Välispoliitika ajakiri “The Atlantic” lahkab Hiina arengumaade suunalise krediidipoliitika tagamaid ja tagajärgi.
Tegemist on narratiiviga, mis annab vale ettekujutuse nii Pekingist kui ka arengumaadest, kellega ta kaupleb.
Räägitakse, et Hiina meelitab vaesemaid riike laenu võtma, et ehitada kallist madala kasuteguriga infrastruktuuri, mida nad endale lubada ei saa, eesmärgiga luua olukord, kus Peking saab hiljem võlaküüsis vaevlejatelt nende vara üle võtta. Samal ajal suurendavad riigid üle maailma oma võlakoormust, et pandeemia vastu võidelda ja selle all kannatavat majandust toetada, mis omakorda ainult suurendab seda hirmu.
Selliselt käsitletuna ei kujuta Hiina „Vöö ja tee initsiatiivis” kirjeldatud „rahvusvahelistumise“ kavatsused endast mitte ainult suurema geopoliitilise mõjuvõimu tagaajamist, vaid teatud mõttes ka relva. Riik, kes on Hiina võlgade koorma all nagu maffialt laenu võtnud mängusõltlane, muutub seeläbi kiiresti Pekingist sõltuvaks.
Räägitakse, et Hiina meelitab vaesemaid riike laenu võtma, et ehitada kallist madala kasuteguriga infrastruktuuri, mida nad endale lubada ei saa, eesmärgiga luua olukord, kus Peking saab hiljem võlaküüsis vaevlejatelt nende vara üle võtta.
Selle parimaks näiteks on Sri Lanka sadam Hambantota. Nagu kirjeldatud, survestas Hiina Sri Lankat oma pankadest projekti rahastamiseks laenu võtma, samas kui projektil puudus igasugune eeldus turul kasumlikuks osutuda. Koormavad tingimused ja kasin sissetulek surusid Sri Lanka maksevõimetusse, mis andis Pekingile võimaluse tagatisena sadamat nõuda ning sundis Sri Lanka valitsust ohjad Hiina ettevõttele üle andma. Trumpi administratsioon kasutas Hambantotat kui hoiatust Hiina strateegiliste laenude vastu. 2018. aastal kutsus endine asepresident Mike Pence seda „võlalõksu diplomaatiaks” – väljend, mida ta kasutas kuni oma ametiaja lõpuni, tõendamaks Hiina sõjalisi ambitsioone. Eelmisel aastal võttis justiitsminister William Barr samal ajal päevakorda teema, kuidas Peking asetab vaesemad riigid võlakoorma alla, keeldub laenutingimuste osas läbirääkimisest ning võtab siis loodud infrastruktuuri enda kontrolli alla.
Nagu Michael Ondaatje, üks Sri Lanka parimaid kroonikuid kord ütles: „Hea vale on Sri Lankal väärt rohkem kui tuhat fakti”. Võlalõksu narratiiv on täpselt see – väga võimas vale.
Meie uuringud näitavad, et Hiina pangad on valmis juba antud laenude tingimuste osas läbi rääkima ja ei ole tegelikult mitte üheltki riigilt midagi üle võtnud, ka Hambantota sadamat mitte. Hiina ettevõtte poolt sadama enamuse omandamine oli hoiatav lugu, kuid mitte selline, mida tihti kuulda saaks. Koos uue administratsiooniga Washingtonis on oodata ka tõde (võimalik, et tahtlikult) vääriti mõistetud Hambantota sadama kohta.
Uuringud näitavad, et Hiina pangad on valmis juba antud laenude tingimuste osas läbi rääkima ja ei ole tegelikult mitte üheltki riigilt midagi üle võtnud, ka Hambantota sadamat mitte.
Hambantota linn asub Sri Lanka lõunatipus, mõne meremiili kaugusel India ookeani kaubateedest, mida mööda liigub enam kui 80% globaalsest ning pea kogu Aasia ja Euroopa vahel veeteid pidi transporditavatest kaupadest. Kui Hiina firma sõlmis lepingu linna sadama ehitamiseks, muutus ta ka selles konkurendiks Lääneriikidega, ehkki USA oli sellelt alalt juba suuresti tagasi tõmbunud.
Mitte Hiina, vaid Canadian International Development Agency (CIDA) rahastas Kanada ettevõtte SNC-Lavalini poolt läbiviidud sadama tasuvusanalüüsi. Freedom of Information Acti alusel esitatud taotluse abil õnnestus saada üle 1000 lehe dokumente, mis seda protsessi kajastavad. Uuringud, mis lõppesid 2003. aastal, kinnitasid, et sadama ehitamine Hambantotasse ei ole kasumlik. Lisadokumendid näitavad, et kanadalaste suurim hirm oli projekti kaotamine Euroopa konkurentidele. SNC-Lavalin soovitas, et sadama ehitus võiks toimuda Sri Lanka Ports Authority (SLPA) ja erakonsortsiumite koostööna BOT-mudeli tüüpi lepingu alusel, kus üks ettevõte, kellega sõlmitakse leping, vastutab selle eest, et sadam täielikult valmis ehitatakse ning seejärel ka käitab seda.
Kanada projekt ei saanud tuult tiibadesse, seda ennekõike Sri Lanka sisepoliitika keerukuse tõttu. Siiski kogus sadamaehituse plaan tuure tänu Mahinda Rajapaksasele, kes oli aastatel 2005-2015 president, ning tema vend Gotabayale, praegusele presidendile ning toonasele kaitseministrile, kes kasvasid üle Hambantotas. Nad lubasid tuua sellesse piirkonda suured laevad, kannustatuna 2004. aasta tsunamist, mis laastas nii Sri Lanka rannikut kui ka sealset majandust.
Läbi vaadati ka teine tasuvusanalüüs, mille koostas 2006. aastal Taani ettevõtte Ramboll, kes tegi SNC-Lavaliniga sarnased ettepanekud, leides, et sadama projekt lubaks esialgu vedada sellist kaupa, mis ei ole konteinerites, nagu nafta, autod ja teravili, mis tooks sisse esialgset tulu, enne kui hakatakse sadamat laiendama suurema liikluse ja konteinerite tarbeks. Selleks ajaks oli 100 miili kaugusel asuv Colombo sadam, mis on püsivalt ka üks maailma koormatumaid sadamaid, just laienenud ning juba oma mahupiire ka kompamas. Samas, kui Colombo sadam asub otse kesklinnas, siis Hambantota asub ääremaal, mis pakub suuremat laienemis- ja arengupotentsiaali.
Kui vaadata tolle aja kaarti sellest India ookeani regioonist, võis näha kõikjal kasvavat keskklassi. Pered nii Indias kui ka Aafrikas nõudsid Hiinast rohkem kaupa. Riigid nagu Vietnam kasvasid kiiresti ning nõudsid rohkem ressursse. Oma olemasolu õigustamiseks pidi Hambantota sadam suutma tagada vaid osa selle kauba liikumisest, mis käib läbi Singapurist, maailma suurimast kaubasadamast.
Sri Lanka valitsus pöördus koos Rambolli raportiga nii Ameerika Ühendriikide kui ka India poole, kes mõlemad keeldusid koostööst. Hiina ehitusfirma China Harbor Group oli aga kursis Colombo lootustega ning tegi selle projekti nimel põhjalikku lobitööd. China Eximbank nõustus seda rahastama ning China Harbor võitis lepingu.
See oli aastal 2007 ehk kuus aastat enne seda, kui Xi Jinping tutvustas oma „Vöö ja tee initsiatiivi”. Sri Lanka oli endiselt tegelemas oma pika ja verise kodusõjaga ning maailm oli finantskriisi äärel. Detailid on olulised: China Eximbank pakkus 307 miljonit dollarit, 15-aastane ärilaen 4-aastase armuajaga, pakkudes Sri Lankale valida 6,3% fikseeritud intressimäära ja LIBOR-ist sõltuva intressimäära vahel. Colombo valis nendest esimese, arvestades sellega, et globaalsed intressimäärad olid läbirääkimiste ajal tõusuteel ning lootes, et seekaudu õnnestub saada sobivamad lepingutingimused. Sadamaehituse esimene faas jõudis lõpule planeeritud kolme aastaga.
Konfliktidest lõhenenud väikese maksutuluga riigi jaoks tundusid sellised laenutingimused mõistlikud. Endine SLPA esimees Saliya Wickramasuriya ütles, et 300 miljoni dollari suurust ärilaenu sõja ajal saada ei olnud lihtne. Samal aastal andis Sri Lanka välja oma esimese rahvusvahelise võlakirja, intressimääraga 8,25%. Need mõlemad otsused hakkasid valitsust tulevikus veel kummitama.
Lõpuks, pärast aastakümneid kestnud vägivalda, lõppes 2009. aastal Sri Lanka kodusõda. Võidust kannustatuna otsustas valitsus laenurahadega finantseerida riigi infrastruktuuri ehitamist ja parendamist. Aastane majanduskasv tõusis kuuele protsendile, kuid samal ajal kasvas ka riigi võlakoorem.
Selle asemel, et Rambolli soovituse kohaselt lasta Hambantota sadama esimesel osal hakata tulu teenima, surus Mahinda Rajapaksa edasi sadama laiendamisega, muutes Hambantota sadama konteinerite jaoks sobilikuks. 2012. aastal võttis Sri Lanka China Eximbankilt veel 757 miljonit dollarit laenu. Sel korral kriisijärgselt madalama, 2% intressimääraga. Rajapaksa otsustas sadamale nime anda enda järgi.
Aastaks 2014 oli sadam hakanud raha kaotama. SLPA mõistis, et neil on vaja kogenumaid juhte ning sõlmis kokkuleppe China Harbori ja China Merchants Groupiga, et nad koos järgnevad 35 aastat sadamat juhiks ja arendaks. China Merchants juhtis juba uut terminali Colombo sadamas ning China Harbor oli investeerinud 1,4 miljardit dollarit Colombo Port Citysse, tulusasse kinnisvaraprojekti, mis tegeles maa taastamisega. Kuid ajal, mil juristid tegelesid lepingute koostamisega, olid poliitilisel maastikul juba aset leidmas murrangud.
Rajapaksa kuulutas 2015. aastal välja erakorralised valimised ning tema kampaania viimastel kuudel otsustas talle oponeerida tema enda valitsuse tervishoiuminister Maithripala Sirisena. Nagu Malaisias, Maldiividel ja Sambias, osutusid ametisolija majanduslikud suhted Hiinaga ning korruptsioonikahtlustused opositsiooni kandidaadi kampaaniale viljakaks ning kõigi üllatuseks võitiski valimised Sirisena.
Rahvusvaheliste võlakirjade kõrged maksed, mis moodustasid ligi 40% kogu riigi välisvõlast, asetasid Sirisena valitsuse peaaegu kohe raskesse rahalisse seisu. Sirisena ametiaja alguseks oli Sri Lanka Jaapanile, Maailmapangale ja Aasia Arengupangale võlgu rohkem kui Hiinale. 4,5 miljardi dollari suurusest laenumaksest, mida Sri Lanka 2017. aastal tasus, moodustas Hambantota võlg vaid 5%. Keskpanga haldurid ei ole olnud nii Rajapaksa kui ka Sirisena ajal enamikes asjades ühel meelel, kuid mõlemad ütlesid, et Hambantota ja Hiina rahastus üldisemalt ei ole põhjuseks, miks riigil majanduslikult nii halvasti läheb.
Ka ei leidnud kunagi aset kohustuste täitmata jätmine. Colombo organiseeris IMF-i poolse päästeprogrammi ning otsustas vajamineva raha saamiseks alatootliku Hambantota sadama kogenumale ettevõttele välja rentida, just nagu kanadalased olid soovitanud. Avalikku enampakkumist ei toimunud, ainsad pakkumised tulid China Merchantsilt ja China Harborilt. Sri Lanka valis China Merchantsi, muutes ta 99-aastase rendilepinguga enamusaktsionäriks. Saadud 1,12 miljardit dollarit kasutas Sri Lanka oma välisreservide tugevdamiseks, mitte China Eximbankile võla tagasi maksmiseks.
Colombos tegutseva sõltumatu Verité Researchi uuringute direktor Subhashini Abeysinghe ütles, et enne Hambantota sadama fiaskot oleks võinud Sri Lanka India ookeani põhja vajuda ja läänemaailm poleks seda isegi märganud. Järsku hakkas aga saareriik prevaleerima välissuhetealastes kõnedes Washingtonis. Pence avaldas muret, et Hambantota sadamast võib saada Hiina sõjaväebaas.
Siiski on Hambantota asukoht strateegiline üksnes majanduslikust perspektiivist. Sadam paikneb rannikul, et vältida India ookeani tugevat lainetust ning selle kitsas kanal lubab üksnes ühel laeval korraga sadamasse siseneda või sealt lahkuda, sedagi enamasti puksiirlaeva abil. Sõjalise konflikti korral oleks seal paiknevad laevad nagu puuris loomad.
Hiina piiriülene tegevus, nagu ka tema siseriiklik areng, on uuriv ja katsetav; õppeprotsess, millega käivad kaasas sagedased ümberhäälestused.
„Võlalõksu diplomaatia” kontseptsioon jätab mulje Hiinast kui salakavalast laenuandjast ning riikidest nagu Sri Lanka kui tema kergeusklikest ohvritest. Lähemal vaatlusel tuleb välja, et olukord on märksa keerulisem. Hiina piiriülene tegevus, nagu ka tema siseriiklik areng, on uuriv ja katsetav; õppeprotsess, millega käivad kaasas sagedased ümberhäälestused. Näiteks õppisid Hiina ettevõtted ja pangad Hambantota sadama ehitusest seda, et ka suured juhid langevad ning poliitiliste riskidega toimetulekuks on neil vaja paremaid strateegiaid. Nüüd tegelevadki nad nende strateegiate väljatöötamisega ning muutuvad paremaks heade ärivõimaluste eristamises olukordadest, kus neil ei ole võimalik võita. Sellest hoolimata peavad Ameerika juhid ja mõttetargad kummaltki poolelt kõnesid Hiina „nüüdisaegsest kolonialismist“.
Viimase 20 aasta jooksul on Hiina ettevõtted palju õppinud selle kohta, kuidas rahvusvahelisel ehitusturul tegutseda, mis seni on jäänud ennekõike Euroopa pärusmaaks. Võrreldes aastaga 2000 on Hiina ettevõtete osakaal 100 suurima rahvusvahelise töövõtu puhul tõusnud 9 pealt 27-le, Euroopa on langenud 41 pealt 37-le ning USA 19-lt 7-le.
Võrreldes aastaga 2000 on Hiina ettevõtete osakaal 100 suurima rahvusvahelise töövõtu puhul tõusnud 9 pealt 27-le, Euroopa on langenud 41 pealt 37-le ning USA 19-lt 7-le.
Hiina ettevõtted ei ole ainsad, kelle jaoks Hiina rahastusega projektid kasulikud on. Ilmselt heidutas uudis Hambantotast kõige enam Indiat, kohalikku giganti, kes lükkas korduvalt tagasi Sri Lanka investeerimis- ja abipalved ning koostööpakkumised. Sellegipoolest liitus India firma Meghraj Ühendkuningriigi ettevõttega Atkins Limited, et luua rahvusvaheline konsortsium, mille eesmärk oli koostada pikaajaline plaan Hambantota sadama ja uue äripiirkonna arendamiseks. Prantsuse firmad Bolloré ja CMA-CGM on teinud China Merchantsi ja China Harboriga koostööd mitmete sadamate arendamiseks, muu hulgas ka Nigeerias ja Kamerunis.
Teine osa võlalõksu müüdist hõlmab võlgnikke. Riigid nagu Sri Lanka, aga ka Keenia, Sambia ja Malaisia on tuttavad erinevate geopoliitiliste mängudega ning neid häirib see, kuidas Ameerika Ühendriigid peavad neid lihtsalt petetavateks. Nagu üks anonüümseks jääda sooviv Malaisia poliitik ütles rääkides Hiina rahastuse rollist riigi poliitilistes draamades: “Kas USA Riigidepartemang ei suuda vahet teha kampaania retoorikal, et meie oponendid on Hiina orjad ja reaalselt Hiina orjaks olemisel?”.
Sündmused, mis viisid selleni, et Hiina ettevõte sai Sri Lanka sadama enamusaktsionäriks, demonstreerivad hästi seda, kuidas meie maailm muutub. Hiina ja teised riigid muutuvad üha paremaks teineteisega kauplemises. Oleks kahju, kui Ameerika Ühendriigid seda nendega koos ei õpiks.