselt, olgugi, et erinevates suurusjärkudes. Ent kui kulla hind tõuseb reeglina aeglaselt majandusliku stabiilsuse perioodidel, kiiresti kiire majanduskasvu tingimustes ning väga kiiresti tõsiste majanduskriiside puhul, siis hõbe on säranud kõige kirkamalt perioodidel, mil majandus on tõusutrendis ning tööstus areneb jõudsalt.
Viimastel kümnenditel on hõbeda peamiseks uueks tööstuslikuks väljundiks „rohelise energeetika“ levik.
Hõbe on säranud kõige kirkamalt perioodidel, mil majandus on tõusutrendis ning tööstus areneb jõudsalt.
Kindlasti tasub meeles pidada ka asjaolu, et nii kulla kui hõbeda hinda määravad pisut mitmetahulisemad mõjurid kui pelk pakkumiste tase. Kulla ja hõbeda hinna vahe ületab (kulla kasuks) ligi kümnekordselt väärismetallide vastavaid tootmiste vahesid. Kui kulda kaevandatakse maailmas aastas circa 3300 tonni, siis hõbeda aastane toodang ligineb 28 000 tonnile. Lineaarne loogika dikteeriks, et kulla ja hõbeda hinna vahe peaks siis samuti olema umbes 7-10-kordne. Ent ajalooliselt on ühe kullauntsi eest pidanud välja käima mitte 7-10, vaid 50-100 untsi hõbedat. Selle tõsiasja võib suuresti panna kulla investeerimismetalli funktsiooni arvele, olgu siis mündi, plaadi või ehte kujul. Kui kulla nõudlus oleks samuti määratud valdavalt tööstusliku nõudluse poolt, oleks kulla hinnatase suurusjärgu võrra madalam ning kulla ja hõbeda hinnamustrid liiguksid taktsammus.
Hõbeda roll on „vaese mehe kulla“ ehk alternatiivse investeerimismetallina jätkuvalt hõbeda tööstusliku nõudluse varjus.
Hõbeda hinna kujunemise loogika muutub fundamentaalselt siis, kui nõudlus hõbeda kui investeeringu järgi saab ületama nõudlust hõbeda kui toorme järgi, kasvades praeguselt 40% pealt kullaga sarnase 70-90% peale kogunõudlusest.
See saab olema momendiks, mil hõbeda hind võiks tõusta tasemele, mis oleks proportsionaalne selle pakkumisega võrrelduna kullaga. Hõbeda investorite unistused saaksid sedasi täidetud ning 30 dollari eest soetatud hõbeda unts omandaks 300-400 dollarilise väärtuse. Kõige tõenäolisemalt saab antud stsenaarium teostuma 20 aasta perspektiivis, kui kaevandatav kuld peaks maailmas otsa lõppema ning taaskasutuses ringlev kuld üksi planeedi investeerimismetallide isu ei suuda enam täita.
Hõbeda hinna kujunemise loogika muutub fundamentaalselt siis, kui nõudlus hõbeda kui investeeringu järgi saab ületama nõudlust hõbeda kui toorme järgi, kasvades praeguselt 40% pealt kullaga sarnase 70-90% peale kogunõudlusest.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: