Teadmatus sünnitab hirme.
Herman Melville
Ameerika teaduse ja tervise nõukogu on välja arvutanud COVID-19 suremuse tõenäosuse erinevates vanusegruppides. Võrreldes 45 riigist kogutud andmeid Ühendriikide üldise surmade statistikaga, nähtub, et alla 40-aastastel on suurem tõenäosus surra uppudes või tulekahjus kui COVID-19 viirusest tekkinud tüsistustesse.
„Kui ma nakatun COVID-19 viirusesse, kas ma siis suren?“ kõlab küsimus, mis koroonapandeemia käigus enamikke inimesi kõige tugevamalt kõnetab. Olles võimelised antud küsimusele pakkuma piisavalt täpset vastust, oleme jõudnud teadmiseni, mille pinnalt töötada välja targad ja läbimõeldud tegevuskavad viiruse tõrjumiseks.
Kõige kõnekamaks näitajaks on infektsioonide ja surmade suhtarv ehk IFR (Infetcion to Mortality Rate), mis ongi mõeldud vastama küsimusele “Kui ma haigestun haigusesse X, siis kui suur on tõenäosus, et ma sellesse ka suren?”. IFR arvutatakse jagades kõik COVIDile omistatud surmad COVIDi nakatumiste koguarvuga.
Seega COVIDi IFR = COVIDist põhjustatud surmad ÷ COVIDi nakatumised
Kuigi tehe tundub elementaarne, ei ole küsimus siiski päris nii lihtne nagu esmapilgul näib. Selleks on peamiselt kaks põhjust. Esiteks, “COVIDi surm” ei ole alati üheselt määratletav. Näiteks, kui kõrge vererõhuga inimene haigestub COVIDisse ja sureb infarkti tagajärjel, siis on küsimus selles, kas surma põhjustas viirus või juba varemalt eksisteerinud terviserike? Teiseks, COVIDi nakatumiste koguarvu määramine on keeruline asümptomaatiliste nakatunute kõrge arvu tõttu, mis on veelgi kõrgem, kui võtta arvesse leebete sümptomitega inimesed, kes ei suvatse lasta ennast koroonaviirruse suhtes testida.
Vaatamata mainitud mööndustele, on täpse IFR näitaja välja arvutamine jätkuvalt oluline. Jõudmaks maksimaalselt täpse suhtarvuni, kogus Megan O’Driscolli ja Henrik Salje poolt juhitud teadlaste grupp COVID-19 surmadega seotud andmeid kokku 45 riigist ja ligi kahest tosinast antikehade uuringust (mis tuvastavad koroonaviiruse vastaste antikehadega inimeste osakaalu ja seega tõenäolise viiruse läbipõdenute hulga üldpopulatsioonis).
Korraldatud uuringu käigus kogutud andmete põhjal koostasid teadlased vanuse ja soospetsiifilise COVID-19 suremuse tabeli, mis peegeldab seda, kui tõenäoline on erinevatesse demograafilistesse gruppidesse kuuluvatel inimestel koroonaviirusesse surra.
Tabel on toodud alljärgnevas:
Vanuserühm | Mehed | Naised | Keskmine |
---|---|---|---|
0-4 | 0,003 | 0,003 | 0,003 |
5-9 | 0,001 | 0,001 | 0,001 |
10-14 | 0,001 | 0,001 | 0,001 |
15-19 | 0,003 | 0,002 | 0,003 |
20-24 | 0,008 | 0,005 | 0,006 |
25-29 | 0,017 | 0,009 | 0,013 |
30-34 | 0,033 | 0,015 | 0,024 |
35-39 | 0,056 | 0,025 | 0,040 |
40-44 | 0,106 | 0,044 | 0,075 |
45-49 | 0,168 | 0,073 | 0,121 |
50-54 | 0,291 | 0,123 | 0,207 |
55-59 | 0,448 | 0,197 | 0,323 |
60-64 | 0,595 | 0,318 | 0,456 |
65-69 | 1,452 | 0,698 | 1,075 |
70-74 | 2,307 | 1,042 | 1,674 |
75-79 | 4,260 | 2,145 | 3,203 |
80+ | 10,825 | 5,759 | 8,292 |
Vanusegrupp (M/N koos) | COVID-19 surmade esinemissagedus |
---|---|
0-4 | 1 surm 33 333 COVID-19 viirusesse nakatumise kohta |
5-9 | 1 surm 100 000 nakatumisest |
10-14 | 1 surm 100 000 nakatumisest |
15-19 | 1 surm 33 333 nakatumisest |
20-24 | 1 surm 16 666 nakatumisest |
25-29 | 1 surm 7692 nakatumisest |
30-34 | 1 surm 4166 nakatumisest |
35-39 | 1 surm 2500 nakatumisest |
40-44 | 1 surm 1333 nakatumisest |
45-49 | 1 surm 833 nakatumisest |
50-54 | 1 surm 370 nakatumisest |
55-59 | 1 surm 309 nakatumisest |
60-64 | 1 surm 219 nakatumisest |
65-69 | 1 surm 100 nakatumisest |
70-74 | 1 surm 59 nakatumisest |
75-79 | 1 surm 31 nakatumisest |
80+ | 1 surm 12 nakatumisest |
Kommenteerib Adrian Bachmann
Ameerika teaduse ja tervise nõukogu poolt viidatud statistiline uuring kattub ülemaailmselt täheldatud trendiga, mille kohaselt alla 60-aastaste vanusegruppides kõigub COVID-19 suremus statistilise nulli ja väga madala näitaja vahel. Sarnane pilt joonistub välja ka hiljuti USA relvajõudude poolt avaldatud statistikas, kus 185 259 COVID-19 juhtumi kohta täheldati 24 surma (olgu täpsustatud, et USA relvajõudude sundpensionile mineku vanuseks on üldjuhul 62).
Alates 65. eluaastast tõuseb suremus COVID-19 poolt põhjustatud tüsistustesse oluliselt, ent see nähtus on tüüpiline enamikele haigustele, mis tabavad vanusega nõrgenenud organismi rängemalt. Kui alla keskealistel jääb COVID-19 suremus üks inimene sajast tuhandest nakatunust (laste ja noorukite puhul) kuni ühe inimeseni tuhandest (vahetult keskea-eelsete seas), siis psühholoogiliselt mõjuv 1% piir, kus üks inimene sajast nakatunust sureb, jõuab COVID-19 puhul kätte vanusevahemikus 65-69.
Suremus on erinevate surma põhjustajate – olgu selleks haigused, õnnetused või vägivald – läbilõikes statistiliselt mõõdetav ja enamikes riikides ka mõõdetud. Küsimus, kus kulgeb elu ja tervist ohustavate tegurite ohjamisel mõistuspärase ja mõistusevastase piir, vajab siiski täiendavat kriteeriumit.
Irratsionaalse hirmuafekti seisundisse sattunud (või viidud) inimene on võimeline rakendama kujutlusvõime poolt ülevõimendatud ohu tõrjumiseks erakordseid meetmeid, mis on kordades drastilisemad, kui ta on harjunud või nõus rakendama tegelikult oluliselt suuremate ohtude tõrjumiseks. Eeskätt avaldub see olukorras, kus riskifaktori iseloom on osaliselt või tervenisti tundmatu.
Seega on isegi irratsionaalses hirmus (sh koroonaviirusesse puutuvalt) peidus ratsionaalsuse alge, kuna riskifaktori teadmatus sunnib alalhoiuinstinkti ja kujutlusvõimet konspireerima ohtude ülevõimendamise suunal. „Parem karta kui kahetseda“ on rahvatarkus, mille algupära peitub just siin.
Riskifaktorite tõrjumise tervemõistuslikkuse hindamisel tasub võrrelda erinevate surmapõhjuste tõenäosust ning nende tõrjumise meetodite drastilisuse määra ja omavahelist proportsionaalsust.
Alljärgnev tabel on koostatud Ameerika Ühendriikide suremusstatistika põhjal ning see kirjeldab, kui suur oht kätkeb erinevates riskifaktorites inimeste eludele.
Surma põhjus | Suremise tõenäosus |
---|---|
Südamehaigus | 1 inimene 6st |
Vähk | 1 inimene 7st |
Kõik välditavad surma põhjused | 1 inimene 24st |
Krooniline alumiste hingamisteede haigus | 1 inimene 27st |
Enesetapp | 1 inimene 88st |
Opioidide üleannustamine | 1 inimene 92st |
Kukkumine | 1 inimene 106st |
Mootorsõiduki õnnetus | 1 inimene 107st |
Relva rünnak | 1 inimene 289st |
Jalakäija | 1 inimene 543st |
Mootorrattur | 1 inimene 899st |
Uppumine | 1 inimene 1128st |
Tuli või suits | 1 inimene 1547st |
Lämbumine toidu tõttu | 1 inimene 2535st |
Jalgrattur | 1 inimene 3825st |
Päikesepiste | 1 inimene 8248st |
Juhuslik püstoli lask | 1 inimene 8571st |
Elektrilöök, kiirgus, äärmuslikud temperatuurid ja rõhk | 1 inimene 13394st |
Teravad esemed | 1 inimene 29334st |
Kataklüsmiline torm | 1 inimene 58669st |
Vaablase, herilase ja mesilase nõelamine | 1 inimene 59507st |
Kuumad pinnad ja ained | 1 inimene 63113st |
Koera rünnak | 1 inimene 86781st |
Välk | 1 inimene 138849st |
Vaadates kõiki peamisi surma põhjustajaid, näeme, et 22-aastase inimese jaoks on perspektiiv surra elu jooksul päikesepiste tagajärjel oluliselt suurem, kui risk heita hinge COVID-19 nakatudes. Oht surra elu jooksul mingisuguste alumiste hingamisteede kroonilise haiguse tagajärjel on aga samaväärne, kui 77-aastase väljavaated surra COVID-19 nakatudes.
Ajades mõlemas tabelis mitte üksnes akadeemilisest, vaid ka isiklikust huvist ajendatuna sõrmega jälge, leian ennast 35-39-aastaste meeste segmendist. See tähendab, et oht surra COVID-19 tüsistustesse on siinkirjutaja jaoks täpselt võrdne tõenäosusega lämbuda süües, ent oluliselt ebatõenäolisem, kui hukkuda tulekahjus või uppudes.
Kuigi ükski perspektiiv ei kuulu meeldivate kilda, oleks toidu kätte lämbumise tõenäosust võimalik oluliselt langetada, näiteks süües ülejäänud elu jooksul vaid mittetahkeid toite. Uppumissurma võimaluse aitaks nullilähedale viia ujumisest loobumine ning tulekahjudes oleks ebatõenäoline hukkuda, kui võtta vastu otsus mitte kunagi enam suletud ruumidesse siseneda.
Märkimisväärne on see, et kõik nimetatud teguviisid oleksid statistilise tõenäosuse alusel vastavate riskitegurite poolt kätketud surmaohu minimeerimisel oluliselt efektiivsemad kui maskide kandmine, sunnitud koduarest või füüsilistest kontaktidest hoidumine COVID-19 vältimise nimel. Ometi peetakse seesuguste meetodite viljelemist kas pentsikuks või nõrgamõistuslikuks, kuna terve elu pühendamine spetsiifilise ja suures pildis marginaalse ohu vältimisele ei ole märk empaatiast, vaid pigem monomaaniast.
Mõistagi on iga inimese kaotus tragöödia, mis teeb kogu inimkonda vaesemaks, sõltumata sellest, mis asjaolud tema elutee lõpetasid. Olgu selleks erilise tähelepanu saavutanud koroonasurm või märksa märkamatum, ent oluliselt tõenäolisem ning kindlasti mitte kahetsusväärsem lahkumine rohkem tuntud, rohkem kardetavate, ent ometi vähem kardetud tõbede tõttu.
Inimkonna helgemad pead ja vapramad südamed on läbi aegade mõistnud, et eksistentsi alalhoidmisel pole mõtet, kui alalhoid saavutatakse elamisest loobumise hinnaga. On aeg selle mõistmise läbi taas mõistusele tulla, jättes inimeste riskikäitumise tema enese eluvalikute hooleks – mille nimel elada ja millesse (statistiliselt suurema tõenäosusega) surra. Seegi on valik, mida kellelgi ei tohiks olla õigust teha meie eest.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: